JÄLLE TA TULEB OMA GOMBROWICZI TSITAADIGA! (Witold Gombrowicz. PÄEVARAAMAT)

 SISSEKANNE # 349

 

(Päevaraamat/Alamy)

 

Koukisin oma raamaturiiulist välja ja n-ö.taasavastasin enda jaoks Witold Gombrowiczi „Päevaraamatu“, mis kunagi väga ammu (juba 1998)  ilmus Avatud Eesti Raamatu sarjas – Hendrik Lindepuu suurepärases tõlkes -  ja mulle toona kõvasti muljet avaldas.  Hea kirjanik päästab päeva, on kirjutanud popkultuurikriitik Janar Ala, öeldes sealsamas, et hea kirjaniku üks tunnuseid on tema tsiteeritavus (kole sõna, selle ma võtan enda hingele). Ühesõnaga – et  teda saab tsiteerida: „ Kasvõi näiteks Facebooki postitada. Paned healt kirjanikult jälle järjekordse lause Facebooki ja laigid tulevad. Alati küll mitte väga palju, aga mõni ikka.“ (Ala, Postimees, 5.06.2020)

Ja lisab juurde: „Kui võtad kätte Gombrowiczi raamatu, siis teeb see postitamissoovi mõttes isegi liigagi rahutuks. Tundub, et iga teist lauset tahaks edasi anda. Aga selline asi väsitaks ju Facebooki-sõbrad ära. Nii et Gombrowiczi lugemine on selles mõttes natuke ohtlik ka, see võib minna teistele tüütuks... ja jälle ta tuleb oma Gombrowiczi tsitaadiga.“

Witold Gombrowicz (1904-1969) on üks tuntumaid Poola kirjanikke, kes küll loominguliselt avanes eksiilis, kauges Argentiinas. Kui ta oma  (kirjanduslikku) „Päevaraamatut“ kirjutas, oli ta juba elu näinud mees ja eks siis võinuks sellest oodata ka pagulaskirjaniku melanhooliat, paatost ja kodumaa-igatsust. Mulle meenub kohe tundeõrn ja üksildane Karl Ristikivi. Aga ei midagi niisugust. Gombrowicz on läbi ja lõhki punk.  Võib-olla – kui välis-Eesti analooge otsida – meenutab ta pisut esimese otsa Voldemar Kurese päevaraamatuid ja ehk pisut ka Vaino Vahingut, kes muudkui śpiilis inimhingedega, sest ta oli väljaõppinud psühhiaater ja samas ka ennast otsiv, turbulentse hingega poeet – mis andis kokku üsna plahvatusliku segu.

Gombrowiczi päevik pole kindlasti klassikaline selle źanri formaat, vaid ennekõike on see siiski taotluslik kirjanduslik teos, millel on päevaraamatu tunnused, aga selles puudub argisus – mida näiteks Ristikivi omast evib igal leheküljel.  Gombrowiczi teos on sketśilik, teadlikult provotseeriv, mistap see ongi äärmiselt tsiteeritav – nagu ka Charles Bukowski „Vana peeru veerud“.  Ma isegi arvan, et kui Bukowski ja Gombrowicz oleksid mingi kummalise juhuse läbi kohtunud mingis suvalises kesk-lääne kiirtee-äärses dineris, siis nad oleksid kiiresti ühise keele leidnud, siis tülli keeranud, üksteisele vastu lõugu andnud ja siis uuesti ühise keele leidnud.

Noh ja nüüd tulen ma oma Gombrowiczi tsitaatidega:

*

Intellektuaalne kriis, mida me üle elame, ei tulene mitte niivõrd kahtlemisest mõistuse jõus, kui sellest et mõistuse mõju on nii piiratud. Ehmunult märkasime, et oleme ümbritsetud miljonitest hämaratest tundmustest, mis röövivad meilt meie tõed, et neid moonutada, pisendada, muuta oma kirgede tööriistaks; ja avastasime, et inimkvantiteet on määravam tõdede kvaliteedist. Siit ka meie äkiline vajadus lihtsa ja fundamentaalse keele järele, mille pinnal filosoof võiks kohtuda kirjaoskamatuga. (Gombrowicz 1998: 46-47)

*

Ma läksin moodsasse kauplusesse Ostende ja ostsin paari kollaseid kingi, mis osutusid liiga kitsaks. Läksin siis kauplusesse tagasi ja vahetasin need sama tegumoe ja suurusega ning üldse igas mõttes identse paari vastu, mis osutus sama kitsaks.

Vahel panen iseennastki imestama.

(Gombrowicz 1998: 59)

*

Halb Poola kirjandus on minu jaoks olnud huvitav ja õpetlik. Uurides igasuguste tädide jutukesi Kurier Warszawski  pühapäevalisast või Germani, Mniszkóvna, Zarzycka, Mostowiczi romaane, avastasin reaalsuse... sest need romaanuid paljastavad ja reedavad. Too mannetu literatuur on täis mõrasid ning läbi nende paistab pori autorite räpastes hingedes.

Kirjanduslugu... Hea küll, aga miks vaid hea kirjanduse lugu? Halb kunst võib rahvast palju paremini iseloomustada. Poola grafomaania ajalugu ütleks meile palju rohkem kui Mickiewiczite ja Pruside lugu. (Gombrowicz 1998: 66-67)

*

Sõitsime hämaruses mööda Parana deltat Tigre poole. Meie mootorpaat libises tasakesi saarterägastiku vahelises virvenduses. Roheline, sinine, meeldiv ja lõbus. Peatuses tuli pardale tütarlaps, kes... Kuidas nüüd öelda? Ilul on omad saladused. Palju on kauneid meloodiaid, aga vaid üksikud matavad hinge. See ilu oli nii „lummav“, et kõigil hakkas imelik ja võib-olla isegi häbi – ning keegi ei julgenud end reeta tütarlapse silmitsemisega, ehkki polnud silmi, kes tema säravat olemasolu salamisi ei piielnud.

Ning siis hakkas tütarlaps rahumeeli oma nina urgitsema. (Gombrowicz 1998: 67)

*

Tragöödia.

Kõndisin vihmas, kaabu silmil, mantlikrae üleval, käed taskus.

Seejärel naasin koju.

Läksin veel välja, et osta midagi süüa.

Ja sõin.

(Gombrowicz 1998: 68)

*

Eile Teodolina juures olid kolm meest – üks raseeritud, teine vuntsidega ja kolmas habemik – väga imestunud, et ei jõua üksmeelele Kaug-Ida poliitilise situatsiooni hindamisel. Ütlesin siis: „Ma imestan, et te üldse omavahel räägite. Igaüks teist esindab inimnäo erinevat lahendust ja kehastab erinevat inimkontseptsiooni. Kui habemik on see õige, siis silelõug ja vunts on värdjad, pajatsid, degenerandid ning üleüldse mingi absurd; aga kui silelõug on õige inimene, siis on värdjalik, räpane, nonsenss ja sigadus habemik. Noh! Mida te ootate? Andke üksteisele vastu lõugu!" (Gombrowicz 1998: 90)

*

Ma jalutasin mööda ekalüptialleed, kui ühtäkki loivas puude tagant välja lehm.

Ma jäin seisma ja me vaatasime üksteisele otsa.

Tema lehmalikkus rabas sel määral minu inimlikkust – hetk, mil meie pilgud kohtusid, oli nii pingestunud -, et ma sattusin segadusse kui inimene, see tähendab, kui inimliigi esindaja. See oli kummaline tunne ning ma tundsin seda vist esimest korda – seda inimese häbi looma ees. Ma lubasin tal ennast vaadata ja tema vaatas – see võrdsustas meid -, mistõttu muutusin samuti loomaks, ent kummaliseks, ma ütleksin, et isegi keelatud loomaks. Jätkasin oma katkestatud jalutuskäiku, aga tundsin end kuidagi ebamugavalt... igast küljest ümbritsetud loodusest, kes justkui... vaatas mind. (Gombrowicz 1998: 199)

*

Täna pärast hommikusööki toimus diskussioon /.../, mis kasvas välja minu teesist, et inimene hobuse seljas on veider ja naeruväärne, et see on esteetiliselt solvav. /.../

Seletasin, et loom ei sünni selleks, et kanda enda seljas teist looma. Inimene hobuse seljas on niisama veider kui rott kuke, kana kaameli, ahv lehma ja koer pühvli seljas. Inimene hobuse seljas – see on skandaalne loomulikkuse vägistamine, see on kunstlik ja inetu, see on dissonants. Nad viitasid skulptorite töödele, mis ülistavad ratsanikku. Ma naersin neile näkku. Monumendid! Kunst on aina püsinud konventsioonides – peaaegu nagu mood! Kõige üle otsustab harjumus. Oleme vaadanud sajandeid ratsamonumente, nagu ka ratsanikke, aga kui peseksime silmad puhtaks ja vaataksime värske pilguga, siis krimpsutaksime vastikustundest nägu, sest hobuse turi ei ole inimesele õige koht – nagu ei ole seda ka lehma turi. (Gombrowicz 1998: 199-200)

*

Täna Atilio juures teejoomisel diskuteeriti jälle maalikunstist (millest muust neil ikka diskuteerida?). Asja konks on aga selles, et maalikunstist ei saa rääkida. Need kõnelused meenutavad tummade dialoogi – liigutavad huuli, vehivad kätega, paljastavad hambaid. „Kuidas sa ei saa sellest laigust aru?“ ... „Selles on midagi... midagi sellist, noh...“ „Ilus, eee, väga ilus... kurat võtaks!“... „Geniaalne, ausõna!“

Milleks nad üldse räägivad? Muuseas, ka kõige paremate kunstiteaduslike tööde keel pole palju rikkam. Ja see tumm lobisemine aina kestab ja kestab...

Ma ei salli seda...

Austerlane, keda kohtasin Pocz Oddones. Arhitekt. Ta nõuab planeeritud linnu, ratsionaalselt esteetilisi, funktsionaalseid interjööre jne. Ma ütlesin, et inimkonnal on tähtsamaidki muresid kui esteetika. Ma ütlesin ka, et ilutunde üleliigne peenendamine võib meile hulga muresid kaela tuua. Selgitada keskpärasele kodanlasele, et tema peegliga riidekapp, kummut ja kardinad on kitś, võib tema elu ära rikkuda. Meie viletsuses kuluks pigem ära ilu avastamine kõiges, isegi kitśis. (Gombrowicz 1998: 221)

*

„Laske inimestel elada!“ ütlesin.

„Aga...“

„Kus te võtsite, et kõik peavad olema intelligentsed ja haritud?“

„Kuidas nii?!“

„Jätke matsid rahule!“

Langes sõna „mats“ (bruto) ja veel hullem – „pööbel“ (vulgo), mis muutis mind aristokraatsemaks. Justkui oleksin kuulutanud sõja. Kiskusin konventsionaalsuselt maski.

Nüüd muutusid nad ettevaatlikuks.

„Kas te siis eitate üleüldise hariduse vajadust?“

„Loomulikult.“

„Aga...“

„Põrgusse see õpetamine!“

See oli juba liig.  Cortes võttis sulepea kätte, vaatas sulge vastu valgust, puhus sellele. „Me ei mõista teineteist,“ ütles ta justkui muretsevalt. Aga noormees varjust pomises õelalt:

„Olete vist faśist, mis?“

(Gombrowicz 1998: 240-241)

*

Mis juhtuks, kui te, kommunistid, likvideeriksite kunsti? Ütlete, et mitte midagi? Inimkonna progress ei pidurduks, ei tekiks tühjust, ei valitseks vaikus, endiselt kaiguksid Teaduse, Filosoofia, Partei, võib-olla ka Religiooni kõlavad hääled, iga päev tooks uusi avastusi. Kindlasti... Aga kas te ka tegelikult olete valmis nii hirmsaks ohverduseks? Sest sellest hetkest peale ei oleks enam teada, mida mõtleb ja tunneb inimene. Üksik inimene. (Gombrowicz 1998: 297)