MILLAL SAAKS RONGIGA EUROOPASSE? ehk ÄRGE KÜSIGE KOGU AEG VALESTI!

 SISSEKANNE # 490

RAIL BALTIC ESTONIA unelm: nagu Navitrolla maal!

Pärnu eksmeer Kristel Voltenberg on kirjutanud peaministrile avaliku kirja seoses Rail Balticu projekti edasilükkamisega nii umbes nelja aasta võrra – sest siis olevat võimalik uuest rahastusepaketist uut raha peale saada ja Eesti riigirahakotist ei peaks nii palju pappi luhvtitama. Eks määramatu osa selle sisust kulub kaitsekuludele (ja kelmuste kinnitampimisele – mis see 70 milli siis ära pole, eks).

Asi, mis pidi 2030. aastaks valmis saama, ei saa teps mitte. Noh, me teame, lätlased on süüdi. Nemad rääkisid juba ammu, et ei jõua ega taha. Kui üldse, siis teevad valmis ainult selle jupi, mis Riiast Leedu piirini viib. Et nad on realistid, aga eestlased on idealistid – varem või hiljem saab see ilus muinasjutt Rail Balticu õigeaegsest valmimisest ka siin otsa (loodan, et mitte kogu Rail Balticu lugu!).

Nüüd siis andiski peaminister Michal otsesõnu mõista, et kiire rongiühendus lükkub edasi, sest riigieelarve ei vea välja ja et venitamise (ajatamise) taktika aitab ehk saada raha Euroopa Liidu eelarveperioodil. Me saame niiviisi justkui konsensuslikult Balti riikidega ühte jalga astuda ja presenteerida seda nihutamist ühise otsusena. Ent sisepoliitilise noodiga – nagu Michal rõhutas - , on Eesti pool oma tükid kõik korralikult ära teinud, olles ehitustempolt Baltimaade meister.

See võibki nii olla, sest viimases Kuku raadio keskpäevatunnis ahhetas saatejuht Priit Hõbemägi, et metsade vahel, seal tulevase trassi ääres, käivat tohutu löökehitus – valmivad hiiglaslikud betoonist viaduktid ja ökoduktid, kust siis päevas hakkab paar Passatit vasakult paremale ja vastupidi üle sõitma ning ehk läheb ka paar põtra ja kitse üle. Käib tohutute ressursside betoneerimine, mille võiks üle elada teadmisega, et me saame selle neetud kiirrongi Varssavini, milliseid terve Euroopa on risti-rästi täis sadu ja sadu. Kiire raudteeühendus on nii endastmõistetav asi, et sellele on oodi teinud juba Kraftwerk aastal 1977!! Ammu olnuks aeg üks korralik raudtee Läände ehitada – juba integratsiooni põhimõtte pärast -, aga nüüd jälle nihkub see „helesinine unistus“ otsekui petlik miraaž horisondi taha. Killustikuhunnikud jäävad sinna kus on, masinad pannakse seisma, rajad rohtuvad – neli aastat on pikk aeg. Kipub sinna projekt „EI!“ suunda minema. Sest kui neli aastat mööda saab, on juba teised lood ja laulud: ehitamine on kallim, valitsus on teine jne. Odavamaks ei lähe midagi.

(Mistap mul on tunne, et ühel hetkel saabub aeg, kus meid kõiki kolme Balti riiki hakatakse Brüsselis vaatama parajate kelmidena. No et küsite aga raha, kuid kus rööpad on? Lätlastel juba sai valmis imposantne keskvaksal – klaasfassaadide, reisijate ootealade ja platvormide varikatustega. Kuni rongi-liikluseni saab seda kasutada multifunktsionaalselt.)

Aga meie, pärnakad, oleme jälle vasta püksa saanud. Häda nende ühendustega! Kui 2018. aastal meilt Tallinna rong ära võeti, lubati meile peatset Rail Balticut – muide, juba 2026. aastaks! - ning toonane taristu- ja majandusminister Kadri Simson veel uhket lennujaama pealekauba, kust Boeingud lendama hakkavad. No ei hakanud. Ses mõttes on eksmeeri Voltenbergi avalik kiri põhjendatud ja loogiline.

Ta kirjutab:

„Pärnule ei ole see pelgalt tehniline ajakava muudatus.

See puudutab otseselt meie linna arengut ja usaldust Eesti riigi vastu.

Pärnu linn, Pärnumaa elanikud ja siinsed ettevõtjad on riigi antud lubadustega arvestanud. Rail Baltic on olnud osa linna pikaajalistest arenguplaanidest. Selle ümber on kavandatud taristut, reisiterminali ja kogu linnaruumi. Ettevõtjad on teinud investeerimisotsuseid teadmisega, et Pärnu ühenduvus paraneb.

Paar näidet. Vaid ühest Pärnule olulisest sektorist, turismist. Pärnusse kerkib hotell-konverentsikeskus, mille valmimist ootame 2027. aastal. Planeerimisel on veel vähemalt kolm hotelliarendust, mille puhul on arvestatud Pärnu parema ühenduvusega. Need otsused ei sünni tühjale kohale, nende taga on usk riigi pikaajalistesse arenguplaanidesse.

Seetõttu tuleb küsida: milline on riigi vastutus siis, kui riik ise muudab neid eeldusi, millele inimesed, ettevõtjad ja kohalik omavalitsus on oma otsuseid rajades tuginenud?

Mõistan argumenti, et Rail Balticu ehituse pikema aja peale jaotamine võimaldaks kasutada rohkem Euroopa Liidu raha ja vähendada Eesti omaosalust lähiaastatel. Euroopa raha maksimaalne kasutamine on kahtlemata mõistlik eesmärk. Kuid üksnes sellest ei piisa, et pidada projekti edasilükkamist Eestile kasulikuks.

Euroopa raha ei ole tasuta, kui selle ootamine lükkab edasi raudtee majandusliku kasu, suurendab ehituse kogumaksumuse riske ja jätab strateegilise ühenduse veel aastateks rajamata. Praegu ei ole avalikkusele esitatud terviklikku arvutust, mis näitaks, milline on 2034. aastaks valmiva Rail Balticu tegelik kogumõju võrreldes 2030. aastaks valmiva ühendusega.

Me ei tea, kui palju maksavad neli täiendavat aastat ehitushindade kasvu, saamata jäänud majanduslikku kasu ja edasi lükatud investeeringuid. Samuti ei ole järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus lõplikult kokku lepitud. Seetõttu tuleb küsida, kas on põhjendatud aeglustada ehitust kindlama praeguse rahastuse asemel lootusega, et vajalik raha on tulevikus olemas.

Rail Baltic ei ole tavaline riigieelarve kulu. See on pikaajaline investeering Eesti majandusse, ühenduvusse ja julgeolekusse. Selle mõju ei alga alles päeval, mil esimene rong üle piiri sõidab. Kindel ajakava mõjutab juba täna ettevõtjate investeerimisotsuseid, logistikat, turismi, tööjõu liikumist ja piirkondade arengut. Pärnu arengut mõjutab see kõik aga eriti olulisel määral.

Samuti on Rail Baltic üks Eesti sõjalise mobiilsuse ja Euroopa ühenduvuse projekte. Kui peame vajalikuks tugevdada Eesti julgeolekut ja sidemeid Euroopaga, tuleb hinnata ka seda, mida tähendab strateegilise taristu valmimise edasilükkamine.

Eesti ei saa Rail Balticut loomulikult ehitada üksi. Läti ja Leedu edenemine on oluline ning kogu raudtee toimimine eeldab Balti riikide koostööd. Kuid naabrite võimalik mahajäämus ei peaks tähendama seda, et Eesti enda ehitustempot tuleb vähendada.

Eriti ei tohiks selle tõttu jääda ootama Pärnu.

Kui Tallinna–Pärnu lõiku on võimalik varem kasutusele võtta, tuleb seda teha nii kiiresti kui võimalik.

Pärnu ei vaja kiiret ühendust Tallinnaga ainult mugavuse pärast. Me vajame seda ettevõtluseks, tööjõu liikumiseks, hariduseks, turismiks ja kogu piirkonna arenguks. Pärnu on Eesti suurima pindalaga linn ning Pärnu hea ühenduvus mõjutab kogu Pärnumaa ja Lääne-Eesti arenguvõimalusi.

Pärnu konkureerib samal ajal Tallinna ja Tartuga riiklikult tähtsa objekti staatuses multihalli nimel, mille üks keskseid mõtteid on samuti hea ühenduvus Tallinnaga, Tallinna kaudu Helsingiga ning lõuna suunas Riia ja sealt edasi Euroopaga.

Sellises olukorras ei saa riik ühelt poolt rääkida Pärnu arengupotentsiaalist ja investeeringutest, teiselt poolt muuta selle arengu ühe olulisema eelduse – kiire ühenduvuse – tähtaega ebamääraseks.

Seetõttu on minu küsimused Teile konkreetsed.

Kas Eesti valitsus kinnitab, et Tallinna–Pärnu kiire raudteeühendus valmib enne kogu Rail Balticu põhikoridori lõplikku valmimist?

Milline on konkreetne tähtaeg, millal saab Pärnu inimene reaalselt sõita kiire rongiga Tallinna?

Millal saab Pärnust kiire rongiga Lätti ja sealt edasi Euroopasse?

Millise arvutuse põhjal on valitsus jõudnud järeldusele, et aeglasem ehitustempo ja võimalik valmimine 2034. aastal tuleb Eesti maksumaksjale kokkuvõttes soodsam kui 2030. aasta eesmärgi hoidmine?

Milline on valitsuse plaan juhul, kui järgmise Euroopa Liidu eelarveperioodi Rail Balticu rahastus ei kujune loodetud mahus?

Ei mina ega me, pärnakad, nõua erikohtlemist ega seda, et Pärnu ühendus ehitataks teiste arvelt. Me nõuame, et Eesti riik peaks kinni oma lubadustest. Pärnu ei vaja enam uusi üldsõnalisi lubadusi. Pärnu vajab konkreetseid tähtaegu, toimivaid ühendusi ja selget vastutust.

Rail Balticu puhul ei ole küsimus ainult raudtees. Küsimus on selles, kas Eesti riigi antud lubadused on midagi, millele inimesed ja ettevõtjad saavad oma tulevikku kavandades päriselt toetuda.” (Pärnu Postimees, 23.09.)

Mis te, kas te, kus te!! Mina ei ole teil mingi wonder woman ega superman ega Karlsson, vaid peaminister vähemusvalitsuses – pareeriks kindlasti Michal ja delegeeriks küsimused allapoole. Minister Leis on liiga laialt kõike luband, tema saab kinga! Aga muus osas on nagu on. Nagu vanas Eino Baskini ja Priit Aimla sketšis:

„Aga varsti te kukute jälle kuskil vale inimese käest valel ajal küsima, kuidas saaks Tapale sõita? Ja vastatakse teile ilmtingimata valesti: Tapa bussiga! Kui soovite sõita, siis sõitke, kui tahate midagi küsida, siis küsige. Mida on asjamehed omalt poolt teinud teravate olukordade vältimiseks? Ja asjamehed vastavad: meie omalt poolt oleme teinud teile kumerad bussid.“

*            *            *

Kraftwerk - Trans Europa Express / Metall auf Metall (KlingKlang/3-D The Catalogue)

ÜHEST JA TEISEST, AGA KÕIGE ROHKEM SELLEST KOLMANDAST

SISSEKANNE # 376

Olen enesele puuslaki külge saanud. Enesetunne on aina sitemaks läinud. Köha ei lase olla – selline tunne, et köhi kasvõi kopsud tagurpidi. Ilmad on tatised, mis sa teed ära!  Kuulasin ERR arhiivist miskit iidvana  vana-aastaõhtu programmi, kus kaks sõpra (Jüri Järvet ja Voldemar Panso) eksisid pimedas korteriuksega, sattusid hoopis raamatukokku, kuhu nad kogemata kombel sisse lukustati, nii et sooja vanni, kuumade vorstide, õlle ja sigarettide asemel pidid nad uusaastaöö raamatute seltsis ära veetma.  See oli igati mõnus retro. Sõbrad hakkasid üksteisele raamatuid ette lugema ja lugusid vestma. Ühes sellises meenutas Jüri Järvet meest, kes oli orava nahka pistnud – pärast kõditanud orava kohev saba nagu pudelihari veel tükk aega mehel kurgus ja valmistanud kõvasti meelehärmi. Noh, mul on praegu umbes samamoodi, et oravasaba kriibib kurgus.

Ja siis tuli mulle meelde miskisugune TikToki postitus, kus blondiin kurdab oma kallimale, et tal kurk valutab. „Kallis, kas sa külmetasid end ära?“ küsib mees kaastundlikult. „Ei, ära hõõrusin!“

Olen niisiis üpris tubane ja vigane. Suurt peale köhimise polegi teinud. Raisatud nädal, ühesõnaga. Mis koduvabariigis ja laias ilmas sündinud on, seda pole jõudnud jälgidagi. Aga selge see, et asju muudkui juhtub ilmas – ei jää see minu köha tõttu seisma.

Trump ja Witkoff suruvad endiselt Zelenskõile rahuplaani peale, mis Moskva poole kõvasti kreenis on.  Zelenskõi puikleb, ei taha alla kirjutada. Ütleb, et tal polevat sellisele paktile allakirjutamiseks rahvalt mandaati ning rõhub väärtustele, väärtusruumile. Ent räägi nüüd paadunud merkantilistile, kelle jaoks ainus kasutoov diplomaatia on dollaridiplomaatia, abstraktsest väärtusruumist! Kas tuleb pakt või ei?! Kõik siin ilmas on tehingupõhine ja kaubeldav. Kui ei, siis meie siis edasi ei mängi. „Oleme rääkinud president Vladimir Putiniga ja oleme rääkinud Ukraina liidritega, kelle hulgas Zelenskõiga. President Zelenskõiga. Pean ütlema, et olen veidi pettunud, et president Zelenskõi pole ettepanekut veel lugenud ja seda vähemalt mõne tunni taguse seisuga,“ kurtis Trump ajakirjanikele Kennedy Keskuse autasustamistseremoonia punasel vaibal küsimustele vastates (Postimees, 08.12).

Tallinnas, Pärnus ja Rakveres – võib-olla mujalgi – said uued linnapead ametisse. Peeter Raudsepp juhib Tallinna (saab korraldused ilmselt otse Reinsalult) ning Kristel Voltenberg on nüüd ajaloo annaalidesse esimese Pärnu naislinnapeana sisse kirjutatud, see on sündinud fakt. Kellelt tema korraldusi saab, seda ei tea ütelda. Koalitsioonileppe järgi on tal küll suhteliselt lühike ametiaeg ees terendamas, kuna EKRE kandidaat Veste ootab juba oma järge, harjutab peegli ees kõnepidamise kunsti. See on nagu teatevõistlus, kus teatepulk tuleb järgmisele üle anda – kollektiivne sooritus ikkagi -, ja iga võistleja individuaalne panus on toimetada see edasi võimalikult kiirelt. Saab siis näha, kas tuleb ka tegus vahetus. Ma väga loodan, et tuleb. Naised on üldiselt paremad enesejuhtijad ja multi-taskijad ning haaravad härjal kohe sarvist. Samal ajal kui mees alles oma sokke otsib ja lipsusõlmega pusserdab, on naisel juba sadakümme asja tehtud. Kui mees on koha linnapea toolil sisse võtnud ja juba nii-öelda rolli sisse elanud, et võiks midagi suurt linna heaks ära teha – head mõtted on ju korjunud ning tahavad teostamist -, siis on uued valimised juba ukse ees ning muuks kui kampaaniaks aega üle ei jäägi.

Väga huviga olen jälginud Tartu kemplemisi, kus ühel pool on tasane ontlik õpetajahärra Tõnis Lukas ja teisel pool must lammas, aga arvestava poliitilise krediidiga Kris Kärner (ca 1600 häält). Tundub selline koolikiusamise juhtum olevat, reversed.

Tartu Postimees annab teada, et nii Lukas kui Kärner pääsesid Tartu volikokku Isamaa valimisnimekirjas ning neist peaks saama fraktsioonikaaslased. Samas on nende vahel juba üle kuu olnud tõsised pinged, sest Kärner on sotsiaalmeedias Lukast teravalt kritiseerinud ning solvanud. Muu hulgas on Kärner Lukase kohta kasutanud väljendeid „värdjas“, „selgrootu töllmokk“ ja „vana kärss“.

Lukas on seejuures korduvalt andnud mõista, et ta ei kavatse Kärneriga samasse fraktsiooni kuuluda, kuni lahkhelid pole lahendatud ning usutav koostöövaim loodud. Sel kolmapäeval ütles ta Tartu Postimehele, et ootab Kärnerilt avalikku vabandust. „Mina taotlen [Kris Kärnerilt] avalikku vabandamist selle laimukampaania eest, mis minu suunal on käima pandud, ja enne seda ma kindlasti ei saa fraktsiooniga liituda,“ sõnas ta.

Kris Kärner vabandamiseks põhjust ei näe ning kirjutab oma pikemas seletuskirjas, et „ütlesin talle halvasti lähtuvalt oma põhimõtetest ja sellest, mis ma tõsimeeli tol hetkel tundsin ja nägin. Ma ei näe vajadust selle eest vabandada. Sest minu meelest oligi tema see, kes andis Tartu linnapea koha ära. Sest minu meelest oligi tema see, kelle pärast Tartus muutust ei tulnud. Nii ongi.

Ma olen alati nõus vabandama, kui ma näen, et ma tegin midagi üleliia või liiga palju või midagi, mis ilmselgelt käib vastu mingisugustele ühiskonna normidele. Ma olen alati nõus vabandama ja seda ma olen ka teinud. Ma olen seda tegelikult teinud kaks korda. Esimene kord oli siis, kui oli see « … sotsid pumppüssiga maha lasta … ». Mina pean seda siiani naljaks, minu meelest oli see naljakas nali, väga hea, väga hästi sihitud nali. Aga samal ajal, kuna seda võib võtta kui üleskutset füüsilisele vägivallale, siis ma selle pärast ka vabandasin. Aga siiski, ma siiamaani leian, et see oli hea nali.

/…/

Täna ma tõsimeeli ei näe põhjust. Tema eesmärk on päästa enda poliitilist kuvandit ja ainus viis, kuidas ta seda saab teha, ongi see, kui ta pinnib minult mingisuguse vabanduse välja. Aga minu isiklik seisukoht on see, et kui ma täna vabandan, siis ma näitan, et ma ei seisa oma valijate huvide eest.

Minu valijate huvi oli mis? Et noored tuuakse esile. Seda ei tehtud, sest koalitsioonikõnelustele mind noorte eest rääkima ei kutsutud. Mind valiti koos Isamaaga, et toimuks muutus, mida on oodatud 28 aastat – sest Reformierakond on juhtinud Tartut 28 aastat. Seda ka ei tulnud. Mind valiti, et tuleks uus linnapea – vahet ei ole, kas see olen siis mina või Tõnis Lukas –, aga seda ka ei tulnud, sest ta andis koha ära. Ma ei näe vajadust.

Tema läks meediasse ja hakkas mind personaalselt solvama. Et mina olen rumal ja mina ei tohi veel poliitikas olla ja et ma pean kõigepealt minema ja saama endale kõrghariduse. Noh, saad sa aru!

Enne seda ta ründas mind veel personaalselt, enne kui ma ka sellele vastasin. Ta tegi mitu rünnakut korraga. Mäletan siiani – see oli õhtul –, kui järsku tulid uudised ja ta läks laivi ning ütles, et Kärner ei kuulu fraktsiooni. See oli tema isiklik, mitte erakondlik, see ei olnud juhatusega läbi räägitud. See ei olnud juhatuse otsus. See kõik oli tema isiklik arvamus ja isiklik väljaütlemine ja selle taga ei olnud mingit sisulist arutelu /---/ erakonna sees. Puhas isiklik vendetta. Ma ei saa lasta sellel minna.”

Muidugi, teatud määral on Kris Kärneri jutus tõde sees. Mõtlen seda poliitmängu, kuidas Lukaselt linnapea tool niuhti alt ära tõmmati, kuna Urmas Klaasile oli see nii armsaks muutunud, et tal on sellega emotsionaalne side tekkinud – selle peal on mõnus edasi sükutada. Lukase allaheitlikkus võib noortel vihastel meestel harja punaseks ajada küll. Minagi mõtlesin, et mida hekki. Aga Kärner kanaliseeris oma viha tasase Lukase vastu, selmet sisse sõita libekeelsele Klaasile. Või vähemalt mõlemale võrdselt. Aga praegu jäi “vanaks kärsaks” üksnes Lukas, kellelt võeti nii tool kui väärikus.

Noh, ja millega see kõik päädis? Seesama Tartu Postimees sedastab: Tõnis Lukas ei liitunud Isamaa fraktsiooniga, kuid Kris Kärner on kambas. Nagu mingi nullsummamäng.

See ei tohiks ometi nii jääda.  Saan aru, et volikogus istub nüüd edaspidi Kris Kärner dr Jekyllina, aga see on väike lohutus teadmisele, et hilistel õhtutundidel möllab interneeduses tema alter ego Istoprocent mr Hyde'ina, saates eetrisse verbaalseid nurjatusi. What’s up, Isamaa?

Tartu koalitsioonikõneluste kuum hetk. Kellele jääb linnapea tool? "Selle tooliga on mul emotsionaalne side, kuidas sa aru ei saa! Andrus Ansip pärandas selle mulle!!!" (Papsid, Elisa TV H06 O01)