SISSEKANNE # 269
Vaatasin ETV-st ajaloohõngulise krimisarja „Von Fock“ esimest osa, mis reede õhtul esilinastus. Ootused olid suured, vaatamata negatiivsetele arvustustele; mõtlesin, et mulle ehk meeldib. Baltisaksa teema, mõnus konservatism ja nõnda edasi. Pidin aga pettuma ning ühinen laitjate kooriga, kuna esimese osa põhjal tekkis tõesti mulje, et ülikallis produktsioon, aga lugu ei ole. Seal on kohe mitu asja päris valesti läinud. See, mis pidi olema põnev mõrvalugu, taandus mingiks „Downton Abbey“-laadseks kostüümidraamaks, milles vaadati tühja pilguga merd ja kaugusesse ning ratsutati ei-tea-kust ei-tea-kuhu ei-tea-milleks. Katrin Pautsil Päevalehe kriitikuna oli õigus, kui ta märkis tabavalt, et esimesena mõrvati põnevus. Katrin Pauts kirjutab:
„Punane hoiatuspirnike lahvatas mu peas põlema, tõsi, juba siis, kui lugesin ERR-i portaalist pealkirja, kus režissöör kuulutas, et krimi teda tegelikult üldse ei huvitagi. Totaalset huvipuudust põnevuse ja pinge vastu on vägagi tunda. Detektiiv, õieti küll kohtuassessor – mida iganes see ka ei tähendaks (ega siin keegi midagi selgitama ju tõtta) – von Fock (Priit Pius) loivab laisalt ringi, vaatleb merd, filosofeerib. Meenub „Jevgeni Onegin“: degenerantidest aadlikke vaevab spliin. Kõigil on aega maa ja ilm, aga miks ma seda uimerdamist pealt pean vaatama? Viimaks toimub mingisugune oleng, kus mängitakse kaarte – ahjaa, esimese osa pealkiri on ju tõesti „Risti soldati mõistatus“. Ah, õigus, vahepeal keegi ka ratsutas kuskilt kuhugi ja keegi vist kabistas kedagi, aga kuna mulle mingit konteksti ei antud, ega see ju meelde ei jäänud.“ (EPL Delfi, 17.03)
Mõrv pandi toime avaosa keskpaigas ning sellest anti vaatajale teada kah nii pooljuhuslikult, „üsna ükskõiksel toonil, nagu kõneldaks vorstivõileivast. (Etteruttavalt võin kinnitada, et von Fock jääbki selliseks: teda ei morjenda miski, ei laibad ega tapmiskatsed, kuigi äkki 19. sajandi inimesed olidki nii uimased?)“ (Pauts, ibidem). Mullegi jäi seesama mulje, et no one gives a fuck. Ja see ongi selles sarjas „kriminaalne“.
Või oligi see kurikuulus spliin? Kui seda taheti teadlikult näidata, siis muidugi viis pluss! Õnnestus hästi.
See kandus minulegi üle. Noh, üks ülekäte läinud aadlivõsuke Justus von Brevern (Sander Rebase roll) mürgitati / peksti surnuks – ja mis siis! Von Focki emotsioonitus ja leigus ei tekitanud mingit soovi tema tegemistele kaasa hakata elama. Tundus selline siseringi asi olevat. Baltisaksa parunite omavaheline mäng prestiiźi ja au peale, kaardimänguvõlad, mõisate pantimine ja muu selline mitte päris elu, mille kohta eesti talupoeg rehmaks tüdinult: a mis meitel noist saksa vonnidest, käigu nad ka perse!
Ükskord ka vihastati. Siis kui von Fock läks tüütama vanahärra von Pahlenit (Egon Nuter), kes andis pahuralt mõista, et parem oligi, kui too maha kärvas – kõigil olla hea meel, et lahti saime. Teine kord näidati emotsiooni siis, kui mõrvatu ema, paruness Elsa von Brevern hüsteeriasse läks ja mööblit aknast välja loopis. Mida tegi von Fock? Kergitas vaevu kulmu.
 |
| Emotsionaalne kõrghetk. Von Fock säilitas rahu. (ERR/Jupiter) |
Dublaaź oli ka kohutavalt puine ja sageli sünkroonist väljas, see võib-olla võimendas veel omakorda tegelaste tuimust. Mõtlen: äkki oleks pidanud selle sarja tegema üleüldse saksakeelsena, mis võimaldanuks luua mingit autentsemat aurat.
Häiris ka tegelaste virvarr. Lükkasin prilli ninale ja pidin pärast tükk aega stoppkaadris lõputiitreid uurima, et aru saada, kes on kes. Tuvastasin oma kuus aadliperekonda, kõik ees- ja perenimepidi üles loetletud. Aga Kreutzwald oli lihtsalt Kreutzwald. See arst! Ega nad kõik mulle meelde ei jäänudki. Järgmine kord pean alustama lõputiitritest, nimed üles kirjutama ja koostama mõistekaardi nimedele ja relatsioonidele. Muidu ei püsi järjel. Lugesin tutvustusest, et sarjast käis läbi 300+ inimest. Oh,boy! (Sestap see sari nii kallis ongi – eks kõigile on ju vaja maksta miskit).
Praegu oli eetris alles esimene osa, mistap on lootust, et lugu võtab veel tuurid üles ning hakkab alles juhtuma! Esimeses osas ilmutas end noor aadlipreili von Nottbeck (itaallanna Aurora Ruffino), kel jagus särtsakust – tõsi, ta oli liiga modern, 21. sajandi femme fatale, ega olnud usutav. Küll aga, ma loodan, tõmbab ta flegmaatilisel von Fockil ükskord ka vere käima.
Ja ütlen minagi, Colas Breugnoni kombel, optimistlikult: „Vaatame veel!“ Me veel vaatame!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar