Donald
Trumpi jaoks ei ole vist midagi ihaldusväärsemat, kui saada kätte Nobeli
rahupreemia. Vähemalt nii mulle näib. Ja mitte mõne teise laureaadi – näiteks Venezuela
inimõiguste aktivisti ja opositsiooniliider Maria Corina Machado - poolt
halastuseks (või alandava žestina) edasi kingitud Nobel, vaid pälvida oma
isiklik artefakt. Eks siis selle nimel, julgen arvata, toimubki aktiivne rahutagamise
poliitika siin- ja sealpool maailmas. Peace through strength – nagu Donald
Trump ise armastab rõhutada.
Ma
ei tea arvata, kas tema soov ka kunagi täitub. Norrakad on põikpäised ja
kiuslikud – according to Trump, või siis väärtuspõhised – according to the
rest. Nad ei anna seda mulle nagunii, on ka Trump ise trotslikult möönnud ja
andnud mõista, et ta ei vajagi seda (ehkki halvasti varjatult kumab läbi just
vastupidine!)
Aga
ühes ma olen küll veendunud: kindlapeale saaks Donald Trump endale kõigutamatu
koha Guinnessi rekordite raamatus kui enim meemistatud persoon (loodan, et
niisugune kategooria on olemas või luuakse). Sotsmeedia upub Trumpi meemidest.
Neid on pro ja contra Trump, on stiilseid, vaimukaid ja ka äärmiselt maitselagedaid
– aga eks ole ka selge, et any publicity is good publicity.
Trump
on ka ise kõva meemimeister (loe: MAGA meeskond). TruthSociali kontolt võib
leida arvukalt meeme, kus Trump kehastub tuntud persoonideks. Kes kõik ta pole
olnud: messias Trump, tasuja Trump, gladiaator Trump, Indiana Trump, paavst
Trump, superman Trump, leitnant „Bill Kilgore“ Trump. Need on positiivse või
jõulise iseloomuga karakterid, kellega Trump tahab end samastada.
Teistlaadi
meemid, mis Trumpile ilmselgelt meele järele ei ole, tulevad vastasleeri some
voost. Seal arusaadavalt on Trump pure Devil himself… või kui mitte nii
suureliselt määratleda, siis idioot ja kloun kahtlemata.
Mulle
on Facebooki algorütmika ette visanud igasuguseid Trumpi meeme – kohe nii
suures mahus, et kõhe hakkab. Tihtilugu on naljakas ka. Ilmselt olen ma liiga sageli
kahtlastel saitidel käinud, et ma nende meemide sihtmärk olen. Ma noppisin
omast arust välja meeldejäävamad.
Antud
teemal põhjaliku analüüsi otsijaile soovitan lugeda Marijana Grbeśa esseed „Trump
the Avenger: Pop Cultural and Superhero References in Donald Trump’s Social
Media Persona“, mis on loetav siin.
Tähesõdade Trump: Donald the Skywaker (https://truthsocial.com/@realDonaldTrump)
Ajavahemikul 1977-1979 sündis nn Berliini triloogia ehk kolm järjestikku ilmunud albumit David Bowie'lt (1947-2016), mida peetakse oluliseks verstapostiks popmuusika ajaloos: Low (1977), "Heroes" (1977), Lodger (1979). Bowie oli pärast Ameerikas ilmunud mõjukat albumit Station To Station (1976) jõudnud vaimse kokkuvarisemise äärele, maadles kokaiinisõltuvusega ja oli kurnatud Los Angelesi dekadentlikust glamuurist. Lääne-Berliin kujutas Bowiele omalaadset turvapaika, kus ta sai segamatult loomingule pühenduda ja nii-öelda inkognito ringi liikuda. Samuti turgutas lõhestunud linna vastuoluline aura, kuid laiemalt kogu Saksamaa valulik ajalugu Bowie loomingulist aktiivsust, pakkudes inspiratsiooni ja väljakutseid.
Bowiet mõjutasid juba varasemalt Saksamaa muusikaskeenel asetleidvad nähtused, näiteks sealse eksperimentaalse roki esiletõus 1970ndate algul. Can, Faust, Amon Düül II, Tangerine Dream, Guru Guru, Popol Vuh, Xhol Caravan, Floh De Cologne, Lokomotive Kreuzberg jne - kõik need kollektiivid tekkisid Lääne-Saksamaa erinevates piirkondades ja viljelesid progressiivset muusikat dźässi, new age'i, poliitkabaree jms sugemetega. Nagu mujalgi maailmas, eriti Anglo-Ameerika teljel, kerkis tollal esile arvukalt kuulsaid ja vähemkuulsamaid bände, nii toimus ka Saksamaal teatud mõttes muusikaline plahvatus. Sakslased üritasid toimida ameeriklaste ja brittide järgi, kuid nad lisasid muusikale mingi teutooni kõla, mingi saksapärasuse, mida brittide muusikapress hakkas pilkavalt krautrockiks kutsuma (vihje hapukapsale sauerkraut ja pejoratiivsele nimele sakslaste kohta: krauts). Sakslased ise seda terminit ei armastanud, mõistagi - alles aastaid hiljem, kui Julian Cope taasavastas krautrocki oma teoses "Krautrocksampler" ja propageeris seda omaette väärtusliku ja mõjuka stiilina, võtsid ka sakslased termini omaks.
Ühe krautrocki haruna eraldus elektrooniline suund, mida viljeleti Düsseldorfis, Ruhri piirkonna tööstuslinnas. Kraftwerk ja Neu! on just sealt alguse saanud. Ka Lääne-Berliinis tegutsesid varased elektroonikapioneerid Tangerine Dream ja Cluster. Kölni lähedal omas stuudiot kuulus heliinsener ja produtsent, eksperimentaalvõlur Konrad (Conny) Plank (1940-1987), kelle kaasabil valmisid mitmed väga olulised albumid nii Saksamaal kui Anglo-Ameerika skeenel.
1976. aastal siirdus Bowie Lääne-Berliini, asudes elama Hauptstrassele majja nr 155, kuhu jäi kuni 1978. aastani. Aastaid hiljem meenutas Bowie:
"For many years Berlin had appealed to me as a sort of sanctuary-like
situation. It was one of the few cities where I could move around in
virtual anonymity. I was going broke; it was cheap to live. For some
reason, Berliners just didn't care. Well, not about an English rock
singer, anyway" (http://www.bowiewonderworld.com/features/tvuncut.htm).
Bowie jagas korterit Iggy Popiga ja huvitus Saksamaal tehtavast muusikast, külastades regulaarselt Edgar Froese't, Tangerine Dreami käilakuju. Koos tehti Iggy Popi albumit "The Idiot", millega algas töö kõige varem ja mida on sarnase kõlapildi ja tekkeloo pärast kutsutud Berliini triloogia mitteametlikuks neljandaks osaks.
Bowie ja Brian Eno kohtusid 1976, pärast seda, kui Bowie huvitus Eno eksperimentaalsest ambiendist albumil Discreet Music (1975).
Allpool olen püüdnud luua selle neurovõrgustiku, mis tekkis David Bowie ümber Lääne-Berliinis ja millest sündis "Berliini triloogia". Mõjud ja seosed, Düsseldorfi-Lääne-Berliini jõujooned.
Isiklik suhe: David Bowie plaadid "Heroes" ja Low muutsid mu arusaama popmuusikast kui hooajalisest nähtusest ning tekitasid soovi n-ö. pildi taha vaadata. Hakkasid tekkima seosed. Bowie juhatas Eno maailma, Eno tutvustas Clusterit. Kraftwerk vihjab loomingus Bowiele ja Iggy Popile, Bowie omakorda Florian Schneiderile - kahju muidugi, et reaalse koostööni ei jõutud. Neu! motoorne heli (nn motorik) mõjutas nii Enot kui Bowiet - ja vastupidi. Kuskil sealsamas hõljus Robert Fripp oma kitarritehnikaga (frippertoonia) ja kõrgintellektuaalne duo Moebius ja Roedelius (Cluster). Ehk see kõik kokku oli lihtsalt suurepärane, geniaalne ja kordumatu fluidum. Tempel mällu igaveseks.
