Maailm sellest palju vaesemaks ei jää, kui De Niro
Trumpi rollis üles ei astu, sest see oleks justkui kämpi pakkimine soliidsesse
pakendisse. Pealegi, meil on olemas suurepärane Trumpi kehastaja Alec Baldwini
näol, kes astus selles rollis püsivalt üles Saturday Night Live’i saates.
Alecil ei ole muidugi ka parimad päevad, ent jäägu see.
Oluline
on, et Robert De Niro sobib vähemalt ühte presidendirolli justkui valatult.
Sellele mõttele jõudsin ma „Lillekuu tapjate“ filmi vaadanuna, kus ta mängis
saatanlikku kombinaatorit William Hale’i. Puhtalt välise sarnasuse põhjal nägin
ma seal ei kedagi muud kui Franklin Delano Roosevelti, USA presidenti aastail
1933-1945. De Niro on FDR mis FDR! Ma näen
juba vaimusilmas Oscari-väärilist rolli. Pealegi on FDR-i kui vaieldamatu poliitilise
suurmehe, riigimehe etaloni kehastamine väärikas tööülesanne De Niro masti karakternäitlejale. Jään ootele.
FDR / RDN (fotod: internet)
Robert De Niro ja Trumpi düsfunktsionaalsest suhtest on ülevaate teinud brittide The Guardian. Avaldatud küll esimese presidentuuri ajal, kuid kehtib ka teise presidentuuri ajal.
Telia
videolaenutusse jõudis Martin Scorsese uus film „Lillekuu tapjad“ (Killers of the Flower Moon, 2023). Vaatasin
selle ülipika, üle kolme tunni kestnud filmi ära ning ei pidanud pettuma – see
on üks parimaid viimasel ajal nähtud filme. Vanameister Scorsese ise on juba
kvaliteedimärk, kuid lisaks teevad kaasa tema lemmiknäitlejad Robert De Niro ja
Leonardo DiCaprio. Häid rolle jagub veel: Lily Gladstone, Jesse Plemons, John
Lithgow, Brendan Fraser – kui nimetada mõnesid. Filmi teeb eriti nauditavaks
aga Scorsese oskuslik storytelling
ning talle iseloomulikud kunstilised võtted, mis hoiavad pilku ekraanil. Kuigi
dialoogi on palju – lõppude lõpuks on see siiski kogukondlik kohtudraama -,
siis kordagi ei vajuta igavate heietuste lõksu, dialoog on hästi tempereeritud
ja kui see ongi vahel aeglane, siis tuleneb see karakteri iseloomust. DiCaprio
on filmist filmi läinud aina paremaks ja paremaks ning De Niro siin haltuurat
ei tee, vaid paneb täiskäigul.
Film
põhineb tõestisündinud lool, mis keerleb XX sajandi algupoolel oseidźide (Osage’i)
indiaanikogukonnas aset leidnud mõrvade ümber. See rahvas, kes ei olnud kunagi
kuulunud nn suurte indiaanihõimude hulka ja elas tagasihoidlikult vaestes
oludes Oklahoma preeria reservaadis, kuhu neid kunagi oldi sunniviisiliselt
aetud, sai ootamatult päratu rikkaks nende maadelt leitud nafta pärast. Koguni
nii rikkaks, et neid peeti üksvahe maailma jõukaimaks rahvaks. Suured
naftavarud tegid oseidźidest ihaldusväärse härrasrahva, kes muutus valgetele
seiklejatest õnneotsijatele ja aferistidele üleöö atraktiivseks partneriks.
Nende arvelt rikastuti nii otseselt – turul kehtisid ülespiitsutatud nn
oseidźide hinnad – kui kaudselt, st abiellumise teel pärimisõiguse
omandamisega.
Siit ka
tõsieluline intriig: kui oled võtnud rikka indiaaninaise, siis tuleks
pärimisõigus igati kindlustada – soetada ühised lapsed – või siis veel parem,
kiirendada pärandi kättesaamist. Mängu orkestreerib kogukonna patriarh,
sihikindel, ent salakaval ja rahaahne William K. Hale (De Niro), kes ühelt
poolt etendab isafiguuri, heldemeelset ja –käelist onu, indiaanlaste suurt
sõpra ja nende õiguste eest seisjat, aga teisalt manipuleerib kavalalt ja
jõhkralt omakasupüüdlikult kogukonna liikmete ja autsaideritega, skeemitades ja
mängides üht teise vastu välja, nagu pesuehtne maffiaboss. Sageli naeratava ja
kõikemõistva kristliku fassaadi varjus küpsevad Hale’i peas saatanlikud
plaanid, mille tagajärjel hakkavad oseidźi kogukonna liikmed, enamasti naised,
surema nagu kärbsed. Kunakahtlased
surmad toimuvad enamasti oseidźidele endile kuuluvatel maadel, siis jäävad need
ka indiaanikogukonna enda lahendada. Tähendab, mingit uurimist ei toimugi, sest
riigi asi ei ole seal toimetada.
Viimast asjaolu kasutab Hale, kelle enda käed
jäävad puhtaks, liigagi sirgjooneliselt ära, nõnda et isegi mõni valge
linnakodanik selle üle muret avaldab. Aga Hale opereerib kogukonnas
karistamatult, suuremeelse imagot kaotamata, muudkui edasi.Tema käpiknukuks saab rumalavõitu ilmasõjast
koju saabunud sõdur Ernest Burkhart (DiCaprio), kes armastab kirglikult igat
sorti naisi, olgu need siis valge, punase, musta või sinise nahaga, kuid enamgi
veel armastab ta raha. Nagu tema onugi. Ja onul on vettpidav plaan, nothing can go wrong: tuleb võtta oseidźi naine ja apelleerida tema varale. Aeglase
taibuga Burkhart mõtleb, pingutab ajusid ning leiab, et see on tõepoolest hea
plaan. Ta naitub 100 000 dollarilise kaasavaraga Mollie Kyle’iga (Lily
Gladstone), saab temaga kolm last – ja ühtlasi asub ta ka Hale’i etturi rolli. Sealjuures jääb ta samuti iseendaks – ta
armastab kirglikult oma naist ja lapsi, kuidühtlasi kindlustab ta endale ainupärimisõigust, nii nagu onu Billi plaan
ette näeb.
Kõik
laabubki justkui suurepäraselt, aga siis tuleb mängu äsjaloodud föderaalse
juurdlusbüroo järjekindel uurija (Jesse Plemons), kes astub nauditavasse duelli
onu Billi ja Ernestiga – selle taustal saab vesternist ühtäkki stiilipuhas
gängsteridraama, millest aimdub „Omade poiste“ (Goodfellas) finesse.
Kokkuvõttes
ma pean seda meisterlikuks vanakooli kinoks, kus iga nüanss on filigraanselt
välja joonistatud ja mida tasuks võimaluse korral muidugi vaadata suurelt
ekraanilt, sest filmis näidatakse palju ka preeriat ja Metsiku Lääne olustikku.
Tegelasi on palju, filmi lõpuks muidugi vähem kui alguses, ja kõik tipneb
kohtusaalis, kus kohtuniku (John Lithgow) ristküsitluse käigus veel asjad puust
ja punaselt selgeks räägitakse. Ning jämekoomiliselt või suisa antiiktragöödia
väärilise karakterina mõjub Hale’i advokaat (Brendan Fraser),kes üritab juhmi, ent meeleparandusele pöörduvat Ernesti uuesti õigele teele juhatada: „Nad [FBI] peksid ja piinasid ju sind päevade kaupa, nad rikkusid su õigusi, ütle, oli ju nii!“ – „No
tegelikult… nad ei piinanud…“ – „Ei! [dramaatiliselt] Nad peksid su läbi!“. Kaadrisse jäädvustab end ka Martin Scorsese
ise, kes reserveerib endale n-ö. viimase sõna ja teeb seda muheda irooniaga.
Kindel 10/10.
Osage'i indiaanimõrvade loost on hea ülevaatlik jutt avaldatud ka Wikipedias.
