SISSEKANNE # 487
 |
| rahvaraamat.ee |
Lugesin läbi Anthony Powelli miniromaani „Venusberg“ (1932, e.k. LR 2026). Ei läinud peale. Alguses olid lootused kõrged. Tegevus toimub ühes nimetamata uues äsja iseseisvunud demokraatliku riigi pealinnas, mis asub Läänemere ääres ja evib nii Helsinki kui Tallinna tunnusjooni, rohkem viimast. Peategelane, inglasest ajakirjanik Lushington, lähetatakse uurima sealset elukorda – ja põhimõtteliselt that’s it! Riigi nimi ei püsi Lushingtonil sugugi meeles, sest ta sukeldub kohalikku seltsiellu koos klatši ja kerglaste suheterägastikuga – mis mulle kui lugejale ausalt öeldes niisama tühised näivad kui Elu24 portaali nupukesed.
Seltsitakse,
armutakse, surrakse – aga kõik käib kuidagi pealiskaudselt. Väga palju on
dialoogi. Väga kirev on ka tegelaskond – ekstsentrilised aadlikud, vaesunud
Vene emigrantidest krahvid, diplomaadid ja salaagendid -, kes siis omavahel
risti-rästi suhestuvad. Aga et romaani maht on (stiilselt) ahtake, siis ei jõua
need multi-kulti karakterid mitte kuidagi välja areneda ja kinnistuda, vaid
jäävad episoodilisteks ning minul kui lugejal läksid need karakterid küll omavahel
sassi ja suisa meelest ära. Aga võib-olla see just oligi kirjaniku taotlus –
demonstreerida nõndaviisi elu kulgemist enamjaolt mööda tühist voolusängi. Eks
siit terendagi too kuulus Briti kuiv huumor. Lushingtoni enda nimigi vihjab ju
just nimelt sellele samale tühisusele (lush life – külluslik elu). Või
nagu Elu24 portaali slogan kuulutab: nii on nagu elu käib! Lushington ise jääb
sageli osavõtmatuks vaatlejaks, kes parimal juhul läheb lihtsalt vooluga kaasa.
Ühesõnaga, talle omane iseloomujoon on
leigus. Aga see paneb sarnase pitseri ka tervele raamatule. Kui selle ära
tajud, siis hakkab igav. Vähemasti minul hakkas.
Sõltuvalt
tujust võib seda raamatut hinnata kas 1/10 või 10/10. Nagu ütlesin, mulle peale ei läinud – seega antud
juhul esimene variant hindamise skaalal. Mis üldse ei välista seda, et kui ma
loen selle raamatu kunagi teist korda läbi, siis on relevantne teine variant.
* * *
Mulle tundub, et teatavat Lushingtoni vaibi on ka
Stingi poolt kuulsaks lauldud loos „An Englishman in New York“ (1987, A&M
Records). A gentleman will walk but never run.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar