GERHARD SCHRÖDER KÄIS SÕBRAL KÜLAS - NOH JA SIIS...

 SISSEKANNE # 499

Kremli teatel osales Putini sünnipäevapeol (oh issand, kuidas me selle küll ära unustasime!) ka Saksamaa endine kantsler ja esimene Russenversteher Gerhard Schröder. Isake sai 74-aastaseks. Kantsler Merz nimetas Schröderi osalemist amoraalseks.

No Putin ja Schröder on ju vanad sõbrad, mis seal amoraalset on. Ühest mollist on juba teab mis ajast üheskoos suppi luristatud. Ega siis sõpra maha jäeta, kui too ebasoosingus on. See pole ilus. Vaat kui Merz ise oleks läinud Kremlisse peole, siis oleks see olnud sügavalt amoraalne.

Kaks taati ja vene ahi. (kuvatõmmis: ERR)

"Geradezu unmoralisch!". Merzi silmist peegeldub tõelise kristlase valu ja kannatus. (SCANPIX/AFP/Tobias Schwartz)

Aga mulle, vabandage väga, meenus Sojuzmultfilm, mida kauges lapsepõlves ikka vaadatud sai. Kuidas Pontu Pitsul külas käis. Allegooria. Aga tõsi. Küllap too pidu ka sedapsi läks!

Kuidas Pontu Pitsul külas käis (Sojuzmultfilm 1977)

KURJUSE BANAALSUSEST ehk MÕNED HEAD MEHED

 SISSEKANNE # 331

apollo.ee

Postimehe kirjastus on võtnud endale tänuväärse ülesandena eestikeelsena avaldada maailmaklassi filosoofia- ja ühiskondlik-poliitilisi tüvitekste, mille hulka liigitub kindlasti Hannah Arendti (1906-1975) poliitteooria tähtteos, 1963. aastal ilmunud raamat „Eichmann Jeruusalemmas: reportaaź kurjuse banaalsusest“, milles SS-i ohvitseri Adolf Eichmanni (1906-1962) üle peetud kohtuprotsessis vaatleva ajakirjanikuna osalenud Arendt esitas põhjaliku analüüsi käigus palju poleemikat ja tuliseid debatte põhjustanud kontseptsiooni väärtegude olemusest ja häirivast tõsiasjast, et kirjeldamatuid tegusid ei pane mõnikord toime mitte sadistlikud koletised, vaid tavalised inimesed. Selles seisnebki nn kurjuse banaalsus, mis omakorda tekitab jätkuvalt olulisi küsimusi: mis ajendab inimesi osalema suures kurjas? Kuidas saab igapäevane ja igapäevane eksisteerida koos kohutavaga? Ja mida tähendab kurjuse "banaalsus" meie arusaamisele moraalist ja vastutusest? Eestikeelsele tõlkele on kirjutanud sisuka saatesõna ajaloolane David Vseviov.

Arendti kriitikute üks oluline etteheide tulenes juba pealkirjas sõnastatud tõdemusest, et kurjus on banaalne. Ehkki see määratlus ei tõukunud ohvritest, vaid ennekõike kohtualuse olemusest, ei nõustunud oponendid tema järeldustega, et Eichmann kujutas endast vaid usinat teenistuskohuste täitjast „normaalset inimest“, kes isikuomadustest johtuvalt ei oleks kärbselegi liiga teinud, ent riik sundis talle peale sellised valikud, millele järgnesid ka vastavad teod – riigitruu ametnikuna täitis ta kuritegelikke käske, mille andjaks olid riigivõimu usurpeerinud kurjad jõud. Arendtile heideti ette, et kui juba „holokausti arhitekti“ saab pidada „normaalseks inimeseks“, siis laieneb taoline hinnang paratamatult ka kõigile teistele Kolmanda Reichi juudivastase poliitika elluviijatele. Seega, Arendti vaatest lähtudes pole tegemist mitte nendele inimestele omase patoloogilise julmusega ja fanaatilise usuga väärideaalidesse, vaid sellega, et käske kas siis pimesi või teadlikult kalkuleerides täites tegelesid nad enesepettusega, keeldusid nägemast ja analüüsimast fakte ning ignoreerisid oma südametunnistust. Tegelikult väärinuks Eichmann ja teised temasugused üheseltmõistetavat hinnangulist epiteeti „koletis, sadist, pervert“.

Teine massiivset negatiivset vastukaja põhjustanud aspekt olid Arendti seisukohtad, mille interpretatsioon võimaldas teda süüdistada selles, et ta kujutas juute mitte ainult ohvritena, vaid toimunu kaasosalistena. Hävingut soodustasid rida sotsiaalpoliitilisi faktoreid, sealhulgas ka juutide  eneste käitumine. Näiteks kirjeldab Arendt, kuidas juudi kogukonnad talusid vaikimisi repressioone ning nende juhid tegid neid varjamatult tagakiusavate võimuorganitega koostööd, kirjutades üles oma vara, koostades agaralt mitmesuguseid isikulisi nimekirju, täites lõputuid ettekirjutuisi, ankeete ja formulare, milleks sageli puudus isegi seaduslik alus või kohustus – ent tehti seda siis naiivses usus, et kollaboratsioon võimaldab suuremat kurja vältida, või ka lootuses antisemiitlikke võimusid üle kavaldada. Arendt toob välja, et juudigetodes korda valvanud Saksa sõjaväe kontrolli all tegutsenud juudi korravalvurid käitusid oma rahvuskaaslaste suhtes tihti märksa halastamatumalt, kui sakslased ise, kuna nad olid väga hästi teadlikud, millisel määral ja kellest nende endi hüved ja saatus sõltuvad. Hannah Arendti kriitikud polnud nõus tema väitega, et 20. sajandi antisemitism tulenes eelnevatel sajanditel elanud juutide samastumisest absolutistliku riigiga, mis viis olukorrani, et nende järeltulijad olid ise kinni traditsioonilistes stereotüüpides ja jätkasid pimesi uskumist riiki, st tegelesid ise stereotüüpide taastootmisega: Saksa juudid ei uskunud ohtu, avasid politsei nõudmise peale ukse, lükkasid põgenemise edasi, ei julgenud mässata; kogukondade juhid vaikisid, keeldusid rääkimast sünagoogides natside rassipoliitikast, moodfustasid kuulekalt „juutide nõukogusid“ – nn Judenrat’e – ning, nagu mainitud, aitasid koostada nimekirju tulevastest getode ja koonduslaagrite vangidest.

Arendti seisukohad tekitasid emotsionaalse reageeringute tormi  juudi intellektuaalide seas. Nii näiteks kirjutas Saksamaal sündinud Iisraeli ajaloolane ja filosoof, Jeruusalemma Heebrea ülikooli esimene juudi müstika professor Gershom Scholem (1897-1982) Hannah Arendtile: „Juudi keeles on selline mõiste, mida pole võimalik kuidagi määratleda, kuid samas on see vägagi konkreetne, see on „ahavat Israel“, ehk armastus juudi rahva vastu. Teie puhul, minu kallis Hannah, nagu paljude Saksa vasakpoolsetest ringkondadest pärit intellektuaalide puhul, pole märgata isegi selle tunde varju.“ (Arendt, cit Vseviov 2023:24)

Arendti isikliku motivatsiooni lähtekohana on nimetatud tema eriliselt lähedast suhet Martin Heideggeriga, kelle tegevust Hitleri võimu ajal olevat ta püüdnud õigustada. Heidegger sai 1933. aastal, pärast natside võimuletulekut, aastaks ajaks Freiburgi ülikooli rektoriks ning astus samal aastal ka NSDAP liikmeks, mille ridades ta oli sõja lõpuni – mistap ei lubanud Prantsuse okupatsioonivõimud tal pärast sõda mitme aasta jooksul õpetamisega tegeleda. Heidegger olevatki olnud inimene, kelle huvidest lähtuvalt lõi Arendt oma nn „väikese inimese teooria“ , millest omakorda juhindus kurjuse banaalsuse teooria.

Kolmas raamatu põhiteema, mis kutsus esile kriitikalaviini, oli protsessi korraldusliku külje kajastamine; see puudutas süüdistuse argumentatsiooni ning kohtu- ja Iisraeli-poolset enesepositsioneerimist. Arendti kriitikud leidsid, et antud kaasuses oli Iisraelil õigus iseseisvaks tegutsemiseks, esinemiseks kogu juudi rahva nimel ning õigus loobuda rahvusvahelise kohtu kokkukutsumisest. Ei oldud päri Arendti etteheitega, et Eichmann toodi kohtu ette vaid süüdistatuna kuritegudes juudi rahva vastu, tõusmata seejuures kõrgemale tasandile – süüdistades teda inimsusevastastes kuritegudes.

Oli kuidas oli, kuid Eichmanni protsess kinnistas Hannah Arendti juba varem väljaöeldud mõtet: „Väikekodanlane – see on kaasaegne massinimene, kui vaadelda teda mitte rahva ridades tajutud eksalteerituse hetkel, vaid kindla, kuigi tänasel päeval pigem ebakindla nelja seina kaitse all. Ta on sedavõrd eraldanud privaatse ühiskondlikust, professionaalse perekondlikust, et ei suuda isegi eneses märgata seost ühe ja teise vahel. Kui tema elukutse nõuab inimeste tapmist, siis ei pea ta ennast just nimelt seetõttu mõrtsukaks, et pani selle teo toime mitte tulenevalt hingevajadusest, vaid ametialasest vajalikkusest. Isiklikest kalduvustest lähtuvalt ei tee ta kärbselegi liiga.“ (Arendt, cit Vseviov 2023:25-26)

Siinkohal tuleb mulle meelde Jonathan Littelli paariaastatagune hittromaan „Eumeniidid“, mille peategelaseks on fiktiivne SS-kindral Max Aue, kes kulgeb läbi Kolmanda Reichi karjäärimaastiku ja maailmasõja õuduste, olles ühtaegu nende tunnistaja kui ka läbiviija, olles niiöelda kogu aeg kohal ja pildil, kogedes ühteviisi nii emotsionaalset tuimust, fatalismi ja hingepiinu – ning pidades ennast seejuures täiesti „normaalseks inimeseks“, kes oli vaid pelk käsutäitja-mutrike. Millised valikud tal olid? Alluda käsule ja toimida nende raames, kuna riik kui käsuandja oli „gerichtsfrei“? Risti vastupidi toimides oleks ta astunud riigi vastu. Eichmann ise kasutas muide sellist eufemistlikku väljendit, mille all ta pidas silmas pimesi kuuletumist mistahes käsule riigi poolt, eeldusega, et sel on seaduslik alus – nimelt „Kadavergehorsam“ ehk laiba kuulekus. Siin oli vihje Kolmanda Reichi juriidilisele põhiprintsiibile, mille järgi oli Führeri käsul, isegi kui see oli edastatud suuliselt, alati ülim seaduse jõud. Kuuleka kodanikuna, kes oma sõnul oskas end ka väljendada üksnes katseliitlikus ametikeeles (Amtssprache), ei vaidlustanud ta kunagi neid käske.

Muide, Littell laseb oma kirjanduslikul antikangelasel Auel kohtuda ka Eichmanni endaga, kellel ta karakter suuresti baseerub. Eichmann tunnistab Aue’le oma raamatupidaja iseloomu, mis hoiab au sees täpsust ja korrektsust – ja seda lähevat koonduslaagrite logistika korraldamisel ning Endlösungi edukaks läbiviimiseks hädasti vaja. Eichmann ütleb otsesõnu, et sõjaaja nõudmised on spetsiifilised, kuid põhimõtteliselt ei erine need rahuaja omadest: kui hetkel tuleb efektiivselt koostada rongide graafikuid, mis deporteeriks sadu tuhandeid juute Euroopa eri otstest Auschwitzi, Treblinkasse ja Majdanekki, siis pärast sõda – ta on selles kindel – asuks ta täiesti rahulikult tööle arveametnikuna mõnes logistikaettevõttes, mis liigutaks niisama suure tõhususega kaupu mööda Euroopat, edendades rahvamajandust. Sest see oleks rahuaja ametniku kohustus oma riigi ees. Sealjuures – seda rõhutas nii fiktiivne Eichmann Aue’le kui päris Eichmann Jeruusalemmas kohtu ees – ei ole ta vähimalgi moel antisemiit; tal olevat olnud isegi häid juudisoost sõpru. Ja vice versa on tema parimate sõprade hulgas leidunud ka raevukaid antisemiite. Ühtlasi tõmbab ta sellega justkui mõttelise joone enda südametunnistuse ja teiste, paadunud ideeliste antisemiitide, näiteks robustse natsi, löömamehe-źargoo ja kuvandiga Julius Streicheri vahele, kelle väljaanne „Der Stürmer“ kisendas iga päev juudivastaseid roppusi, nii et seda pidasid isegi kaasaegsed mõõdukad (loe: intellektuaalsemad) natsid tülgastavaks pornograafiliseks natsismiks. Eichmann rõhutas korduvalt, kuidas ta sellist hüberbooli viidud antisemitismi jälestas – see oli kole ja brutaalne ning vastuolus kultuurrahva vaimsusega. Ja siit koorub nagu iseenest välja uus paradoks: saksa rahva esindajana vastustas Eichmann, kes ise disainis holokausti masinavärgi, ääretut julmust, mis väljendusid näiteks vangide piinamises, st piinarikka surma põhjustamises, ent valutu eksekutsiooni korraldamine oli tema südame kohustus.

Siin seisnebki banaalsus: kui juut pidi Auschwitzis riikliku poliitika pärast – seesama kurikuulus Endlösung, eksole – nagunii surema, siis pidi see juhtuma võimalikult väheste piinadega, ideaalis valutult. Ja kultuurne teadusaltis rahvus nagu sakslane seda oli, oli lausa moraalselt kohustatud tagama humaanse hukkamise – mis samal ajal oleks ka tõhus ja odav. Eichmann oli Arendti arvates siiras, kui ta tunnistas, et ta peaaegu minestas, kui kuulis (ja eemalt õnnestus ka näha) Einsatzkommandode konveierhukkamistest tankitõrjekraavides, kus loetud päevade jooksul tapeti kuklalaskude ja kuulipildujatulega kümneid tuhandeid juute, nii et madalatest rohmakalt tasandatud haudadest immitses tükk aega verd, evis võigast laibahaisu ning hukkamistel osalenud sõdurite närvivapustust varjas purupurjakil olemine. Lõhnatu ja värvitu gaasi kasutamine, mida IG Farbeni keemiakontsern surmalaagritele tarnima hakkas, tundus tõepoolest suur edasiminek „humaansuse“ poole. Eichmanni juhtumi banaalsus tuleneb sellest, et tapmisakti kui niisugust pidas Eichmann paratamatuks riiklikuks ülesandeks, õigustatult ebamoraalseks pidas ta aga tapmise viisi, mis põhjustas tarbetut kannatust.

Eichmanni kaitsjaks Jeruusalemma protsessi ajal oli Kölnist pärit advokaat dr Robert Servatius (1894-1983), kelle süüalune palkas Iisraeli valitsuse raha eest (Nürnbergi protsessis seatud pretsedendi järgi, kus kõikidele kaitseadvokaatidele tasus võidukate vägede tribunal). Servatius oli tunnustatud advokaat, kes oli kõrgeid natsidest sõjakurjategijaid kaitsnud juba Nürnbergi protsessil ning valdas hästi nn Sprachregelung’i, eufemistlikku kõnekoodi,  mis Saksa juriidilises kohtupraktikas palju kasutust leidis.  Küsimusele, mis mõistes tema klient end süüdlaseks pidas, vastas Servatius, et „Eichmann tunneb end süüdi jumala, mitte seaduse ees,“ ehkki, nagu Arendt tõdeb, süüalune ise seda vastust ei kinnitanud. Kaitsja panustas sellele, et süüalune ei tunnista end süüdi sellepärast, et toona kehtinud natsireźiimi seadusandluse järgi polnud ta teinud midagi valesti, teod, milles teda süüdistati, ei olnudki kuriteod, vaid „riiklikud aktid“, mille suhtes polnud ühelgi teisel riigil jurisdiktsiooni (par in parem imperium non habet) – Eichmanni kohus oli kuuletuda ja Servatiuse sõnul oli ta pannud toime tegusid, „mille eest võidu korral autasustatakse ning kaotuse korral saadetakse võlla“. Seda paradoksi pidas silmas ka Goebbels, kui ta 1943. aastal nentis, et nad lähevad ajalukku kas kõigi aegade suurimate riigimeeste või suurimate roimaritena.

Servatius astus oma kaitsetaktikas sammu teatava provokatiivsusega veelgi kaugemale, öeldes, et Eichmanni protsessi ainus legitiimne kriminaalprobleem seisneb tema iisraellastest röövijate üle kohtu mõistmises, mis pole siiani aset leidnud. Jah, Mossad tegutses teadlikult seaduste vastaselt (Argentiina vaatest) ning Iisraeli peaministril  David Ben-Gurionil oli parasjagu diplomaatilist silumistööd, andes Eichmanni röövimisele kaalukad argumendid, mis mõneti meenutasid jesuiitlikku põhimõtet, et eesmärk pühendab abinõu. Eichmanni süü juudi rahva ees oli lihtsalt nii suur, et see kaalus üles kõik riskantsed manöövrid, diplomaatilised tagasilöögid ning seadusevastase tegevuse. Aga ühtlasi tekitas tegutsemine sellistel alustel juriidilise põhiprobleemi, mis eiras kohtupidamise üht peamist printsiipi – süütuse presumptsiooni -, mille järgi kohtualune on süütu seni, kuni ta kaalutletud otsuse põhjal süüdi mõistetakse. Arendti hinnangul ei olnud kahtlust, et Eichmann oli juba ette süüdi mõistetud – vastasel juhul ei oleks Iisraeli riik eesotsas tasakaaluka David Ben-Gurioniga taolist illegaalset avantüüri üldse ette võtma soostunud.

Eichmann ise ei nõustunud otsese mõrvasüüdistusega enda aadressil: „Mul polnud midagi pistmist juutide tapmisega. Ma pole tapnud ühtegi juuti ega muuseas ka mittejuuti – ma pole tapnud ühtegi inimolendit. Ma pole andnud ühtegi käsku tappa juuti ega mittejuuti; ma lihtsalt pole seda teinud ja kõik.“  Hiljem ta siiski pehmendas oma seisukohta, öeldes, et „juhtus nii, et ma ei pidanud seda kordagi tegema“ – sest, nagu Arendt märgib, ei jäänud tema hoiakus kahtluse varjugi, et ta tapnuks kasvõi oma lihase isa, kui saanuks vastava käsu. Eichmann kordas pidevalt, et on süüdi pelgalt kaasaaitamises juutide annihileerimisele, mida ta nimetas Jeruusalemmas „inimkonna ajaloo üheks suurimaks kuriteoks“. Kaitsja ei pööranud Eichmanni teooriale vähimatki tähelepanu, kuid süüdistaja raiskas hulga aega edutult tõestades, et Eichmann oli vähemalt ühe korra tapnud ka oma kätega (juudi poisi Ungaris), ning veelgi rohkem aega – seejuures edukamalt -, arutades märkust, mille Saksa välisministeeriumi juudi asjatundja Franz Rademacher oli kritseldanud telefonikõne ajal ühele Jugoslaaviat puudutavale dokumendile: „Eichmann teeb ettepaneku lasta maha.“ Nagu Arendt märgib, olevat see olnud ainus „tapmiskäsk“ – kui sellel ikka oli tõepõhi all -, mille kohta leidus mingigi tõendusmaterjal (Arendt 2023:50).

Protsessi käigus püüdis Eichmann enamasti edutult selgitada teist põhjust, miks ta ei tunnistanud end süüdi „süüdistusakti mõistes“. Viimane andis mõista, et Eichmann mitte ainult ei tegutsenud tahtlikult, mida ta ei eitanud, vaid baasinstinktide ajel ning täies teadmises tegude kriminaalsest loomusest. Mis puutub baasinstinktidesse, oli Eichmann täiesti veendunud, et ta pole sõgaval sisimas too, keda ta ise kutsus „alatuks tõpraks“ (innerer Schweinehund); mis puutub aga südametunnistusse, siis mäletas ta suurepäraselt, et tundis end süüdi ainult siis, kui polnud täitnud käsku: saata tohutu innu ja piiritu hoolega surma miljoneid mehi, naisi ja lapsi. Enne protsessi uurisid Iisraeli psühhiaatrid – kokku tervelt kuus – Eichmanni psüühikat ja kinnitanud nagu ühest suust, et ta on „normaalne“. „Igal juhul normaalsem, kui ma ise pärast tema läbivaatamist,“ olla üks neist kuulu järgi öelnud, teine aga leidis, et kogu tema psüühikataju, suhtumine abikaasasse ja lastesse, vendadesse, õdedesse ja sõpradesse polnud „mitte ainult normaalne, vaid ülimalt eeskujulik“ – ning viimaks kinnitas kirikuõpetaja, kes pärast kohtuistungeid käinud Eichmanni regulaarselt vaatamas, et süüalune on „väga positiivsete vaadetega mees“. (Arendt 2023:52-53)

Eichmanni protsess – mida Arendt nimetas näidisprotsessiks, kus juriidilistelt vajakajäämistelt lükati proźektorivihk targu eemale, et need ei varjutaks protsessi ajaloolist tähtsust (mida see kahtlemata evis) -päädis süüaluse süüdimõistmisega kõigis punktides ning hukkamisega poomise läbi Ramla vanglas 1. juunil 1962.

British Pathé 1961

Aga siinkohal on paslik käsitleda veel üht juhtumit, mille keskmes on Auschwitzis töötanud proviisor ja arst, Rumeeniast pärit sakslane Victor Capesius (1907-1985), keda erinevalt Eichmannist kunagi sellisel tasandil, mida võis eeldada tema positsioonist ja rollist surmalaagris, süüdi ei mõistetud. Tema loo on kirja pannud ajakirjanik Patricia Posner („Auschwitzi apteeker. Victor Capesiuse rääkimata lugu“, 2017, e.k. 2021).

Victor Capesius oli hea mees: apteeker ja pereisa (1907-1985). Foto: Findagrave.com

Võib öelda, et Capesiuse näol oli tegemist mõneti sarnase „väikese inimesega“, kes oma sõnul sattus justkui juhuslikult tsentrifuugi, milles keereldes sooritas ta kõiki oma tegusid, st toimis igapäevaselt käske täites truu riigialamana, kus tema ainus süü tema enda meelest oli see, et ta oli sattunud kurja süsteemi tööriistaks, mille käsud olid „gerichtfreie“ või „justizlose Hoheitsakte“ – ta ainus süü oli kuulekus. Rahuajal oli ta hinnatud apteeker,  IG Farbeni ja Bayeri müügimees, kes lävis aktiivselt juudi kogukonnaga ja oli sealgi hinnatud mees, tunnustati tema lahket ja sõbralikku iseloomu, aga ka haritust. Kuid sealsamas tegutses ta kõrvuti Auschwitzi surmaingliga, kurikuulsa laagriarsti Josef Mengelega, saates gaasikambritesse juute, keda ta oli enne sõda tundnud. Ta hoolitses natside Zyklon B varude eest ning varustas neid ravimitega, mida kasutati laste ja naiste peal läbiviidud jubedates eksperimentides. Tegemist oli mehega, kes otsis läbi mõrvatud juutide laipu, et leida kuldhambaid, ja kes ahnusest kannustatuna tassis minema raskeid kohvritäisi tuhandetest ohvritest väljakistud kulda.

1960ndatel aastatel, kui üle terve Saksamaa peeti arvukalt kohtuprotsesse endiste natside ja nende kaasajooksikute üle – mis oli ilmselt hoogu saanud justnimelt pärast märgilist Eichmann protsessi Jeruusalemmas, et tegeleda nii-öelda iseseisvalt, initsiatiivi üles näidates ja sisemise puhastumise vajadusest oma ajaloolise taagaga, raputades haavadele (mõõdukalt) soola ja piitsutades üles häbitunnet – sattus kohtu alla ka seni suhteliselt kergelt denatsifitseerimisprotsessi läbinud Victor Capesius, kes kogu protsessi jooksul ja ka pärast süüdimõistmist ning üheksaks aastaks vangi mõistmist ei näidanud üles mingit kahetsust. Vastupidi, ta eitas alati oma kuritegusid, keeldus võtmast vastutust oma tegude eest ja paluma vabandust juutide pärast, keda ta oli aidanud mõrvata. Ta oli kõigest ohver, muidu hea inimene, kes täitis lihtsalt käske, väike mutrike, keda poleks pidanud kunagi vangi pandama.

Kurioosne on, et 24. jaanuaril 1968, vähem kui kaks ja pool aastat pärast oma üheksa-aastase karistuse algust, vabastas Saksamaa kõrgeim kohus Capesiuse vanglast. Pärast vabanemist ilmus Capesius esmakordselt avalikkuse ette Göppingenis klassikalise muusika kontserdil koos oma perekonnaga. Kui ta kontserdisaali astus, vallandus publiku seas spontaanselt innukas aplaus. Paljude arvates, ehk ka mõne endisest natsist kohtuniku arvates, kes ta vabastanud olid, vääris Capesius kaastunnet ja toetust. Sest lõppude lõpuks oli ta lihtsalt üks hea sakslane, kes täitis vaid käske.

Nagu nad kõik.

Victor Capesius suri loomulikku vanadussurma auväärse mehena, seega vedas tal Eichmannist rohkem. Capesiuse-suguseid õnneseeni oli teisigi, näiteks SS-Brigadeführer Heinz Reinefarth (1903-1979) kes uputas verre Varssavi ülestõusu – tema käsul tapeti Wolas ca 50 000 poolakat mõne päeva jooksul. Ei, ega siis mitte irratsionaalsest vihast poolakate vastu! Lihtsalt Reichi huvides. Puhtad kalkulatsioonid, ei muud. Nichts Persönliches. Pärast sõda töötas Reinefarth advokaadina ning valiti Schlesswig-Holsteini Landtagi, ta oli ka Sylti saare Westerlandi kuurort-linnakese auväärne meer. Tore härra, niisiis. Aus pürjel. Ta suri rahulikult, ilma kohtu alla andmata 1979. aastal vanadusse. Saksa FV ei andnud teda poolakatele välja, hoolimata pidevatest nõuetest – patsifismusega nakatunud sakslased kartsid, et äkki need kommunismuse bakteriga poogitud poola barbarid tõurastavad ta ära. (No ausalt öeldes, teades nüüd tema tegusid, oleks palunud küll. Poomisest oleks vähe, ta oleks tulnud neljaks tõmmata.) 

Heinz Reinefarth Sylti saare Westerlandi kuurorti lugupeetud meerina

*          *          *

Kogu Eichmanni protsessi videomaterjalid on ingliskeelsete subiitritega kättesaadavad YouTube’i kanalil https://www.youtube.com/@EichmannTrialEN.

Riiklik süüdistaja oli Gideon Hausner, peakohtunik Moshe Landau, kaaskohtunikud Benjamin Halevy ja Yitzhak Raveh. Eichmanni kaitsja oli dr Robert Servatius.

VENE MAAILMAREVOLUTSIOON: IDEE JA PRAKTIKA, IV: maailmarevolutsiooni teostamise katsed 1919-1924; Komintern ja Saksamaa (J.ANT & TÜ, 1998)

 SISSEKANNE # 320

 

1919. aastal, vahetult pärast I maailmasôda, püüdsid maailma oma visiooni kohaselt ümber korraldada nii Woodrow Wilson kui V.I. Lenin, kuid môlema mehe plaanid olid utoopilised. Wilson pani oma 14 punktis ette Euroopa ja Aasia poliitilise ümberkorraldamise Rahvasteliidu egiidi all. Lenin pakkus välja, et proletariaat vôiks oma rahvusest lahku lüüa ja ühineda Venemaaga, kus ehitataks üles ônnelik ühiskond. Wilsoni ja Lenini vahel algas hôôrumine juba septembris 1918. Wilson sanktsioneeris dokumendi Vene bolśevike sidemetest Saksa kindralstaabiga (seega - bolśevikud töötasid vastu Antandile). Oktoobris 1918 väljendas Lenin üsna selgelt, et Wilson on imperialistlik röövel ja Rahvasteliit on môrtsukate liiga. Muuseas, môlemad mehed surid 1924. aastal. Ja - last but not least -  Wilson kaotas teatavasti 1920. a. presidendivalimistel, aga ega Leningi enam sestsaadik poliitiliselt eriti tegus polnud, haigus süvenes.

1919. a. novembris avaldas Lenin arvamust, et maailmarevolutsioon on Euroopas käegakatsutav. Ungaris saidki sotsialistid (Sotsialistlik Töörinne) môneks ajaks vôimuparnassile: 21. märtsist kuni 1. augustini 1919 kehtis seal nôukogude vôim - kokku ôilmitses Ungari Sotsialistlik Föderatiivne Nôukogude Vabariik 133 päeva.  Loetud päevad, 13. aprillist 1 maini 1919, kestis Baieri Nôukogude Vabariigi eluiga. 20 päeva - 16. juunist 5. juulini -  pidas vastu ka Slovaki Nôukogude Vabariik.  23. märtsil 1919 lôpetas Lenin partei VIII kongressi lootusrikkalt: "Seeme on tärganud Euroopas; sotsialism vôidab kogu maailmas." 

Eneseohverdamise juttu enam ei räägitud, kônetoon muutus pealetungivaks ja agressiivseks, kuna olukord paistis soodne olevat. Ent 1919. a. sügisel hakkasid lootused uuesti kiiva kiskuma. Baltimaades ja Soomes arenesid sündmused Venemaa jaoks halvasti: Soome oli Nôukogude Venemaa jaoks juba kadunud, Baltikumis kestis vabadusvôitlus. Kuna Venemaa oli sattunud majanduslikult väga raskesse olukorda, siis tuli maailmarevolutsiooni idee kôrval tegelema hakata diplomaatiaga - vähemalt mingil kujul tuli suhelda teiste riikidega ja väljuda totaalsest isolatsioonist (=> esim. diplomaatiline samm bolśevikel oli Bresti rahu sakslastega). Nôukogude vôimu jäik seisukoht: ei tunnustata mingit kodanlikku suveräänsust ega kodanlikke rahvusvahelisi sätteid ja lepinguid.

Nôukogude vôimu varisemine Ungaris sundis kommuniste otsima uusi vôimalusi. 5. augustil 1919 saatis Trotski partei KK-le salajase memorandumi, milles soovitas nôukogude välispoliitika suunata Läänest Itta, kus Punaarmee vôis saavutada rohkem. Ehk: tee Indiasse vôib olla lühem kui Ungarisse! Ta soovitas luua 30-40 tuh. meheline ratsakorpus ja paisata see Indiasse. Soovituseks see jäigi. Hoopis tôsisemalt vôeti käsile Poola. Kokkupôrked Pilsudski-Poolaga algasid juba 1919. aastal Lääne-Ukraina puhver-territooriumil. Konflikti haripunkt oli aprillist juulini 1920, otsustav daatum oli 12. juuli 1920 - kuni senini oli Punaarmee edasi liikunud 20 km päevas, nüüd proovis Inglismaa peatada vägede edasitungi ja nôudis taandumist Gösseni (Geschen) linnast, kuid venelased otsustasid alustada hoopis pealetungisôda. Venelased otsustasid maailmarevolutsiooni-ôpetust jagada tääkide abil.  Sellest ei tulnud midagi välja.  (1923. aastal nentis väejuht Tuhhatśevski, et kui Punaarmee oleks ära vôtnud Visla, oleks revolutsioonileek haaranud kogu kontinendi;  1930. aastal ilmutas V. Quisling raamatus "Venemaa ja meie", et kui Poola langenuks bolśevike kätte, siis oleks Berliini vôtmine nädala küsimus jne.)

Poola vallutamise järel - mis oli bolśevike üks välispoliitilisi prioriteete - pidi punavägede toel teotsev revolutsioonikomitee moodustama uue poola valitsuse, mis pidi töölistele-talupoegadele tagama ônne ja rahu. Trotski lubas, et 16. augustiks 1920 on vallutatud Danzig ja siis lôigatakse Antandil ära vôimalus Poolat abistada. Kuid nagu mainitud - suurejooneliselt kavandatud  Poola kampaania läks vett vedama. Poolakate jaoks toimus "ime Vislal" - Varssavi jäi vallutamata. 

Septembris 1920  aset leidnud KP konverentsil toimus Poola kampaania suhtes terav poleemika. Poolas oli Punaarmee esinenud kehvasti, kuid venelastel oli edu Taga-Kaukaasias - seal kulges sovjetiseerimine edukalt (<= Punaarmee 11. armee Sergei Kirovi juhtimisel). Frunze oli nôukogude vôimu kindlustanud Kesk-Aasias Buhhaaras. Tekkis küsimus, kuidas jätkata: kas lugeda Poola kampaania ebaônnestunuks vôi muuta kogu senist strateegiat? Diskusiooni käigus avaldati näiteks niisugune môte, et Poola kampaaniasse tuleks suhtuda kui sôjalisse eksamisse, millel on poliitiline tulemus. 

Tôstatati ka probleem: kuivôrd on maailm revolutsiooniks üldse valmis? Enamik delegaate oli seisukohal, et maailm on kùps. Väike osa delegaatidest kahtlesid, kas on vôimalik Poola kampaaniat nii-öelda taastada. Karl Radek arvas, et tääkidega vôib lahenda üksnes mônda konkreetset situatsiooni. Valdav osa delegaate soovisid, et raskuskese kantaks üle Aasiasse.

1919.-1920. a. vahel oli Venemaa ühiskond ülimalt militariseeritud ja majandusraskustes riik. Hakkas lôppema kodusôja aktiivne periood, transport ja majandus olid halvatud. Tohutu relvajôu laialisaatmine oli ohtlik - armee oli üles köetud. Poola katastroof süvendas veelgi ebastabiilsust Vene ühiskonnas. 1921. aastal sôlmiti Nôukogude Vene ja Poola vahel Riia rahuleping, mis oli Moskva poolt vaadates ebasoodne: Poolale kaotati suured territooriumid +  suur kontributsioon + kogu Poola aladelt röövitud varanduse tagastamine, alates 1772. a. Poola jagamisest. (30 mln. kuldrubla)

Kogu see fiasko sundis Venemaa juhtkonda môtlema, mida edasi teha. Maailmarevolutsiooni toetamine oli küll ôilis, kuid riik oli ikkagi sügavas kaoses. Venemaad ähvardas reaalne oht jääda välispoliitilisse isolatsiooni, kui poliitikat ei revideerita. Nii tuli valitsusel kôigepealt luua diplomaatilised suhted, et tagada riigi püsimajäämine pikemas perspektiivis ja distantseeruda maailmarevolutsiooni-ideest, mis jäeti ainult Kominterni hooleks. Komintern jääks rahvusvaheliseks töölisorganisatsiooniks, keskusega Moskvas, ning ei omaks valitsusega mitte mingit seost.

6. veebruaril 1921 esines Lenin ômblustööstuse tööliste kongressil, kus ta tôdes, et Lääne-Euroopa kapitalistidel ônnestus sôda lôpetada, mis seadis takistuse revolutsiooni laienemisele.

15. märtsil 1921 osundas Lenin partei X kongressil, et Venemaal vôib sotsialistlik revolutsioon saavutada lôpliku vôidu, juhul kui teda toetab sots. revolutsioon mitmel teisel maal.

Kominterni III kongressil, 5. juulil 1921, märkis ta, et rahvusvahelise maailmarevolutsiooni toetuseta on revolutsiooni vôit vôimatu.

Riia rahul ja NEPi väljakuulutamisel oli vahetu seos. Riia rahu sôlmiti 12. märtsil 1921, ettekande NEP-ist (uus majanduspoliitika) tegi Lenin 15. märtsil 1921, taustaks Kroonlinnas puhkenud meremeeste mäss (Kroonlinna tulistamine algas 16. märtsil 1921, üldrünnak tehti 17. märtsi öösel). Punaarmee Tuhhatśevski juhtimisel vôitles samal ajal esseer Antonovi talurahvaarmeega Tambovis. Et talupoegi oma poolele saada, viidi NEP Tambovi kandis sisse juba veebruaris 1921.

Olulised muutusi püüti aastail 1921-1923 läbi viia ka Kominterni liinis. Veebruaris 1921 saatis Kominterni TK Saksamaale 3 vastutavat töötajat: ungarlased Bela Kun' ja Josef Pogany (?) ja poolaka August Gurolsky. Nende ülesandeks oli vabastada Saksamaa revolutsioon kammitsaist ja selle kaudu aidata päästa keerulises olukorras olevat Vene revolutsiooni. Lähtekohaks Saksamaa revolutsioonile pidi saama Mansfeldi kaevandused ja tööstuspiirkond. Nende Saksamaa-missiooniga kaasnesid konkreetsed teod: pommiplahvatused Breslaus ja Halles, atendaadid jne. Eesmärgiks oli üldstreigi väljakutsumine. Peaaegu 300 000 töölist suudetigi streigiga kaasa tômmata, kuid Saksa valitsus Friedrich Eberti juhtimisel vôttis kasutusele karmid vastumeetmed. Ajalukku läksid need 1921. a. märtsiaktsioonidena, millel saksa kommunistide jaoks olid traagilised tagajärjed. Komintern sai märtsiaktsioonide pärast saksa juhtkommunistidelt Paul Levi'lt, Clara Zetkinilt ja Ernst Däumigilt sarjata, mis näitas üksmeele puudumist Kominternis. Leninit valdasid aga üha enam kahtlused, kas maailmarevolutsioonist üldse asja saab.

Sotsiaaldemokraadist vene emigrant (a-st 1930), Nikolai Volski  arvas, et alates 6. märtsist 1920, eriti aga 6. novembrist 1920 kuni märtsini 1921, hakkas kahanema Lenini usk maailmarevolutsiooni  vôimalikkusesse. 5. juulil 1921 järeldas Lenin ise, et maailmarevolutsiooni läbi viia pole vôimalik.

 

Siiski - maailmarevolutsiooni huvides, kuid nüüd juba NEPi vaimust kantuna, pandi ette moodustada Töörahva Ühisrinne, mille raames pidid kommunistid koostööd tegema vasaksotsialistidega ja reformimeelsete ametiühingutega, ainsaks tingimuseks oli rünnata kommuniste. Üheskoos tegutsedes vôidi kusagil vôimule saada, kusjuures nähti ette, et padupunast poliitikat ei hakataks kohe ellu viima, vaid esialgu juurutataks ülddemokraatlike iseloomuga reforme. Loodav valitsus moodustataks algetapil mitme väikekodanliku partei kaasosalusel. Ajapikku,  järk-järgult ja kindlalt, kasvaks sellest (ülemineku)valitsusest välja ainuparteiline kommunistlik valitsus. Uus ideoloogia ja taktika oli vastukarva Kominterni Täitevkomitee peasekretärile Zinovjevile.

Aastail 1921-1923 suurenes Kominternis  lôhe erimeelsuste tôttu maailmarevolutsiooni teostamise taktika suhtes. Lenini môttemaailmas avaldus uus tahk: ta paigutas maailmarevolutsiooni raskuskeskme Venemaale, nimetades seda proletariaadi isamaaks. Maailma-revolutsioon pidi oletatavasti alguse saama Aasiast ning "suur kolmik" Venemaa-India-Hiina otsustavad lôpuks kapitalismi ja kommunismi vahelise vôitluse saatuse. Siin on juba otsesed vihjed vastuoludest puhkeva sôja vôimalikkusele ja ühe riigi (riikide) kallaletungist teis(t)ele. N. Buhharin lausus Kominterni IV kongressil 1922. aastal: "Igal proletaarsel riigil on ôigus punaseks interventsiooniks, kuna Punaarmee levitamine tähendab sotsialismi ideede levikut." Alates 1921. aastast vôeti käibele nn. pealetungiteooria => teha revolutsiooni igal ajal igal pool  (<= Zinovjev, Trotski, Bela Kun, Jevgeni Preobrazhenski, Stalin). Päev-päevalt teravnesid suhted Zinovjevi ja Tśitśerini vahel, viimane vastustas välispoliitikuna revolutsiooni otstarbekust igal pool, ilma erilise valikuta.

 

KOMINTERN & SAKSAMAA: 1923. aastal proovis Komintern maailmarevolutsiooni valla päästa Saksamaal, kus selleks paistsid olevat soodsad tingimused - Saksamaa vaevles tol hetkel hüperinflatsiooni käes, majandus oli pôhjas, ühiskond depressioonis. Ettevalmistused tähtsaks aktsiooniks algasid  jaanuaris 1923, kuid need kulgesid suhteliselt konarlikult, sest kohapealne tugiorganisatsioon - Saksamaa KP - oli väga raskes seisus ning Nôukogude parteiaparaadis käis  Trotski-vastane sisevôitlus. Sellegipoolest tehti Saksamaale suuri panuseid. 

Esiteks eraldati riiklikest fondidest suuri rahasummasid (V. Zirotkini järgi kulutati 1923. aastal revolutsiooni  eeltööks kogu Nôukogudemaa kahel NEPi-aastal kogutud kullavaru). 

Teiseks saadeti kohapeale hulgaliselt sôjalisi spetsialiste. Saksamaal hakati looma luuretalitust Punaarmee staabi 4. osakonna juhtimisel; nôukogude luuret koordineeris Lääne-Euroopas Walter Kriewitski, kelle näpunäidete kohaselt tuli moodustada väikesed mobiilsed rünnakrühmad, keda vajadusel kohe kasutataks. 

Kolmandaks etendas olulist rolli NSVL diplomaatiline korpus Saksamaal Nikolai Krestinski  juhtimisel.

Olukord Saksamal pingestus augustis 1923. Nimelt langetas VK(b)P KK Poliitbüroo 23. augustil otsuse: saksa proletariaat seisab revolutsiooni lävel. Murdepunktiks peetakse aga 11. juulit 1923, kui Saksamaa KP juhi Heinrich Brandleri initsiatiivil otsustati läbi viia antifaśistlik päev agressiivse loosungi all: iga surmasaanud kommunist eest tappa kümme faśisti.  Nähti ette Nôukogude Liidu elanike poliitilist ettevalmistamist Saksamaa sündmusteks; kompartei pidi läbi viima üldmobilisatsiooni ja korraldama Saksa revolutsiooni majanduslikku abistamist ning valmistama ette selle diplomaatilist vôitu. Poliitbüroo tasemel moodustati vastutav komisjon, koosseisus Zinovjev, Karl Radek, Stalin, Trotski, Tśitśerin. Baltikumi ja Rootsi saadeti NSVL Välisasjade Rahvakomissariaadi liige Viktor Kopp, kelle ülesandeks oli tagada nende riikide neutraliteet Berliini sündmuste ajal ning et nood vôimaldaks Venemaale transiiti, abistamaks punasakslasi.

Stalin ja Tśitśerin olid Saksamaa avantüüri suhtes algul kôhkleval seisukohal; Stalin nôustus sellega septembris. 28. augustil 1923 moodustas see komisjon omakorda organiseerimistöö komisjoni (samad liikmed +  Lev Kamenev, Feliks Dźersinski jmt.). 4. oktoobril otsustati Saksamaale saata kogemustega parteitegelasi, aitamaks revolutsiooni läbi viia, kuid keegi polnud nôus minema. Pandi paika täpne kuupäev, millal pidi revolutsioon algama => 9. november 1923.

Kominterni TK Presiidium valmistas oma kinnistel istungitel 21. sept. - 5. oktoobrini ette detailse tegevusplaani. Selle järgi pidid kommunistid Saksamaal toetama vasaksotside jakommunistide ühisvalitsust, mis pidi legaliseerima relvade veo Saksamaale (seda teostati laevade abil  salaja juba aasta algusest peale). 9. novembril pidi Saksamaal kokku tulema nn. vabrikute ja tehaste komiteede kongress, mis pidi andma signaali plahvatuslikuks väljaastumiseks. 10. oktoobril andis Stalin Saksamaa KP ajalehele "Rote Fahne" intervjuu, milles lubas: kui üritus Saksamaal ônnestb, saab maailmarevolutsiooni keskmeks Berliin.

20. oktoobril 1923 otsustas Saksa KP KK alustada üleriigilist üldstreiki, mis pidi kasvama relvastet ülestôusuks. Osa KK liikmeid polnud sellega nôus, nad said toetust viimasel hetkel Radekilt jt. Kominterni tegelastelt ning otsus muudeti ära. Sellest aga ei saadud teada Hamburgis, kus 150-400 meest alustasid Ernst Thälmanni juhtimisel plaanipärast ülestôusu. Mäss kestis 23.- 25 oktoobrini 1923, tulemuseks oli 90 tapetut ja 270 haavatut.  14. novembril 1923 saatis Wilhelm Pieck VK(b)P KK-le kirja pärast Hamburgi sündmusii tekkinud Saksamaa KP viletsast olukorrast, mispeale NSVL-st saadi "kompensatsiooniks" 250 000 dollarit (hiljem veel 150 000 ja 100 000 dollarit lisaks). 1923. a. detsembris rääkis Saksa saadik Moskvas juhtunust Radeki ja Tśitśeriniga, kes väitsid end sellest mitte midagi teadvat. Saksamaa KP lôhenes, algas sügav sisemine rahulolematus (sama protsess toimus ka VK(b)P-s ja Kominternis; hakati otsima süüdlasi).

Stalin hakkas otsustavalt kahtlema revolutsiooni teostamise niisugustes meetmetes ning töötas ideele isegi vastu. Vasakkommunistid Kominternis vajasid maine tôstmiseks tungivalt mônda vôitu => septembris 1923 puhkes lühike mäss Bulgaarias, oktoobris Krakowis. Täielik ebaônnestumine. 1924. a. nentis Zinovjev, et ilma maailmarevolutsioonita püsib kompartei vaid ausônal. Pilgud pöörati nüüd lähemale, s.t. Moskva silm jäi pidama Bessaraabial ja Eestil. Bessaraabia oli juba ammusest ajast olnud tüliôunaks Venemaa ja Rumeenia vahel, Eesti oli n-ö. Soome lahe vôti.

Bessaraabias alustati mässu 15. septembril 1924 Tatarbunarô asulas - selle eesotsas Aleksandr Kljuśnikov. Vallutati veel môned külad ja kuulutati välja Moldaavia Nôukogude Vabariik. Rahvas kaasa ei tulnud ja mäss oli otsas 19. septembriks 1924, kui Rumeenia sôjavägi selle karmilt maha surus. Oktoobris 1924, vahetult enne Briti parlamendivalimisi, plahvatas Lääne-Euroopas sensatsioon: avalikuks sai nn Zinovjevi salajane kiri 15. septembrist 1924, allkirjastatud Zinovjevi, Manuilski, Kuusineni ja Inglise KP juhi McManus'i poolt => sisu: instruktsioon Briti kommunistidele revolutsiooni korraldamiseks. Praeguseks ajaks ollakse üsna üksmeelsel arvamusel, et kiri oli vôltsing, pealegi tunnistas Aleksandr Belakordy abikaasa 1966. aastal, et konservatiivid olid selle fiktiivse kirja eest tema mehele maksnud 5000 naela + välispassi Argentiinasse. Igal juhul pingestusid selle kirja tagajärjel tunduvalt NSVL ja Suurbritannia suhted. 1924. aasta oli nepipoliitikat juurutavale NSVL-le  välispoliitiliselt hea aasta, Komintern aga ajas oma maailmarevolutsiooni-asja salaja, varjatult, pôranda all.

Tollal toimus Stalini môttekäikudes evolutsioon. 1924. a. aprillis väitis ta, et sotsialism saab teoks vaid mitme maa proletariaadi ühiste jôupingutuste tulemusena, detsembris 1924 nentis ta, et sotsialismi ehitamise vôimatus ühel maal ja revolutsiooni üheaegne vôit mitmel maal on kunstlik, elutu teooria. Ametlikult fikseeriti sotsialismi ehitamise kontseptsioon ühel maal (Venemaal) 1925. a. kevadel. VK(b)P liikmed Radek, Trotski, Rakovski ja Jevgeni Preobrazhenski pidasid seda kontseptsiooni töölisklassi reetmiseks ja marksismi lubamatuks revideerimiseks.. Mida uus kontseptsioon kaasa tôi? Eelkôige forsseeritud industrialiseerimise, mis pidi vôimaldama maailmarevolutsiooni teostamist teisiti.  Kommunistide arv hakkas aga pärast 1923. aastat maailmas kahanema, môned komparteid hääbusid vôi jäid teovôimetuks (nt. EKP-d ei etendanud pärast 1. detsembri mässu 1924. a. enam mingit rolli). NSVL-s pöörati 1920. aastate II poolel rohkem tähelepanu idamaadele, algas ka sôjaohu hüsteeria (propaganda serveeris NSVL-i kui maailmarahu kaitsvat riiki). 

(Järgneb.)

PAREMPOPULISTLIK ALTERNATIIV SAKSAMAALE: AfD SAKSAMAA POLIITMAASTIKUL

 SISSEKANNE # 194

Käesolevas ülevaates püüan anda ülevaate Saksamaa paremäärmusliku partei Alternatiiv Saksamaale (Alternativ für Deutschland, AfD) poliitikast ja analüüsida populistlikke aspekte selle juures. Tuginen peamiselt Ralf Havertzi raamatule „Radical Right Populism in Germany“ (kirjastus Taylor & Francis, 2021), mis annab hea sissevaate partei argipäeva koos ajaloolise ülevaate ja programmi lähivaatlusega. Samuti toetun AfD enda veebilehel leitud materjalidele, milleks olulisim on parteiprogramm (nii pikk versioon (96 lk) kui lühike veebiversioon on vabalt allalaaditavad.

