ÕRN BRUTALIST

 SISSEKANNE # 343

 

Vaatasin Brady Corbet’ eepilist (fiktiivset) eluloofilmi  „Brutalist“, mis on monumentaalne nii sisu (vaim vs võim) kui kestuse (üle kolme tunni) poolest. Film räägib Ungari juudist, geniaalsest arhitektist Laszlo Toth’ist (Adrien Brody), kes holokaustist napilt pääsenuna emigreerub USA-sse venna Attila (Alessandro Nivola) juurde ning peab alustama nullist. Peagi ristuvad ta teed mõjuvõimsa ja jõuka ärimehe Harry Lee Van Bureniga (Guy Pearce), kes palkab ta ehitama suurt ambitsioonikat kogukonnakeskust – oma ema mälestuseks. Varsti põrkuvadki egod ja visioonid, kontrolliv mõjuvõim ja kompromissitu vaim.

EPLiarvustusest (13.03)  lugesin, et teemalt ja natuurilt on Brody karakter „Brutalistis“ sarnane tema rolliga „Pianistis“, kuid sõgeduse ja mõistlikkuse piiril pendeldav arhitekt on näitleja sõnul mõnevõrra isiklikum – Brody vanavanemad pagesid sõja eest USA-sse umbes samal ajal, kui tema karakter filmis. See seletab ka oskuslikku ungari keele kasutust ja aktsenti, millega näitleja varases lapsepõlves kokku puutus. Sellegipoolest põhjustas keeleteema aasta alguses suurt furoori, kui monteerija Dávid Jancsó tunnistas, et kasutas peaosatäitjate Brody ja Jonesi ungari keele parandamiseks tehisintellekti. See tekitas filmimaailmas tulise arutelu tehnoloogia rolli üle loomingus, olgugi et Corbet’ sõnul näitlejatööd see ei mõjutanud. 

„Brutalisti“ tugev külg on hästi õnnestunud visuaal ja struktuur, mis taotluslikult ja rõhutatult järgib arhitektuuri põhimõtteid. Produktsioonidisainer Judy Becker on loonud tehisliku arhitektuuri, mis peegeldab Tóthi pilku ja tunnetust ruumidest. Kõrgustesse kerkivad hooned, higised džässiklubid ja bauhauslikult autentne lihtsus – kõige selle tabamiseks oli Beckeri jaoks oluline säilitada sõja üle elanud kunstniku trauma. Eksperimentaalsed kaadrid Van Bureni Instituudist ehk suurest brutalistlikust monoliidist, mille Van Buren palub Tóthil oma varalahkunud ema mälestuseks ehitada, on kui vaikiv ood koonduslaagrite ja sõja kõhedusele, mis ilmselgelt Tóthi läbivalt filmi jooksul kummitab. Verbaalselt ta oma tundeid ei väljenda, kuid seda teeb kogu maailm tema ümber. (EPL, 13.03).

Mul on ainult sellest kahju, et ma ei taibanud seda filmi kinno vaatama minna. Mõtlesin, et üle kolme tunni filmi arhitektuurist vaadata on igav. Mida ta ei ole, võin siiralt öelda. Filmil on päris mitu süvitsi minevat kihti, kohandumise ja sulandumise teema – need ei ole üks ja seesama – on kõige nähtavamalt esil. Aga kindlasti on see suure ekraani film, nagu näiteks Nolani filmid „Interstellar“ ja „Oppenheimer“ või Kubricku „2001: kosmoseodüsseia“. Neid võib vaadata teleri ekraanilt, aga märkimisväärne osa fluidumist läheb paratamatult kaotsi. Nimelt kasutatakse selles filmis erilist vana kooli VistaVisioni tehnikat, mis on 1954. aastal loodud haruldane laiekraan-filmiformaat pakkumaks kinopublikule visuaalselt suurejoonelisemat elamust. 70 mm formaat on laiem ja detailsem, mis annab teravama pildi ja võimsama elamuse, kuid selle töötlemine ja projektsiooni seadmed on võrreldes 35 mm või digitaalsete lahendustega tunduvalt kulukamad (ibidem).

Filmi helimaastikul on samuti tähtis roll. See on massiivne ja rõhuv nagu monoliit, mida peategelane ehitab. Ent geniaalne võte oli minu meelest panna filmi lõputiitreid saatma alljärgnev lugu. See seostub mul nüüd alati „Brutalisti“ filmiga, lisades viimasele mänglevat kergust. Tõesti, geniaalne käik. :)

 

La Bionda - One For You, One For Me (1978, live BR3)