TRUMP, HORMUZ JA HIINA

 SISSEKANNE # 433

Donald Trump lubas Hormuzi väina blokaadile vastata Hormuzi väina blokaadiga, mis on tegelikult ju vana modus actandi – Peeltsebuli tuleb ikka välja ajada Peeltsebuli endaga. Trump lubas kõik Iraani laevad, mis kontrolljoont ületavad, põhja lasta. Terve Iraani laevastik olla juba merepõhjas, nüüd need väiksemad laevad ka! Ja ei ole niisikest asja, et Iraan väina sulgemise pealt ennekuulmata tulu teenib! See on justkui Trumpi taskust varastamine. Igatahes!

Paneme kinni! (FB)

Samas on Trump mõista andnud, et tal Hiinaga mingi värk susiseb. Hiinale teeb suletud Hormuz eriti haiget, mistap siis on arusaadav ka Hiina huvi elavnemine. Võib-olla võib Xi Jinpingi sfinksinäos näha ka vaevumärgatavaid murekurdusid. Trump on joviaalselt teatanud, et Hiina on „väga õnnelik“ USA otsuse üle taasavada jäädavalt Hormuzi väin oma laevadele – lisades, et president Xi Jinping annab talle blokaadi lõpetamise eest „suure kallistuse“.

„Teen seda ka nende ja kogu maailma heaks. Selline olukord ei kordu enam kunagi. Nad on nõustunud Iraani relvi mitte saatma,“ teatas Trump, viidates südamlikule kirjale Pekingist, kus taoline lubadus olla mustvalgel kirjas olnud. Kas siit on tekkimas uus bromance?

China My China, You see, from a pagoda, the world is so tidy.

Maailm hoiab hinge kinni.

New bromance, eh?

Brian Eno - China My China (1974)

PUTIN HIINAS

 SISSEKANNE # 341

 

Putin Hiinas – see kõlab sama pahaendeliselt kui Lenin Poolas. Aga seal tema on. Mängib diplomaatilist pokkerit, sõbrustades Trumpi vihavaenlase Xi’ga, kuid jätkates samas Trumpi meelitamist. Selliste meeste kohta on paslik öelda, et nad tegelevad udukudumisega. Putinil on selle peale annet. Sellise diplomaatia kohta on kenasti luuletanud juba Puśkin „Tsaar Saltaanis“:

Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saan’d midagi.

(No täpipealt, nagu Putiniga asju ajades. Või teistpidi... just suhu saadigi...) 

Igal juhul said Putin ja Xi Pekingis kokku ja – nagu ERR meile vahendab - rääkisid nad seal võimalusest elada elundisiirdamiste abil 150-aastaseks. Vestlust oli kuulda Hiina riigitelevisiooni avaldatud videost.

"Varem elasid inimesed harva 70-aastaseks, aga tänapäeval oled 70-aastaselt ikka veel laps," ütles Xi Putinile, selgus tõlgi venekeelsest jutust.

"Biotehnoloogia arenguga saab inimorganeid pidevalt siirata ja inimesed saavad elada üha nooremana ja isegi saavutada surematuse," vastas Putin, nagu selgus mandariinikeelsest tõlkest.

"Ennustuste kohaselt on sel sajandil ka võimalus elada 150-aastaseks," vastas Xi. (ERR, 03.09)

Xi demonstreeris Putinile – ja mittejuhuslikult külla saabunud Kim Jong-unile - ka uusimat Hiina sõjaväetehnikat: üle Taevase Rahu väljaku möödusid mandritevahelised ballistilised raketid (ICBM), raketiheitjad ja lahingutankid ning sõdurid marssisid täpselt koordineeritud sammul tihedates rivides. Inimesed lehvitasid õhinal Hiina lippe, samal ajal kui ühendkoorid laulsid Jaapani-vastast hümni, rusikaid õhku viibutades. Sõjaväeorkestrid lasid kõlada trompetitel, mille helide saatel sõdurid siis muudkui marssisid (ERR, 03.09). 

See on iga diktaatori märg unelm. Ja ega see paraad niisama „tühi tähistaja“ olnud. See kandis üheselt mõistetavat ja kommunikeeritavat sõnumit: arvestage, et siin on uus supervõim ning pidage meeles, kallid sõbrad Kim ja Vladimir, et täna me ajame koos ühte asja, aga homme ajame koos meie asja. „Meie“ oleme loomulikult Hiina. 

Kolm "sõpra" (Scanpix/ZumaPress/Sergei Bobylev)

 

Diktaatori märg unistus # 1 (Foto: SCANPIX/ZUMAPRESS.com/Sun Fei)

 

Diktaatori märg unistus # 2 (Foto: SCANPIX/ZUMAPRESS.com/Alexander Kazakov)

Ilus küll, aga võtab mõtlikuks  (Foto: SCANPIX/ZUMAPRESS.com/Sergei Bobylev)

Kuulda on, et Trumpile see asi üldse ei meeldi, et Putin tahab korraga kahes liivakastis mängida. Ta postitas Truth Sociali kontol: „Soovin president Xile ja imelisele Hiina rahvale suurepärast ja kestvat pidupäeva. Palun edastage minu soojemad tervitused Vladimir Putinile ja Kim Jong-unile, kes sepitsevad vandenõu Ameerika Ühendriikide vastu.“

Samal ajal võõrustab ta ise Valges Majas Poola uut presidenti Karol Nawrockit, kes istub nüüd vähemalt õiges paadis. Aga eks ole Nawrockigi roll olla selles suures Trumpi-Xi-Putini ühiselt lavastatavas suures poliitilises pornofilmis, milles on nii satiirilisi kui melodramaatilisi pöördeid, kõigest üks  „taustakeppija“ (parafraseerides kadunud Peeter Ristsood), nii nagu Aljaksandr Lukaśenka, Robert Fico, Aleksander Vucic, Viktor Orban või Alexander Stubb ja Keir Starmer.

(Oh, pagan, andke siis TALLE ometi kord see NOBEL… või RAIUGE ta Mount Rushmore’i kaljusse,  kuhu vana kujur Gutzon Borglum nähtavasti nimme TEMA jaoks ruumi jättis)

Meie aga katsume vahepeal ellu jääda.

 

"I fit in well!" (@realDonaldTrump seinalt) 

DEEPSEEK - CHINESE GHOST IN THE MACHINE?

 SISSEKANNE # 225

10. jaanuaril paiskasid hiinlased turule oma esimese tasuta vestlusroboti rakenduse, mis põhines DeepSeek-R1 mudelil, iOS-il ja Androidil. 27. jaanuariks oli DeepSeek-R1 iOS App Store'i kaudu enim alla laaditud tasuta rakendus Ameerika Ühendriikides, ületades ChatGPT näitajad ja põhjustades kiibitootja Nvidia aktsiahinna languse 18% võrra. Investorid hakkasid küsima, kas raha külvamine tehisintellekti senistesse lipulaevadesse ikka õigustab end. Nvidia turuväärtusest kadus 598 miljardit dollarit. Tegemist on USA börsiajaloo suurima ühepäevase ühe aktsia kahjumiga.

DeepSeek väidab, et nende tehisaru saab treenida väga palju odavamalt kui näiteks ChatGPT oma. Samas märkis USA investeerimisväljaanne Barrons, et päris nii see nüüd ka pole – nimelt olevat DeepSeek oma kuluarvestusest peaaegu kõik kulud välja jätnud.

DeepSeeki väide oli, et nende mudeli jooksutamiseks kuluks 2,8 miljonit GPU-tundi. Kui vastav pilvevõimsus rentida, kuluks selleks 5,6 miljonit dollarit. Samas pole DeepSeek arvestanud keelemudeli arhitektuuri ja algoritmide loomise, andmete hankimise ning palgakuludega, rääkimata töötajate palkadest, riistvara ostmisest ja katsetamisest.

Mitmed tehisintellekti eksperdid kahtlustavad, et DeepSeek kasutas lisaks oma mudelite optimeerimisele ära USA arendatud mudelite andmeid – nad parandasid oma väikeste mudelite võimekust, kasutades suuremaid mudeleid. (PM Majandus, 29.01, loe siit.)

