JÜRI TOOMEPUU ON JÜRI TOOMEPUU

 SISSEKANNE # 437

Jüri Toomepuu - one and only! (foto: Irina Mägi/Postimees)

Veteranpoliitik Jüri Toomepuu on aeg-ajalt ikka kirjutanud Postimehesse arvamuslugusid, peamiselt Ameerikast, kus ta vanaduspõlvi veedab, ning Vene-Ukraina sõjast. Vahedalt kirjutab, kuigi juba 95 aastat turjal – ma ausalt öeldes imetlen vanahärra pikaealisust ja vitaalsust, aga no samas veedab ta oma päevi päikeselises Floridas, kus väga millegi üle muretsema (enam) ei pea.

Nüüd kirjutab Jüri Toomepuu, et esineb kahtlusi, nagu oleks keegi tema identiteedi kaaperdanud ning ta selgitab, kuidas asi tegelikult on.

„Ega ma ei kurda. Mu elu Floridas, kauni Hillsborough jõe kaldal on ilus. Sõpradele ütlen alati, et elu on nii ilus, et ei jõua ära kiita, kui nad küsivad, kuidas läheb.

Nüüd, kus ma olen kõrgesse ikka jõudnud, tuksub mu rinnas ikka veel Eesti, mu armsa sünnimaa süda. See on mu peamine ajend võtta sõna Eesti ajakirjanduses – kriitikute sõnul üleliia palju – peamiselt Eestit puudutavatel teemadel.

Saan aru, et paljud (või õigemini: vähesed, sest minuealisi pole enam palju) ei tooda artikleid, nagu Vändra toodab saelaudu.

Mõistan ka, miks paljud arvavad, nagu nad internetis on väitnud, et neid artikleid ei kirjuta 95-aastane (varsti 96-aastane) Jüri Toomepuu. Kahtlustatakse, et keegi on mu Facebooki lehe kaaperdanud või et kõikide mu ideede ja kirjutiste autor on hoopis mingi kurjaloomuline tehisaru.

See on arusaadav. See Toomepuu, kes oli alguses Trumpi suur pooldaja ja EKRE Uute Uudiste kaastööline, on drastiliselt muutunud. Muutsin meelt, kui hakkas paistma, et Trump on Eesti kõige kurjema vaenlase – Vene diktaatori Vladimir Putini – semu, kes ei taha enam Ukraina vabadusvõitlust toetada. Kardan, et kui Ukraina peaks langema, on mu sünnimaa järgmine. Eesti on minu jaoks alati olnud, on nüüd ja saab alati olema kõige tähtsam.

Mu suhtumist EKREsse kirjeldab kõige paremini mu hiljutine vastus Orbáni imetlejale Martin Helmele. Arvan, et tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas peab iga mõtleva inimese mõtlemismall muutuma koos tema ühiskonna ja huvisfääriga.

Neile, kes kahtlustavad, et kõigi mu kirjutiste autor on mingi kurjaloomuline tehisaru, tahan kinnitada: mu ideed tulevad ikka veel mu vananevast ajust ja autor olen mina ise. Loomulikult kasutan ma tänapäeva tehnoloogia tippsaavutusi – nii andmete ja teadmiste kogumiseks kui ka inglise keelest emakeelde tõlkimiseks ning üldiseks abiks. Arvan koguni, et kui mõni vaimse töö tegija tänapäeval tehisaru abi ei kasuta, on ta lootusetult ajast maha jäänud. Sellist kohanemisvõime puudust tasub kahetseda.

/…/

Mulle teeb igal juhul rõõmu, et mu kirjutisi loetakse. Millest muust veel minu eas saaks rõõmu tunda? Ma ei pane isegi pahaks, kui mõned kahtlustavad, et minuealine enam päriselt ei funktsioneeri. Ei pane pahaks ka seda, et mõned tublid parteisulased mind siunavad, sest olin ju ka ise kunagi ustav parteisulane.