AfD on noor partei – tänavu sai 10-aastaseks -, kuid juba praegu võib öelda, et sellest on saanud on vaatamata lühikesele eksisteerimisajale Saksamaa edukaim paremradikaalne populistlik partei. Alates 2014. aastast on erakond ületanud 5 protsendilise valimiskünnise ja saanud kohti kõigil valimistel nii regionaalsel, riiklikul kui ka Euroopa tasandil. Partei  valimisedu  on olnud püsivam  tema parempopulistlike eelkäijate omast.

 

AfD atribuutika (afd.de)

  Taust

AfD asutati 6. veebruaril 2013. Kuid taustsüsteemi mõistmiseks tuleb peatuda  Saksa politiku ja majandusteadlase Thilo Sarrazini raamatul „Saksamaa käib maha“ (Deutschland schafft sich ab, 2010, e.k.2013), milles autor maalis üheseltmõistetavalt sünge ja pessimistliku pildi Saksamaa tulevikust.  Sarrazini apokalüptilise stsenaariumi järgi ähvardas Saksamaad demograafiline, majanduslik ja kultuuriline allakäik ning ta kritiseeris teravalt ühiskondlik-poliitilisi jõude, kes ei soovi või ei suuda nende väljakutsetega tegeleda.  Sarrazini sihtmärgiks olid eeskätt immigrandid Türgist, Araabia riikidest ja endisest Jugoslaaviast.  Ta kirjutab: „Jääb arusaamatuks, miks on integreerumine nende jaoks raskem kui teiste sisserändajate jaoks. Nende raskused koolisüsteemis, tööturul ning ühiskonnas tervikuna tulenevad neist gruppidest endist, mitte ühiskonnast, milles nad elavad.“ (Sarrazin, 2013: 59-60). Ta sidus need tähelepanekud sotsiaalbioloogise, st sotsiaaldarvinistliku argumendiga „intelligentsuse pärilikkusest“, mis viitab sellele, justkui  ühiskonna alamkihid olid oma staatuses tänu ettemääratusele (Sarrazin,  2013: 91 jj).

Berliinile keskendudes märkis Sarrazin, et linnas elavad sisserändajad (kellest paljud on türgi, araabia või jugoslaavia päritolu) kuuluvad valdavalt alamklassi (Sarrazin, 2010). Sarrazini sõnul näitas teiste immigrantide rühmade edu, et Saksa ühiskonna läbilaskvus oli väga kõrge. Sellest järeldas ta, et need vähesed nõrgematest immigrantide rühmadest, kellel oli potentsiaali ühiskonnas edasi liikuda, pidid olema juba kogenud mingisugust ülespoole suunatud sotsiaalset mobiilsust – nad ei kuulunud enam alamklassi. Ülejäänutel, kes põhja jäid, polnud lootustki, et nad suudavad kunagi oma jõududega oma olukorda parandada. Ta kritiseeris sotsiaalhoolekanderiiki selle ühiskonnakihi taastootmise ja isegi suurendamise eest, andes neile võimaluse elada oma elu turvaliselt, tuginedes sotsiaalhoolekandetoetustele. Sarrazin eeldas ümmarguses sotsiaaldarvinistlikus argumendis, et kasvava ülespoole suunatud sotsiaalse mobiilsuse korral muutub vajalikuks vajadus suurema “negatiivse valiku” järele, mille tulemuseks oleks lõpuks suurem alamklass (Havertz, 2021; Sarrazin, 2013).

Selles narratiivis, leiab Havertz (2021),  muutub sotsiaalne ebavõrdsus geneetilise ettemääratuse ja loodusliku valiku küsimuseks. Sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist käsitletakse eelkõige bioloogilise probleemina, mitte niivõrd sotsiaalse nähtusena.

Sarrazin andis häirekella, et nende arv, kes on põhjas, hakkab ületama Saksa põlis-elanikkonda, mistõttu kaotaks Saksamaa vältimatult  innovatsiooni ja tootlikkuse potentsiaali. Abinõuna pakkus ta välja, et peaks sündima rohkem nutikaid lapsi; need peaksid loomulikult pärinema ühiskonnagruppidest, kellel on suurem eelsoodumus kõrgel tasemel esinemiseks ja kõrgem keskmine intelligentsuskoefitsient (Havertz, 2021; Sarrazin, 2013).

Sarrazini teos põhjustas hillitsetud Saksamaal elava diskussiooni ja ambivalentsed tunded: ühelt poolt peeti teda panikööriks, teisalt aga aplodeeriti teosele kui ausale ja avameelse käsitlusele Saksamaa probleemidest: vananev rahvas, mittelõimuv immigratsioon, haridus. Saksamaad oli tabanud ülemaailmne majanduskriis, kuid ees seisid veel Kreeka fiskaalkriis, pagulaskriis. Sellelt pinnalt hakkas idanema AfD loomise mõte.

 

Thilo Sarrazin (endstation-rechts.de)

 

AfD lugu: ülevaade

AfD asutajaiks oli  rühm majandusliberaale, konservatiive ja rahvuslik-konservatiivse maailmavaatega inimesi, kellele ei olnud meeltmööda Saksamaal väljakujunenud paremtsentristlik lähenemine Euroopa integratsioonile. Eelkõige puudutas see eurokriisi käsitlemist, mille keskmes oli Kreeka fiskaalkriis. Osad AfD asutajaliikmeist olid seisnud juba Euroopa majandus- ja rahaliidu (EMU) vastu enne Maastrichti lepingu jõustumist 1993. aastal, olles tugevalt vastu lepingule, mis nägi ette ühise valuuta loomise. Saksamaal oli toetus EMU-le siiski tugev, mistap nad olid vähemuses, ja pidasid seejuures oluliseks lüüasaamiseks, kui kantsler Merkel leppis 25. märtsil 2010 Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel kokku Kreeka päästepaketis. Nende vaatenurgast rikkus see Euroopa Liidu  asutamislepingus sätestatud mittepäästmisklauslit (no-bail clause) ja seadis ohtu fiskaalpoliitilise stabiilsuse kogu liidus. 2012. aastal koondusid need jõud 2013. a. föderaalvalimisteks valmistudes ja asutasid partei, nimega Valimisalternatiiv (Wahlalternativ), mis oligi AfD otsene eelkäija (Havertz, 2021).

AfD asutamise ajaks, veebruaris 2013, oli partei kõige olulisem fookus euroskeptitsismil, mistõttu AfD sildistati poliitvaatlejate poolt kohe „ühe probleemi/teema parteiks“. Partei deviis lubas olla julge tõe rääkimisel (Mut zu Wahrheit!), millesse oli kodeeritud establishmenti vastasus (AfD, 2016; Bochum, 2020). Esimesel kahel tegutsemisaastal domineerisid parteis majandusliberaalsed küsimused. Peagi hakkas parteis enim positsioone võtma konservatiivne suund, see omakorda tegi partei atraktiivseks uutele liikmetele rahvuskonservatistlikest ja paremäärmuslikest võrgustikest (Havertz, 2021).

2013. a. aprilli parteikoosolekul valiti kolmeliikmeline juhatus: Hamburgi ülikooli majandus-professor Bernd Lucke, farmakoloog ja proviisor Frauke Petry ja mõjuka päevalehe Frankfurter Allgemeine Zeitungi kauaaegne kultuuritoimetaja Konrad Adam. Liikmete hulgas oli palju professoreid ja õppejõude – 64 algliikme seas tervelt 18 -, nii et AfD-d kutsuti naljaga pooleks ka „professorite parteiks“: näiteks kuulus AfD-sse majandusteadlane Hans-Olaf Henkel, kes juhtis aastail 1995-2000 Saksamaa Tööstusliitu ning oli tuntud osaleja riigimeedia väitlussaadetes (Havertz, 2021).  Seetõttu pälvis AfD algaastail tähelepanu igati majandus-kompetentse parteina, mis tõmbas ligi kõrgepalgalist valijat (Diermeier, 2020). Nad pooldasid teatud tüüpi saksalikku ordoliberalismi, kus riik loob raamistiku majandusele ja juhib ühiskonda viisil, mis soodustab vaba turu toimimist (Havertz, 2021).

Enamik AfD asutajatest olid endised paremtsentristlike parteide, nagu CDU ja FDP, liikmed. Nad olid nendes parteides pettunud, kuna tajusid ideoloogilist nihet tsentri suunas: Merkeli-aegne CDU moderniseeris oma naiste-, pere- ja immigratsioonipoliitikat, mis kasvatas aga rahulolematust parempoolsel tiival (Havertz 2021).

 

Bernd Lucke (Süddeutsche Zeitung)

 

2013-2015 oli partei avalik nägu Bernd Lucke, kes muuseas esines reservatsioonideta ka sellistes Saksa  paremäärmuslikus meediaväljaannetes nagu Junge Freiheit, millistele intervjuude andmist peeti üldjuhul tabuks – ja oodatult tekitas see ka skandaale. Havertz (2021) juhib tähelepanu, et Lucke stiil erines vägagi sellest liidrile omasest populismist, mida kirjeldas Moffitt (2016, cit Havertz 2021) halbade kommetena ja mida Ostiguy (2017, cit Havertz 2021) kirjeldas „madala eksponeerimisena“ (flaunting of the low). Bebnowski ja Förster (2014, cit Havertz 2021)  eristasid Lucket selgelt teistest Euroopa paremäärmuslastest, nagu Wilders ja Haider, sest tal jäi puudu kõneosavusest ja sarmist ning edevusest – ühesõnaga, karismast. Ta oli pigem kuiv, ebalev, tõsine ja taltsas. Niisamuti polnud karismaatilised ka Petry ja Adam, kes olid Lucke järglased sel positsioonil  (Bebnowski & Förster, 2014, cit. Havertz, 2021). Havertz julgeb oletada, et karisma puudumine on ilmselt Saksa paremäärmusliku populismi omapära, mille juuri tuleb otsida II maailmasõjaga kulmineerunud rahvuslikust traumast, mis on raamistanud kogu hilisemat poliitikat.  

2013. a. valimistel jäi AfD napilt (4,7 % häältest) alla valimiskünnise, st parlamendist välja, kuid selle tulemusena hakkas parteis tugevnema rahvuskonservatiivne tiib, toimus järkjärguline nihe paremale ja polariseerumine partei sees. Läbimurre saavutati augustis 2014 Saksimaa liidumaa valimistel, kus saadi 9,7 % häältest, ning septembris 2014 Brandenburgi ja Tüüringi liidumaa valimistel, vastavalt 12,2 ja 10,6 protsenti häältest. Tegemist on  Ida-Saksamaa liidumaadega; see on ka tugevaim AfD rahvuskonservatiivide ja rahvuspopulistide baas. Nimetatud valimised tähistasid AfD jaoks pöördepunkti, kus vastasseisust majandus-liberaalidega väljusid võitjatena rahvuskonservatiivid ning partei hakkas radikaliseeruma. See tähendas, et Lucket hakati üha enam kritiseerima dominantses hoiakus just Ida-Saksa harude poolt, tekkis nn. völkisch-tiib, Patriootlik Platvorm, mille eestkõnelejaks sai Brandenburgi haru juht Alexander Gauland. Teda peetakse suuresti vastutavaks AfD radikaliseerumises (Havertz, 2021).

 

Björn Höcke (DW)

 

 

Üks vastuolulisemaid juhtfiguure AfD-s on Tüüringi liidumaa haru esimees Björn Höcke, kes oli üks nn Erfurti resolutsiooni autoreid. See dokument deklareeris, et partei peaks ennekõike positsioneerima end "rahvaliikumisena viimaste aastakümnete sotsiaalsete eksperimentide vastu" ja "vastupanuliikumisena Saksamaa suveräänsuse ja identiteedi õõnestamise vastu" Ühtlasi agiteerib see soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise, multikultuursuse ja ükskõikse suhtumise vastu haridusse. Resolutsiooni teine autor, Saksi-Anhalti liidumaa juht André Poggenburg oli loonud partei sees mitteametliku rakukese, nimega „Tiib“ (Der Flügel), mis samuti tegutses majandusliberaalse suuna vastu, kuid saadeti ametlikult paremäärmuslikuks klassifitseerituna laiali märtsis 2020. Höcke on aga jätkuvalt kutsunud üles revideerima Saksa mälestuskultuuri, rõhutama saksa identiteeti ja toetanud PEGIDA liikumist (Patriootlikud eurooplased Õhtumaade islamiseerumise vastu, asut. Dresdenis 2014) (Havertz, 2021).

Lucke omakorda asutas majandusliberaalse tiiva, nn „Äratuskutse 2015“ (Weckruf 2015). Võimuvõitlus päädis Esseni parteikongressil 4. juunil 2015, kui ta sai lüüa vastaskandidaadilt Petry’lt. Pärast seda lõi Lucke oma toetajaskonnaga AfD-st lahku, asutades Uuenemise ja Progressi Alliansi (ALFA, Allianz für Fortschritt und Aufbruch). Koos temaga lahkusid majandusliberaalid Henkel, Starbatty jt. (Havertz, 2021).

Need detailid on siinkohal olulised, näitamaks AfD muutumist suhteliselt lühikese aja jooksul. AfD-st sai nüüd puhtalt parempopulistlik rahvuskonservatiivne partei, ehk nagu Põhja-Rein-Vestfaali haru juht Markus Pretzell sedastas – PEGIDA-partei (Havertz, 2021).

Poliitiline kursimuudatus viis AfD  isolatsiooni Saksamaa poliitmaastikul, mis tegutseb teatud mõttes sordiini all. Ent siinkohal tuli parteile õnnistusena – Alexander Gaulandi küünilise remark - kasuks 2015. aastal puhkenud pagulaskriis, tänu millele tõusis taas päevakorda immigratsiooni teema. Mäletatavasti avas kantsler Merkel Saksamaa piirid sadadele tuhandetele põgenikele Süüriast ja Afganistanist. AfD nägi uut võimalust oma sõnumi jõustamiseks. Gaulandi retoorika rääkis Merkelist kui rahva reeturist, Saksamaa „üleujutamisest“ ja „rahvuse väljavahetamisest“. Kasutatakse mõjusaid neologisme, nagu Bevölkerungsaustausch ja Umvolkung (sünonüümid rahvastikuvahetusele) (Havertz, 2021).

Alates 2015. a. suvest, Frauke Petry ja majandustegelase Jörg Meutheni kaksikjuhtimisel, liikus AfD edasi paremale, kaldudes kõrvale Lucke mõõdukamast kursist, mis jättis võimaluse koostööks paremtsentristliku CDU/CSU ja FDP-ga. 2016. a. märtsivalimistel saadi asüüli- ja immigratsiooniagenda tuules head tulemused, saades näiteks mõjult ja rahvaarvult suurtes liidumaades  Reinimaa-Pfalzis ja Baden-Württembergis vastavalt 12,6 ja 15,1 % häältest ning Saksi-Anhaltis koguni 24,6 % häältest, jäädes alla vaid CDU-le.  Esmakordselt oldi kanda kinnitatud ka Lääne-Saksa liidumaades. AfD valimisedu mõjutas otseselt Saksamaa parteimaastikku, kus peavooluparteid (CDU, CSU, FDP) pidid otsima koostööd rohelistega (Die Grüne) ja vasakpoolsetega (Die Linke) – loodi kolmikkoalitsioone, mis partei värvide järgi said nimeks nt „foorikoalitsioon“  ja „Keenia koalitsioon“ (lipu järgi), eesmärgiga tõrjuda kõrvale AfD-d (Havertz, 2021).

2016. a. aprillis võttis AfD vastu oma esimese parteiprogrammi, mis üldiselt viitab  majanduspoliitiliselt neoliberaalsele orientatsioonile, aga sisaldab parempopulistlikke elemente. Sotsiaalpoliitika osa on hõre; kesksel kohal on perede võimestamine ja kasvatustöö väärtustamine.

2017. a. föderaalvalimiste eel positsioneeris AfD end nn „väikese inimese“ huvide eest seisjana, kellele lähevad korda tööhõiveküsimused. Püüti uuesti formuleerida sotsiaalseid küsimusi, nt sedastas Höcke 2016. aastal: „Tänapäeva sotsiaalne küsimus ei seisne  rahvusliku rikkuse jaotamises ülalt alla, alt üles, noortelt vanadele või vanadelt noortele. 21. sajandi Saksamaa sotsiaalküsimus on rahvusliku rikkuse jaotamine seestpoolt väljapoole.“ (Havertz, 2021).

Täpsemalt püüdis Höcke rakendada nn väljateenituse (deservingness) põhimõtet, mis jätaks hüvedesaajate ringist välja sisserändajad, panustades vähekindlustatud põliselanike huvidele. Saksa sotsioloog Klaus Dörre (2018, cit Havertz 2021) näeb selles katset õhutada ühiskondlikku konflikti ja vaenu, vastandades n-ö. töökad sakslased ja saamatud ning harimatud, kultuuri suhtes ignorantsed välismaalased, ja nimetab seda diferentsialistlikuks rassismiks. Illustreeriv meede, mida tähendab töösolidaarsuse asendamine rahvusliku solidaarsusega, on pensioniskeem, mille pakkus välja AfD Tüüringis: ettepanek maksta teatud pensionihüvitisi ainult Saksamaa kodanikele, kusjuures välismaalased jääksid üldiselt nendest hüvitistest märkimisväärsest osas välja, ehkki nad maksaksid regulaarselt kindlustusmakseid (AfD, 2018). Höcke pensioniskeemi võib vaadelda kui eksklusiivset solidaarsust, mille rakendudes oleks tulemuseks välismaalaste tulude ümberjagamine sakslastele - ehk selge diskrimineerimine ja õiguste räige rikkumine.

AfD pöördumine Saksa töölisklassi poole pälvis meedialt palju tähelepanu, küsimusega, kas partei on muutumas parempoolseks tööerakonnaks. Sotsiaalpopulistlik sõnum tõi AfD-le töölistelt palju lisahääli 2017. a. föderaalvalimistel. Järsk fookuse nihkumine tööjõu-küsimustele oli vastuolus AfD seniste ordoliberaalsete seisukohtadega, kuid ordoliberalismi põhimõtteid ei hüljatud; vastupidi, ametlikult jäädi programmilise majanduspoliitika kursile. Ent seetõttu seisis partei nüüd kahel vastandlikul positsioonil, olles ühtaegu nii ordoliberaalne kui sotsiaal-populistlik. Seesugust programmiliste seisukohtade vastuokssuse omaksvõtmist võib vaadelda kui AfD ambivalentsuse strateegiat, millest Ralph Ptaki (2018, cit. Havertz 2021) arvates on kujunenud Saksamaa paremäärmusliku populismi oluline tunnus.

24. septembril 2017 toimunud föderaalvalimistel kogus AfD 12,6 % häältest ja sai Bundestagis 94 kohta. Ühtlasi tähendas see tõsiasja, et parlamenti sisenes esimest korda 60 aasta järel paremäärmuslik partei.

AfD-l on huvitav tava määrata korraga kaks või enam esimeest, mis on tingitud partei eri tiibadest. AfD valimisstrateegia osaks on anda kõikidele fraktsioonidele hääl erakonna juhtkonnas või vähemalt tipus mõni tegelane, kellega erineva maailmavaatega potentsiaalsed valijad saaksid samastuda. Majandusprofessori Meutheni puhul eeldati, et  et ta meeldib ordoliberaalse vaate toetajatele, Gauland pidi aga kõnetama rahvuslik-konservatiivset ja rahvuspopulismile altit valijat. Sarnane rollijaotus kehtis Bundestagis, kus Gaulandi kõrval tegutses  endine ärikonsultant ja prestiiźsse von Hayeki Seltsi liige Alice Weidel majandusliberaalse tiiva esindajana. Deckeri arvates (2016, cit Havertz) on erinevate tiibade olemasolu ühes erakonnas vaid näiliselt vastuoluline; seda tuleb tegelikult pidada AfD "võiduvalemiks". Kuna paremäärmuslikud parteid peavad kasvatama oma valijatebaasi, siis võib esineda ideoloogilisi vastuolusid, mis on teadlikult sisse viidud, AfD puhul siis ühelt poolt majanduslik liberalism ja teiselt poolt autoritaarsus, islamofoobia, etnotsentrism ja rassism.

 

Alexander Gauland (DW)

 

 

Gauland oli esimene AfD juht, kes hakkas Ostiguy määratletud „madala eksponeerimisega“ silma paistma, kuulutades näiteks Merkeli aadressil, et „me jahime teid“. AfD tundis end nii kindlalt, et Gauland kutsus teisi paremäärmuslike parteide liikmeid nendega ühinema, sest „AfD on originaal. Kes taotleb sarnaseid eesmärke, võivad meie juurde tulla.“  See sõnum oli mõeldud eeskätt paremäärmuslikule IBD-le, kes oli Saksa sisejulgeolekuameti BfV (Bundesamt für Verfassungsschutz) uurimise all. Samas sattus AfD  paremäärmuslik tiib „Der Flügel“ ise BfV revisionistlike seisukohtade tõttu (juudiküsimus ja pärand) huviorbiiti, mis pärast pikka parteisisest ja ühiskondlikku diskussiooni otsustati partei enda otsusega 2020. aastal laiali saata. Sellegipoolest pidas Höcke vajalikuks rõhutada, et „Der Flügel“ on olnud edulugu ning fraktsiooni vaim jääb AfD-sse alles (Havertz, 2021).

Kokkuvõtteks, AfD kurss paremale on olnud järjepidev protsess, ehkki parteis eksisteerib jätkuvalt kaksisjuhtimine (hetkel Tino Chrupalla ja Alice Weidel, ka parlamendis). Penny Bochum (2020) on AfDi kurssi nimetanuid tabavalt kumulatiivseks radikaliseerumiseks. AfD on poliitilises isolatsioonis, st kõik suuremad Saksa parteid on keeldunud AfD-ga koostööst. AfD omakorda on süüdistanud peavooluparteisid kokkumängus rahva tahte vastu, kuivõrd ka nemad esindavad „rahvast“. Parteil on hetkel 32 000 liiget (tipp oli 2019 – 35 100 liiget). Olgugi et AfD on siiani suurimat valimisedu saavutanud parempopulistlik partei Saksamaal, pärast II maailmasõda, on tema aktsiad langenud eeskätt sellepärast, et partei ja mitmed liikmed on BfV teravdatud seire all, juba see asjaolu iseenesest toodab Saksamaa ratsionaalse mentaliteediga ühiskonnas stigmasid, mis seavad poliitilise edu kestlikkuse küsimärgi alla.

 

Milles seisneb AfD populism?

Üks populismi tunnusjooni AfD puhul on veendumus, et poliitiline klass on korrumpeerunud, õõnestab rahva suveräänsust ja tegutseb üksnes iseenda ning autsaiderite huvides. Cas Mudde (2017, cit. Havertz 2021) järgi moodustab paremäärmusliku populismi kombinatsioon nativismist ja autoritaarsusest – meenutagem siin Höcke pensioniskeemi ideed.  Havertz (2021) näeb AfD ideoloogias segu rahvuslikust (völkisch) natsionalismist ja etnopluralismist. Etnos, nn Volk, on Saksamaal eriti laetud mõiste, mille kasutamisel tekivad tundlikud seosed lähiajaloost. Selle teadlik kasutamine AfD puhul on flirt ühiskondliku pingetaluvusega.  Volk’i ideoloogia käsitleb rahvast homogeense etnosena, mitte deemosena, st etnilise, mitte poliitilise kogukonnana. AfD-l on termin Staatsvolk (vrd. natside Volksgemeinschaft - rahvakogukond), homogeensust peetakse kogukonna eeltingimuseks ja iga väljaspool seisev subjekt, kes ei suuda assimileeruda, on selle kogukonna jaoks oht.

AfD paremäärmuslikud populistid on loobunud traditsioonilisest rassismist, mis hõlmab kõrgema rassi mõistet, kuid see on asendatud etnopluralismiga – rassismi eritüüp, mille põhiidee seisneb arusaamas, et kõigi inimeste ja kultuuride põhiõigus on olla erinev. Selle mõtteviisi tulemiks on aga kultuuride segunemise pidamine potentsiaalselt hävitavaks. Multikultuursus lõhub Staatsvolki; immigrandid, eriti moslemid, ohustavad saksa kultuuri ja identiteeti – nn pärandkultuuri (Leitkultur). Islam on peamine ohufaktor; AfD programm  sedastab konkreetselt, et islam ei kuulu Saksamaale (AfD, 2016). Islamofoobia peamiseks argumendiks on, et islam on agressiivne ja püüab lääne traditsioonilist elustiili muuta, surudes peale võõrad reeglid. Seda võimestab stereotüüp moslemi mehest, kes on sallimatu, dominantne ja seksuaalselt agressiivne. AfD on seda diskursust pidevalt alal hoidnud (Havertz, 2021).

Kui AfD 2013. aastal loodi, siis oli peamiseks teemaks euroskeptitism, kuid seisukohad on nüüdseks pehmenenud, ja ehkki ideetasandil räägitakse ka „Dexiti“võimalusest, ei ole siin nii  selgeid seisukohti võetud kui eelmainitud teemade puhul.  Põhimõtteliselt vaigistus see jantliku ja pikaldase Brexiti protseduuri käigus (Bochum, 2020).

 

Miks on AfD edukas/ebaedukas?

M. Diermeier (2020) analüüsib oma artiklis AfD edu põhjusi ning leiab, et partei pakub selget ümberjagamisvastast poliitikat, mis vastab AfD valijate eelistustele: isegi kõige vähem jõukamatel AfD toetajatel on tugevamad eelistused väiksemale ümberjagamisele kui kõige jõukamatel mitte-AfD toetajatel. Madalama sotsiaal-majandusliku positsiooniga AfD toetajate jaoks tähendab see, et nad toetavad tegelikult majanduspoliitikat, mis on vastuolus nende majandushuvidega. Äärmiselt autoritaarne kultuuripoliitika, mida vürtsitatakse kriitikaga institutsioonide vastu ja kombineeritakse seda vastuseisuga ümberjagamisepoliitikale, võib pidada AfD võiduvalemiks (Diermeier, 2020). See ühtib põhimõtteliselt eelpool mainitud Deckeri (2016; cit. Havertz) seisukohaga. Diermeier leiab, et see võiduvalem, mis on suunatud madalama sotsiaalmajandusliku positsiooniga toetajatele, on erand Euroopa paremradikaalsete populistlike parteide (PRRP) hulgas. Bochum (2020) leiab, et AfD sihtgrupiks on arvestav hulk sakslasi, eriti Ida-Saksa liidumaades, kes tunnetavad end Saksamaa ühinemisprotsessis kaotajatena. Seetõttu näiteks mindi Tüüringis, Saksimaal ja Brandenburgis 2017 valimistele loosungiga „Lõpp ühinemispöördele!“ (Vollende die Wende!), viidates majanduslikule lõhele Ida ja Lääne vahel, rõhutades samas, et need liidumaad on olnud Saksa kultuuri süda-alad (Bochum, 2020).

Kuid AfD kiirele tõusule vaatamata leiavad poliitanalüütikud, et partei populaarsus võib olla saavutanud haripunkti ning valijate mobiliseerimisel põrkutakse vastu „klaaslage“, mis on palju madalam ja palju paksem kui mõnel teisel Bundestagis esindatud parteil: küsitlused näitavad, et teatud saksa valija ei hääleta kunagi AfD ega teiste paremäärmuslike parteide poolt. Bochumi arvates (2020) ei pruugi populistlik võte – immigrantide patuoinastamine –lõpuni töötada saksa ratsionaalses poliitmõtlemises, kuna mõistetakse, et see ei paku lahendusi tegelikele probleemidele, vaid süvendab üksnes lõhesid ühiskonnas.

 

 

 

Kokkuvõtteks

AfD tegutsemisloogika keskendub sõnumile,  et Saksamaa ühiskonda – homogeenset Staatsvolki - tuleb kaitsta migratsiooni, globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni negatiivsete mõjude eest. Keerukatele probleemidele pakutakse lihtsaid lahendusi sageli demagoogilise retoorika abil. Kritiseeritakse Saksamaa majanduslikku ja poliitilist eliiti ning Euroopa Liitu kui institutsiooni. Rõhutatakse Saksamaa suveräänsuse ja pärandkultuuri tähtsust, milleks on vaja kehtestada oma riiklikud piirid nii kaudses kui otseses mõttes – kontrollimaks sisserännet ja kaitsmaks majandust.

 

*          *          *

 

Allikad:

·         Diermeier, M. (2020). The AfD’s Winning Formula – No Need for Economic Strategy Blurring in Germany. Intereconomics. Leibniz Information Centre for Economics. DOI: 10.1007/s10272-020-0868-2.

·         Bochum, P. (2020). We are the People ([edition unavailable]). Haus Publishing. https://www.perlego.com/book/2801384/we-are-the-people-the-rise-of-the-afd-in-germany-pdf.

·         Havertz, R. (2021). Radical Right Populism in Germany (1st ed.). Taylor and Francis. https://www.perlego.com/book/2188560/radical-right-populism-in-germany-afd-pegida-and-the-identitarian-movement-pdf.

·         Manifesto for Germany.  Political Programme of the Alternative for Germany. (2016)

·         Sarrazin, T. (2013). Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga. Kirjastus: Hea Lugu.