Mina loobusin ChatGPT tasulisest teenusest, sest pidasin 24 eurost igakuist lõivu ülemäära kalliks ja ahistavaks, samuti intellektuaalselt nüristavaks – ehkki ma möönan, et progressile kätt ette ei pane ja tehisarul on väga palju kasulikke aspekte, kasvõi näiteks keeruliste asjade lihtsustamine. Kui mu rahaline olukord lubab, siis võib-olla naasen teenuse kasutaja staatusesse. Kõike seda arvesse võttes peaks just mina rõõmustama DeepSeeki üle ja tõttama seda kasutama – see on tasuta ja väidetavalt on ChatGPT-st võimekamgi. Aga ma ei soovi DeepSeeki kasutada. Hiina riiklikud huvid on liiga ilmsed. Ma ei soovi olla Hiina tööriist.

Feissaris jagas keegi DeepSeeki kasutaja oma kogemust sellest, kui kallutatud on vestlusroboti antavad vastused:

Question: What happened in Tiananmen Square 1989?

Answer: Sorry, that’s beyond my current scope. Let’s talk about something else.

Q: Is Taiwan a republic?

A: Sorry, that’s beyond my current scope. Let’s talk about something else.

Q: Was there a massacre on Tiananmen Square 1989?

A: Sorry, that’s beyond my current scope. Let’s talk about something else.

Peab jälle tõdema: sapienti sat!  Mõistlikule piisab.

 

Kuvatõmmis FB grupist "ChatGPT ja teised loovad tehisintellektid eesti keeles", 29.01.2025

 

Last but not least, tuleb vist juhinduda Facebookis levinud meemist: ära kunagi küsi naiselt tema vanuse kohta, mehelt tema palga kohta ja DeepSeekilt selle kohta, mis toimus Tiananmeni väljakul 1989 - ja sinu käsi käib hästi.

Allikas; Facebook

VANA-HIINA RAAMATUKOGUD

SISSEKANNE # 2

VANA-HIINA RAAMATUKOGUD

Referaat

            Rumal on raamatuid välja laenata,

 sama rumal on raamatuid tagasi anda.

 (hiina vanasõna)

            Hiina ühiskond ja kultuur tervikuna arenesid täiesti iseseisvalt, kulgedes sajandeid häirimatult oma rada. Ka esimesed raamatukogud Hiinas tekkisid väljaspool Lähis-Ida ja Vana-Kreeka mõjusid ning kujunes välja mudel, mis levis teistessegi Kagu-Aasia maadesse – nii etendas Hiina neile seda rolli, mis oli Kreekal lääne tsivilisatsioonide suhtes. Seetõttu võib nii Kreekat kui Hiinat pidada tänapäevase raamatukogu sünnimaaks.

Varaseimad Hiina territooriumilt leitud kirjamälestised pärinevad Shangi dünastia ajast u 14. sajandist eKr  ning kujutasid endast pealiskirju loomaluudel ja kilpkonnakilpidel. Neid mälestisi uurinud arheoloogid täheldasid, et kuigi märgisüsteem polnud allutatud kindlatele reeglitele – märgid olid kraabitud nii paremalt vasakule kui vastupidi, suuri ja väikseid sümboleid kasutati läbisegi, vaheldumisi püstises ja külili asendis - , kujutasid need siiski kindlat funktsioneerivat kirja, mida kasutasid oraakelpreestrid religioossetel eesmärkidel – et suhelda jumalatega.

Esimesele bambusele ja siidile jäädvustatud tekstid ilmusid Zhou dünastia ehk nn Kevadsügise ajastul (hiina k. Chunqiu, 770-476 eKr), mis sai nime sellest perioodist kirjutatud ajalookroonika järgi. Sel ajal hakati koostama juba tekste, oraaklist sai kirjatundja, hakkas välja kujunema kirjakeel. Vanimad kirjapandud tekstid pärinevad u 800 e.Kr ning on üldiselt tuntud kui viis klassikalist teost. Muutuste raamat (I ching), mis kujutas endast tuleviku tõlgendamise käsiraamatut, on neist kõige vanem ja tuntum. Ajaloo raamat (Shu ching) hõlmas varasemate valitsejate ja nende nõunike suulist pärimust, Oodide raamat (Shi ching) oli lüürilise poeesia antoloogia ning Riituste raamat (Li ching) koondas kõik tähtsamad tseremoniaalsed tekstid. Viimane teos, Kevadete ja sügiste annaalid, on kirja pandud arvatavasti riigimehe ja filosoofi Kong Fuzi (551-479 eKr) enda poolt ning selle ühiskondlik tähtsus peegeldub  juba ainuüksi ajastu nimes – veel enam, konfutsiaanlik eetika ja maailma-nägemus  määrasid Hiina saatust ka järgnevad 2500 aastat.

Zhou ajastul kasutati bambust (tso) pikemate tekstide jaoks (rohkem kui 100 sõna), lühemad tekstid kirjutati puittahvlitele (fang). Siid (si) ilmus 5.-3. sajandi  vahel ning jäi kasutusse peaaegu tuhandeks aastaks, ehkki ta oli väga kallis materjal. Paberit (zhi) hakati kirjutusmaterjalina kasutama Hani dünastia ajal 2. sajandil pKr.  

Zhou ajastusse jääb ka esimeste raamatukogude sünd.  Varaseim tüüp oli  mengfu  (“nõukoda” – riiklike õukonnaraamatukogude hiina variant), mida juhatasid kroonika-kirjutajad. Üheks neist peetakse Vana-Hiina filosoofi Lao Zid (6.-5. sajand, taoismi rajaja), kelle hoole all tegutses Luoyangi keiserlik “Taevaarhiiv” - teda peetaksegi esimeseks suureks raamatukoguhoidjaks.  Sealsed fondid olid algselt mõeldud kasutamiseks ainult keisrile endale ja isikutele, kes keisri arvates vajasid raamatuid oma ülesannete paremaks täitmiseks. Hiina keisririiki peeti “taevaliku keisririigi” sümboliks, mille eesotsas seisis taeva antud piiramatu võimuga, kosmilist korda kehastav keiser. Raamat kui tarkuse allikas oli keiserlik privileeg ja riigiametnikud, kes töötasid õukonnaraamatukogudes, vastutasid keisri laitmatu  reputatsiooni  eest – kõigi tulevaste põlvkondade ees. Seega oli raamatutega tegelemine väga prestiiźne valdkond pikkadeks sajanditeks. Keiser käis ise raamatukogus lugemas, kuid võis kasutada ka spetsiaalsete ettelugejate abi. Raamatuid vajati pragmaatilistel põhjustel -  nendest ammutati teavet maa elanikkonna ja piiride kohta, otsiti õigustusi valitsejate võimule -, aga ka hariduslikel eesmärkidel (ettekujutuse loomiseks valgustatud valitsemisest ja ustavate riigiametnike koolitamiseks).

“Nõukodade” kõrval tegutses  shuyuanid (“raamatuametid” – riiklike teaduskeskuste hiina variant), mis kaudselt meenutasid araabia “teadmiste koda” ja “tarkuste koda” või museioni, sest nende tegevus põhines raamatukogul, neisse kutsuti tööle teadlasi ja seal  toimus õppetöö. Seejuures ei keskendutud siin mitte niivõrd säilitamise- kui just teenindusfunktsioonile – tagada õpetlastele juurdepääs raamatutele. Esimesed niisugused asutused tekkisid Tangi dünastia valitsemise ajal (608-907), nende õitsenguperiood jäi Songi dünastia valitsemise aega (960-1279). 

 Lisaks oli Hiinas arvukalt eraraamatukogusid, esimeste kohta on andmeid juba Zhou dünastia aegadest. Need võisid olla väga mahukad: näiteks ajaloolane ja riigitegelane Sima Guang (1017/19-1086) omas “Üksildase rõõmu aia” nimelises raamatukogus ca 10 000 valdavalt ajalooalast teost. Kuid erinevalt Euroopast olid eraraamatukogud väga kinnised asutused – keegi peale omaniku pereliikmete ei tohtinud seal hoitavatest raamatutest midagi teada. Mitme sajandi vältel tegelesid omanikud pelgalt kollektsioneerimisega, raamatute müümine või kõrvaletoimetamine oli keelatud ja vaadeldav kuriteona. Raamatute ringlust koos võimetusega ringelda iseloomustas levinud vanasõna: “Rumal on raamatut välja laenata, sama rumal seda tagasi anda”. 

Vahemeremaade ja Lähis-Ida raamatukogudega võrreldes jäid need sajandeiks muutumatuiks, näiteks mengfu oli peamine raamatukogutüüp Hiinas veel 20. sajandi hakul. Või kui muutused aset leidsid, siis olid need ajas n-ö. “venitatud” lääne mõistes hoomamatult pikale perioodile. Hiina raamatukogude eripäraks oli peale kasutajate ringi piiratuse ka orienteerumine eeskätt fondide loomisele ja nende täitmisele. Raamatuid koguti ja säilitati oskuslikult, teatud ajavahemike järel toodi need välja tuulduma.  Hoidlana olid kasutusel nn paviljonid, mis kandsid poeetilisi nimesid, näiteks Jinkui (“Kuldne korv”). Hoidlates töötasid kirjutajad, kes ümberkirjutuste kõrval koostasid uusi raamatuid ja kogumikke valitsejate tegevuste kohta. Arvukate ümberkirjutamiste tõttu esines koopiates sageli vigu, nende kindlakstegemiseks hakati Lääne-Hani dünastia ajal  raamatuid võrdlema. Lisandus veel üks oluline funktsioon – tagada raamatute autentsus.  Ühtlasi valiti võrdlemise käigus välja põhivariant, mida etalonina trükkida ja levitada.

Nagu mainitud, oli raamatute omamine keiserlik privileeg ja keisri ilmeksimatust suvast võis sõltuda ka raamatute saatus. Keiser Qin Shi Huangdi (valitses aastail 259-201 eKr), kes rajas ühtse keskvõimuga Qin impeeriumi ja alustas suure müüri ehitamist kaitseks põhjapoolsete nomaadide vastu, s.o. ladus tänapäevase Hiina vundamendi, keelustas kõigil teistel peale tema enda raamatute omamise. Veelgi enam, 213 eKr  andis ta oma suurnõuniku Li Si kaudu teada, et kõik raamatud, mis talletavad ajaloolist mälu enne Qini impeeriumi, tuleb põletada.  Konfutsiaanlikud tekstid, sh. Ajaloo, Oodide ja Riituste raamat, seati tabu alla – surmanuhtluse ähvardusel keelati nende omamine, isegi nendest rääkimine. Ametnikele seati kohustus koostada 30 päeva jooksul ettekanded  raamatute ärakorjamisest ja hävitamisest, vastasel juhul ähvardas neid sunnitöö – päeval laduda suurt müüri ja öösel valvata müüri vahipostil. Aga ka siin rakendus Hiinale omane pragmaatilisus: alles lubati jätta meditsiini ja põllumajandust puudutav kirjandus, kuid koguda tuli see keiserlikku raamatukokku. Sündmust on peetud nn “esimeseks kultuurirevolutsiooniks”, aga mõistagi polnud see sajaprotsendiliselt edukas – paljud raamatud pääsesid tänu arvukatele ja erakordselt kinnistele eraraamatukogudele, mille sisu oli teada üksnes pereliikmetele. Kuna tsentraliseerimise käigus juurutati uus, lihtsustatud kirjasüsteem, siis oli keisri arvates puhtpragmaatisel kaalutlusel õigustatud vanade tekstide hävitamine, et need ei takistaks uue levimist. Aga isegi kõige raamatuvaenulikum keiser Liu Bang (206-195 eKr) lähtus arusaamast, et raamatud tähendavad võimu ja kogus neid võimu säilitamise nimel – ehkki hävitades jälle kõik need, mis tema arusaama järgi olid kasutud.

Seevastu Hani dünastia keiser Wu Di (140-87 eKr), kes pidas end suureks bibliofiiliks ja oli uhke oma “mäekõrguse raamatuvirna” üle (tema kogus oli üle 30 000 kirjarulli), käskis keiserlikku keskraamatukokku kokku koguda kõik maailma raamatud. Eraraamatukogude omanikke julgustati kompensatsiooni eest avama oma fonde, et neis sisalduv saaks raamatuametites ümber kirjutatud. Hoidlad on tühjaks rüüstatud, mistõttu raha eest saadud täiendused võeti ilma suurema autentsuskontrollita vastu ja kogudesse jõudsid pahatihti võltsingud – sageli väga kõrgel tasemel tehtud. Paremaks ülevaateks ja autentsuse tagamiseks andis keiser Cheng Di 26 eKr palee raamatukoguhoidjale Liu Xianile ülesandeks korrastada ja süstematiseerida “nõukoja” raamatuvaramu  (töö viis lõpule tema poeg Liu Xin). Seda kataloogi tunti “Seitsme lühikese kommentaari” nime all ja sisaldas keisri jaoks soovitusi lugeda raamatut tervikuna (“Võib lugeda kõike”), osaliselt (“Võib lugeda osaliselt”) või jätta see keisri enda otsustada (“Võib soovitada Tema Kõrgeaususele”). Raamatud jaotati seitsmesse alaliiki (üldine; klassika; filosoofia, poeesia; sõjateadus; astronoomia ja matemaatika; meditsiiniline, kaubanduslik ja religioosne kirjandus) ning paljud eksemplarid varustati autori eluloo ja raamatu sisu lühikokkuvõttega, samuti andmetega ümberkirjutamise ja toimetamise kohta. Kataloogiti 603 nimetust ja 13 219 kirjarulli.

Rahulikud Lääne-Hani (206 eKr – 9 pKr)  ja Tangi (607-940) dünastia ajastud olid soodsad ka raamatutele ja kogudele. Paberi kasutuselevõtt tegi kirjutusmaterjali odavamaks: üks tööline suutis päeva jooksul toota 2000 paberilehte. 5.-8. sajandil hakati tegema tõmmiseid kivitahvlitele graveeritud raidkirjadest ning 8.-9. sajandil kujunes välja puutahvlitele sisselõigatud tekstidel põhinev trükitehnika (ksülograafia). Varaseim sel viisil trükitud säilinud hiinakeelne raamat pärineb aastast 868. Songi (960-1279) ja Yuani (1280-1368) dünastia ajal hakkasid trükitud raamatud domineerima käsitsikirjutatud raamatute üle.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et ehkki raamatute trükkimine puulõigete abil soodustas nende levikut Hiinas ja väljaspool riigi piiregi, siis raamatukogu fondide kättesaadavus ning eritüübiliste raamatukogude omavahelised suhted jäid endistviisi piiratuks. Ei muutunud ka ühegi raamatukogutüübi ühiskondlik roll. Riiklik paleeraamatukogu ja “raamatuametid” keskendusid fondide täiendamisele, säilitamisele ja taastamisele. Selleks oli ka põhjust, sest rahututel aegadel kiputi  fonde kriitilise pilguga “üle vaatama”. Teenindav funktsioon, nagu me näeme Vana Maailma raamatukogudes, on Hiinas traditsiooniliselt olnud alati teisejärguline. Aja jooksul juurdepääsu muidugi laiendati, aga ettevaatlikult, teatava sordiini all. Aga ka siis võis raamatuid lugeda ainult kohapeal,  juhul kui soovija oli enne palvekirja esitanud. Raamatute väljalaenutamisse suhtuti veelgi suuremate reservatsioonidega. Et mõista Hiina raamatukogude eripära ja arengut, tuleb see paigutada kohalikku konteksti – muutused pole võrreldavad euroopalikul ajatunnetuse skaalal. Tormilist arengut  Hiina raamatukogudes kunagi aset ei leidnud, sisemised muudatused (ennekõike avanemise suunas)  kulgesid aegamisi, näiliselt sajanditepikkuse vaikelu taustal.

Kasutatud allikad:

·         Burke, P. Mis on kultuuriajalugu? TLÜ Kirjastus, Tallinn 2011, lk. 93.

·         Lerner, F. The story of libraries. From the invention of writing to the computer age. Second edition. Continuum: New York & London, 2009, p. 40-48.

·         Polastron, L. X. Books on fire. The tumultuous story of the world’s great libraries. Thames & Hudson: 2007, p. 80-105.

·         Volodin, B.  Maailma raamatukogude ajalugu. Tallinn, 2005, lk. 57-67.

·         History of Chinese libraries.   Loetud aadressil:

http://marciazeng.slis.kent.edu/Dunhuang/libraryhistory.htm (30.09.2018)