Kui aga loen neid sõnumeid, mis mulle tunnustust avaldavad, leevendavad need mu siunajate sõnade valusaid kõrvetusi. Need annavad mulle jõudu jätkata – tuletavad meelde, et kuigi keha on vana ja jõud raugenud, põleb minus ikka veel tuli, mis süttis, kui sündisin Taari talu saunas, väikese Emajõe kaldal – tuli armastusest Eesti vastu. See tuli ei kustu kunagi. See on viimane kingitus, mida ma oma sünnimaale anda saan: ausad sõnad, tulnud südamest, mis on kogu elu löönud Eesti rütmis. Kui need sõnad leiavad lugejaid, kes neist hoolivad, siis tean – mu elu pole olnud asjata.“ (PM, 18.04)

Viimased lõigud on eriti inspireerivad. Rõõm, et loetakse, ning siiras tänulikkus. Ja kirjutamine hoiab meeled värskena, annab ajule tööd, hoiab Alzheimerit eemal. Eks minagi pean oma päevaraamatut selleks, et hoida oma aju tegevuses, ning blogi pean lootuses, et äkki keegi loeb ja tunneb sellest rõõmu, rahuldust. Kirjutamine on ju omamoodi teraapia, nii nagu ka oma mõtete jagamine. See ravib depressiooni. Vähemalt minu puhul on nii.

Müts maha vana erukindrali ees. Isegi vana sepp Ivan Orav kummardaks maani.

NÄDAL PEALE VALIMISI. PAAR TÄHELEPANEKUT

 SISSEKANNE # 358

 

Nüüd, nädal peale KOV valimisi, on mõned asjad selgemaks saanud. Statistika on üks asi – tulemused mustvalgel selguvad juba mõned tunnid pärast jaoskondade sulgemist. Teine asi on poliitika iseeneses, kus mängu ilu alles algab. Nagu teada-tuntud kultusfilmis kaval strateeg vend Johannes sümboolselt malelaua taga arutleb: „Nüüd tuleb meil tegutseda, teha üks kombinatsioon...“

Pärnus läks nii, et Isamaa sai EKRElt korvi – viimane ei tahtnud end Reformierakonnaga siduda, n-ö. ideoloogiliste erimeelsuste tõttu. ERRile ütles EKRE linnapeakandidaat Valmar Veste, et „istusime hommikul täitsa mitu tundi juhatusega koos, arutasime seda pakkumist, kaalusime, mõtlesime, vaatasime plussid-miinused läbi ja meie otsus oli, et me ikkagi seda pakkumist vastu ei võta. Meile koostöö Reformierakonnaga tundub keeruline. Ütlesime selle pakkumise ära.“ (ERR, 21.10)

Seega kolme liikmega koalitsiooni ei sünni, selle asemel alustas  koalitsioonikõnelusi EKREga, valimisliitudega "Südamega Pärnu" ja "Pärnu Ühendab" ja Parempoolsetega hoopis Keskerakond, kes lubas linnapea koha EKREle.

Vaat see on küll huvitav asjade käik. Kuna Vana-Mart niikuinii Pärnusse linnapeaks ei tule, siis on nende kandidaat Valmar Veste, kes ei osalenud isegi ERRi valimisdebattides. Nii et ma ei teagi nüüd... Minu jaoks ikkagi tundmatu suurus.

Meedia kaevas välja, et tulevasel Pärnu linnapeal, härra Vestel, on kapis nii mitmeidki luukeresid. Delfi avaldab, et tema „portfoolio“ sisaldab muu hulgas esitamata majandusaasta aruandeid, vaid paar aastat tagasi omandatud keskharidust ja seost neonatside sümbolitega:

EKRE kodulehel tutvustab Veste end 46-aastase põlise pärnakana, kes on abielus ja tütre isa. 2021. aasta kohalikel valimistel pääses ta Pärnus linnavolikokku ning tegutseb ka sealses majanduskomisjonis, sotsiaalkomisjonis ja elanikkonnakaitse komisjonis. 2024. aasta juunist esindab Veste EKRE erakonda ka erakondade rahastamise järelevalve komisjonis (ERJK).

Endine EKRE Pärnu ringkonna juht ja praegune erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) juhatuse liige Helle Kullerkupp kirjutas teisipäeval ühismeedias, et Pärnu EKRE linnapeakandidaat Veste omandas alles äsja täiskasvanute gümnaasiumis keskhariduse. Delfile täpsustas ta, et Veste sai tunnistuse kätte mullu kevadel.

Kullerkupu sõnul tundus see talle kummaline, sest varasema koostöö jooksul EKRE-s polnud Veste haridustase jutuks tulnud. „Et inimesel puudub üldse keskhariduski – no tagantjärele just ei saa kontrollida seda, mis ta sinna avaldusele kirjutas,“ märkis Kullerkupp. „Arvan, et see ei olnud seal põhiharidus, sinna kirjutati midagi muud, sest see oleks ju tähelepanu äratanud.“ Ta lisas, et uuris asja Veste kolleegidelt, kes sõnasid, et Veste hakkas sügisel kolledžis õppima.

Veste endise erakonnakaaslase Kullerkupu sõnul peaks linnapeal olema haridus ja kogemus. „Mina näiteks ütlesin valimiskampaania alguses kohe, et ma ei ole pädev linnapeakandidaadiks saama, kuigi mul on kaks tervishoiu kõrgkooli lõpetatud,“ lisas Kullerkupp. „Niimoodi linnapeana mütsiga lööma minna on tohutu vastutus, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.“ (Delfi, 22.10)

Nagu ma aru sain, proua Kullerkupp härra Vestega luurele ei läheks.

Mina mõtlen siiski, et andkem aega atra seada. Päris diletanti linnapeaks tõesti saada ei tahaks. Haridust võiks ka olla – keskharidusest pisut rohkem. Mingi maine peaks olema, sest muidu muutub naerualuseks kogu Pärnu elanikkond in corpore. Mäletan hästi, kui Pärnut juhtis Savisaare poolt provintsi saadetud Mart Viisitamme-Simmo Saare tandem, kes tegid kahepeale kokku ka mõistlikke asju, aga enamjaolt oli piinlik. Mäletan, et olin just uuele töökohale asunud, kui mu ülemus küsis, et mis teil seal Pärnus toimub. Parajasti näitas televiisori uudistesaade pilti Viisitamme kabinetist, kus politsei oli läbi viinud läbiotsimise mingi korruptsioonikahtlustusega seoses.

Vaat sinna ärgem tagasi mingem. Loodetavasti Veste asjad klaaruvad ning esialgu saab meil linnapeaks siiski Voltenberg. Seniks-kuniks. Sest koalitsioonikokkuleppe kohaselt kuulub Pärnu linnapea koht ikkagi EKRE-le. Erakonna Pärnumaa juht ja EKRE juhatuse liige Valmar Veste kinnitas, et on valmis vastutust kandma, kui volikogu talle selle ameti usaldab.

Mööngem, et nii mõneski mõttes annab härra Veste legendaarse Pärnu linnapea Oskar Brackmanni mõõdu välja küll. Habe on, ja 19. sajandi tõekspidamised ka on. Tema sotsmeedia seinal seisvat siiani küll steitment, et "Karmen Joller on sitajunn", mis väga ilus öelda pole kenale daamile - isegi kui on erimeelsused. Soliidne poliitik ütleks et "Karmen Joller on ekskrement" (kui peab ütlema) - pärast saab parandada, et näe, kus trükiveakurat lõikas sisse, õige sõna olnuks "ekspert".

Noh, Vestel on veel aega, kuni 2026. aastal talle linnapea koht üle antakse. Seni saab ta olla proua Voltenbergi emaliku eestkoste all ja õppida, kuidas kõik peab käima. Et siis kunagi võiks öelda "Exegi monumentum!" ning Brackmanni büsti Brackmanni pargis pisut kohendada lasta. 

Mõnda aega saab siis Voltenberg püünel olla. Sel juhul oleks ta Pärnu ajaloo esimene naislinnapea, mis on väga progressiivne areng. Noh, mina andsin talle oma hääle, mis seal salata, seega pole põhjust nagu viriseda. Kuigi mul on tekkinud ka teatud kahtlused. Et kas tal on piisavalt selgroogu, et mitte olla näiteks härra Korobeiniku käpiknukk. Kuuldavasti olnud eksmeer Kosenkranius jälle Suursilla käpiknukk. Ei tea kinnitada ega ümber lükata, kuid käpiknukku ikkagi ei taha. Pärnu linn on väärikas hansalinn ja selle linnapea peaks ise kaela kandma.

Pärnu koalitsioonilepet saab lugeda siit, sine ira et studio, või otse sellelt aadressilt: https://parnu.ee/failid/Parnu_koalitsioonileping2025-2029.pdf.  

Härra Veste annab peaaegu Brackmanni mõõdu välja (foto: Pärnu Postimees)

*

Tartus võitis Isamaa küll Reformierakonda, saades ühe mandaadi volikogus rohkem, kuid linnapeana jätkab endiselt Urmas Klaas (RE). Tõsi, ta oli kõige suurem häältemagnet, kuid siiski... kas ei oleks aeg jalga puhata? Saan aru, et linn vajab stabiilsust, mida saab anda stabiilne linnavõim, kes ajab oma rida ning ei kaldu hektilistesse võimustrateegilistesse mängudesse. Saan aru, et refid oleksid võitnud, kui poleks olnud nn musti luiki, Isamaale hääli toonud suunamudijaid Kris Kärnerit ja Sandra Lauri. See oli reffide vaatest prognoosimatu kõrvalekalle muidu nii stabiilses süsteemis. Isamaa jaoks oli Kärneri edu mingis mõttes kah justkui Pyrrhose võit. Ühest küljest mobiliseeris ta noored valima ning töi ühe énamkoha volikogus, teisalt muidugi oli ta probleemne sisulooja, kes kutsus sotse seina äärde rivistama ja pumppüssiga maha laskma. Pluss homo- ja ksenofoobia. See ei sobitu hästi Tartu linna tolerastilise kuvandiga. Nõnda oligi Isamaa parajas kahvlis ning refid olid varmad seda ära kasutama. Nagu Delfi sedastab, anti Isamaale ultimatiivses vormis teada, et Urmas Klaas peab linnapeana jätkama – või muidu... hakkame seda Kris Kärneri personaalküsimust menetlema.  

Siinkohal tasub jälle kuulata vend Johannest: „...Tuleb ära kasutada sellist meest nagu [Kris Kärner, no offence]... Jaa, ta on [kasimatu suuvärgi ja kahtlaste tõekspidamistega] röövel ja lurjus. Ehk vaba mees, nagu ta ise ütleb.“

Mina olen siin lihtsa valijana abtissi rollis: „Need teie vahendid on minule absoluutselt vastuvõetamatud!“.

Aga mis sa teed ära. Poliitika on kõrgem kunst. Nagu malemäng. Igaüks seda ei mõistagi.

 *        *        * 

 

COMMON SENSE JA KUKLATUNNE

 SISSEKANNE # 221

Üks mees nägi unes taevalikku õiglust
ja hakkas seda kuulutama sellest päevast peale.

Lõpuks on ainult kõik, ainult enesemüümine –
turul me oleme vennad ja õed!
Tükkhaaval, jupphaaval, päevhaaval, tundhaaval
üksteisel’ müüme omad usud ja tõed.

Nõnda kõneles luuleldes Paul-Eerik Rummo. Prostituudi laul, teate küll ju küll. Ilus ja valus. Aga seda toredat värbamiskuulutust tekkisid mul kohe paralleelid ja seosed. Kõikehõlmav deja-vu!

Kõik päädis aga sellega, et minus ärkas esmaspäevases pohmeluses "terve mõistus" / "kahtlev meel", kes oli võtnud Bernard Blacki kuju. Jäin talle vastuse võlgu.

Kuklatunne ütleb: kui kukal on sile, ei tähenda see veel seda, et suu segast ei võiks peksta.


Fotod: EKRE/Getty Images/Black Books.

 

PÄEV POSTIMEHEGA (22.X.21)

SISSEKANNE # 161 

Meedias ja ühiskonnas laiemalt on levinud – vähemalt nii olen mina aru saanud – arusaam, et EKRE on vaeste ja rõhutute varjupaik. Ma arvan, et nad isegi apelleerivad sellele, ehkki toetuspind öeldakse mastaapsem olevat. Tänase Postimehe arvamusrubriigis kirjutab näiteks üks noor haritud neiu, kirjanik ja koolitaja Pamela Maran otsesõnu järgmist:

„Valisin EKRE eheduse pärast. Et kuigi nende põhimõtted on vahel isegi rumalad, nad seisavad surmatunnini nende eest, sest nad siiralt usuvad oma tõde ega painuta seda populismi eesmärgil. Nad kolistavadki julgelt ämbreid, sest ei pelga kaotada populaarsust. Seeläbi nad ka võidavad, sest samal ajal käivad teised poliitiku rolli ära kadunud mööda nööri, et näida: olla poliitiliselt korrektsed, et lepitust leida, et kõigile meeldida.

Ma pooldan samasooliste abielusid, naiste õigust otsustada abordi üle ja on veel mitmeid tõekspidamisi, kus minu ja EKRE vaated lähevad kardinaalselt risti. Kuid ma hindan nende julgust. Andsin hääle ehedusele, sest lõpuks jääb mäng ikkagi mänguks. Kui sellest trallist eemale astuda, siis polegi vahet, kelle poolt hääletada, sest teid lapitakse endiselt edasi, koole renoveeritakse, lasteaiakohti luuakse, ämbreid kolistatakse killadi-kolladi, nagu seda on tehtud varemgi.“ (https://arvamus.postimees.ee/7367280/pamela-maran-miks-ma-ikkagi-ekre-valisin)

Vaat siis, kes parteile hääli toovad. Sotsiaaldemokraat ohkaks: ajupestud naiivitar. Ekrelane kiidaks: oma peaga mõtlev noor. Kõik siin ilmas oleneb vaatepunktist.

Aga ma panin tähele, et kuigi Postimees valutab Eestis pead tõstva koroonakrahhi pärast südant ning rahvast kehutatakse vaktsineerima, ilmuvad arvamusrubriigis kahtlevad-kõhklevad lood. Näiteks norralasest vaimulik, Saku Toomase koguduse õpetaja Magne Mölster leiab: „Tuleb lõpetada apartheidsüsteem, mille abil Eesti ühiskond on jagatud A- ja B-liikmeteks. Ma räägin oma ameti tõttu paljude erinevate inimestega, ja on tõesti kõiksuguseid põhjuseid, miks inimene ei lase ennast vaktsineerida. On neid, kes on põhimõtteliselt vastu, jah. Siis on inimesed, kes tervislikel põhjustel seda ei tee. Siis on noored naised, kes on lapseootel või kes üritavad rasedaks saada. Väga kohatu on keelata lapseootel olevaid naisi ujumas käia! Siis on läbipõdenud inimesed, kes on tegelikult paremini kaitstud kui vaktsineeritud, kuid siiski antakse vaid 180 päeva „immuunsust“. Siis on need, kes peale esimest süsti jäid nii haigeks, et ei julge või perearst isegi ei soovita teist süsti võtta. Ka neil keelatakse näiteks kohvikus või spordisaalis käimine. Siis on noored inimesed tugeva immuunsüsteemiga, kes vaktsineerimisele ei lähe sellepärast, et just nende puhul on vaktsiini saamine suurem risk kui vaktsineerimata jääda. Kui võetakse nüüd neilt inimestelt ära võimalus ise otsustada, võetakse neilt ära nende inimväärikus.“ (https://arvamus.postimees.ee/7367589/norralasest-vaimulik-lopetage-apartheidisusteem)

Saatejuht Toomas Kask võtab sealsamas PM-s arvata: „Ma ei õigusta vaktsiinivastaseid, sest olen ka ise kaitsepoogitud. Juhin lihtsalt tähelepanu, et kui inimest ultimaatumitega millekski sundida, siis see ainult süvendab vastuseisu. Eriti olukorras, kus riik ei paku garantiid juhuks, kui midagi peaks vaktsineerimisel nihu minema. Poliitikud, teie peaksid seda ju hästi mõistma – vastandumine on teil arsenalis peamine relv!

Keegi ei vaidle, et olukord on hull. Haiglavõrgustik ummistub ja katkeb plaaniline ravi. Valitsus leiab, et nüüd tuleb vaktsiinivastaseid võimalikult piinarikkalt survestada, et nende elu ilma kaitsesüstita muutuks väljakannatamatult võimatuks.

Leian, et kui ühiskonda on tabanud üleüldine kriis, siis ainult ühe (ainuõige) lahenduse pakkumine ei saa olla väljapääs. Ja öelda läbi lillede, et kõik, kes pakutuga ei nõustu või esitavad ebameeldivaid küsimusi, on «sead, pätid ja kaabakad», ei ole konstruktiivne, sest ei aita püstitatud eesmärgile kuidagi kaasa.“ (https://arvamus.postimees.ee/7367453/toomas-kask-liigne-piitsutamine-paneb-vaktsiinivastase-perutama)

Olgu kuidas on, aga mulle tundub, et Postimees ajab ridade vahelt oma rida, mis on pisut nagu vastuoksa valitsuse poliitikale ja jutupunktidele. Selline väike faasinihe on tajutav. Eks siin ole jälle traditsioonide hõngu tunda. Jaan Tõnissoni toimetatud Postimehe ja Konstantin Pätsi Tallinna Teataja rivaliteet ja vaen oli ju Eesti Wabariigis hästi teada. Mulle tundub, et vana Koodi-Jaani vaim käib ka praegu Postimehe toimetuses kummitamas – seda enam, et nad oma toimetuse teadmistelinnast kilulinna üle viisid. Ega tea...

Samas jälle – seda uhhuutamist on Postimehe tasemel ülemäära palju küll. Istun mina arvuti ette ja tahan, ütleme näiteks, lugeda Läti koroonakriisi hetkeseisust või kas Facebooki aktsiad on veel „in“, aga selle asemel vilksab mulle ette põhjalik uurimuslugu Varro ja Helena Vooglaiu sünastriast (mis kurat see on?). Loen:

„Varro Päike on trigoonis Helena Veenuse-Chironiga. Varro tunneb, et ta saab väljendada end Helenale täpselt sellena, kes ta on, ning Helena vastab armastusega. Varro põhiolemus tekitab Helenas imetlust ning see omakorda mõjub Varrole tervendavalt. Tema loomuse teatud osad, mille väljendamisel ta muidu võib tunda enda ebatäiusliku ja mittepiisavana, on Helena kõrval täiesti aktsepteeritud. Helena armastus omab tervendavat mõju Varro isiksusele ja eneseväljendusele.

Helena Päike on trigoonis Varro Neptuuniga ja opositsioonis Pluutoga. Varro ja Helena võivad teineteist kergesti idealiseerida ning näha partneris kõige õilsamaid omadusi. Ühelt poolt annab see tingimusteta armastust ja tohutu andestusvõime, kuid teiselt poolt vahel teatud detaile (mis ei sobitu ideaaliga) lihtsalt ignoreeritakse. Lisaks on Varrol Helena isiksusele sügavalt transformeeriv mõju - Varro kõrval aastate jooksul Helenas midagi täiesti muutub, kuna mehel on võime näidata ette ja võtta lahti need Helena isiksuse osad, mis pole piisavalt ehedad ja tugevad. Varro kõrval õpib Helena, milline on tema tegelik jõud. See on ühtlasi väga magnetilist tõmbav seis.

Varro Merkuur on Kaaludes ja Helena Merkuur on Jääras. Merkuurid vastandmärkides näitab, et kuigi nad võivad läheneda probleemidele vastandlikest perspektiividest, räägivad nad tegelikult samast asjast - ehk sama mündi kahest poolest. Vahel võib nende vahel esineda suuri vaidlusi ja möödarääkimisi, kuna nad lähenevad nii erinevast küljest, ent lõpuks leitakse tavaliselt ühine keel. Üldiselt on see mentaalselt väga stimuleeriv seis.

Varro Merkuur on sekstiilis Helena Uraaniga. Helena oskab lisada Varro ideedele põnevaid nüansse ning laiendada neid uutele tasanditele. Varro kogeb, et Helena toetab ja inspireerib teda mentaalselt sõbralikul ja pehmel viisil. Suhtlemine on alati värske ja huvitav.“ (https://sobranna.postimees.ee/7367330/kaks-kanget-kelle-ulesanne-on-oppida-armastuse-kohta)

Misasi see sekstiilis ja trigoonis olemine on? Sekstiil... hmm, kas see on maakeeli seesama mis sex deal? Aga trigoon?  Ma olen kuulnud trigonomeetriast, kas see läheb ehk sellesse valdkonda? Igaljuhul on väga armas, et Postimees süvitsi ka teadust teeb... Aga...aga ma ei saanud mitte millestki aru, tee või tina.

Ohjah, see lehelugemine võtab päris võhmale. Ausalt.

REPLIIK # 20. POLIITILISED ÄRKAMISED. KAKS NÄIDET: PROUA KULLERKUPP JA HÄRRA SPEER

SISSEKANNE # 159

Viimasel ajal kõik meediakanalid räägivad EKRE populaarsuse kasvust, reitingut näitavad nimelt EKRE tõusu ja Reformierakonna langust. Septembri lõpul avaldatud, Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud Norstat Eesti viimase küsitluse andmetel kaotas pikka aega populaarseima partei staatust nautinud Reformierakond esikoha Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale: EKRE toetus 24,6 protsenti, Reformierakonnal 24,2 protsenti ja Keskerakonnal 19,7 protsenti valimisõiguslikest kodani-kest (https://www.err.ee/1608353279/norstati-reitingud-ekre-tousis-koige-populaarsemaks-erakonnaks).  Pärast seda ilmus mitmeid analüüse ja arutlusi, pro et contra. Ma ei ole viitsinud neisse süüvida. Aga täna sattusin puhtjuhuslikult Uute Uudiste veebilehele ja kuidagi mingil põhjusel, mingeid kummalisi radu pidi jõudis minuni intervjuu EKRE Pärnu rakukese aktiivse liikmega, proua Helle Kullerkupuga. Kui seda intervjuud nüüd hästi korralikult lugeda, siis kujutab see endast väga eeskujulikku õppematerjali, kuidas sünnivad EKRE fanaatilised toetajad. Siin ei ole tegelikult mingit hookuspookust, kõik on loogiline ja selge. Tarvitseb lugeda vaid ühte lõiku:

„Mind pole varasemalt kunagi poliitika huvitanud, kuid algas masuaeg ja ühiskonnas püsis depressiivne õhkkond. Olin viis aastat töötanud ja juhtinud Tervistavat Stuudiot kui mulle korraldati „nõiajaht” ja „näidispoomine”. Spetsiaalselt saadeti „kliendid”, kes peale visiiti läksid politseisse avaldust kirjutama ja Pealtnägijasse lugu tegema. Isegi riigi poolt määratud advokaat küsis: „Kellele sa ette jäid?”. Läbisin selle korraldatud jahi ja tulin välja veelgi tugevamana ja mässumeelsemana, kui kunagi olin olnud. Ülekohtu ja ebaõigluse tunne oli kasvanud nii suureks, et kui juhtusin Pärnu raamatukogus kuulma EKRE esimehe Mart Helme kõnelemist rahvaga, sain aru, et see on just minu erakond ja konservatiivne maailmavaade võib Eestimaal veel midagi muuta. Aasta oli siis 2013. Sellest päevast peale olen konservatiivne rahvuslane. Seisan  eesti meele, keele ja kultuuri eest iga päev ja igal ajal. Olles erakonnas koos kogenud poliitikutega, olen hakanud maailma mõistma palju sügavamalt ja taustsüsteemis. Miski pole nii lihtne ja ilus (täna ka hirmutav), nagu inimestele iga päev meediast välja paisatakse.“ (https://uueduudised.ee/arvamus/intervjuu/persoon-helle-kullerkupp-poliitika-on-siis-rapane-kui-poliitik-on-rapane/)

Mis siit ilmneb? Tavaline, mitte eriti suurte ambitsioonidega ettevõtja satub mingil põhjusel hammas-rataste vahele, peale lendab uuriva ajakirjanduse lipulaev, rahvusringhäälingu magasin Pealtnägija, aga nonkonformistliku ilmavaate järgi on selle juht Mihkel Kärmas poliitiliselt kallutatud ning teeb tellimustöid, teadagi, ja nii saab ettevõtja riigitelevisioonis mööda päid ja jalgu, solvumise-alanduse tunne jääb okkana hinge kriipima. Põhimõtteliselt tuleb EKRE õigel ajal ning vajutab õigele nupule, toimides otsekui vaktsiin karjuva ebaõigluse vastu. Ettevõtjast, kelle hing võiks kuuluda justkui Reformierakonnale, saab poliitiliselt motiveeritud, et mitte öelda fanaatiline EKRE toetaja. Partei lipukiri võikski kõlada nii: kõik solvatud ja alandatud, ühinege! Või ingliskeeli kõlaks śefimalt: Underdogs all over the country – unite!

Helle Kullerkupu meenutus enda poliitilisest ärkamisest tuletab mulle meelde Albert Speeri momenti, kui ta pärast Hitleri kõnet, viimasest lummatuna, entusiastlikult NSDAP-sse astus. Tehnokraadist Speer polnud üldse natsipartei sihtgrupp, haritud mehena eristus ta räuskavast-matslikust SA löömameeste kambast nagu öö ja päev. Aga see hullutav karisma! Speer kirjutab:

„Sel ajal pidas Hitler Berliinis kõrtsis Hasenheide kõnet Berliini ülikooli ja tehnikaülikooli üliõpilas-tele. Noorte pealekäimisel läksin ma nendega kaasa, olles küll veel mitte veendunud, aga juba kõhklev. Määrdunud seinad, kitsad koridorid ja hooldamata ruum jätsid armetu mulje; muul ajal toimusid siin tööliste õllepeod. Saal oli pilgeni täis. Tundus, nagu oleks pea et terve Berliini üliõpilas-kond tahtnud kuulda ja näha seda inimest, kellest tema poolehoidjad nii palju imetlusväärset ja tema vastased nii palju halba rääkisid. /.../

Hitler tuli oma arvukate tudengitest poolehoidjate tormilise tervituse saatel. Juba see vaimustus avaldas mulle muljet. Aga ka tema esinemine üllatas mind. Plakatite ja karikatuuride järgi tundsin ma teda õlarihmaga vormisärgis mehena, kelle käsivarrel oli haakristiga side ja otsmikul metsik juuksetukk. Siin aga astus ta üles hästiistuvas sinises ülikonnas, esinedes kui kodanliku korrektsuse eeskuju ja kõik temas toonitas arukat otsustavust.  /.../

Minuteid kestva ovatsiooni lõpetas ta peaaegu tõrjuvalt. Selles, kuidas ta vaiksel häälel ja kuidagi arglikult oma kõnet, või rohkem nagu loengut alustas, oli minu jaoks midagi otsustavat: seda enam, et ma ei leidnud siin midagi, mida ma tänu vastaspoole propagandale olin oodanud: hüsteerilist demagoogi, röökivat ja źestikuleerivat mundris fanaatikut. Ka tormiline aplaus ei muutnud tema õpetlikku tooni.

Nagu näis, tundis ta siiralt ja avatult muret tuleviku pärast. Tema irooniat pehmendas teadlikult kasutatud huumor, tänu Lõuna-Saksa sarmile mõjus ta mulle kodusena; mõeldamatu, et üks külm preislane oleks mind niimoodi haaranud. Hitleri esialgne ujedus oli peagi kadunud; aeg-ajalt tema hääletoon tõusis, ta rääkis jõuliselt ja sisendava veenmisoskusega. See mulje oli tunduvalt tugevam kui kõne ise, millest mul suur midagi meelde ei jäänud.

Kõigele lisaks haaras mind kaasa vaimustus, mis kõnelejat lause lauselt lausa füüsiliselt tajutavalt edasi kandis. See vaimustus purustas skeptilised eelarvamused. Vastastest ei rääkinud ta sõnagi. Seetõttu tekkis vähemalt hetketi, olgugi et ekslikult, üksmeelsuse tunne. Lõpus tundus, et Hitler ei räägi enam selleks, et veenda; üha rohkem näis ta olevat veendunud, et väljendab seda, mida ühtseks massiks sulanud publik temalt ootas: justkui oleks Saksamaa kahe suurima kõrgkooli üliõpilaste ja osa õppejõudude oma ohjes hoidmine maailma iseenesestmõistetavaim asi. Seejuures ei olnud ta sel õhtul sugugi mitte absoluutne, iga kriitika eest kaitstud valitseja, vaid vastupidi, igast küljest rünnakutele valla. /.../

Siin, nii mulle näis, oli lootus, siin olid uued ideaalid, uus arusaam, uued ülesanded. Ka Spengleri sünged ennustused näisid nüüd olevat ümber lükatud ja tema ettekuulutus imperaatori tulekust tõeks saamas. Väsimatult võimule pürgiva kommunismi oht olevat Hitleri veendumuse kohaselt ületatav ja lõpuks võis hoolimata troostitust tööpuudusest oodata isegi majanduslikku õitsengut. Juudiprobleemi mainis ta vaid möödaminnes. Tema märkused ei häirinud mind, kuigi ma polnud antisemiit.“ (Speer. Mälestused, Kirjastus Varrak: Tallinn, 2008, lk 36-37). 

Mis ma selle kõigega nüüd öelda tahtsingi... Ah, niisama! 

 

 

 

 

 

Foto: uueduudised.ee

Foto: Bundesarchiv/Wikipedia.