KNOCKIN' ON HEAVEN'S DOOR (ALMOST) - BOB MEETS POPE

 SISSEKANNE # 516

Bob meets Pope. Vatikan, 04.11.26 (Vatican Pool/Getty)

Mõned päevad tagasi juhtus, et Bob Dylan kohtus Vatikanis paavst Leo XIV-ga. Kuna paavst on siin maises ja patuses maailmas kõrgeim vahemees taevaste väljade peremehe, Jumala endaga, siis noh... see on kõige otsesem tee temani jõudmiseks. Paavsti audients - stop-over Vatikanis - on juba peaaegu nagu taevaväravale koputamine. Sellest on poeet Dylan ka laulu kirjutanud. Ja et see päris hästi välja tuli, küllap siis need väravad lahti tehakse.

Bob Dylan ilmus paavsti audientsile ekstravagantselt mustas. Üleni mustas. Kindad käes, kapuuts peas. Kapuuts jäigi pähe. Peab ütlema, et tänu sellele tehti minu meelest aasta stiilseim foto, mille kohta ajakirjanik Kaupo Meiel oma some seinal targu tähendas, et see oli nagu uudis malemaailmast - mustade kuningas ja valgete kuningas sõlmivad vaherahu. 

Mulle tuletas aga Dylan meelde Ingmar Bergmani aegumatu klassika "Seitsmes pitser" (1957). Teate ju küll seda stseeni, kus rüütel mängib rannal Surmaga malet. Veidi kõhe, aga väga sügavamõtteline. 

Ja kui meenutada filmi "Viimane märulikangelane" (Last Action Hero, 1993) - see film, kus Arnold Schwarzenegger parodeeris terve filmi iseennast ja kukkus läbi, sest igaüks jäägu oma liistude juurde  -, siis selles filmis tegi Ian McKellen lühikese, kuid mõjusa rolli Surmana (mis omakorda oli kopeeritud Bergmani pealt).

Noh, igal juhul on Bob Dylan märgi maha jätnud. See on juba Bowie' laadne perfomance, kui too andis mõni päev enne surma välja parima plaadi üle mitme kümnendi. 

Bob Dylan - Knockin' On Heaven's Door (MTV Unplugged, 1995)

Malemäng Surmaga ("Seitsmes pitser", 1957, Max von Sydow & Bengt Ekerot)

Death revisited (Ian McKellen Surmana filmis "Viimane märulikangelane", 1993)