EILE NÄGIN MA TARTUT...

 SISSEKANNE # 353

 

Enne oli Paabel, siis saab Süku/Siuru (foto: https://tartu.ee/et/siuru#arhitektuurivoistlus) 

Olles küll põline pärnakas, olen minagi Tartu õhku nuusutanud, asfalti kulutanud, Pirogovi juures aega veetnud, Tartu vaimu näinud  (kelle maiseks kehastuseks, sõltuvalt subjektiivsest hinnangust, on peetud nii Mülleri Sassi kui Matti Miliust või ka Jaan Muna)  ning ennast Tartu tule paistel – mis kujutluspildis on ikkagi see sisemine – soojendanud. Ma ütleks isegi, et igaüks, kes on veidikegi Tiigi ja Ülikooli tänava vahel patseerinud, Riia mäest üles alla nühkinud,  võib end vähesel määral tartlaseks pidada. Kui ollakse tulele aga liiga lähedal istutud ja suisa selle äärde suikuma jäädud, võivad järele jääda ka eluaegsed põletusarmid. Ja need hakkavad aeg-ajalt sügelema, märku andma, kui jutuks tuleb Tartu elu-olu. Et tahaks ka sõna sekka ütelda, mõne sõna nostalgitseda… ja lihtsalt iriseda. Seda enam, et kui Tallinn on meie võimu ja Tartu meie vaimu kants, siis just viimane on sageli süvitsi puudutav kui peaasi – kui pea asi. Pea asjad lähevad alati isiklikul tasandil korda.

Nõnda siis on Tartu asjad ka veidi igaühe asjad ja sestap pole midagi imestada, et kõigil on siin midagi sekka öelda. Eks tartlased on oma linna alati tahtnud suuremana näha kui ta tegelikult on – mitte väikese puust linnana, mida sümboliseerib Karlova ja Supilinn, vaid suure linnana, mille tinglikuks sümboliks on uhke Kivisild – reaalselt pildilt kadunud, ent selle vaim hõljub endiselt Emajõe peal, olles vägagi siin ja praegu.  Väikese puidust linna epiteedi (mida tallinlased ütlevad patroneeriva muigega, seevastu hardcore-tartlased ilmse uhkusega) murendamiseks on nad linna püstitanud mõned vertikaalid nagu falloslik Tigutorn ja Plasku (mis hüüdnime poolest on nii  tartlaslik kui veel olla saab: korralik pläsku võiks ju olla iga mõtleva haritlase pintsaku põuetaskus) ning monumentaalse mausoleumi kaubandusele  uue kaubamaja näol otse kesklinna ja hiiglasliku betoonist laohoone õllekappade ja veimevakkade jaoks linna serva Eesti Rahva Muuseumi näol, mis lennuvälja rajale ehitatuna tahaks sealt justkui minema lennata. On omamoodi paradoks, et ühest küljest leiavad tartlased, et väikese puidust linna kuvand on mõnus küll, aga linnas peaks olema ikkagi ka suurlinlikku nooti – ja mida kõrgemat, seda toredam. Et kui mõelda, siis suurelt. Gigantselt.  Ei olegi siis väga vale see unenäoline hõllandus, mis mind Tartu peale mõteldes valdas: 

eile nägin ma Tartut, mis suuremgi veel kui New York, ent mahub Supilinna ära.   

Sama mõtet kannab ka Mihkel Mutt, kes oma uuemas Tartu-teemalises (ja väga heas!) raamatus kirjutab town’i  (ilmalik, maine, asjalik) ja gown’i  (sakraalne, vaimne)mentaliteedi tõmbest ja tõukest:

Kahe „linna“ endalaotamist ja –juurutamist sümboliseerivad uuemal ajal kaks Tartu vastandservadesse kerkinud hiigelasutust. Ühel pool Eesti mõistes kosmiliste mõõtmetega Eesti Rahva Muuseum ning teisel kaubanduslik Lõunakeskus, mis jääb ainult veidi alla riigi suurimale (Ülemistele). Ühest kolossist teise annab minna (jalgsi kuus ja pool kilomeetrit), aga mõlemad kuuluvad linna DNA-sse ja mõlemasse võib päris pikaks ajaks neelduda nagu omaette maailma. /…/

Tartu on üks neist kahest linnast Eestis, mis on enam-vähem eneseküllased. Seepärast on ta Eesti „sotsiaalses ökosüsteemis“  tähtis sõltumata sellest, mida mina või keegi teine talle sisse loeb. /…/

Tartusse on identiteedikriis sisse programmeeritud. Ta on ülikoolilinn ja samas ka nn teine linn, ja need kaks ei tarvitse alati kokku sobida. Puhtalt ülikoolilinnana oleks ta ehk õnnelik, sest teaks, mis või kes ta on. Aga kuna ta tunneb endal ka rahvuslikku ja koguni riiklikku missiooni, siis ta rähkleb ja on rahulolematu. Sellest tema probleemsuski, sellest tema võlugi. (Mihkel Mutt. Tartu tuld toomas, 2025:28, 32-33)

Päristartlane nõustuks kindlasti mõtteuiduga, et Tartu ei olegi linn, vaid „meeleseisund“; et Tartu kohal on pilvedes veel teine linn. Mutil on selle kohta väljend: pilve-Tartu (ibid., 2025:27).

Kirjanik ja kriitik, kindlasti ka päris-tartlane Berk Vaher on tõdenud, et üle Tartu laotub ikka veel Käsu Hansu vari, mis on väga pikk ja teeb Tartust alevi – ta on maha joonistanud need märkamatud, kuid tajutavad „markerid“, millega me kõik, nii mitte- kui päristartlased linnaga suhestume. BV: Elada ent tuleb ju täna ja homme. Ja ellujäämiseks julgeda muutuda. Käsu Hans ise vähemalt laulis igipõlise agressori põhjustatud suurtest kannatustest – ta kaasaegsed kaimud teevad tragöödia murukõrgusestki. (Vaher, Tartu Postimees, 15.08.2025)

Kuidas see lugulaul käiski. Tuleb mõndagi meelde:

Mes mul olli enne vaja,
kui mul käsi häste käüs:
torre koa, torre maja,
suure aida, vilja täüs,
kalli kooli, keriku,
ilusast kik ehitu,
olli mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!

Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!  

Ja nii edasi.

Lõpetuseks manitseb Käsu Hans teisi linnu, et nood mitte ära ei tõuseks, vaid õpiks Tartu kurjast saatusest, kuna Tartu pärisosaks on kannatada (teiste eest niisamuti) ja olla samas vaimseks majakaks, kompassiks:

Armass Reval, Pernau, Riig’,
võtke minost oppust ka,
ärge võtke, mes om liig,
kige neide asjuga,
jätke maha kõrgistust,
armastage alandust!
Ei saa teie hukka siin,
kui ma vaene Tarto liin.

Om teid Jummal hoidnu veel,
olgo see iks teie hool,
usutav kui teie meel
om oma kuninga pool,
nee oma noore verega
nüüd teie eest om sõdaman,
et teie ei saa hukka siin,
kui ma vaene Tarto liin.

Novat, läbi pika heietuse-udu jõuan ma ka lõpuks ise nüüd viimaks asja tuumani, et miks ma üldse Tartu teemal  kirjutama vaevusin. Nimelt jäi silma ja kõrvu Tartu uue keskse maamärgi – Südalinna kultuurikeskuse – eskiisprojekt, millel on isegi kaks nime antud – ofitsiaalselt kõrgkultuurne Siuru ja maalähedasem, vernakulaarne Süku (mis riimub ilusti Plasku ja Taskuga, kui keegi võtab vaevaks luuleridu treida, no näiteks niisuguseid (luuletan esimese rea):

väisasin sükut, taskut ja plaskut, täis sai hing, kuid tühjaks  jäid taskud…

Ega kultuurikeskuse kui niisuguse vastu saa kellelgi midagi olla – väljaarvatud ehk dr Goebbelsil, kes olla öelnud, et „kui kuulen sõna “kultuur”, siis haaran revolvri järele.“

Küll aga proportsioonide ja mastaapide vastu. See tuleb monumentaalne. Vähemaga ei saa leppida, sest lähedalasuvast kaubamaja-templist ei saa ometi vähem olla, kuivõrd Tartule kui kultuurilinnale oleks muu variant sel juhul puhas mõnitus: rahatempel varjutab vaimutempli.  

Tahaks küsida, puhtast uudishimust, et mis värk tartlastel selle monumentalismi/megalomaaniaga on? See ERM – no okei, see on linna servas, Raadil. Aga massiivne mausoleum-kaubamaja? Turist Türkmenistanist (jah, ma tean, see on võimatu) ahhetaks kindlasti, ilma igasuguse irooniavarjundita, et vaat kui toreda maja nad ehitasid oma linnapea mälestuseks, ta oli vist väga lugupeetud isafiguur…  

Ja sinna naabrusse, keset parki, kerkib nn Süku-Siuru, nime poolt väga Tartu-esque, aga teostuselt pigem orgaaniliselt Türkmenistani  näidislinna Türkmenbasy juurde kuuluv Kongresside Palee.  Suur kuup, millel on kah sambad – toreduse märgiks. Et saaks öelda: meil, Tartu linnas, toetub kultuur kümnele (oli neid ikka kümme?) sambale!

Avara vaatega ajakirjanik-ettevõtja Silver Tambur kirjutab oma FB seinal ju vägagi loogiliselt:

„Mõte rajada Tartusse 100 miljonit eurot maksev Siuru keskus on tänases kontekstis - võttes arvesse nii Eesti olevikku kui prognoositud tulevikku - täiesti vastutustundetu idee (mis loodetavasti ei saa teoks). Linnas, kus asub juba monumentaalne, pooltühi ERM, kõlab veel ühe hiigelhoone plaan pigem kellegi suurushullustuse ja egoprojekti kui sisuka kultuuriteona.

Kui Tartu raamatukogu ja kunstimuuseum vajavad uusi ruume, võiks mõelda loovamalt (ideaalis oleks võinud nende vajaduste peale mõelda enne ERMi uue hoone ehitamist) ja säästlikumalt – mitte ehitada järjekordset kasti keset parki, vaid leida lahendusi, mis tõesti teenivad inimest ja vaimu. #Tartu on 100 000 elanikuga linn, mille tugevus on olnud alati mõte, mitte mastaap.

Kahjuks kipub Eestis ikka ja jälle korduma sama muster – usk, et kultuur sünnib läbi betooni. Et midagi on päriselt olemas alles siis, kui sellele on seinad ümber ja lint ette seotud. Kes elanud ja reisinud mujal maailmas, teab, et hea kultuur ei eelda tingimata tohutuid kolosse“ (FB, 08.10.25).

Hästi öeldud. Aga et need sõnad on öelnud pärnakas (nagu minagi), siis tartlane ei pea seda muidugi mõistuse, vaid hoopis kadeduse hääleks, ma kardan. Sest mis teab pärnakas… ja nii edasi.

Jah, möönan, Pärnu kesklinn on kohati kah üsna kaootiline nagu wannabe-Detroit, üpriski unsexy. Näiteks võtame selle poolelioleva (ma ei tea, äkki see on juba valmis, aga mina pole märganud) parkimismaja Port Arturite kõrval, mis on dominant ja päeval kole kui öö (öösel päästab neoon). Aga sinna saab parkida korruste kaupa autosid, juhuks kui Pärnut peaks tabama järjekordne jaanuaritorm – nii et sellel on siis praktiline mõõde (egä’s tuu põle ilu pärast tettü!).  Aga Süku-Siuru pole ometi mingi parkimismaja! Kuigi tõsi, sinna pargitakse tartlaste avalikud raamatud, nii et kaude ikkagi saab olema parkimismaja.

Vaat, aga siis olgu vähemasti ilus maja, mis naaber-mausoleumile pikema puuga ära teeks.  Ja siis ütleks veel, et festina lente! ja üheksa korda mõõda, üks kord ehita. Narrid linna üks kord, narrib linn sind üheksa korda vastu.  Ah et kuidas? No ikka põlvkondade-ülese kolearhitektuuriga. Tõmbad kardinad eest ja ütled: hunnitu vaade, raisk!!

 

*        *        *

Käsu Hansu nutulaulu leiab siit. Pikkadeks pimedateks sügisõhtuteks hea kaaslane, punase veini või viskiklaasi kõrvale. Ja pärast seda, kui nutud on nutetud ja pilk jälle klaarim, tasub kindlasti lugeda Mihkel Muti Tartu raamatut (vaata ka ERR kultuuriportaali)