INIMOLU VILETSUSEST. Kasulik traktaat aastasadade tagant.

 SISSEKANNE # 267

 

TLÜ Kirjastus, 2022

 

Ilmad on nii kevadised ja kaunid, kuid ajad on samas ärevad ja depressiivsed. Või nagu kadunud Sulev Nõmmiku alter ego Ernst Kern sedastas – aeg on meil praegu lootusetu, kuid üldse mitte halb. Tulevik on tume, aga kere see-eest hele! Elu paradoksid. Miserere mei, deus!

Lohutav on seejuures teada, et nii on alati olnud. Tuleb lihtsalt ette võtta mõni varasem klassika ja uurida, et selles veenduda. Piibel on alati hea valik, aga hing ihkaks nagu veel midagi – midagi maisemat. Läbi aastasadade udu on meieni purjetanud Lotario de’ Conti di Segni – keda üldiselt tuntakse rohkem paavst Innocentius III nime all – traktaat „Inimolu viletsusest“  (De miseria condicionis humane, 1195, tlk. Marju Lepajõe). Nimetet isikul on meie kultuuriruumis veel eriline tähendus, sest just tema pontifikaadi ajal hakati siinseid alasid ristiusku pöörama ja need nimetati Kristuse ema auks Maarjamaaks.

Sissejuhatuses ütleb kultuuriajaloolane Marek Tamm, et Innocentius III suutis paavstina ühendada kaks omadust, mis on Pühal Toolil harva kokku saanud: selge teoloogiline visioon kiriku rollist ühiskonnas ja praktilise võimekuse seda visiooni ellu viia. Ta suutis väga keerulises poliitilises olukorras tugevdada oluliselt paavstivõimu positsiooni Itaalias,  seda kohati ka tänu heale õnnele. Sidudes tiheda reisimise (teda võib pidada üheks kõige enam rännanud paavstiks keskajal) väga aktiivse jutlustamise, seadusandliku tegevuse ja kirjasuhtlusega, kehtestas ta võrdlemisi edukalt oma tahtmise kirikus kui ka väljaspool seda, kujundades XIII sajandi Euroopa palet ilmselt enam kui ükski teine toonane võimukandja (lk 46-47).

Teoloog Toomas Paul on Sirbis kirjutanud põhjaliku ja infoküllase arvustuse, mida saab lugeda siin. Ta kirjutab, et traktaat on läbimõeldult komponeeritud ja jaguneb kolmeks iseseisvaks osaks. Esimeses osas „Inimelu haletsusväärsest algusest“ kirjeldatakse inimese sigitamise ja sünni viletsusi, füüsilise elu jälkust ning hädasid ja õnnetusi, mida inimesel tuleb läbi elada. Teises osas „Inimelu süüdistusväärsest kulgemisest“ vaadeldakse kolme sihti, mille poole inimene tavatseb püüelda (rikkus, naudingud, auametid) ja illustreeritakse nende naeruväärsust hulga ilmekate näidetega. Kolmas osa „Inimelu needmisväärsest lõpust“ on pühendatud keha hävimise üksikasjadele, viimsele kohtule ja piinadele põrgus. (Paul, 2022)

Kolmetine jaotus põhineb pühakirja eksegeetilisel mudelil, kus esimeses osas lähtutakse ajaloolisest ehk sõnasõnalisest tõlgendusest ja kirjeldatakse inimelu sünnijärgset viletsust (ingressus miserabilis), teises osas lähtutakse tropoloogilisest tõlgendusest ja keskendutakse inimese pahede ja pattude kirjeldamisele (progressis culpabilis), kolmanda osa aluseks on anagoogiline tõlgendus ja selle käigus kirjeldatakse inimese kui patuse olendi karistust pärast surma (egressus damnabilis). (Paul, 2022)

Lasen nüüd kõnelda ka Innocentiusel endal, seda enam, et kõik alljärgnev peab ju paika ka meie päevil. Vähemalt mina küll arvan nii. IX peatükis lahkab Innocentius  vanadust ja toob välja selle ebameeldivused.

Ta kirjutab: „Kui aga keegi jõuab raugaikka, tabab teda kohe südamenõrkus ja pea käib ringi, hingamine on nõrk ja hingeõhk halb, näkku ilmuvad kortsud ja keha vajub kühmu, silmad ähmastuvad ja liikmed tudisevad, nina tilgub ja juuksed langevad välja, tema puudutus on värisev ja teotsemine abitu, hambad mädanevad ja kõrvad kurtuvad. Rauka on lihtne ärritada ja raske rahustada. Ta jääb kiirelt uskuma ja aeglaselt kahtlema, on põikpäine ja himukas, pahur ja hädaldav, kärme kõnelema ja loid kuulama, aga mitte loid vihastama; ta kiidab vanu <asju> ja põlastab uusi, sõimab olevikku ja soovitab minevikku, ohib ja muretseb, vaevab ja kurnab end. /…/ Teisest küljest: vanad ärgu kiidelgu noore inimese ees ja noored ärgu ülbitsegu vana inimese ees, sest see, mis meie oleme, tema juba oli, ja meist saab kunagi see, mis tema on.“  (Innocentius III, lk. 79) Haha, sounds like me.

Sõnad, mis on kibedad nagu koirohi, ent ometi ülimalt tõesed – ning sestap ka ajatud.

Innocentius III hoiatab ja nahutab inimesi surmapattude pärast, üheks niisuguseks on õgardlus, mis „nõuab kallist andamit, aga annab tagasi kõige odavamat: mida õrnemad on toidud, seda vängemad on väljaheited. Mis inetult siseneb, see inetult väljub, pressides välja kohutavaid puhanguid nii üleval kui madalamal pool ning tekitades jõledat häält.“ (Innocentius III, lk. 112)

Kokkuvõttes võib öelda, et see on üks tummine tüvitekst, mille läbilugemine võib-olla leevendab seda mõrkjasmagusat süütunnet, mille istutas hinge varalahkunud tõlkija Marju Lepajõe ise, kui ta oma eluloofilmis („Päevade sõnad“, 2019) mõtlik-retooriliselt tõdeb:

„Keskealine inimene juba, aga pole isegi Cicero retoorikaalaseid tekste korralikult läbi lugeda jõudnud. Mis elu see selline on?" 

Innocentius III pole Cicero, aga piisavalt hõrk meditatiivne lugemine, millel on tänase kärsitu lugeja jaoks veel ka see eelis, et ta piisavalt lühike on.

Kel tekkis nüüd sügavam huvi, need võivad lugeda Marju Lepajõe artiklit "Inimolu viletsuse" tõlkimisest või kuulata Ööülikooli saadet. Taustaks võib vaadata ka Meelis Friedenthali ja Joonas Hellerma vestlust sel teemal.