ÜHEST JA TEISEST, AGA KÕIGE ROHKEM SELLEST KOLMANDAST

SISSEKANNE # 376

Olen enesele puuslaki külge saanud. Enesetunne on aina sitemaks läinud. Köha ei lase olla – selline tunne, et köhi kasvõi kopsud tagurpidi. Ilmad on tatised, mis sa teed ära!  Kuulasin ERR arhiivist miskit iidvana  vana-aastaõhtu programmi, kus kaks sõpra (Jüri Järvet ja Voldemar Panso) eksisid pimedas korteriuksega, sattusid hoopis raamatukokku, kuhu nad kogemata kombel sisse lukustati, nii et sooja vanni, kuumade vorstide, õlle ja sigarettide asemel pidid nad uusaastaöö raamatute seltsis ära veetma.  See oli igati mõnus retro. Sõbrad hakkasid üksteisele raamatuid ette lugema ja lugusid vestma. Ühes sellises meenutas Jüri Järvet meest, kes oli orava nahka pistnud – pärast kõditanud orava kohev saba nagu pudelihari veel tükk aega mehel kurgus ja valmistanud kõvasti meelehärmi. Noh, mul on praegu umbes samamoodi, et oravasaba kriibib kurgus.

Ja siis tuli mulle meelde miskisugune TikToki postitus, kus blondiin kurdab oma kallimale, et tal kurk valutab. „Kallis, kas sa külmetasid end ära?“ küsib mees kaastundlikult. „Ei, ära hõõrusin!“

Olen niisiis üpris tubane ja vigane. Suurt peale köhimise polegi teinud. Raisatud nädal, ühesõnaga. Mis koduvabariigis ja laias ilmas sündinud on, seda pole jõudnud jälgidagi. Aga selge see, et asju muudkui juhtub ilmas – ei jää see minu köha tõttu seisma.

Trump ja Witkoff suruvad endiselt Zelenskõile rahuplaani peale, mis Moskva poole kõvasti kreenis on.  Zelenskõi puikleb, ei taha alla kirjutada. Ütleb, et tal polevat sellisele paktile allakirjutamiseks rahvalt mandaati ning rõhub väärtustele, väärtusruumile. Ent räägi nüüd paadunud merkantilistile, kelle jaoks ainus kasutoov diplomaatia on dollaridiplomaatia, abstraktsest väärtusruumist! Kas tuleb pakt või ei?! Kõik siin ilmas on tehingupõhine ja kaubeldav. Kui ei, siis meie siis edasi ei mängi. „Oleme rääkinud president Vladimir Putiniga ja oleme rääkinud Ukraina liidritega, kelle hulgas Zelenskõiga. President Zelenskõiga. Pean ütlema, et olen veidi pettunud, et president Zelenskõi pole ettepanekut veel lugenud ja seda vähemalt mõne tunni taguse seisuga,“ kurtis Trump ajakirjanikele Kennedy Keskuse autasustamistseremoonia punasel vaibal küsimustele vastates (Postimees, 08.12).

Tallinnas, Pärnus ja Rakveres – võib-olla mujalgi – said uued linnapead ametisse. Peeter Raudsepp juhib Tallinna (saab korraldused ilmselt otse Reinsalult) ning Kristel Voltenberg on nüüd ajaloo annaalidesse esimese Pärnu naislinnapeana sisse kirjutatud, see on sündinud fakt. Kellelt tema korraldusi saab, seda ei tea ütelda. Koalitsioonileppe järgi on tal küll suhteliselt lühike ametiaeg ees terendamas, kuna EKRE kandidaat Veste ootab juba oma järge, harjutab peegli ees kõnepidamise kunsti. See on nagu teatevõistlus, kus teatepulk tuleb järgmisele üle anda – kollektiivne sooritus ikkagi -, ja iga võistleja individuaalne panus on toimetada see edasi võimalikult kiirelt. Saab siis näha, kas tuleb ka tegus vahetus. Ma väga loodan, et tuleb. Naised on üldiselt paremad enesejuhtijad ja multi-taskijad ning haaravad härjal kohe sarvist. Samal ajal kui mees alles oma sokke otsib ja lipsusõlmega pusserdab, on naisel juba sadakümme asja tehtud. Kui mees on koha linnapea toolil sisse võtnud ja juba nii-öelda rolli sisse elanud, et võiks midagi suurt linna heaks ära teha – head mõtted on ju korjunud ning tahavad teostamist -, siis on uued valimised juba ukse ees ning muuks kui kampaaniaks aega üle ei jäägi.

Väga huviga olen jälginud Tartu kemplemisi, kus ühel pool on tasane ontlik õpetajahärra Tõnis Lukas ja teisel pool must lammas, aga arvestava poliitilise krediidiga Kris Kärner (ca 1600 häält). Tundub selline koolikiusamise juhtum olevat, reversed.

Tartu Postimees annab teada, et nii Lukas kui Kärner pääsesid Tartu volikokku Isamaa valimisnimekirjas ning neist peaks saama fraktsioonikaaslased. Samas on nende vahel juba üle kuu olnud tõsised pinged, sest Kärner on sotsiaalmeedias Lukast teravalt kritiseerinud ning solvanud. Muu hulgas on Kärner Lukase kohta kasutanud väljendeid „värdjas“, „selgrootu töllmokk“ ja „vana kärss“.

Lukas on seejuures korduvalt andnud mõista, et ta ei kavatse Kärneriga samasse fraktsiooni kuuluda, kuni lahkhelid pole lahendatud ning usutav koostöövaim loodud. Sel kolmapäeval ütles ta Tartu Postimehele, et ootab Kärnerilt avalikku vabandust. „Mina taotlen [Kris Kärnerilt] avalikku vabandamist selle laimukampaania eest, mis minu suunal on käima pandud, ja enne seda ma kindlasti ei saa fraktsiooniga liituda,“ sõnas ta.

Kris Kärner vabandamiseks põhjust ei näe ning kirjutab oma pikemas seletuskirjas, et „ütlesin talle halvasti lähtuvalt oma põhimõtetest ja sellest, mis ma tõsimeeli tol hetkel tundsin ja nägin. Ma ei näe vajadust selle eest vabandada. Sest minu meelest oligi tema see, kes andis Tartu linnapea koha ära. Sest minu meelest oligi tema see, kelle pärast Tartus muutust ei tulnud. Nii ongi.

Ma olen alati nõus vabandama, kui ma näen, et ma tegin midagi üleliia või liiga palju või midagi, mis ilmselgelt käib vastu mingisugustele ühiskonna normidele. Ma olen alati nõus vabandama ja seda ma olen ka teinud. Ma olen seda tegelikult teinud kaks korda. Esimene kord oli siis, kui oli see « … sotsid pumppüssiga maha lasta … ». Mina pean seda siiani naljaks, minu meelest oli see naljakas nali, väga hea, väga hästi sihitud nali. Aga samal ajal, kuna seda võib võtta kui üleskutset füüsilisele vägivallale, siis ma selle pärast ka vabandasin. Aga siiski, ma siiamaani leian, et see oli hea nali.

/…/

Täna ma tõsimeeli ei näe põhjust. Tema eesmärk on päästa enda poliitilist kuvandit ja ainus viis, kuidas ta seda saab teha, ongi see, kui ta pinnib minult mingisuguse vabanduse välja. Aga minu isiklik seisukoht on see, et kui ma täna vabandan, siis ma näitan, et ma ei seisa oma valijate huvide eest.

Minu valijate huvi oli mis? Et noored tuuakse esile. Seda ei tehtud, sest koalitsioonikõnelustele mind noorte eest rääkima ei kutsutud. Mind valiti koos Isamaaga, et toimuks muutus, mida on oodatud 28 aastat – sest Reformierakond on juhtinud Tartut 28 aastat. Seda ka ei tulnud. Mind valiti, et tuleks uus linnapea – vahet ei ole, kas see olen siis mina või Tõnis Lukas –, aga seda ka ei tulnud, sest ta andis koha ära. Ma ei näe vajadust.

Tema läks meediasse ja hakkas mind personaalselt solvama. Et mina olen rumal ja mina ei tohi veel poliitikas olla ja et ma pean kõigepealt minema ja saama endale kõrghariduse. Noh, saad sa aru!

Enne seda ta ründas mind veel personaalselt, enne kui ma ka sellele vastasin. Ta tegi mitu rünnakut korraga. Mäletan siiani – see oli õhtul –, kui järsku tulid uudised ja ta läks laivi ning ütles, et Kärner ei kuulu fraktsiooni. See oli tema isiklik, mitte erakondlik, see ei olnud juhatusega läbi räägitud. See ei olnud juhatuse otsus. See kõik oli tema isiklik arvamus ja isiklik väljaütlemine ja selle taga ei olnud mingit sisulist arutelu /---/ erakonna sees. Puhas isiklik vendetta. Ma ei saa lasta sellel minna.”

Muidugi, teatud määral on Kris Kärneri jutus tõde sees. Mõtlen seda poliitmängu, kuidas Lukaselt linnapea tool niuhti alt ära tõmmati, kuna Urmas Klaasile oli see nii armsaks muutunud, et tal on sellega emotsionaalne side tekkinud – selle peal on mõnus edasi sükutada. Lukase allaheitlikkus võib noortel vihastel meestel harja punaseks ajada küll. Minagi mõtlesin, et mida hekki. Aga Kärner kanaliseeris oma viha tasase Lukase vastu, selmet sisse sõita libekeelsele Klaasile. Või vähemalt mõlemale võrdselt. Aga praegu jäi “vanaks kärsaks” üksnes Lukas, kellelt võeti nii tool kui väärikus.

Noh, ja millega see kõik päädis? Seesama Tartu Postimees sedastab: Tõnis Lukas ei liitunud Isamaa fraktsiooniga, kuid Kris Kärner on kambas. Nagu mingi nullsummamäng.

See ei tohiks ometi nii jääda.  Saan aru, et volikogus istub nüüd edaspidi Kris Kärner dr Jekyllina, aga see on väike lohutus teadmisele, et hilistel õhtutundidel möllab interneeduses tema alter ego Istoprocent mr Hyde'ina, saates eetrisse verbaalseid nurjatusi. What’s up, Isamaa?

Tartu koalitsioonikõneluste kuum hetk. Kellele jääb linnapea tool? "Selle tooliga on mul emotsionaalne side, kuidas sa aru ei saa! Andrus Ansip pärandas selle mulle!!!" (Papsid, Elisa TV H06 O01)

NÄDAL PEALE VALIMISI. PAAR TÄHELEPANEKUT

 SISSEKANNE # 358

 

Nüüd, nädal peale KOV valimisi, on mõned asjad selgemaks saanud. Statistika on üks asi – tulemused mustvalgel selguvad juba mõned tunnid pärast jaoskondade sulgemist. Teine asi on poliitika iseeneses, kus mängu ilu alles algab. Nagu teada-tuntud kultusfilmis kaval strateeg vend Johannes sümboolselt malelaua taga arutleb: „Nüüd tuleb meil tegutseda, teha üks kombinatsioon...“

Pärnus läks nii, et Isamaa sai EKRElt korvi – viimane ei tahtnud end Reformierakonnaga siduda, n-ö. ideoloogiliste erimeelsuste tõttu. ERRile ütles EKRE linnapeakandidaat Valmar Veste, et „istusime hommikul täitsa mitu tundi juhatusega koos, arutasime seda pakkumist, kaalusime, mõtlesime, vaatasime plussid-miinused läbi ja meie otsus oli, et me ikkagi seda pakkumist vastu ei võta. Meile koostöö Reformierakonnaga tundub keeruline. Ütlesime selle pakkumise ära.“ (ERR, 21.10)

Seega kolme liikmega koalitsiooni ei sünni, selle asemel alustas  koalitsioonikõnelusi EKREga, valimisliitudega "Südamega Pärnu" ja "Pärnu Ühendab" ja Parempoolsetega hoopis Keskerakond, kes lubas linnapea koha EKREle.

Vaat see on küll huvitav asjade käik. Kuna Vana-Mart niikuinii Pärnusse linnapeaks ei tule, siis on nende kandidaat Valmar Veste, kes ei osalenud isegi ERRi valimisdebattides. Nii et ma ei teagi nüüd... Minu jaoks ikkagi tundmatu suurus.

Meedia kaevas välja, et tulevasel Pärnu linnapeal, härra Vestel, on kapis nii mitmeidki luukeresid. Delfi avaldab, et tema „portfoolio“ sisaldab muu hulgas esitamata majandusaasta aruandeid, vaid paar aastat tagasi omandatud keskharidust ja seost neonatside sümbolitega:

EKRE kodulehel tutvustab Veste end 46-aastase põlise pärnakana, kes on abielus ja tütre isa. 2021. aasta kohalikel valimistel pääses ta Pärnus linnavolikokku ning tegutseb ka sealses majanduskomisjonis, sotsiaalkomisjonis ja elanikkonnakaitse komisjonis. 2024. aasta juunist esindab Veste EKRE erakonda ka erakondade rahastamise järelevalve komisjonis (ERJK).

Endine EKRE Pärnu ringkonna juht ja praegune erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) juhatuse liige Helle Kullerkupp kirjutas teisipäeval ühismeedias, et Pärnu EKRE linnapeakandidaat Veste omandas alles äsja täiskasvanute gümnaasiumis keskhariduse. Delfile täpsustas ta, et Veste sai tunnistuse kätte mullu kevadel.

Kullerkupu sõnul tundus see talle kummaline, sest varasema koostöö jooksul EKRE-s polnud Veste haridustase jutuks tulnud. „Et inimesel puudub üldse keskhariduski – no tagantjärele just ei saa kontrollida seda, mis ta sinna avaldusele kirjutas,“ märkis Kullerkupp. „Arvan, et see ei olnud seal põhiharidus, sinna kirjutati midagi muud, sest see oleks ju tähelepanu äratanud.“ Ta lisas, et uuris asja Veste kolleegidelt, kes sõnasid, et Veste hakkas sügisel kolledžis õppima.

Veste endise erakonnakaaslase Kullerkupu sõnul peaks linnapeal olema haridus ja kogemus. „Mina näiteks ütlesin valimiskampaania alguses kohe, et ma ei ole pädev linnapeakandidaadiks saama, kuigi mul on kaks tervishoiu kõrgkooli lõpetatud,“ lisas Kullerkupp. „Niimoodi linnapeana mütsiga lööma minna on tohutu vastutus, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.“ (Delfi, 22.10)

Nagu ma aru sain, proua Kullerkupp härra Vestega luurele ei läheks.

Mina mõtlen siiski, et andkem aega atra seada. Päris diletanti linnapeaks tõesti saada ei tahaks. Haridust võiks ka olla – keskharidusest pisut rohkem. Mingi maine peaks olema, sest muidu muutub naerualuseks kogu Pärnu elanikkond in corpore. Mäletan hästi, kui Pärnut juhtis Savisaare poolt provintsi saadetud Mart Viisitamme-Simmo Saare tandem, kes tegid kahepeale kokku ka mõistlikke asju, aga enamjaolt oli piinlik. Mäletan, et olin just uuele töökohale asunud, kui mu ülemus küsis, et mis teil seal Pärnus toimub. Parajasti näitas televiisori uudistesaade pilti Viisitamme kabinetist, kus politsei oli läbi viinud läbiotsimise mingi korruptsioonikahtlustusega seoses.

Vaat sinna ärgem tagasi mingem. Loodetavasti Veste asjad klaaruvad ning esialgu saab meil linnapeaks siiski Voltenberg. Seniks-kuniks. Sest koalitsioonikokkuleppe kohaselt kuulub Pärnu linnapea koht ikkagi EKRE-le. Erakonna Pärnumaa juht ja EKRE juhatuse liige Valmar Veste kinnitas, et on valmis vastutust kandma, kui volikogu talle selle ameti usaldab.

Mööngem, et nii mõneski mõttes annab härra Veste legendaarse Pärnu linnapea Oskar Brackmanni mõõdu välja küll. Habe on, ja 19. sajandi tõekspidamised ka on. Tema sotsmeedia seinal seisvat siiani küll steitment, et "Karmen Joller on sitajunn", mis väga ilus öelda pole kenale daamile - isegi kui on erimeelsused. Soliidne poliitik ütleks et "Karmen Joller on ekskrement" (kui peab ütlema) - pärast saab parandada, et näe, kus trükiveakurat lõikas sisse, õige sõna olnuks "ekspert".

Noh, Vestel on veel aega, kuni 2026. aastal talle linnapea koht üle antakse. Seni saab ta olla proua Voltenbergi emaliku eestkoste all ja õppida, kuidas kõik peab käima. Et siis kunagi võiks öelda "Exegi monumentum!" ning Brackmanni büsti Brackmanni pargis pisut kohendada lasta. 

Mõnda aega saab siis Voltenberg püünel olla. Sel juhul oleks ta Pärnu ajaloo esimene naislinnapea, mis on väga progressiivne areng. Noh, mina andsin talle oma hääle, mis seal salata, seega pole põhjust nagu viriseda. Kuigi mul on tekkinud ka teatud kahtlused. Et kas tal on piisavalt selgroogu, et mitte olla näiteks härra Korobeiniku käpiknukk. Kuuldavasti olnud eksmeer Kosenkranius jälle Suursilla käpiknukk. Ei tea kinnitada ega ümber lükata, kuid käpiknukku ikkagi ei taha. Pärnu linn on väärikas hansalinn ja selle linnapea peaks ise kaela kandma.

Pärnu koalitsioonilepet saab lugeda siit, sine ira et studio, või otse sellelt aadressilt: https://parnu.ee/failid/Parnu_koalitsioonileping2025-2029.pdf.  

Härra Veste annab peaaegu Brackmanni mõõdu välja (foto: Pärnu Postimees)

*

Tartus võitis Isamaa küll Reformierakonda, saades ühe mandaadi volikogus rohkem, kuid linnapeana jätkab endiselt Urmas Klaas (RE). Tõsi, ta oli kõige suurem häältemagnet, kuid siiski... kas ei oleks aeg jalga puhata? Saan aru, et linn vajab stabiilsust, mida saab anda stabiilne linnavõim, kes ajab oma rida ning ei kaldu hektilistesse võimustrateegilistesse mängudesse. Saan aru, et refid oleksid võitnud, kui poleks olnud nn musti luiki, Isamaale hääli toonud suunamudijaid Kris Kärnerit ja Sandra Lauri. See oli reffide vaatest prognoosimatu kõrvalekalle muidu nii stabiilses süsteemis. Isamaa jaoks oli Kärneri edu mingis mõttes kah justkui Pyrrhose võit. Ühest küljest mobiliseeris ta noored valima ning töi ühe énamkoha volikogus, teisalt muidugi oli ta probleemne sisulooja, kes kutsus sotse seina äärde rivistama ja pumppüssiga maha laskma. Pluss homo- ja ksenofoobia. See ei sobitu hästi Tartu linna tolerastilise kuvandiga. Nõnda oligi Isamaa parajas kahvlis ning refid olid varmad seda ära kasutama. Nagu Delfi sedastab, anti Isamaale ultimatiivses vormis teada, et Urmas Klaas peab linnapeana jätkama – või muidu... hakkame seda Kris Kärneri personaalküsimust menetlema.  

Siinkohal tasub jälle kuulata vend Johannest: „...Tuleb ära kasutada sellist meest nagu [Kris Kärner, no offence]... Jaa, ta on [kasimatu suuvärgi ja kahtlaste tõekspidamistega] röövel ja lurjus. Ehk vaba mees, nagu ta ise ütleb.“

Mina olen siin lihtsa valijana abtissi rollis: „Need teie vahendid on minule absoluutselt vastuvõetamatud!“.

Aga mis sa teed ära. Poliitika on kõrgem kunst. Nagu malemäng. Igaüks seda ei mõistagi.

 *        *        *