SISSEKANNE # 460
Mõnikord tuleb sotsmeedia algoritmidele olla üliväga tänulik,
sest kuis muidu on võimalik jõuda põnevate obskuursete avastusteni, nagu
näiteks alljärgnev lugu Röövel Ööbikult, keda mina teadsin Kohtla-Järvelt pärit
postpunk-bändina, mis ujus laiemasse teadvusesse kusagil 1989-1990 ja võttis
Eesti alternatiivmuusika skeenel sisse kindla koha. Sooja koha, sest Röövel
Ööbikut on kriitikud ikka armastanud ning tal on ka tugev fännibaas. Seda
postpunki sai omal ajal kõvasti kuulatud.
Aga et olemas on ka Röövel Ööbiku toore pungi periood,
seda ma ei teadnud. No täna sain teada. On muidugi üpris loogiline, et enne
postpunki on päris punk. Röövel Ööbik kõlab oma algusaastail üpris toorena, aga
seda on kaunis tore kuulata. Võiks ka öelda, et kuuldav on väga amatöörlik,
kriipiv ja obskuurne – kõrval hakkab valus -, ent punk ei pea olema
esteetiliselt kaunis. Kui ta sellele eesmärgile pürgib, siis ta pole enam punk,
vaid pungisarnane asi. Samas, punk manifesteerib ja on võib-olla taotluslikult
räme (kole) – ja siis on seegi juba omamoodi esteetiline. Punkesteetika.
Eestis on muidu olnud päris vingeid punkbände,
sealjuures väga eriilmelisi. On püha ja puutumatu JMKE, suured korüfeed
Velikije Luki ja Generaator M, vähemtuntud Kopli Otell ja ABS, glämpunk Kulo,
mocking punk Päratrust jne, uuemal ajal näiteks Köömes ja Kurjam. Tasub need
kõik üle kuulata.
Aga Röövel Ööbiku lugu „Kaks külameest“ on nüüd mu
pleilistis kindlalt igavesti sees. Aasta oli 1986, kui Röövel Ööbik kõneles
(sest see ongi justkui selline also sprach Zarathustra – õpetlik dialoog, kogu
traagika pooleteistkümnes minutis, DIY-mentaliteedi ehe näide). Algses
koosseisus laulis Uno Laur, Raul Saaremets tagus trumme, Allan Hmelnitski
plõnnis kitarri ja Kuldar Poska küttis bassi. Ja olupilt oli selline:
„Tere, Toomas!” —
„Tere, Tõnu!”
„Kuidas elad?”
„Kurbi sõnu kuuled, kulla sõber. Paha!
Põletasin talu maha. Järele ei jäänud notti, nüüd ma kannan kerjakotti!”
„Kuidas nõnda? — Nali naljaks!”
„Nõnda neh, jäin päris paljaks!
Jõulu ajal sõime, jõime, kapist karjajaagu tõime — eks ta ikke pähe hakka…
Võtsin küünla, läksin lakka hobustele tooma toitu. Küünal kukkus, tõstis loitu…
Päästsin elu, aga puhas, kõik mu varandus on tuhas! — Kuidas käib siis sinu
käsi?”
Kurb Eesti pastoraal. Elu on siukene, näh!
