ARHIIVIST LEITUD: JÜRI ANTI LOENGUD VENE MAAILMAREVOLUTSIOONI IDEEST JA PRAKTIKAST, I (Ⓒ TÜ, 1998)

SISSEKANNE # 317

 

SELGITUSEKS

Leidsin oma vanalt arvuti kõvakettalt failide arhiivi, nutika pealkirjaga „ARHIIV“, kuhu olen talletanud vanu materjale õpinguaastatest Tartu ülikoolis. Tõesti, vahel ma pean endale meelde tuletama, et olen diplomeeritud lähiajaloolane, kes spetsialiseerus Ida-Euroopa uuemale ajaloole, s.o. perioodile 1900-1990ndad, sest leiba ma pole sellega teeninud. On tegelikult ime, et mõned materjalid on alles, sest kuigi mul oli arvuti käepärast, kasutasin ma tollal pikka aega selliseid MS-DOS-põhiseid  tekstitöötlusprogramme, mis ei ühildunud Microsoft Wordiga. Tagatipuks salvestasin oma loenguid, esseid ja referaate 1,44 MB floppy diskidele, mida tänasel päeval on keeruline kui mitte võimatu lugeda.  Paljud diskid sai ka kergekäeliselt prügikasti visatud – ja sellest on tõeliselt kahju.

Kuid killuke on alles – eriti õpingute lõpuajast, mil ma võtsin kasutusele juba MS Wordi. Selles formaadis ma talletasin ka Jüri Anti loengu Vene maailmarevolutsiooni ideest ja praktikast, mida kuulasin 1998. a. kevadsemestril ja mille eest anti 2 ainepunkti. Jüri Ant (1939-2020) oli minu mentoriks oma tasase ja heatahtliku loomu ning erudeeritud oleku poolest. Tal oli ka heatahtlik ja peenetundeline huumorimeel. Tegin tema juhendamisel kõik oma seminaritööd (Poola „Solidaarsuse“ tekkelugu ja roll 1980-1981. a. sündmustes; Näljahädad Nõukogude Liidus 1917-1947). Viimase laiendasin ka oma lõputöö teemaks, mis on leitav siin.

Jüri Ant oli ilmselt niisugune professor, keda tänapäeval kutsutakse mõnedes ringkondades nn punaprofessoriks. Ja eks selleks oli teatud alus ka: Vikipeediast selgub, et 1970. aastal kaitses ta EKP KK Partei Ajaloo Instituudis ajalookandidaadi kraadi väitekirjaga "Легальная революционная рабочая печать в Эстонии 1926-1930 годов" ja 1983. aastal ajaloodoktori kraadi väitekirjaga "Коммунистическая партия Эстонии в борьбе за общедемократические требования трудового народа в 1920-1940 гг".  See on rahvuslase jaoks mõistagi no-go-area. Oletan, et turbulentsetel 90ndatel oli keeruline seletada ja põhjendada antud temaatika uurimist ja õpetamist. See polnud kindlasti popp. Jüri Ant ei olnud just pruuni pintsaku ja sarvraamidega tarikas, aga vanakooli sarmi oli temas küll. Mäletan tema vanamoodsat nahkportfelli ja tubakahõngu – sest ta oli kirglik ahelsuitsetaja: need kõige siiramad jutud sai temaga aetud ikka Lossi tänava õppehoone rõdul suitsunurgas. Südamlikku järelhüüet saab lugeda siin.

Jüri Ant esitlemas monograafiat August Reist (2012). Allikas: Valitsuse kom-
munikatsioonibüroo

 

Sellal oli Jüri Ant lähiajaloo õppetooli juhataja. Mulle ta aeglase tempoga loengud meeldisid, sestap ka käisin kohal ja konspekteerisin usinalt, kuna mingit Moodle’it ei olnud, kuhu õppejõud loengumaterjalid ja lingid üles laadis. Siis tuli pärast loengud kõmpida Tiigi tänavale ülikooli raamatukokku ning kartoteegis sobrada, vajalik raamat füüsiliselt koju laenutada. Kui loengusse minna ei viitsinud, tuli kelleltki usinamalt kospekt välja nuiata (seetõttu oli suhete hoidmine väga oluline). Minagi „laenutasin“ konspekte, et need pärast arvutisse toksida. Täiendasin neid oma teadmiste kohaselt ja jagasin selle siis hiljem oma kursakaaslastele.

Antud loengus ma käisin 100 % kohal ja mäletan, et see tõesti mulle meeldis. Avaldan selle oma blogis ka puhtalt isenda rõõmuks ja nostalgia pärast. Kõige viimane loeng ei ole siiski säilinud, st eksamieelses tuhinas ei jõudnud ma seda arvutisse toksida. Aga muidu on kõik autentne. Kirjaviis on muutmata. Esimene loeng on dateeritud 11. veebruaril 1998.

I

IDEE ALLIKAD pärinevad marksistliku kapitalismi arengu kontseptsioonist. 19. sajandi keskel püüdsid Karl Marx ja Friedrich Engels teaduslikult tõestada kapitalistliku maailmamudeli transformeerumist kommunistlikuks. Aluseks oli nn kriisiteooria => kapitali akumulatsioon pidi viima töötajate põhimassi vaesumiseni, sellest johtuvalt tekib ületootmine (kuna rahvas on ostujõuetu). Töötegijad ei lepi kujunenud olukorraga, tulemuseks on revolutsiooniline plahvatus. Seega: töölisklass on kui kapitalismi hauakaevaja! 

Kuna tegelik asjade kulg 19. saj. II poolel ei kinnitanud Marxi-Engelsi mitmeid seisukohti, püüdsid nad oma õpetust ajakohastada, teha sellesse teha teatud korrektiive. Kuid põhiidee sotsiaalsest revolutsioonist säilis, leides toetajaid mitmelpool maailmas. Hakkas kujunema uus sotsiaalpoliitiline liikumine. Marx lähtus põhimõttest, et proletaarse revolutsiooni toimumine sõltub inimese materiaalse olukorra arenemisest. Revolutsioon oli rea sotsiaalsete tingimuste arengu vili.

Sotsiaaldemokraatia ideele (mille juured peituvad juba varakristluses, samuti on seda kandnud utopistid) panid tänapäevases mõttes aluse Marx ja Engels, kuid seda arendasid oma vaatenurga alt edasi John Hobson (1858-1940) ja Rudolf Hilferding (1877-1941). Nemad lõid imperialismiteooria. 1902 ilmus Hobsonilt “Imperialism” ja 1916 “Kaasaja kapitalismi evolutsioon”. Hilferdingilt ilmus 1910. a. teos “Finantskapital”. Juhtmõtteks oli, et kapitalistlikku maailma haarab üleüldine, möödapääsmatu revolutsioon. Teooria kandjaks sai sotsiaaldemokraatia vasak tiib – eriti tähtsat rolli etendasid siin Saksa sotsiaaldemokraatide juht Karl Kautsky (1854-1938) ja Saksa-Poola sotsiaaldemokraatide radikaalse tiiva liider Rosa Luxemburg (1871-1919). Põhiline ideeline võitlus toimus 1889. aastal asutatud II internatsionaalis. Tõstatus küsimus, kuidas maailm peaks sotsialismini jõudma.

1. Hakkas domineerima evolutsiooniteooria, mille järgi inimmõistuse loomuliku tegevusena (nn. common sense’i printsiip) pidi ühiskond muutuma inimsõbralikumaks kõigi ühiskonnaliikmete jaoks. Teel sotsialismi tuli niisiis läbida veel rida ühiskonnavorme. Areng sotsialismi pidi toimuma rahulikul, parlamentlikul teel. Sellise mõtteviisi kandjaks oli Eduard Bernstein (1850-1932), kelle põhiliseks kirjanduslikuks saavutuseks oli 1896.-1898. aastal ajalehes “Neue Zeit” avaldet artiklite seeria “Rahvusvahelise sotsialismi probleemid” (aastal 1899 anti see välja ühtse raamatuna).
2. Radikaalne tiib hakkas esile tõstma ühiskonna ümberkorraldamise subjektiivset faktorit (inimtegur). Rohkem hakati rõhutama võimuküsimust (eriti V. Uljanov-Lenini poolt).

Millal toimub sotsiaalne revolutsioon? Probleemistik kerkis esile 20. sajandi algul. Engels kirjutas oma teoses “Kommunismi printsiibid” (1847), et kommunistlik revolutsioon ei saa olla loomult rahvuslik, vaid see peaks toimuma üheaegselt mitmes tsiviliseeritud riigis – USA-s, Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal. Venemaa ei tulnud arvesse. Ka Kautsky ja Luxemburg ei pidanud võimalikuks (tõenäoliseks), et revolutsioon võiks sündida Venemaal. 1905. a. revolutsiooni ajal avaldati lootust, et vene ühiskond  võib nüüdsest triivida demokraatia suunas. Arvati, et revolutsiooni võidu korral Venemaal saaks Lääne-Euroopa proletariaat soodsa tõuke ning  kiirendaks üleüldise revolutsiooni saabumist.  1906 arvas Kautsky, et  Vene revolutsioon tõukab tagant revolutsiooni Austrias ja Preisimaal (Berliinis) ning innustab Lääne-Euroopa proletariaati võimu võtma. Ta arvas ühtlasi, et kui Euroopas lähema aja jooksul revolutsiooni ei toimu, algab väljarändamine.

Uljanov-Lenini kontseptsiooni kohaselt pidi oodatud revolutsioon  aset leidma arenenud riikides. Seal vohas imperialism, kuid see oli kapitalistliku arengu viimane staadium.  Rahvusvaheliste suhete teravnemine ja maailmasõja puhkemise oht sundis sotsiaaldemokraate hindama võimalikke muutusi tulevikus. II internatsionaali Stuttgarti kongressi (1907) materjalides ollakse veendunud, et sõjast tuleneb ülemaailmne kriis; Baseli kongressil (1912) leiti, et sõjast johtuvat kriisi tuleb kasutada proletariaadi võimuvõtmiseks. I maailmasõja esimesed nädalad näitasid aga marksistlike postulaatide paikapidamatust a la “proletariaadil pole isamaad” või “proletariaadil pole kaotada midagi peale ahelate”. Üldrahvalike patriotismipuhangute laine seadis sotsiaaldemokraadid dilemma ette: 1) kas minna ühiskonnas valitsevate meeleoludega vastuollu, s.t. minna põranda alla, või 2) minna kaasa patriotismiga. Valiti viimane variant.

Śveitsis viibiv Uljanov-Lenini arvas, et sõda tuleb pikaajaline, mis põhjustab rahulolematust ja segadust ühiskonnas ning seda momenti tuleb ära kasutada. Tuleb eitada demokraatliku rahu võimalikkust ilma revolutsioonita. Et revolutsioon teoks saaks, tuleks puhkenud maailmasõda muuta kodusõdadeks. Enamikes suurriikides pidi revolutsiooniline situatsioon täiesti olemas olema. Śveitsi valitsus pidas Lenini mõtisklusi ebaolulisteks. Kui rahvusvaheline töölisliikumine oli valinud patriotismi, siis Lenini ja ta mõttekaaslaste ideed käisid sellele risti vastu ning nõnda jäid nad teatud mõttes isolatsiooni. Lenin oma “mõttepagasiga” jäi tollal Lääne sotsiaaldemokraatide jaoks suhteliselt arusaamatuks persooniks. Leninit omakorda vihastas Lääne sotsiaaldemokraatia kogu oma olemuses. Eriti vastukarva oli talle Kautsky idee ultraimperialismist, kus imperialism jõuab uutele arengustaadiumitele. Lenin jõudis klassikalise marksismi revideerimiseni, otsides teid olukorra ja teooria enda kasuks pööramiseks. 1915. aastal ilmus artikkel “Euroopa Ühendriikide loosungist” => sotsialistlik revolutsioon ei pruugi toimuda kõigis maades korraga, vaid ainult ühes riigis.  “Imperialismi nõrgema lüli teooria” => revolutsiooni teostav maa ei pruugi olla kõrgeltarenenud riik. Vastupidi – demokraatia kõrge tase hoopis pärssivat revolutsiooni puhkemist. Muidugi peavad olema tingimused ja organisatsioon. Võimuhaaramine iga hinna eest. Lenini järgi tuli otsida maa, kus võimuhaaramine on kõige lihtsam ja siis võim seal kindlustada. Ta oli veendunud, et see maa on Saksamaa. Teda toetasid pahempoolsed sotsiaaldemokraadid Saksamaal ja sotsialistid-internatsionalistid  Prantsusmaal-Śveitsis.

(Järgneb.)