"MEES MAJAS"... JA ONGI KOGU LUGU?

 SISSEKANNE # 351

 

Vaatasin õhtul TV3 pealt uut sarja „Mees majas“, mis äratas minus huvi peamiselt seetõttu, et sarja tegevus leiab aset Pärnus ning Pärnu on mul südame küljes kinni. Sarja tegijad on samad, kes olid draamasarja „Pilvede all“ taga (tõsi, rezissöör Toomas Kirss on nüüdseks lahkunud, kuid stsenarist on sama). Seal oli üks võttekohti Haapsalu, mis on mulle ka omamoodi südame külge kasvanud teatud isiklikel põhjustel. Nii et asusin huviga vaatama.

Kuid olin pisut pettunud. Kõik oli ju paljulubav – head näitlejad, kogenud stsenarist, Pärnu skeene. Ometi ei lähe see lugu minu jaoks kuidagi käima – ehkki on juba neljas osa. Mulle tundub see liiga uimase, liiga vaniljelõhnalise turvatootena, mis on melanhoolne ja igav. Lugu on neljast eri põlvkonnast naisest, kes elavad ühes majas, kus on perekondlik traditsioon mitte ühtki meest üle lävepaku lubada. Ainest siin justkui oleks. Aga kõik on nii sordiini all, et et pole ei koomiline ega dramaatiline, lihtsalt igav. Täpselt nagu see kirutud „Von Focki“ sari – kui ikka alguses kohe hoogu sisse ei saa, siis ei saagi lõpuni välja. Selle „Mees majas“ sarja põhiprobleem on ka see, et pole kellelegi kaasa elada, ükski karakter pole nii tugev või eristav, et tekiks tahtmine temaga kaasa minna. Tekib selline „no-ja-siis“ tunne ehk kerge tüdimus.

Põlise pärnakana häirib mind ka pisut selline sesoonse provintsilinna kuvandi võimendamine, a la „suvel teenid raha, aga mis siin talvel teha“ või „see on ju Pärnu, siin on maine tähtis, seda tuleb kujundada ja hoida, sest inimesed hakkavad rääkima!“ Linna noormehed on treenitud torsoga ilusad, kuid pealiskaudsed kutid, linna vanemad prouad, see elitaarsem osa, elavad oma villade ärklitubade õndsas mullis. Noojah! Ega see Pärnu nüüd nii väike kah pole, Eesti mõistes on ta ikkagi suur linn, oma eripäradega muidugi.Aga jah, tõepoolest, provints istub inimeste peades, meis endis.

Üle Pärnu libisevad droonikaadrid teevad südame soojaks. Eks see ole selline tore nipp publikumi õhkama panna, kuivõrd mistahes linn ülevalt poolt tundub alati kaunim. Seda enam, et kui just ise drooni ei lennuta või paraplaaniga linna kohal lenda, siis jäävad need kaadrid silmale tabamatuks. Mulle väga droonifotod meeldivad. Aga ühtlasi reetsid need sarja filmimise aja – uut uhket kolmanda silla kaart, millest on saanud linna dominantne maamärk, me veel ei näe. Loodan, et järgmistes hooaegades – kui need ikka tulevad – on sild juba kenasti pildis.

 

Ahh, Pärnu... Silda, seda uusimat, veel pildis pole (kaader sarjast "Mees majas")

VON FOCK # 2

 SISSEKANNE # 271

 

 Vaatasin ära „Von Focki“ sarja teise osa. No ei läinud paremaks. Ikka sama veniv ja uimane, steriilne ja leige. Ühelgi karakteril ei olnud eluvaimu sees. Lugu on ka nii hõre, et võibki öelda – sitast saia ei saa. Kahju, sest raha on ju kulutatud, kostüümid on kaunid.

Samas osatakse Eestis sarju teha küll. Positiivne elamus oli minu jaoks Elisa huubis näidatud „Armukelm“, kus on läbimõeldud lugu, hästi väljajoonistatud karakterid ja hea montaaź. Seal on intriigi ja põnevust, samuti on see õpetlik ja hoiatav lugu.  Märt Avandi ja Tiina Tauraite on seal staarid.

Hea oli ka „Uus Algus“ Tõnis Niinemetsa ja Maiken Piusiga. Humoorikas, kohati ka halenaljakas perelugu oma keerdkäikude ja puändiga. Aluseks on jällegi hästi läbimõeldud lugu. Seda oli nauditav vaadata. Suur osa õnnestumisel oli ka lapsnäitlejatel.

Praegu vaatan Elisa huubist „Papside“  sarja, mis on ka väga hea. Peresuhted läbi heatahtliku satiiri ja huumori prisma. Papsidena säravad Alo Kõrve, Priit Loog, Tiit Sukk ja Märt Pius, neile sekundeerivad Katrin Pärn, Evelin Võigemast, Maris Nõlvak, Karolin Jürise. Ja muidugi jälle lapsed. Stsenaarium on Ott Sepalt, kes ka ise kõrvalosas üles astub. Nii et see sari üllatas mind väga positiivselt. Saab küll teha head sarja, kui on olemas lugu (ja hea stsenarist),

Nende taustal tundubki see „Von Fock“ tüütu ja sisutühjana. Aeg kulub ja midagi ei juhtu. Aga kui juhtub, siis kedagi enam ei koti. 

 

Ars moriendi. Kõvakübarad rivis. (ERR/Jupiter, 2025)

 

"VON FOCK" - NO ONE GIVES A FUCK!

 SISSEKANNE # 269

 

Vaatasin ETV-st ajaloohõngulise krimisarja „Von Fock“ esimest osa, mis reede õhtul esilinastus. Ootused olid suured, vaatamata negatiivsetele arvustustele; mõtlesin, et mulle ehk meeldib. Baltisaksa teema, mõnus konservatism ja nõnda edasi. Pidin aga pettuma ning ühinen laitjate kooriga, kuna esimese osa põhjal tekkis tõesti mulje, et ülikallis produktsioon, aga lugu ei ole. Seal on kohe mitu asja päris valesti läinud. See, mis pidi olema põnev mõrvalugu, taandus mingiks „Downton Abbey“-laadseks kostüümidraamaks, milles vaadati tühja pilguga merd ja kaugusesse ning ratsutati ei-tea-kust ei-tea-kuhu ei-tea-milleks. Katrin Pautsil Päevalehe kriitikuna oli õigus, kui ta märkis tabavalt, et esimesena mõrvati põnevus. Katrin Pauts kirjutab:

„Punane hoiatuspirnike lahvatas mu peas põlema, tõsi, juba siis, kui lugesin ERR-i portaalist pealkirja, kus režissöör kuulutas, et krimi teda tegelikult üldse ei huvitagi. Totaalset huvipuudust põnevuse ja pinge vastu on vägagi tunda. Detektiiv, õieti küll kohtuassessor – mida iganes see ka ei tähendaks (ega siin keegi midagi selgitama ju tõtta) – von Fock (Priit Pius) loivab laisalt ringi, vaatleb merd, filosofeerib. Meenub „Jevgeni Onegin“: degenerantidest aadlikke vaevab spliin. Kõigil on aega maa ja ilm, aga miks ma seda uimerdamist pealt pean vaatama? Viimaks toimub mingisugune oleng, kus mängitakse kaarte – ahjaa, esimese osa pealkiri on ju tõesti „Risti soldati mõistatus“. Ah, õigus, vahepeal keegi ka ratsutas kuskilt kuhugi ja keegi vist kabistas kedagi, aga kuna mulle mingit konteksti ei antud, ega see ju meelde ei jäänud.“ (EPL Delfi, 17.03)

Mõrv pandi toime avaosa keskpaigas ning sellest anti vaatajale teada kah nii pooljuhuslikult, „üsna ükskõiksel toonil, nagu kõneldaks vorstivõileivast. (Etteruttavalt võin kinnitada, et von Fock jääbki selliseks: teda ei morjenda miski, ei laibad ega tapmiskatsed, kuigi äkki 19. sajandi inimesed olidki nii uimased?)“ (Pauts, ibidem).  Mullegi jäi seesama mulje, et no one gives a fuck. Ja see ongi selles sarjas „kriminaalne“.

Või oligi see kurikuulus spliin? Kui seda taheti teadlikult näidata, siis muidugi viis pluss! Õnnestus hästi.

See kandus minulegi üle. Noh, üks ülekäte läinud aadlivõsuke Justus von Brevern (Sander Rebase roll) mürgitati / peksti surnuks – ja mis siis! Von Focki emotsioonitus ja leigus ei tekitanud mingit soovi tema tegemistele kaasa hakata elama. Tundus selline siseringi asi olevat. Baltisaksa parunite omavaheline mäng prestiiźi ja au peale, kaardimänguvõlad, mõisate pantimine ja muu selline mitte päris elu, mille kohta eesti talupoeg rehmaks tüdinult: a mis meitel noist saksa vonnidest, käigu nad ka perse!

Ükskord ka vihastati. Siis kui von Fock läks tüütama vanahärra von Pahlenit (Egon Nuter), kes andis pahuralt mõista, et parem oligi, kui too maha kärvas – kõigil olla hea meel, et lahti saime. Teine kord näidati emotsiooni siis, kui mõrvatu ema, paruness Elsa von Brevern  hüsteeriasse läks ja mööblit aknast välja loopis. Mida tegi von Fock? Kergitas vaevu kulmu. 

Emotsionaalne kõrghetk. Von Fock säilitas rahu. (ERR/Jupiter)

 

Dublaaź oli ka kohutavalt puine ja sageli sünkroonist väljas, see  võib-olla võimendas veel omakorda tegelaste tuimust. Mõtlen: äkki oleks pidanud selle sarja tegema üleüldse saksakeelsena, mis võimaldanuks luua mingit autentsemat aurat.

Häiris ka tegelaste virvarr. Lükkasin prilli ninale ja pidin pärast tükk aega stoppkaadris lõputiitreid uurima, et aru saada, kes on kes. Tuvastasin oma kuus aadliperekonda, kõik ees- ja perenimepidi üles loetletud. Aga Kreutzwald oli lihtsalt Kreutzwald. See arst! Ega nad kõik mulle meelde ei jäänudki. Järgmine kord pean alustama lõputiitritest, nimed üles kirjutama ja koostama mõistekaardi nimedele ja relatsioonidele. Muidu ei püsi järjel. Lugesin tutvustusest, et sarjast käis läbi 300+ inimest. Oh,boy! (Sestap see sari nii kallis ongi – eks kõigile on ju vaja maksta miskit).

Praegu oli eetris alles esimene osa, mistap on lootust, et lugu võtab veel tuurid üles ning hakkab alles juhtuma! Esimeses osas ilmutas end noor aadlipreili von Nottbeck (itaallanna Aurora Ruffino), kel jagus särtsakust – tõsi, ta oli liiga modern, 21. sajandi femme fatale, ega olnud usutav. Küll aga, ma loodan, tõmbab ta flegmaatilisel von Fockil ükskord ka vere käima.

Ja ütlen minagi, Colas Breugnoni kombel, optimistlikult: „Vaatame veel!“ Me veel vaatame!!