SISSEKANNE # 325
SELGITUSEKS. Seegi referaadi moodi essee (viimasena ma teda omal ajal esitasin) on leitud arhiivist ja on üks mälestuskild minu ajalooõpingutest Tartu ülikoolis. Selle töö kirjutasin loengu “Euroopa sajandivahetusel” raames professor Villu Tamulile. Tollal huvitas mind väga Iirimaa lähiajalugu: ma olin üles kasvanud Rahvusvahelise Panoraami ja Maailm Täna saadetega, kus Vambola Põder, Gabriel Hazak, Tõnu Kõrda jt välispoliitika kommentaatorid rääkisid muudkui Ulsterist, Sinn Féinist, IRA-st ja Suurbritannia-Iirimaa pingelistest suhetest ning mul oli sageli keeruline aru saada, kes on selles mängus õigel poolel. IRA ja eriti selle arvukad harud olid mõistagi Londoni jaoks terroriorganisatsioon, samas iirlastele ja raudse eesriide taga istuvate eestlaste jaoks oli selles romantilist vabadusvõitluse hõngu – by all means against the oppression. Välispoliitika kommentaarides oli seega tunda selget kallutatust iirlaste kasuks. Ja tuleb tunnistada, et prillide ja laitmatu ülikonnaga Sinn Féini juht Gerry Adams mõjus ühest küljest intelligentse ja sarmikana, ontliku ülikooliprofessorina, teisalt aga õhkus temast mingit pahaendelist jahedust – võib-olla see mulje tekkis Die Hardi kurikaela Hans Gruberi mõjul, keda stiilse lennukusega kehastas Alan Rickman. Üheksakümnendatel oli Iirimaa-Suurbritannia suhted endiselt haprad, just oli sõlmitud Suure Reede rahuleping Ühendkuningriigi, Iiri Vabariigi ja Põhja-Iiri parteide vahel (10. aprill 1998), ehkki kõigest mõned kuud hiljem – 15. augustil 1998 – oli toimunud ohvriterohke pommirünnak Põhja-Iirimaa Omagh’ linnas: Tõelise IRA korraldatud autopommi plahvatuses hukkus 29 inimest ja vigastada sai 270. Tõeline proovikivi haprale rahule – kuid Suure Reede lepingud jäid pidama.
Seetõttu on mõistetav, et mul oli Iirimaa lähiajaloo vastu kõrgendatud huvi ja nii ma valisin ka essee teemaks sajandivahetuse Iirimaa poliitika, kus – nagu selgus – oli väga palju probleeme ja pingeid. Paralleel ka Eestiga: meil mõlemal oli võimukas ja patroneeriv idanaaber.
Allolevat esseed/referaati on ka praegu huvitav lugeda. Sündmuste kronoloogias ei muutu, võib-olla üksnes tõlgendused ja rõhud. Niisiis jagan retro-momenti:
* * *
XIX sajandi lõpp oli Suurbritannia koloniaalimpeeriumi hiilgeaeg. Briti lipp lehvis nii ida- kui läänepoolkeral, nii maal kui merel, tuhandete miilide kaugusel Londonist. Liberaalide kauaaegne valitsus ja selle imperialistlik välispoliitika oli brittidele kindlustanud turvalise status quo - impeerium võis tänu oma suurusele eksisteerida rahulikult, suveräänselt ja isoleeritult. Mandril jagelesid mõjuvõimu pärast üha tugevnev Saksamaa ja revanshistlik, identiteedikriisis vaevlev Prantsusmaa, Austria-Ungari kaksikmonarhia pulbitses sisemistest vastuoludest ja hoidis end lagunemast vaid tohutu bürokraatiamasina abil... Suurbritannia ei piinelnud suurriiklike komplekside küüsis, siin vaadeldi asju eemalt, juhinduti nii-öelda sellest, mis impeeriumile kasulik näis. Osav diplomaatia tagas sel ajajärgul riigile välispoliitilise edu: Londoniga arvestati ja see oligi tähtis. Kuid kired lõid lõõmama peaaegu keskvalitsuse külje all - Iirimaa, riigi vaeseim provints, oli hakanud taas otsima oma sajandite jooksul tuhmunud identiteeti. Vahelduva eduga olid iirlased üritanud ennast maksma panna varemgi, õieti polnud nad kunagi leppinud võõra ülemvõimuga ja suhtusid inglastesse ilmse antipaatiaga. Londonis oldi tõenäoliselt juba harjutud tõrksate iirlastega, keda aeg-ajalt tuli käia rahustamas. Pealegi olid nad ju katoliiklased, mistõttu oli nende alatine isepäisus Londonile üsna loogiliselt mõistetav. Ent XIX sajandi lõpul toimus iirlaste rahvuslik ärkamine, mis ei kujutanud endast enam mitte üksikute ärksameelsete vandeseltslikku saboteerimist ülemvõimu vastu, vaid nüüd hakkas rahvas tundma end rahvusena. Tegemist polnud auväärse, kuid allasurutud iiri kõrgseltskonna rahvusromantise mässuga, vaid iirlaste eneseavastamine leidis aset rohujuure tasandilt. Tõsi, samuti rahvusromantika, kadunud ideaalide otsimise ja kultuuri kaudu. Sajandilõpu künnisel haaras see tervet rahvast - isegi kõige vaesem Dublini aguliasunik, omamata vara ja positsiooni ühiskonnaredelil, hakkas teatud määral tunnetama iirluse elegantsi (kui nii võib üldse öelda). Nagu teada, on laia sotsiaalse baasi olemasolu üheks tähtsamaks eeltingimuseks rahvusriigi sünnile. Iirimaal hakkas see tingimus täituma ning Londoni keskvalitsusel oli mitte ainult vajalik, vaid ka kasulik läänepoolse provintsi asjadesse pühenduda suurema tähelepanuga kui varem. Ja loomulikult tuli asju vaadelda ka modernsema pilguga, jättes kõrvale sajandite jooksul väljakujunenud kolonistlikud traditsioonid. Kahtlemata kujunes Iiri küsimusest sajandi lõpukümnenditel Briti impeeriumi jaoks olulisim sisepoliitiline probleem. [1]
Kõigepealt alustagem aga väitest, et Iirimaa oli XIX sajandi teisel poolel üsna troostitus olukorras. Maa oli inglise ländlordide käes, iiri talupojad ägasid rendikoorma all, mis oli sageli paika pandud maaomaniku suva järgi. Iirimaal, eriti lääneosas, oli väga palju väikerentnikke, kes suutsid pärast rendi tasumist ots-otsaga pere ära toita. Kui juhtus olema keskmisest halvem saagiaasta, siis seistigi näljaohuga silmitsi. Asja tegi drastiliseks fakt, et 1845.-1847. a. õppetunnist hoolimata oli iiri talupoja peatoidus ikka seesama õnnetu kartul, mis vihmasema suve korral riknema kippus. Ebasoodsad ilmad 1877-1879 ähvardasid peaaegu korrata paarikümneaasta tagust katastroofi. Tõeliseks shokiks peost suhu elavaile talupoegadele oli 1870. aastate lõpus alanud odava vilja sissetung Briti turule, mis saabus Atlandi ookeani tagant tänu raudteetranspordi ja aurulaevanduse tormilisele arengule ja lõi viljahinnad järsult alla. Väikerentnikud laostusid ja suutmata tasuda renti, ootas neid ees väljatõstmine. Ainsa väljapääseteena lootusetust situatsioonist nägid paljud neist emigreerumist, millest sündis Iirimaa jaoks suurim rahvuslik katastroof. Peamiselt USA-sse lahkus üle 2 mln. iirlase, mistõttu kahanes saare elanikkond 6,5 miljonilt (1845. a.) 3,5 miljoni inimesele. (1870. aastate lõpp)[2]. Muidugi võib emigratsioonist leida ka positiivse aspekti: on selge, et Iirimaa oli ülerahvastatud ning emigratsioon leevendas olulisel määral põllumajanduslikku olukorda.
Esimene verstapost Iiri küsimuses seondub protestandist ulsterlase Charles Stewart Parnelli nimega, kes tõstatas Briti parlamendis "tagasihoidliku" Iiri maaküsimuse. Ta juhindus lihtsast tõest - pole maad, pole peremehetunnet, pole armastust maa vastu. Koos Iirimaalt valitud parlamentääri Joseph Biggari ja teiste mõttekaaslastega püüdis Parnell obstruktsiooni abil hoida saadikute mõtteid Iiri asjadel, koos endise feeni Michael Davittiga juhtis ta viimase poolt oktoobris 1879 asutatud Maaliigat, mille põhiliseks tegevusliiniks oli inglise maaomanike boikoteerimine. Parnell ja Davitt nõudsid rendimäärade alandamist, rendisuhete pärandamisõigust, kohtulike väljatõstmiste lõpetamist ning kaugema eesmärgina maa üleminekut maaomanikult rentnikule.[3] Parnell tegi populaarseks ka idee Iiri omavalitsusest (home rule) Briti krooni all. Juba 1875. aastal, oma poliitilise karjääri alguses, lausus ta Alamkojas ajaloolised sõnad: "Ireland is not a geographical fragment but a nation." [4] 1877. aastal rajas ta Iiri Rahvusliku Partei, mille eesmärgiks oli home rule'i poliitika elluviimine. Iseseisvuse taotlemine tollal tundus liiga ketseliku mõttena.
Iiri küsimusega püüdsid loorbereid lõigata liberaalid, kes moodustasid XIX sajandi viimasel kolmandikul konservatiividega kordamööda valitsusi. Iiri probleemid olid tähelepanu keskmes just nimelt liberaalide võimu ajal 1880-85, 1886 ja 1892-96. Nad püüdsid Inglise-Iiri suhteid revideerida ning traditsioonilist antagonismi leevendada tüüpilise XIX sajandi imperialismiõpetuse vaimus, mis lähtus printsiibist, et kui varases rahvustunnete ärkamise staadiumis teha mõningaid mööndusi, võib loota rahvuslaste toetusele parlamendivalimistel. 1882. aastal kaitses Gladstone innukalt kuninganna Victoria ees sellise poliitika kasulikkust 1867. a. dominiooniks saanud Kanada näite põhjal. Gladstone oli seisukohal, et Iiri home rule, millega sisepoliitilised asjad jäänuks iirlaste endi kompetentsi, muudaks iirlased Briti ülemvõimu suhtes leplikumaks. Samas mõisteti liberaalide leeris isegi, et Kanada ja Iirimaa positsioon impeeriumis on olnud liiga erinev, et neid kõrvutada.[5] Teatavasti pole kunagi eksisteerinud kanada rahvust, vaid on olemas immigrantlik rahvakooslus ühise geograafilise nimega. Neile võis tõepoolest piisata dominioonist, nagu hiljem ka Austraaliale ja Uus-Meremaale. Kuid iirlased kujutasid endast allasurutud rahvust oma ajaloolise keele, kultuuri ja tavadega, kelle jaoks dominiooni staatus oli kõige minimaalsem lahendus.
