SISSEKANNE # 320
1919. aastal, vahetult pärast I maailmasôda, püüdsid maailma oma visiooni kohaselt ümber korraldada nii Woodrow Wilson kui V.I. Lenin, kuid môlema mehe plaanid olid utoopilised. Wilson pani oma 14 punktis ette Euroopa ja Aasia poliitilise ümberkorraldamise Rahvasteliidu egiidi all. Lenin pakkus välja, et proletariaat vôiks oma rahvusest lahku lüüa ja ühineda Venemaaga, kus ehitataks üles ônnelik ühiskond. Wilsoni ja Lenini vahel algas hôôrumine juba septembris 1918. Wilson sanktsioneeris dokumendi Vene bolśevike sidemetest Saksa kindralstaabiga (seega - bolśevikud töötasid vastu Antandile). Oktoobris 1918 väljendas Lenin üsna selgelt, et Wilson on imperialistlik röövel ja Rahvasteliit on môrtsukate liiga. Muuseas, môlemad mehed surid 1924. aastal. Ja - last but not least - Wilson kaotas teatavasti 1920. a. presidendivalimistel, aga ega Leningi enam sestsaadik poliitiliselt eriti tegus polnud, haigus süvenes.
1919. a. novembris avaldas Lenin arvamust, et maailmarevolutsioon on Euroopas käegakatsutav. Ungaris saidki sotsialistid (Sotsialistlik Töörinne) môneks ajaks vôimuparnassile: 21. märtsist kuni 1. augustini 1919 kehtis seal nôukogude vôim - kokku ôilmitses Ungari Sotsialistlik Föderatiivne Nôukogude Vabariik 133 päeva. Loetud päevad, 13. aprillist 1 maini 1919, kestis Baieri Nôukogude Vabariigi eluiga. 20 päeva - 16. juunist 5. juulini - pidas vastu ka Slovaki Nôukogude Vabariik. 23. märtsil 1919 lôpetas Lenin partei VIII kongressi lootusrikkalt: "Seeme on tärganud Euroopas; sotsialism vôidab kogu maailmas."
Eneseohverdamise juttu enam ei räägitud, kônetoon muutus pealetungivaks ja agressiivseks, kuna olukord paistis soodne olevat. Ent 1919. a. sügisel hakkasid lootused uuesti kiiva kiskuma. Baltimaades ja Soomes arenesid sündmused Venemaa jaoks halvasti: Soome oli Nôukogude Venemaa jaoks juba kadunud, Baltikumis kestis vabadusvôitlus. Kuna Venemaa oli sattunud majanduslikult väga raskesse olukorda, siis tuli maailmarevolutsiooni idee kôrval tegelema hakata diplomaatiaga - vähemalt mingil kujul tuli suhelda teiste riikidega ja väljuda totaalsest isolatsioonist (=> esim. diplomaatiline samm bolśevikel oli Bresti rahu sakslastega). Nôukogude vôimu jäik seisukoht: ei tunnustata mingit kodanlikku suveräänsust ega kodanlikke rahvusvahelisi sätteid ja lepinguid.
Nôukogude vôimu varisemine Ungaris sundis kommuniste otsima uusi vôimalusi. 5. augustil 1919 saatis Trotski partei KK-le salajase memorandumi, milles soovitas nôukogude välispoliitika suunata Läänest Itta, kus Punaarmee vôis saavutada rohkem. Ehk: tee Indiasse vôib olla lühem kui Ungarisse! Ta soovitas luua 30-40 tuh. meheline ratsakorpus ja paisata see Indiasse. Soovituseks see jäigi. Hoopis tôsisemalt vôeti käsile Poola. Kokkupôrked Pilsudski-Poolaga algasid juba 1919. aastal Lääne-Ukraina puhver-territooriumil. Konflikti haripunkt oli aprillist juulini 1920, otsustav daatum oli 12. juuli 1920 - kuni senini oli Punaarmee edasi liikunud 20 km päevas, nüüd proovis Inglismaa peatada vägede edasitungi ja nôudis taandumist Gösseni (Geschen) linnast, kuid venelased otsustasid alustada hoopis pealetungisôda. Venelased otsustasid maailmarevolutsiooni-ôpetust jagada tääkide abil. Sellest ei tulnud midagi välja. (1923. aastal nentis väejuht Tuhhatśevski, et kui Punaarmee oleks ära vôtnud Visla, oleks revolutsioonileek haaranud kogu kontinendi; 1930. aastal ilmutas V. Quisling raamatus "Venemaa ja meie", et kui Poola langenuks bolśevike kätte, siis oleks Berliini vôtmine nädala küsimus jne.)
Poola vallutamise järel - mis oli bolśevike üks välispoliitilisi prioriteete - pidi punavägede toel teotsev revolutsioonikomitee moodustama uue poola valitsuse, mis pidi töölistele-talupoegadele tagama ônne ja rahu. Trotski lubas, et 16. augustiks 1920 on vallutatud Danzig ja siis lôigatakse Antandil ära vôimalus Poolat abistada. Kuid nagu mainitud - suurejooneliselt kavandatud Poola kampaania läks vett vedama. Poolakate jaoks toimus "ime Vislal" - Varssavi jäi vallutamata.
Septembris 1920 aset leidnud KP konverentsil toimus Poola kampaania suhtes terav poleemika. Poolas oli Punaarmee esinenud kehvasti, kuid venelastel oli edu Taga-Kaukaasias - seal kulges sovjetiseerimine edukalt (<= Punaarmee 11. armee Sergei Kirovi juhtimisel). Frunze oli nôukogude vôimu kindlustanud Kesk-Aasias Buhhaaras. Tekkis küsimus, kuidas jätkata: kas lugeda Poola kampaania ebaônnestunuks vôi muuta kogu senist strateegiat? Diskusiooni käigus avaldati näiteks niisugune môte, et Poola kampaaniasse tuleks suhtuda kui sôjalisse eksamisse, millel on poliitiline tulemus.
Tôstatati ka probleem: kuivôrd on maailm revolutsiooniks üldse valmis? Enamik delegaate oli seisukohal, et maailm on kùps. Väike osa delegaatidest kahtlesid, kas on vôimalik Poola kampaaniat nii-öelda taastada. Karl Radek arvas, et tääkidega vôib lahenda üksnes mônda konkreetset situatsiooni. Valdav osa delegaate soovisid, et raskuskese kantaks üle Aasiasse.
1919.-1920. a. vahel oli Venemaa ühiskond ülimalt militariseeritud ja majandusraskustes riik. Hakkas lôppema kodusôja aktiivne periood, transport ja majandus olid halvatud. Tohutu relvajôu laialisaatmine oli ohtlik - armee oli üles köetud. Poola katastroof süvendas veelgi ebastabiilsust Vene ühiskonnas. 1921. aastal sôlmiti Nôukogude Vene ja Poola vahel Riia rahuleping, mis oli Moskva poolt vaadates ebasoodne: Poolale kaotati suured territooriumid + suur kontributsioon + kogu Poola aladelt röövitud varanduse tagastamine, alates 1772. a. Poola jagamisest. (30 mln. kuldrubla)
Kogu see fiasko sundis Venemaa juhtkonda môtlema, mida edasi teha. Maailmarevolutsiooni toetamine oli küll ôilis, kuid riik oli ikkagi sügavas kaoses. Venemaad ähvardas reaalne oht jääda välispoliitilisse isolatsiooni, kui poliitikat ei revideerita. Nii tuli valitsusel kôigepealt luua diplomaatilised suhted, et tagada riigi püsimajäämine pikemas perspektiivis ja distantseeruda maailmarevolutsiooni-ideest, mis jäeti ainult Kominterni hooleks. Komintern jääks rahvusvaheliseks töölisorganisatsiooniks, keskusega Moskvas, ning ei omaks valitsusega mitte mingit seost.
6. veebruaril 1921 esines Lenin ômblustööstuse tööliste kongressil, kus ta tôdes, et Lääne-Euroopa kapitalistidel ônnestus sôda lôpetada, mis seadis takistuse revolutsiooni laienemisele.
15. märtsil 1921 osundas Lenin partei X kongressil, et Venemaal vôib sotsialistlik revolutsioon saavutada lôpliku vôidu, juhul kui teda toetab sots. revolutsioon mitmel teisel maal.
Kominterni III kongressil, 5. juulil 1921, märkis ta, et rahvusvahelise maailmarevolutsiooni toetuseta on revolutsiooni vôit vôimatu.
Riia rahul ja NEPi väljakuulutamisel oli vahetu seos. Riia rahu sôlmiti 12. märtsil 1921, ettekande NEP-ist (uus majanduspoliitika) tegi Lenin 15. märtsil 1921, taustaks Kroonlinnas puhkenud meremeeste mäss (Kroonlinna tulistamine algas 16. märtsil 1921, üldrünnak tehti 17. märtsi öösel). Punaarmee Tuhhatśevski juhtimisel vôitles samal ajal esseer Antonovi talurahvaarmeega Tambovis. Et talupoegi oma poolele saada, viidi NEP Tambovi kandis sisse juba veebruaris 1921.
Olulised muutusi püüti aastail 1921-1923 läbi viia ka Kominterni liinis. Veebruaris 1921 saatis Kominterni TK Saksamaale 3 vastutavat töötajat: ungarlased Bela Kun' ja Josef Pogany (?) ja poolaka August Gurolsky. Nende ülesandeks oli vabastada Saksamaa revolutsioon kammitsaist ja selle kaudu aidata päästa keerulises olukorras olevat Vene revolutsiooni. Lähtekohaks Saksamaa revolutsioonile pidi saama Mansfeldi kaevandused ja tööstuspiirkond. Nende Saksamaa-missiooniga kaasnesid konkreetsed teod: pommiplahvatused Breslaus ja Halles, atendaadid jne. Eesmärgiks oli üldstreigi väljakutsumine. Peaaegu 300 000 töölist suudetigi streigiga kaasa tômmata, kuid Saksa valitsus Friedrich Eberti juhtimisel vôttis kasutusele karmid vastumeetmed. Ajalukku läksid need 1921. a. märtsiaktsioonidena, millel saksa kommunistide jaoks olid traagilised tagajärjed. Komintern sai märtsiaktsioonide pärast saksa juhtkommunistidelt Paul Levi'lt, Clara Zetkinilt ja Ernst Däumigilt sarjata, mis näitas üksmeele puudumist Kominternis. Leninit valdasid aga üha enam kahtlused, kas maailmarevolutsioonist üldse asja saab.
Sotsiaaldemokraadist vene emigrant (a-st 1930), Nikolai Volski arvas, et alates 6. märtsist 1920, eriti aga 6. novembrist 1920 kuni märtsini 1921, hakkas kahanema Lenini usk maailmarevolutsiooni vôimalikkusesse. 5. juulil 1921 järeldas Lenin ise, et maailmarevolutsiooni läbi viia pole vôimalik.
Siiski - maailmarevolutsiooni huvides, kuid nüüd juba NEPi vaimust kantuna, pandi ette moodustada Töörahva Ühisrinne, mille raames pidid kommunistid koostööd tegema vasaksotsialistidega ja reformimeelsete ametiühingutega, ainsaks tingimuseks oli rünnata kommuniste. Üheskoos tegutsedes vôidi kusagil vôimule saada, kusjuures nähti ette, et padupunast poliitikat ei hakataks kohe ellu viima, vaid esialgu juurutataks ülddemokraatlike iseloomuga reforme. Loodav valitsus moodustataks algetapil mitme väikekodanliku partei kaasosalusel. Ajapikku, järk-järgult ja kindlalt, kasvaks sellest (ülemineku)valitsusest välja ainuparteiline kommunistlik valitsus. Uus ideoloogia ja taktika oli vastukarva Kominterni Täitevkomitee peasekretärile Zinovjevile.
Aastail 1921-1923 suurenes Kominternis lôhe erimeelsuste tôttu maailmarevolutsiooni teostamise taktika suhtes. Lenini môttemaailmas avaldus uus tahk: ta paigutas maailmarevolutsiooni raskuskeskme Venemaale, nimetades seda proletariaadi isamaaks. Maailma-revolutsioon pidi oletatavasti alguse saama Aasiast ning "suur kolmik" Venemaa-India-Hiina otsustavad lôpuks kapitalismi ja kommunismi vahelise vôitluse saatuse. Siin on juba otsesed vihjed vastuoludest puhkeva sôja vôimalikkusele ja ühe riigi (riikide) kallaletungist teis(t)ele. N. Buhharin lausus Kominterni IV kongressil 1922. aastal: "Igal proletaarsel riigil on ôigus punaseks interventsiooniks, kuna Punaarmee levitamine tähendab sotsialismi ideede levikut." Alates 1921. aastast vôeti käibele nn. pealetungiteooria => teha revolutsiooni igal ajal igal pool (<= Zinovjev, Trotski, Bela Kun, Jevgeni Preobrazhenski, Stalin). Päev-päevalt teravnesid suhted Zinovjevi ja Tśitśerini vahel, viimane vastustas välispoliitikuna revolutsiooni otstarbekust igal pool, ilma erilise valikuta.
KOMINTERN & SAKSAMAA: 1923. aastal proovis Komintern maailmarevolutsiooni valla päästa Saksamaal, kus selleks paistsid olevat soodsad tingimused - Saksamaa vaevles tol hetkel hüperinflatsiooni käes, majandus oli pôhjas, ühiskond depressioonis. Ettevalmistused tähtsaks aktsiooniks algasid jaanuaris 1923, kuid need kulgesid suhteliselt konarlikult, sest kohapealne tugiorganisatsioon - Saksamaa KP - oli väga raskes seisus ning Nôukogude parteiaparaadis käis Trotski-vastane sisevôitlus. Sellegipoolest tehti Saksamaale suuri panuseid.
Esiteks eraldati riiklikest fondidest suuri rahasummasid (V. Zirotkini järgi kulutati 1923. aastal revolutsiooni eeltööks kogu Nôukogudemaa kahel NEPi-aastal kogutud kullavaru).
Teiseks saadeti kohapeale hulgaliselt sôjalisi spetsialiste. Saksamaal hakati looma luuretalitust Punaarmee staabi 4. osakonna juhtimisel; nôukogude luuret koordineeris Lääne-Euroopas Walter Kriewitski, kelle näpunäidete kohaselt tuli moodustada väikesed mobiilsed rünnakrühmad, keda vajadusel kohe kasutataks.
Kolmandaks etendas olulist rolli NSVL diplomaatiline korpus Saksamaal Nikolai Krestinski juhtimisel.
Olukord Saksamal pingestus augustis 1923. Nimelt langetas VK(b)P KK Poliitbüroo 23. augustil otsuse: saksa proletariaat seisab revolutsiooni lävel. Murdepunktiks peetakse aga 11. juulit 1923, kui Saksamaa KP juhi Heinrich Brandleri initsiatiivil otsustati läbi viia antifaśistlik päev agressiivse loosungi all: iga surmasaanud kommunist eest tappa kümme faśisti. Nähti ette Nôukogude Liidu elanike poliitilist ettevalmistamist Saksamaa sündmusteks; kompartei pidi läbi viima üldmobilisatsiooni ja korraldama Saksa revolutsiooni majanduslikku abistamist ning valmistama ette selle diplomaatilist vôitu. Poliitbüroo tasemel moodustati vastutav komisjon, koosseisus Zinovjev, Karl Radek, Stalin, Trotski, Tśitśerin. Baltikumi ja Rootsi saadeti NSVL Välisasjade Rahvakomissariaadi liige Viktor Kopp, kelle ülesandeks oli tagada nende riikide neutraliteet Berliini sündmuste ajal ning et nood vôimaldaks Venemaale transiiti, abistamaks punasakslasi.
Stalin ja Tśitśerin olid Saksamaa avantüüri suhtes algul kôhkleval seisukohal; Stalin nôustus sellega septembris. 28. augustil 1923 moodustas see komisjon omakorda organiseerimistöö komisjoni (samad liikmed + Lev Kamenev, Feliks Dźersinski jmt.). 4. oktoobril otsustati Saksamaale saata kogemustega parteitegelasi, aitamaks revolutsiooni läbi viia, kuid keegi polnud nôus minema. Pandi paika täpne kuupäev, millal pidi revolutsioon algama => 9. november 1923.
Kominterni TK Presiidium valmistas oma kinnistel istungitel 21. sept. - 5. oktoobrini ette detailse tegevusplaani. Selle järgi pidid kommunistid Saksamaal toetama vasaksotside jakommunistide ühisvalitsust, mis pidi legaliseerima relvade veo Saksamaale (seda teostati laevade abil salaja juba aasta algusest peale). 9. novembril pidi Saksamaal kokku tulema nn. vabrikute ja tehaste komiteede kongress, mis pidi andma signaali plahvatuslikuks väljaastumiseks. 10. oktoobril andis Stalin Saksamaa KP ajalehele "Rote Fahne" intervjuu, milles lubas: kui üritus Saksamaal ônnestb, saab maailmarevolutsiooni keskmeks Berliin.
20. oktoobril 1923 otsustas Saksa KP KK alustada üleriigilist üldstreiki, mis pidi kasvama relvastet ülestôusuks. Osa KK liikmeid polnud sellega nôus, nad said toetust viimasel hetkel Radekilt jt. Kominterni tegelastelt ning otsus muudeti ära. Sellest aga ei saadud teada Hamburgis, kus 150-400 meest alustasid Ernst Thälmanni juhtimisel plaanipärast ülestôusu. Mäss kestis 23.- 25 oktoobrini 1923, tulemuseks oli 90 tapetut ja 270 haavatut. 14. novembril 1923 saatis Wilhelm Pieck VK(b)P KK-le kirja pärast Hamburgi sündmusii tekkinud Saksamaa KP viletsast olukorrast, mispeale NSVL-st saadi "kompensatsiooniks" 250 000 dollarit (hiljem veel 150 000 ja 100 000 dollarit lisaks). 1923. a. detsembris rääkis Saksa saadik Moskvas juhtunust Radeki ja Tśitśeriniga, kes väitsid end sellest mitte midagi teadvat. Saksamaa KP lôhenes, algas sügav sisemine rahulolematus (sama protsess toimus ka VK(b)P-s ja Kominternis; hakati otsima süüdlasi).
Stalin hakkas otsustavalt kahtlema revolutsiooni teostamise niisugustes meetmetes ning töötas ideele isegi vastu. Vasakkommunistid Kominternis vajasid maine tôstmiseks tungivalt mônda vôitu => septembris 1923 puhkes lühike mäss Bulgaarias, oktoobris Krakowis. Täielik ebaônnestumine. 1924. a. nentis Zinovjev, et ilma maailmarevolutsioonita püsib kompartei vaid ausônal. Pilgud pöörati nüüd lähemale, s.t. Moskva silm jäi pidama Bessaraabial ja Eestil. Bessaraabia oli juba ammusest ajast olnud tüliôunaks Venemaa ja Rumeenia vahel, Eesti oli n-ö. Soome lahe vôti.
Bessaraabias alustati mässu 15. septembril 1924 Tatarbunarô asulas - selle eesotsas Aleksandr Kljuśnikov. Vallutati veel môned külad ja kuulutati välja Moldaavia Nôukogude Vabariik. Rahvas kaasa ei tulnud ja mäss oli otsas 19. septembriks 1924, kui Rumeenia sôjavägi selle karmilt maha surus. Oktoobris 1924, vahetult enne Briti parlamendivalimisi, plahvatas Lääne-Euroopas sensatsioon: avalikuks sai nn Zinovjevi salajane kiri 15. septembrist 1924, allkirjastatud Zinovjevi, Manuilski, Kuusineni ja Inglise KP juhi McManus'i poolt => sisu: instruktsioon Briti kommunistidele revolutsiooni korraldamiseks. Praeguseks ajaks ollakse üsna üksmeelsel arvamusel, et kiri oli vôltsing, pealegi tunnistas Aleksandr Belakordy abikaasa 1966. aastal, et konservatiivid olid selle fiktiivse kirja eest tema mehele maksnud 5000 naela + välispassi Argentiinasse. Igal juhul pingestusid selle kirja tagajärjel tunduvalt NSVL ja Suurbritannia suhted. 1924. aasta oli nepipoliitikat juurutavale NSVL-le välispoliitiliselt hea aasta, Komintern aga ajas oma maailmarevolutsiooni-asja salaja, varjatult, pôranda all.
Tollal toimus Stalini môttekäikudes evolutsioon. 1924. a. aprillis väitis ta, et sotsialism saab teoks vaid mitme maa proletariaadi ühiste jôupingutuste tulemusena, detsembris 1924 nentis ta, et sotsialismi ehitamise vôimatus ühel maal ja revolutsiooni üheaegne vôit mitmel maal on kunstlik, elutu teooria. Ametlikult fikseeriti sotsialismi ehitamise kontseptsioon ühel maal (Venemaal) 1925. a. kevadel. VK(b)P liikmed Radek, Trotski, Rakovski ja Jevgeni Preobrazhenski pidasid seda kontseptsiooni töölisklassi reetmiseks ja marksismi lubamatuks revideerimiseks.. Mida uus kontseptsioon kaasa tôi? Eelkôige forsseeritud industrialiseerimise, mis pidi vôimaldama maailmarevolutsiooni teostamist teisiti. Kommunistide arv hakkas aga pärast 1923. aastat maailmas kahanema, môned komparteid hääbusid vôi jäid teovôimetuks (nt. EKP-d ei etendanud pärast 1. detsembri mässu 1924. a. enam mingit rolli). NSVL-s pöörati 1920. aastate II poolel rohkem tähelepanu idamaadele, algas ka sôjaohu hüsteeria (propaganda serveeris NSVL-i kui maailmarahu kaitsvat riiki).
(Järgneb.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar