Repliik # 40. NAINE HOBUSE SELJAS ... JA MEES HOBUSE SELJAS

 SISSEKANNE # 454

Andke andeks, aga mulle ei anna ikka rahu. Kogu austuse ja heatahtlikkusega naisõigusluse suhtes ei saa ma ikkagi aru, miks on naine pandud mingi masaja kronu selga, mis liipadi-loopadi kuskile tuterdab (ja veel Keldrimäe paneelmajade tagahoovis, justkui juhuslikult sinna ära eksinuna), ent kindral Laidoner istub väärikalt ja sirgselgselt ilusa täku seljas (tõsi, postament on madal, õieti seda polegi).

Kui tahetakse feminismi ja tublisid naisi esile tõsta, siis võiks seda ikka kuidagi väärikamalt teha. Vaatlen seda lihtsalt esteetika seisukohalt ja ka tähendusruumi silmas pidades. Seda enam, et skulptuuri autor on naine. Et kas nii on vaja. Et mida see ütleb.

Ilu on vaataja silmades, mõistagi, aga mulle tundub, et miski on siin vildak. Alustagem juba koha vaimust (vaibist)...

Ars on, ma ütleksin, üpris longa (Fotod: Tarmo Erik / Juhkentali Selts.)

Aga mis nüüd mina, kunstikauge võhik, tean ütelda. Laskem kõneleda kunstikriitikul. Apoteoose!

Kunstikriitik võtab sõna (disclaimer: may not relate!) "Harilik kontsert" (ERR 1981, Jupiter)

*            *            *

POSTIMEHE SÜNGE UUDIS

 SISSEKANNE # 402

Postimehe kultuuritoimetus šokeerib meid mitte just väga optimistliku pealkirjaga, mis kõlab nagu teade uuest vältimatust maksutõusust. Eesti saadab Eurovisioonile kõige halvema laulu võimalikest. No kuidas see siis juhtus? Vox populi vox dei?  Inimesed on niigi maksutsirroosi ääre peal.  

Kui nii halvasti läks Postimehe arvates, siis muidugi tasub otsus ümber vaadata, et ometigi päevad helgemaks saaks. Ega see eurolugu pole ballistiline rakett, mille koordinaate muuta – või parem veel, tagasi kutsuda – ei saa. Võtke sealt järgmine ja korras, ehkki minu meelest võiksid kenad daamid seal ära käia küll. Sweet retro läheb alati peale, vaadake kui hästi läheb Elmari tantsuõhtutel. 

Sellest lähtuvalt mina oleksin Eurovisioonile palunud ikka Anne Veski ja selle unustustebändi. See olnuks veel kindlam valik. Jah, võib-olla me poleks väga skoorinud neid punkte, aga mis see loeb! Vanameistreid ei olegi viisakas hinnata. Kas te Arvo Pärdile paneks hindeid? Ei pane ju. Nii kõrget hinnet poleks olemaski.

Seega, mina mõtlen, las need Ninjad käivad ära, olgem aga rõõmsad, ja Postimees, Teie ärge siin agiteerige, igatahes!

• https://kultuur.postimees.ee/8416451/eesti-laul-2026-eesti-saadab-eurovisioonile-koige-halvema-laulu-voimalikest

Aga seekord läks meil siiski paremini, kui tookord, mil Eesti saatis Eurovisioonile kõige parema laulu võimalikest.

Kreisiraadio - Leto svet!

SAAKS KUIDAGI PÄRNUST HAAPSALLU... HAAPSALU BUSSIÜHENDUSTEST

 SISSEKANNE # 361

 

 

Mõnikord ma loen kohalikke ajalehti. Silmaringi laiendamise mõttes. Üheks selliseks on Lääne Elu, kuna mõned head aastad minu elust on mööda saadetud just Läänemaa pealinnas. Kena linnake, mis on tekitanud emotsionaalse side.

Aga sinna pääsemine ei ole kerge... kui sa just Tallinnast ei tule või hiidlane pole. Oled näiteks pärnakas, või mulk – või Tartu tagant. Ja kui sul pole isiklikku vankrit või automobiili. Siis tuleb minna läbi Tallinna. Sest muid ühendusi Haapsalul väga ei olegi. Bussiliiklus muu Eestiga on pea olematu. Tallinnasse ja Tallinnast saab, üsna tihti koguni, aga paradoksaalsel kombel näitab see ka provintslikkust – Haapsalu-Tallinna tee (liin) on see nabanöör, mida mööda tassitakse läänlasi tööle ja õhtul koju tagasi – ja hea, et niigi on.

Lugesin just kohalikust seitungist, et Haapsalust kaob bussipiletikassa ja pakiveoterminal. Sõnaga on öeldud: „Bussijaama puudumise ja klientide vähesuse tõttu lõpeb Haapsalus uuest aastast bussipiletite müük ja Cargobusi teenus senisel kujul. Bussipiletite eelmüük tõenäoliselt Haapsalus siiski ära ei lõpe, sest selle töö tahab enda õlule võtta jaamas tegutsev raudtee- ja sidemuuseum.“ (LE, 06.11). No kuulge, Haapsalu (pool)patrioodina küsiks linnavalitsuselt või kelleltki pädevalt, et kas seier ei lähe punasesse, kui väärikas maakonnalinnas peab bussipileteid ostma hakkama muuseumist!?  Esiteks – see on alandav, teiseks – kas Haapsalu ei lõpetagi sel kombel vabaõhumuuseumina, kus on tore aega veeta.... kui sinna kohale jõuab üldse.

Lääne Elu juhtkiri sedastab:  Haapsalu bussipiletite kassa ja Cargobusi terminali sulgemine oli sündmus, mille tulemist võis ette näha. Üha enam inimesi ostab bussipileti internetist ja need, kes ei seda teha ei saa või ei jõua, ostavad juhi käest. Sama lugu on pakiveoteenusega Cargobus, mis oli omal ajal üpris revolutsiooniline, aga on nüüd kaotanud turgu pakiautomaatidele. Nii on täiesti mõistetav kasu taotleva ettevõtte T Grupp otsus Haapsalu kassa sulgeda. Miks peakski ta sellele peale maksma.

Küll aga juhib T Grupp tähelepanu huvitavale asjaolule: Haapsalus pole bussijaama. Tõepoolest – linnas on rongijaam, aga pole rongiliiklust, pole bussijaama, aga on bussiliiklus. See peaks olema üks teema, millega linnavalitsus võiks tegeleda. Seda enam, et rongiliiklust praeguse valitsuse ajal silmanähtavalt tulemas pole.

Arvestades, kui palju busse Haapsalus peatub – lisaks siit lähtuvaile ka Hiiumaalt tulevad ja sinna sõitvad bussid –, vajaks linn küll bussijaama. Seal võiks lisaks ootesaalile, sõiduplaanile ja piletimüügile olla ka pakihoid ning einelaud.

Haapsalu pole ju sugugi kehvem Kuressaarest, kus on korralik kõigi mugavuste ja vajalike teenustega bussijaam. Nagu saarlaste pealinna kogemus näitab, saab enampakkumisega leida bussijaamale haldaja, kes kõigi nende mugavuste tekitamise eest siis hoolitseks. Teenimiskoht on kindlasti ka bussijaama parkla, kus peatuvate busside eest küsivad teised linnad raha, aga Haapsalu mitte. (LE, 06.11)

Kirjutan kahe käega alla ning viitan siin ka hr Neeme Sihvile, kes on aastaid mantrana korrutanud, et Haapsalu on üks kehvema bussiühendusega linnu Eestis. Praegu räägitakse raudtee taasrajamise vajalikkusest – pärast seda kui rööpadki üles on kistud: et küll siis vagunitäite viisi õnne õuele veereb. Jah, ärgem olgem utopistid, ütleks Alev Ström selle peale mõistlikult. Enne võiks luua korralikud bussiühendused näiteks Pärnu ja Tartugagi, mis ühendaks linnu mõistlikel kellaaegadel ja sõiduajaga. Kui suur buss ei tasu ära, siis võiks proovida väikebussidega – peaasi et oleks ühendus.  Aga ilmselt pole olnud siis piisavalt poliitilist tahet. Kujutan ette pragmaatilist linnaametnikku: Kesse kinni maksab sul? Ainult üks igin! Mul on auto tagumiku all, osta endale kah ning sõida kuhu iganes, kasvõi Võrru või Petseri.

Räägin muidugi pärnaka vaatest. Eks minagi taha suvel Haapsalusse päevakeseks puhkama sõita, seda enam et linnapeakandidaat Janek Mäggi lubas Haapsalu Pärnust ägedamaks kuurordiks teha. No vat, seda imeasja tahaks ju minagi näha... Aga... buss Haapsallu (legendaarne liin 321, läbi Vigala) väljub Pärnust kell 16.00 (!) ning jõuab läbi viiekümne (ausalt, lugemine läks sassi) peatuse kolistades kahe tunni ja veerandi pärast sihtkohta. Kell 18:15 on pärnakas õnnelikult Haapsalu rongijaama platsil... ja kui on suvi, siis näeb muidugi veel ka linna – pikad valged õhtud ju! – aga üldiselt peab vaatama õhtusöögi järele või otsima hotellikohta, ehk minema mõne sõbra juurde vöörusele. Järgmise päeva ennelõnal läheb buss Pärnu tagasi kell 10:45 – noh, kui varakult üles tõusta, jõuab ka lossile pilgu heita ja vanalinnas tiir teha. Sest rohkem otseühendust ei ole. Nii on see olnud aastaid! Kusjuures õige vanasti käis Pärnu-Haapsalu vahel marsruuttakso, mis Pärnust väljus 6:45 ja jõudis kohale 8:20, teine väljumisaeg oli 15:15. Haapsalust väljus marsakas Pärnusse tagasi kell 19:15, sõit käis üle Lihula, kiirelt ja otse. Nüüd on meil lõppemas 21. sajandi esimene veerand ja bussiühendus on olnud regressiivne – vähemasti Pärnu suunal. Ja ega haapsalukatel samuti väga hõisata pole Pärnus käiguga, kuigi nende vaatest kasulikum: nad saavad Pärnus viibida tervelt kolm (!) pikka tundi – paras aeg löunasöögiks ja korra lähedases kaubanduskeskuses ära käia. Aga see ei ole kahe linna vaheline mõistlik ühendus ja see ei ole hea regionaalpoliitika.

Saan aru, et viidatakse nõudluse puudumisele. Sihtkoht on ikka ainult Tallinn. Nõudmine tekitab pakkumist, kui seda pole – no siis ei ole, sotsialismus on minevik. Ent Haapsalu linnavalitsus võiks vaadata avarama pilguga, et kui tahetakse olla turismilinn ja üle-Eesti äge kuurort, siis tuleb panustada ka transpordiühendustesse- kasvõi doteerides. Haapsalu, mis asub suurtest ühenduskoridoridest kõrval ja on mõneti tupik (pääseb edasi Hiiumaale, seda küll), peaks just nimelt hoogtööna korraldama juurde- ja äravedu. Et kui Pärnul pole huvi, siis Haapsalul peaks seda huvi olema topelt. Lõpuks ma küsin uuesti, et miks ma pean võtma kalli ööbimiskoha, kui mul on huvi tulla päevaks Haapsalu võlusid nautima? Jah, tule autoga... Aga kui ma ei taha... või mul polegi.

Lifeline: Haapsalu-Pärnu-Haapsalu (liin 321) - aastaid muutusteta (viimati muudeti 2017). Kuvatõmmis: Lääne Elu.

 

EILE NÄGIN MA TARTUT...

 SISSEKANNE # 353

 

Enne oli Paabel, siis saab Süku/Siuru (foto: https://tartu.ee/et/siuru#arhitektuurivoistlus) 

Olles küll põline pärnakas, olen minagi Tartu õhku nuusutanud, asfalti kulutanud, Pirogovi juures aega veetnud, Tartu vaimu näinud  (kelle maiseks kehastuseks, sõltuvalt subjektiivsest hinnangust, on peetud nii Mülleri Sassi kui Matti Miliust või ka Jaan Muna)  ning ennast Tartu tule paistel – mis kujutluspildis on ikkagi see sisemine – soojendanud. Ma ütleks isegi, et igaüks, kes on veidikegi Tiigi ja Ülikooli tänava vahel patseerinud, Riia mäest üles alla nühkinud,  võib end vähesel määral tartlaseks pidada. Kui ollakse tulele aga liiga lähedal istutud ja suisa selle äärde suikuma jäädud, võivad järele jääda ka eluaegsed põletusarmid. Ja need hakkavad aeg-ajalt sügelema, märku andma, kui jutuks tuleb Tartu elu-olu. Et tahaks ka sõna sekka ütelda, mõne sõna nostalgitseda… ja lihtsalt iriseda. Seda enam, et kui Tallinn on meie võimu ja Tartu meie vaimu kants, siis just viimane on sageli süvitsi puudutav kui peaasi – kui pea asi. Pea asjad lähevad alati isiklikul tasandil korda.

Nõnda siis on Tartu asjad ka veidi igaühe asjad ja sestap pole midagi imestada, et kõigil on siin midagi sekka öelda. Eks tartlased on oma linna alati tahtnud suuremana näha kui ta tegelikult on – mitte väikese puust linnana, mida sümboliseerib Karlova ja Supilinn, vaid suure linnana, mille tinglikuks sümboliks on uhke Kivisild – reaalselt pildilt kadunud, ent selle vaim hõljub endiselt Emajõe peal, olles vägagi siin ja praegu.  Väikese puidust linna epiteedi (mida tallinlased ütlevad patroneeriva muigega, seevastu hardcore-tartlased ilmse uhkusega) murendamiseks on nad linna püstitanud mõned vertikaalid nagu falloslik Tigutorn ja Plasku (mis hüüdnime poolest on nii  tartlaslik kui veel olla saab: korralik pläsku võiks ju olla iga mõtleva haritlase pintsaku põuetaskus) ning monumentaalse mausoleumi kaubandusele  uue kaubamaja näol otse kesklinna ja hiiglasliku betoonist laohoone õllekappade ja veimevakkade jaoks linna serva Eesti Rahva Muuseumi näol, mis lennuvälja rajale ehitatuna tahaks sealt justkui minema lennata. On omamoodi paradoks, et ühest küljest leiavad tartlased, et väikese puidust linna kuvand on mõnus küll, aga linnas peaks olema ikkagi ka suurlinlikku nooti – ja mida kõrgemat, seda toredam. Et kui mõelda, siis suurelt. Gigantselt.  Ei olegi siis väga vale see unenäoline hõllandus, mis mind Tartu peale mõteldes valdas: 

eile nägin ma Tartut, mis suuremgi veel kui New York, ent mahub Supilinna ära.   

Sama mõtet kannab ka Mihkel Mutt, kes oma uuemas Tartu-teemalises (ja väga heas!) raamatus kirjutab town’i  (ilmalik, maine, asjalik) ja gown’i  (sakraalne, vaimne)mentaliteedi tõmbest ja tõukest:

Kahe „linna“ endalaotamist ja –juurutamist sümboliseerivad uuemal ajal kaks Tartu vastandservadesse kerkinud hiigelasutust. Ühel pool Eesti mõistes kosmiliste mõõtmetega Eesti Rahva Muuseum ning teisel kaubanduslik Lõunakeskus, mis jääb ainult veidi alla riigi suurimale (Ülemistele). Ühest kolossist teise annab minna (jalgsi kuus ja pool kilomeetrit), aga mõlemad kuuluvad linna DNA-sse ja mõlemasse võib päris pikaks ajaks neelduda nagu omaette maailma. /…/

Tartu on üks neist kahest linnast Eestis, mis on enam-vähem eneseküllased. Seepärast on ta Eesti „sotsiaalses ökosüsteemis“  tähtis sõltumata sellest, mida mina või keegi teine talle sisse loeb. /…/

Tartusse on identiteedikriis sisse programmeeritud. Ta on ülikoolilinn ja samas ka nn teine linn, ja need kaks ei tarvitse alati kokku sobida. Puhtalt ülikoolilinnana oleks ta ehk õnnelik, sest teaks, mis või kes ta on. Aga kuna ta tunneb endal ka rahvuslikku ja koguni riiklikku missiooni, siis ta rähkleb ja on rahulolematu. Sellest tema probleemsuski, sellest tema võlugi. (Mihkel Mutt. Tartu tuld toomas, 2025:28, 32-33)

Päristartlane nõustuks kindlasti mõtteuiduga, et Tartu ei olegi linn, vaid „meeleseisund“; et Tartu kohal on pilvedes veel teine linn. Mutil on selle kohta väljend: pilve-Tartu (ibid., 2025:27).

Kirjanik ja kriitik, kindlasti ka päris-tartlane Berk Vaher on tõdenud, et üle Tartu laotub ikka veel Käsu Hansu vari, mis on väga pikk ja teeb Tartust alevi – ta on maha joonistanud need märkamatud, kuid tajutavad „markerid“, millega me kõik, nii mitte- kui päristartlased linnaga suhestume. BV: Elada ent tuleb ju täna ja homme. Ja ellujäämiseks julgeda muutuda. Käsu Hans ise vähemalt laulis igipõlise agressori põhjustatud suurtest kannatustest – ta kaasaegsed kaimud teevad tragöödia murukõrgusestki. (Vaher, Tartu Postimees, 15.08.2025)

Kuidas see lugulaul käiski. Tuleb mõndagi meelde:

Mes mul olli enne vaja,
kui mul käsi häste käüs:
torre koa, torre maja,
suure aida, vilja täüs,
kalli kooli, keriku,
ilusast kik ehitu,
olli mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!  

Ja nii edasi.

Lõpetuseks manitseb Käsu Hans teisi linnu, et nood mitte ära ei tõuseks, vaid õpiks Tartu kurjast saatusest, kuna Tartu pärisosaks on kannatada (teiste eest niisamuti) ja olla samas vaimseks majakaks, kompassiks:

Armass Reval, Pernau, Riig’,
võtke minost oppust ka,
ärge võtke, mes om liig,
kige neide asjuga,
jätke maha kõrgistust,
armastage alandust!
Ei saa teie hukka siin,
kui ma vaene Tarto liin.

Om teid Jummal hoidnu veel,
olgo see iks teie hool,
usutav kui teie meel
om oma kuninga pool,
nee oma noore verega
nüüd teie eest om sõdaman,
et teie ei saa hukka siin,
kui ma vaene Tarto liin.

Novat, läbi pika heietuse-udu jõuan ma ka lõpuks ise nüüd viimaks asja tuumani, et miks ma üldse Tartu teemal  kirjutama vaevusin. Nimelt jäi silma ja kõrvu Tartu uue keskse maamärgi – Südalinna kultuurikeskuse – eskiisprojekt, millel on isegi kaks nime antud – ofitsiaalselt kõrgkultuurne Siuru ja maalähedasem, vernakulaarne Süku (mis riimub ilusti Plasku ja Taskuga, kui keegi võtab vaevaks luuleridu treida, no näiteks niisuguseid (luuletan esimese rea):

väisasin sükut, taskut ja plaskut, täis sai hing, kuid tühjaks  jäid taskud…

Ega kultuurikeskuse kui niisuguse vastu saa kellelgi midagi olla – väljaarvatud ehk dr Goebbelsil, kes olla öelnud, et „kui kuulen sõna “kultuur”, siis haaran revolvri järele.“

Küll aga proportsioonide ja mastaapide vastu. See tuleb monumentaalne. Vähemaga ei saa leppida, sest lähedalasuvast kaubamaja-templist ei saa ometi vähem olla, kuivõrd Tartule kui kultuurilinnale oleks muu variant sel juhul puhas mõnitus: rahatempel varjutab vaimutempli.  

Tahaks küsida, puhtast uudishimust, et mis värk tartlastel selle monumentalismi/megalomaaniaga on? See ERM – no okei, see on linna servas, Raadil. Aga massiivne mausoleum-kaubamaja? Turist Türkmenistanist (jah, ma tean, see on võimatu) ahhetaks kindlasti, ilma igasuguse irooniavarjundita, et vaat kui toreda maja nad ehitasid oma linnapea mälestuseks, ta oli vist väga lugupeetud isafiguur…  

Ja sinna naabrusse, keset parki, kerkib nn Süku-Siuru, nime poolt väga Tartu-esque, aga teostuselt pigem orgaaniliselt Türkmenistani  näidislinna Türkmenbasy juurde kuuluv Kongresside Palee.  Suur kuup, millel on kah sambad – toreduse märgiks. Et saaks öelda: meil, Tartu linnas, toetub kultuur kümnele (oli neid ikka kümme?) sambale!

Avara vaatega ajakirjanik-ettevõtja Silver Tambur kirjutab oma FB seinal ju vägagi loogiliselt:

„Mõte rajada Tartusse 100 miljonit eurot maksev Siuru keskus on tänases kontekstis - võttes arvesse nii Eesti olevikku kui prognoositud tulevikku - täiesti vastutustundetu idee (mis loodetavasti ei saa teoks). Linnas, kus asub juba monumentaalne, pooltühi ERM, kõlab veel ühe hiigelhoone plaan pigem kellegi suurushullustuse ja egoprojekti kui sisuka kultuuriteona.

Kui Tartu raamatukogu ja kunstimuuseum vajavad uusi ruume, võiks mõelda loovamalt (ideaalis oleks võinud nende vajaduste peale mõelda enne ERMi uue hoone ehitamist) ja säästlikumalt – mitte ehitada järjekordset kasti keset parki, vaid leida lahendusi, mis tõesti teenivad inimest ja vaimu. #Tartu on 100 000 elanikuga linn, mille tugevus on olnud alati mõte, mitte mastaap.

Kahjuks kipub Eestis ikka ja jälle korduma sama muster – usk, et kultuur sünnib läbi betooni. Et midagi on päriselt olemas alles siis, kui sellele on seinad ümber ja lint ette seotud. Kes elanud ja reisinud mujal maailmas, teab, et hea kultuur ei eelda tingimata tohutuid kolosse“ (FB, 08.10.25).

Hästi öeldud. Aga et need sõnad on öelnud pärnakas (nagu minagi), siis tartlane ei pea seda muidugi mõistuse, vaid hoopis kadeduse hääleks, ma kardan. Sest mis teab pärnakas… ja nii edasi.

Jah, möönan, Pärnu kesklinn on kohati kah üsna kaootiline nagu wannabe-Detroit, üpriski unsexy. Näiteks võtame selle poolelioleva (ma ei tea, äkki see on juba valmis, aga mina pole märganud) parkimismaja Port Arturite kõrval, mis on dominant ja päeval kole kui öö (öösel päästab neoon). Aga sinna saab parkida korruste kaupa autosid, juhuks kui Pärnut peaks tabama järjekordne jaanuaritorm – nii et sellel on siis praktiline mõõde (egä’s tuu põle ilu pärast tettü!).  Aga Süku-Siuru pole ometi mingi parkimismaja! Kuigi tõsi, sinna pargitakse tartlaste avalikud raamatud, nii et kaude ikkagi saab olema parkimismaja.

Vaat, aga siis olgu vähemasti ilus maja, mis naaber-mausoleumile pikema puuga ära teeks.  Ja siis ütleks veel, et festina lente! ja üheksa korda mõõda, üks kord ehita. Narrid linna üks kord, narrib linn sind üheksa korda vastu.  Ah et kuidas? No ikka põlvkondade-ülese kolearhitektuuriga. Tõmbad kardinad eest ja ütled: hunnitu vaade, raisk!!

 

*        *        *

Käsu Hansu nutulaulu leiab siit. Pikkadeks pimedateks sügisõhtuteks hea kaaslane, punase veini või viskiklaasi kõrvale. Ja pärast seda, kui nutud on nutetud ja pilk jälle klaarim, tasub kindlasti lugeda Mihkel Muti Tartu raamatut (vaata ka ERR kultuuriportaali)

 

UUS REIBAS MAKSUIDEE

 SISSEKANNE # 345

 

Üks tubli sots tegi kõvasti mõttetööd, formuleeris oma mõtted kirjatükiks jaavaldas selle EPL Delfis. Nimelt leiab endine sotsist linnavolikoguliige Siim Tuisk (parteiline kuuluvus pole siin vähetähtis nüanss), et terves Tallinnas tuleb kehtestada ummikumaks – kõigilt linnapiiri ületajatelt euro!

Mitte keegi ei taha rääkida maksudest, ent just ummikumaks oleks üks viis, kuidas tegelikult Tallinna koos kuldse ringiga planeerida.

Miks see vajalik on, küsib Siim Tuisk arukalt. Ning vastab:

„Sest transpordi- ja koolisüsteem peaks kogu pealinnaregioonis olema ühtne ning koos korraldatud. Ilma selleta tekivad jaburused nagu Laagris, kus tänava ühe külje lapsed on teise külje lastest administratiivselt eraldatud ja käivad eri koolides, kuigi lähim on mõlemale ühine.

Pole mõtet ka pead liiva alla peita ses osas, et kesklinna koolide paljud õpilased tegelikult ei ole tallinlased, vaid alustavad hommikut kuldsest ringist. Transpordikorraldus peaksnii neile kui ka nende vanematele mõeldes olema ühine, et ühistransport pakuks võimalikult paljudele inimestele nii kiiret ja otsest teed, kui tänavaruum võimaldab.

Ja see on üks kohti, kus tuleb päriselt vahe sisse nende poliitikute vahel, kes ummikuid ja autoliikluse kasvu soodustavad, nagu Keskerakond ja Isamaa, ning nende, nagu sotsid, kes mõistavad, et ainus tegelik viis asju parandada on ühistranspordi, trammide ja jalgrattateede kaudu.“

Novat ja selleks siis, täpsemalt 2027. aastast „peab riigikogu võimaldama kohaliku maksuna ummikumaksu, mille Tallinn kehtestaks linnapiiril – seda linna sisse sõitvatele mitteregistreeritud elanikele. Tallinlastele võiks kehtida nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu.

Kuidas?

• Automaatsed numbrituvastuskaamerad ja igakuine email.
• Summa 1 euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele.

Kasutus koolikohtade ja linnapiiri ületava transpordi korralduseks, nii ühistranspordi kui pargi ja reisi jne parklate rajamiseks. Kristjan autojuhte-kiusatakse Järvan ja Mihhail auto-on-staatuse-sümbol Kõlvart lähevad nüüd muidugi õhku täis nagu pulmahoos konnad, ent kõik kesklinna elanikud teavad ammu, et rohkem me tänavatele autosid lihtsalt ei mahu. Punkt. Mõnel kellaajal pole mõtet akent isegi lahti teha, väljas on lihtsalt nii vali ja reostunud õhk.

Kui me ehitame kesklinna tihedamaks, kui Tallinnasse ja Tallinna lähedale kolib inimesi aina juurde, siis on võimatu tagasi pöörduda 90-ndatesse, kus autosid oli nii mitu korda vähem, et pea kõigil oli oma parkimiskoht. Asemele kiired trammid ja rattarajad

Lahendus on kiire tramm, sest see on ainus muu variant, mida seni autot kasutanud kaaluksid. Lahendus on eraldatud rattarajad, et me lapsed ei vajaks liikumiseks vanemat logistikuna. Ja lahendus on ühine planeerimine, et vajadus sunnitud liikumiseks oleks võimalikult väike.“

Lõpuks tõdeb hr Tuisk: Ummikumaks ei ole karistus, vaid võimalus – võimalus investeerida kiirematesse trammidesse, parematesse rattateedesse, „pargi ja reisi“ süsteemidesse ning lõpuks ka sellesse, et ka linnaäärsetes piirkondades oleks võimalik elada ilma sundusliku autokasutuseta.“

Noh, julge mõtlemine on alati tee tähtede poole... või siis hullumajja. Tallinnas ju käib sinna tihe ühistranspordiliiklus ka. Muide, esimene trollibussiliin tehti Tallinnas 1965. aastal just targu marsruudil Kaubamaja – Hipodroom, aga et ühes otsas asus ka Teaduste Akadeemia ja teises otsas teadagi Seewald, siis rahvasuu kutsus seda otseliiniks akadeemiast hullumajja. (Mis on muidugi out of context siin, just sayin’.)

Ummikumaks ei ole iseenesest midagi uut. Londonis kehtib see kesklinna tsoonis juba mõnda aega. Aga Londonis elab ka kümme miljonit inimest. Muidugi võib Tallinnas selle kehtestada – Järvel või Tartu maanteel tiksuda pole kuigi meeldiv tõesti. Sellega ei vaidle keegi. Küll aga vaidleks idee vastu, justkui saaks kõiki probleeme lahendada täiendava maksustamise abil. Voila, uus maks kübarast – aga kuidas te seda haldate?

Et linnapiirile numbrituvastuskaamerad? Jälle üks samm jälgimisühiskonna poole, niigi ülereguleeritud ühiskonna suunas. Pärast imestame, kuidas me taaskord  hulk vabadusi käest ära oleme andnud.

Üks euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele – neilt võiks kohe viieka kasseerida – täidab kenasti linnakassat, selge see. Iga kuu potsatab kirjakasti e-kiri maksunõudega, mille suurus oleneb su enda aktiivsusest. See pole mingi fikseeritud  automaks, see on maksusürpriis, mis annab võimaluse naabrimehega sisukaid finantsteemalisi vestlusi arendada, kui mitu korda keegi Tallinnas käis. Ütleme, et linnalähedane pendelrändaja käib 20 x 6, kui lapsed õhtul trenni või ise kinno-kluppi-teatrisse, siis 40 x 6. Nooh, kõva kopikas kukub. Jätkub linnaametnike palkade tõstmiseks, jääb ülegi.

No ja võtame Omniva kaubikud, mis muud ei teegi kui linna ja maa vahel pendeldavad. Küll neilt saab alles pappi.

Aga ega siis miskid südameta puraskid kah olda. Tallinlased saavad „nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu“. Fair enough!

Siit edasi mõeldes – just eriti regionaalpoliitilises võtmes asja kaedes – võiks tallinlastele kehtestada ka vastupidise, nii-öelda väljamurdmise maksu, soodustusega neli prii väljasõitu kuus – et saaks vanaema juurde maale, Pärnusse armukese manu, seenemetsa ja jõhvikarappa.  Kuidas see reibas hüüe kõlaski: Me oleme Tallinnast, me maksame!

Las nemad siis maksavad.

Tahaks kohe tsiteerida selle toreda ja huvitava idee peale seltsimees Kasarit ühest Eesti kultustelelavastusest (vähemalt siinkirjutaja meelest):

„On tore taibata, et ümber sünnib iga päev midagi groteskset. Imelik, et seda ise ei oska märgatagi.“

PS. Muide, Tallinnas lubati miskite kohalike valimiste eel õhutramm käima panna. Kuhu see ilmaime- idee kadus? Ilmselt haihtus õhku.

Püha Susanna ehk Meistrite Kool (ETV/ERR/Jupiter 1983)

VON FOCK # 2

 SISSEKANNE # 271

 

 Vaatasin ära „Von Focki“ sarja teise osa. No ei läinud paremaks. Ikka sama veniv ja uimane, steriilne ja leige. Ühelgi karakteril ei olnud eluvaimu sees. Lugu on ka nii hõre, et võibki öelda – sitast saia ei saa. Kahju, sest raha on ju kulutatud, kostüümid on kaunid.

Samas osatakse Eestis sarju teha küll. Positiivne elamus oli minu jaoks Elisa huubis näidatud „Armukelm“, kus on läbimõeldud lugu, hästi väljajoonistatud karakterid ja hea montaaź. Seal on intriigi ja põnevust, samuti on see õpetlik ja hoiatav lugu.  Märt Avandi ja Tiina Tauraite on seal staarid.

Hea oli ka „Uus Algus“ Tõnis Niinemetsa ja Maiken Piusiga. Humoorikas, kohati ka halenaljakas perelugu oma keerdkäikude ja puändiga. Aluseks on jällegi hästi läbimõeldud lugu. Seda oli nauditav vaadata. Suur osa õnnestumisel oli ka lapsnäitlejatel.

Praegu vaatan Elisa huubist „Papside“  sarja, mis on ka väga hea. Peresuhted läbi heatahtliku satiiri ja huumori prisma. Papsidena säravad Alo Kõrve, Priit Loog, Tiit Sukk ja Märt Pius, neile sekundeerivad Katrin Pärn, Evelin Võigemast, Maris Nõlvak, Karolin Jürise. Ja muidugi jälle lapsed. Stsenaarium on Ott Sepalt, kes ka ise kõrvalosas üles astub. Nii et see sari üllatas mind väga positiivselt. Saab küll teha head sarja, kui on olemas lugu (ja hea stsenarist),

Nende taustal tundubki see „Von Fock“ tüütu ja sisutühjana. Aeg kulub ja midagi ei juhtu. Aga kui juhtub, siis kedagi enam ei koti. 

 

Ars moriendi. Kõvakübarad rivis. (ERR/Jupiter, 2025)