Liberaalid tegid kolm katset Iiri omavalitsuseelnõud parlamendist läbi suruda, neist kaks esimest Gladstone'i valitsuse poolt, ja kõik need osutusid edutuks. 1886. aastal lükati esimene home rule'i bill Alamkojas väikese enamusega tagasi. Teine bill läbis 1894 edukalt Alamkoja kolmanda lugemise, kuid lükati suure häälteenamusega Ülemkojas tagasi. Kolmas bill, mis esitati aprillis 1912 pärast sajandivahetuse poliitilist kirgede-möllu, takerdus Ulsteri probleemi ja et ukse ees oli maailmasõda, lükati selle jõustumine edasi rahulikematele aegadele.[6] Liberaalide poliitika ebaõnnestmise üheks põhjuseks oli tõsiasi, et pärast 1886. aastat ei andnud sisepoliitikas tooni mitte liberaalid ega ka mitte edumeelsed töölisparteid, vaid eelkõige konservatiivid ja unionistid. Ajavahemikul 1886-1920/21 oli neil parlamendis enamus[7]. Teiseks põhjuseks oli vähene toetus Iiri poliitikute hulgas. Iiri rahvusradikaalid kritiseerisid Parnelli, kellele liberaalid toetusid, liigmõõduka poliitilika pärast[8]. Tema poliitilisele karjäärile tõmbas kriipsu peale armuafäär Katharine O'Shea'ga, mis kulmineerus kõmulise lahutusprotsessiga 1890. aastal. Abielurikkujaks tembeldatud Parnell ei suutnud enam taastada enda reputatsiooni ega kosta home rule'i eest ning suri tõrjutuna järgmisel aastal. Pärast Parnelli surma manitses üks Ulsteri preester oma kogudust hoiduma parnelliitide mõju alla sattumast, sest viimased on abielurikkumise apostlid ja seega patused ega saa omada mingit seost patriotismiga, mis on püha ja õilis armastus kodumaa vastu[9]. Sügavalt religioosse Iirimaa jaoks oli asi üheselt mõistetav: abielurikkujad oma mõrase moraaliga ei saa olla patrioodid selle sõna tõelises tähenduses.
1893. aastal asutati Gaeli Liiga, mis astus välja Iirimaa anglikaniseerimise vastu. Öigemini toimus anglikaniseerumine siin iseenesest, sest idanaabri mõju tugevnes ilma repressioonidetagi. Gaeli keelt rääkis igapäevase kõnekeelena vaid tühine kontingent vaesunud lääneranniku talupoegi, kes elasid suletud, omamoodi perspektiivitus ühiskonnas. Põhja- ja Ida-Iirimaal, millel olid tihedamad sidemed Inglismaaga, kasutati juba ammu üksnes inglise keelt. Gaeli Liiga seadis eesmärgiks, et iga iirlane võiks hakata end taas identifitseerima keele kaudu. Julgustati kandma iiripäraseid rõivaid, ausse tõsteti iiri tantsud, poeesia ja dramaturgia. Iga pisemgi detail, mis rõhutas iirlaste ja inglaste eripära, otsiti välja ning seati iirlastele inspiratsiooniks. Iirlase talupoeglik imago, mida varem oldi häbenetud, vastandati nüüd uhkusega inglase snobismile. Tekkis hulgaliselt rahvusromantilisi liikumisi ja seltse[10].
XX sajandi algul püüdis Briti parlament lahendada Iiri maaküsimust. 1903. a. seadusega (Wyndhami akt) võttis riik endale kohustuse tasuda maaomanikele väljaostusumma, talupojad jäid võlgu riigile. Neilt nõutavat iga-aastast väljaostusummat vähendati. Valitsus lootis, et maaküsimuse lahendamine jätab rahvusküsimuse tahaplaanile - iiri rentnik tahtis maad ja selle ta ka sai, mis siis veel! Maal muutus olukord tõepoolest rahulikumaks, kuid linnades ja eriti Dublinis rahulolematus süvenes[11].
Ajal, mil Gladstone'i liberaalne valitsus flirtis home rule'i küsimusega, tõstis Põhja-Iirimaal (Ulsteri provintsis) pead unionistlik liikumine. Juba enne 1886. aastat tekkis kodusõja puhkemise oht. Gladstone'iga rahulolematud liberaalid eesotsas Joseph Chamberlain'iga moodustasid nn. Lojalistide ja Patriootide Uniooni, mis astus sõjakalt Iirimaale isegi piiratud omavalitsuse andmise vastu. Neid, konservatiividele lähedasi liberaale, hakati nimetama unionistideks, s.t. impeeriumi ühtsuse pooldajaiks. Tänu neile kukkus Gladstone'i valitsus ja poliitilisel areenil domineerisid järgneval paaril aastakümnel konservatiivid. Ajalehtedes hakkasid ilmuma värbamisteated paramilitaar-setesse organisatsioonidesse, paluti relvaabi ja "tööd" professionaalsetele armeeinstruk-toritele. Unionistide patrooniks parlamendis kujunes konservatiiv lord Randolph Churchill, kes kuulutas: "Ulster will fight and Ulster will be right!".[12] Suvel 1892 kogunes Belfasti botaanikaaias Ulsteri unionistide konvent, kus osales 12 000 delegaati. Kolmandik neist olid renditalupojad, ülejäänud pärinesid kaubandus- ja tööstuskodanluse seast. Otsustati mitte osaleda Dublini parlamendi valimistel ning deklareeriti, et oma usu ja tavade kaitsel ei põrkuta tagasi ka vägivallast. Konvendi juhataja lord Abercorn esitas kompromissitu loosungi: "We will not have Home Rule!"[13]. Uuesti aktiviseerus juba 1795. aastal rajatud protestantlik ja unionistlik Oranje Ordu, mis oli nime saanud Oranje Willemi (William III) järgi, kes oli võitud katoliikliku kuninga James II türannia. Ordu korraldas demonstratiivseid marsse läbi katoliiklaste elukvartalite ning rõhutas pidevalt antagonismi religioossel pinnal. Kuid esialgu peeti sõda ainult suu- ja kirjasõna kaudu.
Katse sõlmida Iiri kultuurilist ja sotsiaalset eneseteadvust tegi ajakirjanik Arthur Griffith, kes toimetas populaarset ajalehte "Ühinenud Iirlane" (The United Irishman). Ta esitas skeemi, mille kohaselt iiri parlamendi liikmed ei koguneks pärast valimisi mitte Westminsteris, vaid jääksid Dublinisse ja moodustaksid valitsuse - tõsi küll, Briti krooni all. Idee polnud uus, sest niisuguse kavaga oli välja tulnud juba nooriirlaste liikumine 1840. aastatel. Griffith toetus kahele analoogile:
- Ungari rahvuslased eitasid igati Viini parlamenti, kuid jäid siiski Austria-Ungari impeeriumisse;
- XVIII sajandil olid Iiri "patrioodid" võidelnud välja oma parlamendi ja mõningase sõltumatuse Inglismaast.
1905. aastal asutas Griffith Sinn Feini partei (Meie Ise), mis deklareeris, et iirlased on omaette rahvus, kuid see nüanss ei pea tähendama veel otsest setsessiooni impeeriumist[14]. Rõhutati, et rahvusriigi loomiseks ei piisa vaid keelest-kultuurist ja feenide romantismist, vaid on vaja luua sõltumatu, korralikult funktsioneeriv majandussüsteem. Iirlastel peab olema õigus oma kaupa turustada ja konkurentsivõime huvides tehti ettepanek rakendada tollibarjääre. Kuid Griffithi ideed, mis piirdusid peamiselt ainult majandusvabaduse taotlemisega Iirimaa jaoks, ei leidnud elanikkonnas laiemat kõlapinda ja Sinn Fein kaotas 1905. a. vahevalimistel. Ulsteri unionistid kartsid sinnfeinide programmi majanduslikel kaalutlustel - tollibarjäärid teinuks lõpu vabakaubanduspiirkonna staatusele. Ent Ulsteris, eriti selle pealinnas Belfastis, paiknes ca 90 % kogu Iiri mittetoiduainete-tööstusest[15].
Radikaalset suunda poliitilisel maastikul esindas mais 1896 rajatud Iiri Sotsialistlik Vabariiklik Partei (IRSP), mille juhtfiguurid olid James Connolly ja James Larkin. Suur toetuspind oli IRSP-l tööstuslinnades Dublinis ja Corkis, kuid mujal Iirimaal tal poliitilist mõju praktiliselt polnudki[16]. Partei programmis nõuti maa ja tööstus-ettevõtete natsionaliseerimist, iseseisvust ning Iiri vabariiki. IRSP oli poliitilistelt nõud-mistelt selgelt kõige kaugemale läinud. Vabariigi all mõisteti loomulikult sotsialistliku orientatsiooniga töölisriiki[17]. Marksismi-ideoloogia raamide kohaselt pidi vabariigi väljakuulutamise võimalikuks tegema üldrahvalik relvastatud ülestõus. Ja kuigi Connolly emigreerus 1903. a. USA-sse ja partei lagunes, hakati siiski ülestõusu ette valmistama. Peamiselt James Larkini juhtimisel formeeriti töölistest nn. Iiri Rahvaarmee, millel oli omakaitse funktsioon[18].
1905. aastal moodustati Ulsteri Unionistide Nõukogu, mille liidriks sai parlamendi liige Dublini ülikoolist, advokaat sir Edward Carson. Teine aktiivliige selles nõukogus oli viskimiljonär James Craig, kes organiseeris septembris 1911 Carsoni jaoks 50 000 unionisti ja orandzhisti demonstratsiooni oma kodukohas Craigavonis. Carson kuulutas, et home rule'i bill on suurim vandenõu vabade inimeste vastu ning pidas vältimatuks luua unionistide kaitseorganisatsioon. Kohe, kui bill saanuks seaduse jõu, pidid unionistid moodustama protestantliku Ulsteri valitsuse.[19] Unionistide närvilisus oli tingitud seigast, et 1911. aastal olid liberaalid, kes püsisid võimul üksnes iirlaste toel (s.o. Iiri Rahvusliku Partei saadikud John Redmondi juhtimisel), olid parlamendis läbi surunud nn. Parlamendi akti, mis tühistas Ülemkoja vetoõiguse. See omakorda tähendas, et home rule'i billi jõustumisele on antud roheline tee[20].
Kolmas home rule billi projekt aprillist 1912 polnud iseenesest midagi erilist: seaduse järgi nähti ette kahekojalist Iiri parlamenti, mille Alamkoda pidi valitama rahva poolt ja Senat määratama kuninga poolt. Parlamendi pädevusse jäeti vaid siseasjad, välispoliitika ja -kaubandus, sõja ja rahu küsimus, maksud, armee, laevastik ja politsei ning maaküsimus jäid edasi Westminsteri kompetentsi. See oli kaugel sellest, mida iirlased olid taotlenud, kuid ometigi tervitati billi läbiminekut Alamkojast jaanuaris 1913 üle kogu Iirimaa kui triumfi.[21]
Ulsteris moodustati neil päevil unionistlik vabatahtlike üksus (Ulster Volunteer Force - UVF), mille ridades oli peagi umbes 100 000 meest. Seda asus juhtima suurte kogemustega sir George Richardson, kes oli endine Briti armee ülemjuhataja Indias. 28. septembril 1913 sõlmisid unionistid Püha Liidulepingu. Selleks ajaks sai neile selgeks, et Iirimaa võib käest libiseda. Kuid seda enam hakati kinni hoidma Ulsterist, mille kaitsmist iga hinna eest too liiduleping väljendaski. Algul esitas Carson nõudmise, et autonoomia alt jäetaks välja kõik 9 Ulsteri krahvkonda, hiljem andis ta järele ja piirdus 6 krahvkonnaga (Antrim, Armagh, Down, Tyrone, Fermanagh ja Derry). Carson kõneles innukalt kahest erinevast rahvusest, kes on sajandite jooksul käinud erinevat teed mööda ja teineteisest vöördunud. Carsonit toetas konservatiivide juht Arthur Bonar Law, kes avaldas Asquithi liberaalide valitsusele pidevalt survet. Mõlema partei liidrite vahel toimusid salakohtumised ning mida aeg edasi, seda enam kaldus Asquith kompromissile unionistidega ja konservatiividega, mis tähendas iirlaste jaoks 6 krahvkonna ohverdamist. Iiri Rahvusliku Partei positsioon näis nüüd rajanevat vaid liival: liberaalidele polnud iirlaste toetus enam hädavajalik, sest konservatiivid olid nõus pooldama home rule'i kompromissvarianti[22]. Tekkis muidugi küsimus, kas home rule'i andmine Iirimaale ei loo ohtlikku pretsedenti, mil iseseisvust hakkaksid taotlema ka ueilslased ja shotlased. Konservatiivid olid siiski veendunud, et Iiri küsimus on Briti sisepoliitikas üksnes erijuhtum ning ei ueilslased ega shotlased nii kaugele ei lähe[23].
1914. aastaks oli Iirimaa kodusõja lävel. Vastukaaluks UVF-le moodustati Lõuna-Iirimaal katoliiklik vabatahtlike üksus (Ulster Volunteers - UV), selle initsiaatorid pärinesid Iiri Vabariiklikust Vennaskonnast ning olid truud Redmondile ja lootsid home rule'i billi jõustumist ilma piinliku kompromissita. Kuid väljaõppelt ja varustuselt oli UV UVF-ga võrreldes märksa kehvemas olukorras[24]. Mais 1914 võttis Briti parlament home rule'i projekti vastu ning see esitati kuningale allakirjutamiseks. Kaugemale siiski ei jõutud, sest valitsus keskendus välispoliitilistele sündmustele.
Maailmasõja puhkemine ei suutnud sisepoliitilisi pingeid jahutada. Iirimaa pulbitses vastuoludest, kuid Briti valitsusel oli nii-öelda piisavalt põhjust siinsele "pudrupajale" kaas peale lüüa. Emotsioonide üleküpsemise ootuspäraseks lõpplahenduseks kujunes dramaatiline lihavõttenädal 1916. aastal. Siiamaani oli sõneldud sõnatsi, nüüd leidsid ammust aega Iirimaale kokkuvoolanud relvad ka tõelist rakendust. Poleks vist vale väita, et Lihavõtte ülestõus - nii traagiline, lühike ja intensiivne nagu ta oli - kujunes sajandivahetuse sündmuste finaaliks, kuid veelgi rohkem mõjutas ta järgnevaid sündmusi, mis viisid Iirimaa vaevaliselt iseseisvuse poole.
KASUTATUD KIRJANDUS:
- Thomas Alfred Jackson. Ireland her own. Berlin, 1976.
- Robert Kee. Ireland. A history. London, 1993.
- Nicholas Mansergh. Das britische Commonwealth. München, 1983.
- Keith Robbins. The eclipse of a great power, 1870-1992. London, N.Y. 1994
- Irland: Gesellschaft und Kultur IV. Dorothea Siegmund-Schultze (Hg.). Halle, 1985.
[1] Nicholas Mansergh. Das britische Commonwealth. München, 1983. S. 338.
[2] Robert Kee. Ireland. A history. London, 1993, p. 119.
[3] Thomas A. Jackson. Ireland her own. Berlin, 1976, p. 322.
[4] Kee, p. 119.
[5] Mansergh, S. 339.
[6] Mansergh, S. 339-340
[7] Ibid., p. 340.
[8] Jackson, p. 355-356.
[9] Kee, p. 141.
[10] Jackson, p. 365.
[11] Kee, p. 145.
[12] Ibid., p. 140.
[13] Ibid., p. 140.
[14] Kee, p. 142; Jackson, p. 367.
[15] Keith Robbins. The eclipse of a great power, 1870-1992. London, N.Y. 1994, p. 116.
[16] Jackson, p. 368.
[17] Irland: Gesellschaft und Kultur IV. Halle 1985, S. 57.
[18] Kee, p. 145.
[19] Kee, p. 146.
[20] Ibid., p. 147.
[21] Ibid., p. 146
[22] Kee, p. 147.
[23] Robbins, p. 117.
[24] Kee, p. 147.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar