SISSEKANNE # 321
1924.-1925. aasta vahetusel püsis maailmarevolutsiooni idee rohkem rahvuslikuna, s.t. printsiibil - sotsialism ühel maal. Loomulikult reageeris Komintern sellele valulikult, sest organisatsioon oli ellu kutsutud ju maailmarevolutsiooni teostamiseks, mitte rahvuslikuks ürituseks. Siiski püüti asja edendada veel rahvusvahelisel tasandil => 1924. aastal tehti agaralt ettevalmistusi vôimuhaaramiseks Bulgaarias, "eeltöö" lasus suuresti Balkani Sotsialistlikul Föderatsioonil, kuhu kuulusid Bulgaaria, Rumeenia, Jugoslaavia ja Kreeka kommunistlikud organisatsioonid.
16. aprillil 1925 ôhkisid kommunistid Sofia ühe suurema katedraali, mis tôi kaasa kümned ohvrid ja Bulgaaria vôimude karmi arveteklaarimise. Sellest terroriaktsioonist rohkemat kommunistid Bulgaarias teha ei jôudnud. Kominternis oli aga alanud juba staliniseerimine, mis on kôige tuimem ja môttetum periood organisatsiooni ajaloos. Tollest ajast pärit Kominterni dokumentatsioon on keeruline, raskesti loetav ja -môistetav, kośmaarselt idiootlik, s.t. sisaldas üldist hämamist, mida Stalin varmalt oma huvides ära kasutas. Toimus Stalini teooria sobitamine Kominterni dogmadesse ja vaenlaste väljaselgitamine (-môtlemine). Üleminekuprotsess stalinismile on märgatav eriti Kominterni V kongressi materjalides (1924).
Stalin hakkas Kominterni töös innukalt kaasa lööma sügisel 1923, eriti just Saksamaa sündmuste ajel. Kohe hakkas vôimu ja juhtpositsioonide koondamine Stalinile ustava, kitsa ringkonna kätte, samas piirati vôimaluse piires maksimaalselt välisorganisatsioonide ôigusi Kominternis. Stalin redigeeris isiklikult Kominterni dokumentatsioonist välja need kohad, kus oli juttu demokraatlikest ôigustest. Juhtkohtadelt kôrvaldati vähegi iseseisva môtlemisega inimesed, kes Stalini vaateid ei jaganud vôi kujutasid intellektuaalselt talle potentsiaalset ohtu. 1920. aastate II poolel pagendati maalt Lev Trotski - viimane oli üks väheseid inimesi, kes ei muutnud kunagi oma poliitilisi tôekspidamisi, jäädes elu lôpuni pôhimôttekindlaks maailmarevolutsionääriks.
1926 tagandati Kominterni peasekretäri kohalt Grigori Zinovjev, kes oli väga populaarne isik. Tema järglast Nikolai Buhharinit asus Stalin kohe "pôhja laskma". On arvatud, et Stalin tunnetas Buhhariniga tohutut intellektuaalset vahet viimase kasuks ja see häiris teda. Stalin kartis ja umbusaldas üldse endast targemaid ja vôimekamaid inimesi. 1928 tagandati Buhharin, samal aastal toimus Kominterni VI kongress, kus arutati Buhharini poolt lôpule viidud uut Kominterni programmi. Enne kongressi, juuni algul 1928 saatis Buhharin Stalinile isikliku palvekirja, milles palus vôimaldada kongress rahulikult ära lôpetada ja mitte rikkuda sealset ôhkkonda nurgataguste salasosistamiste ja intriigidega. Pärast konressi lubas Buhharin ise vabatahtlikult oma kohalt tagasi astudas ja minna kuhu iganes. Kiri näitab ilmekalt kahe mehe ebanormaalseid suhteid. Stalini näpunäidetel hôivasid Kominternis kohad kuulekad stalinistid (Manuilski, Pjatinski, Kuusinen jt.).
Stalini teguviisi kritiseerisid nii mônedki väliskommunistide organisatsioonid, eriti teravalt tegid seda Śveitsi, Poola ja Itaalia KP juhid. Itaalia KP liige Tasca (Kominterni nimega: Serra) kirjutas Itaalia KP KK sekretariaadile, et Kominterni enam ei eksisteeri, kuna see on Stalini kontrolli all. Stalin peremehetseb, kuid tal puuduvat pooltki nii suured intellektuaalsed vôimed kui Buhharinil vôi Trotskil. Ta on ideede varastaja, plagiaator, kes juhib kontrrevolutsionääride salka. Venemaa suurim ônnetus olevat aga vôimu koondumine Stalini kätte. Niisuguse karmi seisukohavôtu tôttu heideti Tasca (Serra) parteist välja, kuid oluline on see, et tema väljendas môtteid ja kartusi, mis olid peas paljudel.
Stalin püüdis edasi arendada Leninile omast viha sotsiaaldemokraatia vastu. Eriliselt raevu ajasid Stalinit aga vasaksotsialistid, kes objektiivselt seisid kommunistidele ju kôige lähemal. Sots.demokraadid püüdsid alati kokku leppida ja pingeid leevendada, vasaksotsid olid koostööaltid kommunistidega. Stalini loogika keerdkäike on raske môista: kui sotsdemokraadid olid kogu püha ürituse kihvakeerajaiks, siis vasaksotsid on veelgi hullemad kihvakeerajad - sest nad on kommunistidele väga lähedased ja nad kuulutavad, et kommunism neile meeldib. Tegelikult tahtvat nad kommunismi kaudu üksnes vôimule. Sestap on vanlane nr. 1 mitte kodanlus, vaid vasaksotsid. Just nende vastu tuli Stalini arvates suunata pealöök, kuna kodanlusest on hiljemgi vôimalik kergesti jagu saada.
Kominterni V kongressil (1924) konstateeriti, et on alanud maailmarevolutsiooni pidurdumise ajajärk, sellega seoti Stalini teooria "sotsialismist ühel maal" => iga NSVL edusamm tähendab ühtlasi ka kapitalistlike maade proletariaadi vôitu (s.t. tugev NSVL kui nende edu garantii). Komintern kui sotsialismi kants ja kindlus, kus ennast kaitstakse ja sooritatakse väljasööste. 1926 asetati lootused Inglismaale, kus kaevandustes kasvas sotsiaalne käärimine üle üldstreigiks. Komintern hakkas streikijaid toetama rahasüstide abil, mille vahendajaiks olid variorganisatsioonid (ametiühingud, Töölisabi). Britid hakkasid kohe rahvusvahelisel areenil häirekella lööma, et NSVL sekkub SBR siseasjadesse. Nii ei saanud Inglismaast asja ja 1927. aastal suunati pilgud hoopis Hiinasse, kus Kominterni sekkumisel jôuti valla päästa kodusôda.
1927. a. suvest Stalini töödes sôjaohu motiiv. Tôendiks olid NSV-SBR diplomaatiliste suhete järsk halvenemine. Sôjaoht andis pôhjenduse I viisaastaku forsseeritud industrialiseerimisele ning selle varjus saadi arveid ôiendada opositsiooniga. Need, kes sôjaohtu ei tunneta, pole valmis ka riiki kaitsma => piisav argument repressioonideks.
Kominterni programmis (1928) ei juletud enam prognoosida maailmarevolutsiooni tähtaegu, kuid seletati maailmarevolutsiooni môistelist sisu =. fikseeriti selle eri komponendid:
- puhtakujuline maailmarevolutsioon;
- kodanlik-demokraatlik revolutsioon, mis areneb üle maailmarevolutsiooniks;
- vabadussôjast või koloniaalsôjast väljakasvav maailmarevolutsioon.
Kôigil neil on üks eesmärk - proletariaadi diktatuur, kapitalistlik süsteem asendatakse kommunistlikuga. Keskne Kominterni loosung 1929. aastal kôlas: klass klassi vastu! Môte seisnes selles, et igas riigis koonduksid töölised ja talupojad kompartei ümber ning moodustaksid progressiivse klassi, mis vastanduks ülejäänud, reaktsioonilisele vastasklassile. Konfrontatsioon nende vahel pidi olema ülimalt selgepiiriline.
Uut maailmarevolutsiooni puhkemist oodati 1929. aastal alanud majanduskriisist (Suurest Depressioonist). Samas ei osanud kommunistid ette näha kriisi tagajärgi ega suutnud vastu seista natsionaalsotsialistide vôidukäigule Saksamaal. Kominterni VII kongressil 1935. a. kirjeldas G. Dimitrov olupilti Saksamaalt 1933. aastal, vahetult enne Hitleri vôimuletulekut: töötute koosolek Berliinis; massidele esineb natsionaalsotsialist - ta kôneles aktuaalsest vendade Sklarekite afäärist ja tegi rahvale populistliku maneeriga selgeks, et parim lahendus on nood petised maha lasta ja raha töötutele jagada. Komministide kôneleja sattus aga rahva naerualuseks, rääkides segaselt keerutades, millised otsused on partei Sklarekite asjus vastu vôtnud. Muide, Georgi Dimitrovit ennast süüdistati Saksamaal Riigipäevahoone süütamises, kuid ta môisteti ôigeks. NSV Liitu saabununa hakkas ta Kominterni juhtkonnale selgitama, millises ummikus organisatsioon on. Ta taotles, et lôpetataks sotsialdemokraatia pidamine esmavaenlaseks ja minna üheskoos edasi, samuti et lôpetataks Kominterni tsentraliseerimine ja anda rohkem volitusi kohalikele organisatsioonidele. Môneti üllatavalt andis Stalin järele ning Dimitrovi soovitused teostati Kominterni VII kongressil. Nüüd püüti tagasi minna Tööliste Ühisrinde idee juurde, toetust leidis Faśismivastase Rahvarinde loomise idee, sealjuures peeti vôimalikuks selle ridadesse kaasata isegi kodanlus. Keskvôimu surve Kominternis lôdvenes, kuid samas jäi kehtima idée fixe - kindel kurss maailmarevolutsioonile!
KOMINTERN & SUUR TERROR: Terrori eellaine tabas Kominterni juba 1929.-1930. a. vahetusel, mil OGPU hammasrataste vahele jäi ka suurem osa illegaalse Eesti KP NSV Liitu pagenud tegelasi. 1929 alustati terrorit Poola KP vastu. Suurem terrorilaine oli aastail 1936-1938. Stalin veenas Dimitrovit, et Poola KP on täis trotskiste, kes tahavad Kominterni kaudu vôimule saada. 1938 saadeti Poola KP üldse laiali, eelnevalt aga lasti maha 12 Poola KP KK NSV Liidus asuvat liiget. Imekombel pääses Leon Lipski (parteinimega: Lukaś), kes protestis pea ainsana Poola KP laialisaatmise vastu. 1939. aastal oli ta Belostokist sakslaste eest NSV Liitu pôgenenud, kuid veetis 1939-1944 NKVD keskvanglas Butôrkas, kust pôgenes (Poolas kui rahvuskangelane).
Terrori kôige raskemad löögid tabasid just neid parteisid, kes omal maal olid illegaalsed. Nende juhtkond resideerus harilikult Moskvas, kus neid oli hôlbus kätte saada. 1933 oli Kominternis 61 parteid ja 38 neist olid illegaalsed. Just need olid kaitsetus olukorras, sest neil polnud abi loota omalt maalt (nt. EKP oli kurvas olukorras). Samas polnud SBR ja USA kommunistide elu isegi terrori haripunktil eriti ohus, sest neid kaitses nende kodumaa ôigussüsteem - paradoksaalselt garanteeris just nende riik neile elu, kuigi nad selle vastu vôitlesid. Väliskommunistid olid NSVL pinnal äärmiselt sôltuvad, kuna nad pidid oma dokumendid Kominterni keskvôimudele ära andma. Peale selle hoiti neil kogu aeg silma peal => nad resideerusid kôik enamjaolt Moskva hotellis "Luks" Tveri bulvaril (Gorki prospektil), kus julgeolek sai nad vaevata kokku noppida. Ohvreid passiti just öösiti hotelli juures, sestap elati pidevas hirmus. Öösel redutati väljaspool hotelli, päeval viibiti numbritoas. (EKP üks liidritest, Otto Rästas, langes samuti terrori ohvriks just selles hotellis).
Terrori küüsi langesid ka suured Kominterni tegelased, mitte pelgalt reakommunistid. Mais 1937 jôudis järg Bela Kuni kätte, kes teatavasti oli olnud 1919. aastal Ungari Nôukogude Vabariigi eesotsas ja paistnud silma erakordse julmusega, mistôttu isegi Lenin oli teda korrale kutsunud. Kuni vastu esitas kaebuse Manuilski, süüdistades teda ebalojaalsuses ja lugupidamatuses Stalini vastu. Kun püüdis end küll kaitsta, kuid ükski teine Kominterni juhtliige ei astunud tema kaitseks välja (kartusega ise terrori ohvriks langeda). 30. okt. 1939 lasti Bela Kun ilma erilise tseremooniata maha, üldse arreteeriti 12 endist Ungari rahvakomissari ja vaid 2 ônnestus NKVD pôrgu üle elada. Pärast MRP sôlmimist 23. aug. 1939 sattusid löögi alla NSV Liidus viibinud saksa kommunistid => NKVD kogus kokku 570 sakslast ja andis nad Brestis Gestapo "hoole" alla.
Esialgu koordineeris kahtlusaluste kommunistide nimekirja koostamist Kominterni TK Sekretariaadi aparaadikontrolli komisjon, keda kureerisid 3 meest: Mer Moskvin (M. Trilisser), Jaan Anvelt & Wilhelm Flohring. Trilisser juhtis Kominterni TK Sekretariaati, mis kureeris Baltikumi, Poola ja Soome KP-d - seetôttu kannatasid need kommunistid kôige rohkem.
Kui hotellist "Luks" oli NKVD-l kerge kommuniste kokku korjata, siis välismaal asuvate kommunistide kättesaamiseks tuli rohkem pingutada. Detsembris 1936 asutati NKVD juurde eriülesannete valitsus, mis sisuliselt korraldas välismaal poliitmôrvu. 1937.-1938. a. keskenduti Hispaaniale, kus teatavasti käis kodusôda vabariiklaste ja frankistide vahel. NSVL aitas vabariiklasi relvade, raha ja sôjaliste nôunikega ning aitas formeerida interbrigaade. Siiski polnud NSVL abipoliitika eesmärgiks vabariiklaste vôimuleaitamine, vaid hoopis nende lôhestamine. Vabariiklased olid nii Hispaania KP kui ka POUMi (Hispaania Marksistliku Ühtsuse Töölispartei) liikmed, aga Moskva toetas esimest. POUM oli olemuselt rohkem vasaksotsialistlikum kui Hispaania KP, tal oli suur môju ametiühingutele, seda juhtis Andre Nin, kes oli endine Trotski sekretär. Asjaolu, et POUM pooldas tugevalt Trotski maailmavaadet, tegi Stalini eriti närviliseks. Ta kartis, et POUM vôib Trotski kutsuda vabariiklaste juhiks. Seega asuski NKVD eriülesannete valitsus Hispaanias agaralt tegutsema. Hakkasid toimuma saladuslikud kadumised, ohvriks langesid vasakpoolsed ajakirjanikud, nôunikud, vabariiklaste aktivistid. Nin ise piinati NKVD poolt surnuks. Väga verine tegelane oli Kominterni TK esindaja, prantslane Andre Marty, kes oli kirglik antitrotskist. Tema juhtis interbrigaadide baaskeskust. 1950. aastate II poolel tuvastati kohtus, et Marty' otsesel käsul hukati üle 500 inimese.
(Järgneb.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar