SISSEKANNE # 470
 |
| rahvaraamat.ee |
Mul on uus lemmikraamat. Raymond
Queneau on kirja pannud pöörase keelekasutusega ja anarhistliku vaibiga loo 13-aastasest
provintsitüdrukust Zazie’st, kes saabub koos emaga ühel kenal päeval rongiga
Pariisi. Ema sokutab tüdruku nädalavahetuseks onu Gabrieli hoole alla, et teha tripp
uue armukese juurde, aga eneseteadlikul Zaziel on ainult üks kinnisidee – sõita kuulsa metrooga.
Paraku-paraku, c’est la France! Muidugi olid metrootöötajad alustanud
just streiki! À quoi d'autre pouvez-vous vous attendre ?
Kuna ihaldatud metroo on suletud,
põgeneb hakkaja ja isepäine Zazie onu juurest, et omapäi suurlinna avastada. Ta seikleb mööda Pariisi, külastab
Eiffeli torni ja satub pidevalt koomilistesse ning ettearvamatutesse
sekeldustesse, kohtudes veidrate linnaelanikega, näiteks taksojuhtide,
kingafetišistide, libapolitseinike ja teiste
kahtlaste tüüpidega, kes muudavad oma identiteeti. Ka onu Gabrielil on oma
kummaline saladus. Peale metroo ihaleb Zazie siniseid teksapükse, mis olid
tollal mässumeelsuse ja vabameelsuse sümboliks – ning keeldub olemast
põhimõtteliselt kombekas hästiriietatud ja hea lastetoaga nukulik tütarlaps.
Vastupidi, Zazie on brat - isepäine, mässumeelne, otsekohene, pisut
kaootiline ja täiesti filtreerimata, kes ehmatab täiskasvanuid oma jultumuse ja
irooniaga. Tema parasiitväljend on „Mon cul!“ („Persetki!“), mida ta
kasutab söögi alla ja söögi peale, st igal korral, kui täiskasvanu talle
närvidele hakkab käima või lihtsalt tüütab ning on vaja paika panna.
Sündmustik on kiire, hüplik ja meenutab koomiksit või
tummfilmi tagaajamist. Queneau ehitab üles täiusliku absurdi, kus täiskasvanud
käituvad nagu lapsed ja 13-aastane Zazie on sageli seltskonna kõige elutargem
ja pragmaatilisem liige.
Teose suurim väärtus on selle keel. Queneau astub
valusalt varbale akadeemilisele, kangele prantsuse keelele. Ta kirjutab sõnu
üles nii, nagu neid päriselt tänaval hääldatakse (näiteks kuulus alguslause
"Doukipudonktan" ehk "D'où qu'il pue donc tant" –
"Nokküllikkaiisevad!"). Släng, roppused ja filosoofilised arutelud
eksisteerivad siin kõrvuti.
Kui otsida teosest mingit lineaarset süžeed või
üleüldse mingit loogikat, siis seda ei ole. See on kaootiline rollercoaster,
põrgulikult lõbus, nahaalne ja absurdne. Tegelased lobisevad vahetpidamata ja
tormlevad nagu peata kanad, aga selle näilise virvarri käigus joonistub välja
terav-tabav ühiskondlik satiir kerglase turismitööstuse, arutu sahmerdamise,
ametnike juhmuse ning ajast-arust ühiskondlike tavade vastu. Vint on kõvasti
peale keeratud, ent selle klounaadi varjust tõusetub väga eluterve, elujaatav
suhtumine. Prantslaslik joie de vivre.
Ja selle kõige pani kirja keeleuuenduslik prantsuse
kirjanik Raymond Queneau (1903-1976) juba aastal 1959 (!). Juba järgmisel
aastal tegi Prantsuse uue laine tõusev täht, režissöör Louis Malle, sellest
samanimelise filmi („Zazie dans le métro“, 1960), kus peategelast
kehastas 10-aastane Catherine Demongeot (tema ainus filmiroll, hiljem sai
temast õpetaja; muide, ka Zazie tahtis saada õpetajaks – omadel põhjustel 😊). Onu Gabrieli rollis
astub üles Philippe Noiret, hilisem väga
prestiižikas Prantsuse kino karakternäitleja). Film on hüplik, naljakas ja sürrealistlike
kinotrikkidega slapstick-komöödia, mis järgib raamatut sõna-sõnalt ning seda on
ka peetud dadaistliku kino tippteoseks. Muide, 1962. aastal lõi laineid
Vladimir Nabokovi romaani alusel vändatud film „Lolita“, mille kohta Nabokov on
öelnud, et Zazie’d kehastanud Demongeot sobinuks kõige ehedamalt kehastama ka Lolitat,
ent Demongeot oli pisut liiga noor. (Aga tõsi on, et tänapäeva eetika ja
moraali arvestades mõjuks Zazie lugu enam kui kahtlasena: alaealine tüdruk ja
kahtlased-kohtlased mehed, pluss räme keelepruuk. Siiski, missugune võiks olla pisut
tumedakoelisem Zazie, seda võiks aimduda Ameerika neo-noir indie kinost „Freeway“
(1996), milles zazielikku karakterit kehastas Reese Witherspoon).
Üksteist punkti kümnest tahaks anda tõlkijale Heli
Allikule, kelle jaoks teose eestindamine võis olla Heraklese mõõtu vägitegu. Raymond
Queneau, kes juhtis OULIPO-nimelist uuendusmeelset kirjandusrühmitust, mille
sihiks oli mässata akadeemilise Prantsuse kirjanduse ja keelereeglite vastu.
Zazie räägib tänavakeelt, sulandades slängi ja keelemurdeid, neelates alla
tähti ja sulatades kokku sõnu, markeerides nii kiiret kõnepruuki, mida prantslased
argielus kasutavad. Näiteks väljend „Skeutadittaleur“ kirjutataks prantsuse keeles korrektsena „Ce que tu as
dit tout à l'heure“ („See, mis sa just praegu ütlesid“). Või „Chsuis
Zazie“ – korrektselt „Je suis Zazie“ („Mina olen Zazie“). Või „Kouavouar?“ – Prantsuse keeles „Quoi
voir?“ („Mida vaadata?“). Vaata ka siit.
Üks katkend peaks ikka kah olema. Olgu see siis Zazie’
vestlus onu Gabrieli ja tolle sõbratari Marceline’iga elukutsevaliku teemal.
„Mina,“ teatas Zazie, „tahan koolis
käia, kuni olen kuuskend viis.“
„Kuuskend viis?“ kordas Gabriel
tsipa üllatunult.
„Jaa,“ ütles Zazie, „ma tahan
õpetajaks saada.“
„See pole halb amet,“ ütles õrnalt
Marceline. „Saab pinssi.“
Viimase lause ta lisas automaatselt,
sest tundis hästi prantsuse keelt.
„Persetki!“ ütles Zazie. „Ega ma
pinsi pärast itaha õpetajaks saada!“
„Muidugi mitte,“ ütles Gabriel, „seda
mei arvanudki.“
„Millepärast siis?“ küsis Zazie.
„Sa võiks meile rääkida.“
„Sest sa isei mõtle välja, jah?“
„Noored pole tänapäeval suu peale
kukkunud!“ ütles Gabriel Marceline’ile.
Ja Zaziele:
„No aga räägi, miksa siis tahad
õpetajaks saada?“
„Sest ma tahan lapsi kiusata!“
vastas Zazie. „Neid, kes on minuvanused kümne aasta pärast, kahekönne aasta
pärast, viiekönne aasta pärast, saja aasta pärast, tuhande aasta pärast, ma
tahaks, et mul oleks alati põnne, kelle elu põrguks teha!“
„Ahaa,“ ütles Gabriel.
„Ma käitun nendega nagu viimane nõid.
Ma panen nad parketti lakkuma. Ma sunnin nad tafflilappi sööma. Ma torkan neile
sirklid tagumikku. Ma annan neile saapaga perse. Sest ma hakkan saapaid kandma.
Talvel. Nii kõrgeid (śest). Suurte kannustega, et neil persenahka nülgida.“
„Aga tead,“ jäi Gabriel rahulikuks,
„kui ajalehti uskuda, siis ei liigu tänapäävane haridus just selles suunas. Vibisegi
vastupidi öelda – püieldakse õrnuse, mõistmise, lahkuse poole. Eks ole, Marceline,
nii ju lehes kirjutab?“
„Jah,“ vastas õrnalt Marceline. „Aga
sina, Zazie, kas sulle on koolis liiga tehtud?“
„See veel puudus!“
„Ja pealegi,“ ütles Gabriel, „kahekönne
aasta pärast polegi enam õpetajaid: nad on asendatud kino, televiisori,
elektroonika, selliste asjadega. Sellest rääkis ka ükspäev ajales. Kas ei
rääkinud, Marceline?“
„Jah,“ vastas õrnalt Marceline.
Zazie vaatas korraks enda ees
avanevasse tulevikku.
„Siis ma hakkan astronaadiks,“
teatas ta.
„Õige jutt,“ vastas Gabriel
tunnustavalt. „Õige jutt, ajaga tuleb kaasas käia!“
„Jaa,“ jätkas Zazie, „ma hakkan astronaadiks.
Ma hakkan marsslasi piinama!“
Gabriel lõi vaimustusest käega
vastu kintsu:
„On sel plikal alles palju ideid!“
(Queneau 1959 [2026]: 21-23)
