RETRO: AUU, TÖÖLE!

 SISSEKANNE # 457

Tööpõlgurite häbipost, Pärnu kesklinn, 1975. "Auu, tööle!"  Seltsimehed otsivad....

(Nagu ikka, nõuka-aja viljastavais tingimusis oli üks tarvilik "U" postilt ära kukkunud, jättes niiviisi kahetsusväärselt eksliku, lausa vastupidise sõnumi. Aga me ju teadsime!) 

(Foto Jari J Luukkoneni kogust)

EUROPEANA. Patrik Ouředníki kahekümnenda sajandi lühiajalugu

 SISSEKANNE # 428

vanaraamat.ee

Mulle sattus kätte Tśehhi kirjaniku Patrik Ouředníki teos ”Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu” (2001, eesti keeles 2018, tlk Küllike Tohver), mis kujutab endast 20. sajandi ajalugu lühiformaadis ning on kokku põimitud sadadest mõttekildudest, unistustest, kuulujuttudest, mälestustest, faktidest, eelarvamustest ja tõlgendustest, neist ühtki selgelt eelistamata, mis kõik on üle valatud hea tśehhi huumoriga Haśeki ja Capeki vaimus.  Ka ei ole see lineaarne sündmuste kroonika, vaid hektiline kogum kõigest 20. sajandil juhtunust, mis on ühest küljest ääretult oluline ja teisest küljest samavõrra ebaoluline, et ajab lausa naerma. Ent kokkuvõttes moodustub sellest väga omapärane ja äge tervik, mis teritab lugeja iroonilist huumorimeelt. Selles ajalookäsitluses ei ole mitte ühtegi allikaviidet – mis ausalt öeldes olnukski tarbetu ballast – ega ole toodud ka ülemäära nimesid. Kuid ometi on kõik selge ja klaar. Kui otsida mingeid kirjanduslikke paralleele või analooge, siis tuleb mulle meelde ainult serblase Bora Cosici ”Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni”, mis oli samuti üks minu aasta lugemiselamusi – eeskätt just stiili ja huumori pärast. Sarnaselt Ourednikule oli ka tema teos, mis esitas olulisi sündmusi  läbi filtrita,  lapsesuu ja  lõikav ühiskondlik satiir.

Ma pean vajalikuks Ouředníkit lõikude kaupa siin taasesitada, kuna see mõjub antibiootikumina tänaste sündmuste virvarris, kus maailma dikteerivad inimesed, kelle koht oleks mingis kinnipidamisasutuses, selmet püünel lollusi välja paisata. Nagu Ouředník relvitustava lihtsusega selgeks teeb, on ajaloo kulgemisel oma seaduspärad ja mustrid, millest võiks õppida, kuid seda ei viitsi keegi teha, peale mõne visionäärist mõtleja ja torssis ajaloolase ja ebakonventsionaalse vandenõuteoreetiku, sest inimene elab siin maailmas keskeltläbi 70+ aastat, aga maailm ise on viis miljardit aastat vana, kui mitte rohkem, ja selle taustal on inimene nagu tolmukübe ning sellest hoolimata otsib ta ainulaadset kogemust ja uusi horisonte, mille käigus ta kordab kõiki vanu vigu ning hiljem kirjutab nende põhjal hermeneutilist ajalugu.

Niisiis: 

*

Ameeriklased, kes aastal 1944 Normandias langesid, olid suurt kasvu poisid ja ja nende keskmine pikkus oli 173 cm ja kui nad oleksid üksteise järele ritta laotud, jalatallad vastu järgmise mehe pealage, siis oleks see rida saanud 38 kilomeetrit pikk. Ka sakslased olid suurt kasvu, aga kõige hiiglaslikumad olid Senegali kütid Esimeses maailmasõjas, nemad olid 176 cm pikad ja nad saadeti alati esiritta, et sakslased pelgaksid. Esimese maailmasõja kohta öeldi, et inimesi varises seal nagu seemneid, ja Vene kommunistid arvutasid pärast välja, kui palju väetist saab ühest kilomeetrist laipadest ja kui palju annaks välismaise väetise pealt kokku hoida, kui kasutada väetamiseks reeturite ja kurjategijate laipu. Ja inglased mõtlesid välja tanki ja sakslased gaasi, mida kutsuti ipriidiks, sest esimest korda kasutasid nad seda Ypres’i linna all, aga see polevat tõsi, ja veel kutsuti seda sinepigaasiks, sest gaas kargas ninna nagu Dijoni sinep, ja see olevat tõsi, sest paljud sõjamehed, kes pärast sõda koju naasid, ei tahtnud enam kunagi süüa Dijoni sinepit. Esimese maailmasõja kohta tavatseti öelda, et see oli imperialistlik sõda, sest sakslastele tundus, et teised maad on nende vastu ega taha lubada Saksamaal saada suurriigiks, mis viiks ellu mingisugust ajaloolist missiooni. Ja enamik inimesi Euroopas, nii Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Serbias kui ka Bulgaarias, pidas seda sõda hädavajalikuks ja õiglaseks ja uskus, et see kehtestab maailmas rahu. Ja paljud inimesed arvasid, et sõda äratab inimestes voorused, mille moodne tööstusmaailm oli tagaplaanile surunud, nagu isamaa-armastuse ja vapruse ja ohvrimeelsuse. Ja vaesed inimesed rõõmustasid, et nad saavad hakata rongiga sõitma, ja külarahvas rõõmustas, et nad näevad suurlinnu ja siis nad helistavad maakonna postkontorisse ja saadavad oma naisele telegrammi MINUL LÄHEB HÄSTI, LOODAN, ET SINUL LÄHEB KA HÄSTI. Kindralid unistasid, et neist kirjutatakse ajalehes, ja rahvusvähemuste esindajad rõõmustasid, et jagavad sõda inimestega, kes räägivad riigikeelt ilma aktsendita, ja nad saavad koos laulda marsilaule ja lõbusaid lorilaule. Ja kõik mõtlesid, et saavad koju viinamarjakoristuse ajaks või hiljemalt jõuluks.

Mõned ajaloolased ütlesid hiljem, et kahekümnes sajand algaski alles aastal 1914, sest see oli ajaloos esimene sõda, milles osales nii palju riike ja nii palju inimesi sai surma ja lendasid õhulaevad ja aeroplaanid ja pommitati tagalat ja linnu ja tsiviilelanikke ja allveelaevad uputasid laevu ja suurtükid tulistasid suure kaarega kümne või kaheteist kilomeetri kaugusele. Ja sakslased leiutasid gaasi ja inglased tanki ja teadlased leiutasid isotoobid ja relatiivsusteooria, mille järgi mitte miski polnud metafüüsiline, vaid kõik oli relatiivne. Ja kui Senegali kütid esimest korda lennukit nägid, siis nad arvasid, et see on mõni kodustatud lind, ja üks Senegali sõdur lõikus surnud hobuste küljest lihatükke ja loopis neid endast võimalikult kaugele, et lennukeid eemale meelitada. Ja sõdurid kandsid rohelisi maskeerimisülikondi, sest nad ei tahtnud, et vaenlane neid märkaks, ja see oli toona uuenduslik, sest eelnevates sõdades olid sõdurid kandnud hästi värvilisi mundreid, et neid juba kaugelt näha oleks. Ja taevas lendasid õhulaevad ja aeroplaanid ja hobused kartsid neid hirmsasti. Ja kirjanikud ja luuletajad otsisid viisi, kuidas seda kõike väljendada, ja leiutasid aastal 1916 dadaismi, sest see kõik tundus neile ogar. Ja Venemaal mõeldi välja revolutsioon. Ja sõdurid kandsid kaelas või randmel tunnusplaati oma nime ja polgu numbriga, et teataks, kes on kes ja kuhu saata kaastundetelegramm, aga kui plahvatus neil pea või käe otsast rebis ja tunnusplaat kaduma läks, teatas sõjastaap, et nad on tundmatud sõdurid, ja enamikus pealinnades rajati nende auks igavene tuli, et neid ei unustataks, sest tuli hoiab elus ammuseid mälestusi. Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm. Ja terves maailmas kokku oli langenud sõjamehi 15 508 km. /…/

Aga mõned ajaloolased ütlesid, et kahekümnes sajand algas tegelikult varem ja sellele pani alguse tööstusrevolutsioon, mis hävitas traditsioonilise maailma, ja kõiges on süüdi lokomotiivid ja aurikud. Ja teised jälle ütlesid, et kahekümnes sajand algas siis, kui avastati, et inimesed põlvnevad ahvist, aga mõned inimesed ütlesid, et nemad põlvnevad ahvist vähem kui teised, sest nemad on arenenud kiiremini. Siis hakkasid inimesed võrdlema keeli ja vaagima, kes on tsiviliseerumisprotsessis kõige kaugemale jõudnud. Enamasti arvati, et prantslased, sest Prantsusmaal toimus huvitavaid asju ja prantslaste konversatsioon oli oskuslik ja nad kasutasid subjunktiivi imperfekti ja konditsionaali perfekti ja naeratasid naistele võrgutavalt ja naised tantsisid kankaani ja kunstnikud puistasid impressioone. Sakslased omakorda ütlesid, et tõeline tsivilisatsioon peab olema lihtne ja rahvalähedane ja nemad leiutasid romantismi, ja paljud saksa luuletajad kirjutasid armastusest ja orgudes voogasid udulaamad. Sakslased ütlesid, et Euroopa tsivilisatsiooni tõelised kandjad on nemad, sest nemad oskavad sõdida ja äri ajada, aga ka seltskondlikult meelt lahutada. Ja prantslased on upsakad ja inglased on ennast täis ja slaavlastel pole korralikku keelt ja keel on rahva hing ja slaavlastel pole ei rahvust ega riiki vaja, sest see ajaks neil vaid pea segamini. Ja slaavlased jällegi ütlesid, et see pole nii ja tegelikult on neil keel, mis on vanem kui ükski teine ja seda on lihtne tõestada. Ja sakslased nimetasid prantslasi KONNAÕGIJATEKS ja prantslased nimetasid sakslasi KAPSAPEADEKS. Ja venelased ütlesid, et kogu Euroopa käib alla ja katoliiklased ja protestandid on Euroopa hukka ajanud, ja panid ette, et ajavad türklased Konstantinoopolist välja ja liidavad seejärel Euroopa Venemaaga, et usk oleks kaitstud.

*

Esimest maailmasõda kutsuti ka kaevikusõjaks, sest pärast paari esimest kuud jäi rinne seisma ja sõdurid varjusid mudastesse kaevikutesse ja öösiti või koidikul tõusid sealt rünnakule, et üritada vallutada kahekümne või kolmekümne või viiekümne meetri jagu vaenlase maad. Ja nad kandsid rohelisi mundreid ja maskeerimisülikondi ja pommitasid ja tulistasid üksteist. Sakslastel olid miinipildujad ja prantslastel mortiirid ja nõnda said nad üksteist kaarega tulistada. Kui üksus tormas rünnakule, pidid sõdurid hüppama üle kaevikute ja lõikama end läbi okastraattõkete ja hoiduma miinile astumast ja vaenlane tulistas neid kuulipildujast. Ja neis kaevikuis veetsid sõdurid kuid ja aastaid ja neil oli igav ja nad kartsid ja mängisid kaarte ja panid oma kaevikutele ja käikudele igasuguseid nimesid. Prantslased mõtlesid välja nimed TIGU, OOPERIVÄLJAK, JAMA, DESERTÖÖR, KÄTTEMAKS, PARAS PÄHKEL, sakslased omakorda GRETCHEN, BRUNHILDA, PAKS BERTA ja VERIVORST. Sakslased ütlesid, et prantslased on upsakad, ja prantslased ütlesid, et sakslased on matsid. Ja enam nad ei arvanud, et saavad jõuluks koju, ja tundsid end üksildaste ja hüljatutena. Armeede staabid teatasid, et sõda läheneb lõpule ja ei tohi meelt heita ega lasta võitlusvaimul langeda, vaid tuleb olla kannatlik ja positiivne, ja aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEVPÄEVALT POSITIIVSEM. Arstiteadusele jäi suureks mõistatuseks, kuidas neis kaevikuis ei puhkenud katk, sest seal elasid ka rotid ja õgisid laipu ja hammustasid sõdureid sõrmest ja ninast. Armeede staapides kardeti, et puhkeb katk ja vastane saab võimaluse kaitsepositsioonid vallutada, ja nii kuulutati välja preemia iga tapetud roti eest, ja sõdurid tulistasid rotte ja lõikasid neil saba otsast, et saada asitõend, ja õhtul andsid nad need rotisabade erivolinikule, kes sabad üle luges ja ütles, kes kui palju teeninud oli, aga raha ei jõudnud kunagi kohale, sest vastavaid vahendeid polnud eraldatud. Ja sõduritega koos elasid ka täid. Kui sõdurid öösiti vaenlasi varitsesid, kuulsid nad vahel, kuidas mõni vaenulik sõdur end kratsis, ja taipasid selle peale, kus vastane täpselt peitus, ja tulistasid siis tema suunas ja heitsid granaate. Täisid sellest vähemaks ei jäänud ja vaenlasi ka mitte. (Ouředník, 2018:5-9)

*

Kahekümnenda sajandi lõpua ei teatud täpselt, kas uue aastatuhande algust peaks tähistama aastal 2000 või alles aastal 2001. Maailmalõppu ootavatele inimestele oli see oluline, aga suurem osa inimestest maailmalõppu ei uskunud ja neile oli see täiesti kama. Mõned küll ootasid maailmalõppu, aga arvasid, et see saabub täiesti suvalisel päeval. Ja mõned kristlased ütlesid, et nagunii on juba käes aasta 2004, sest Jeesus sündis neli aastat varem, kui on kombeks arvata. Ja juudi kalendri järgi oli juba käes aasta 5760 ja muhameedlaste kalendri järgi oli alles aasta 1419 ja ka Juliuse kalendri järgi oli vähem kui Gregoriuse kalendri järgi ja sellepärast puhkeski Oktoobrirevolutsioon alles novembris. Ja budistidele oli ka see täiesti kama, sest Buddha kalendri järgi oli aasta 2542 ja budiste huvitas pigem see, kelleks nad järgmises elus saavad, kas kärnkonnaks või rohepärdikuks vmt. Budismile ja taoismile sigines kahekümnenda sajandi Euroopas palju poolehoidjaid, kes tagusid gongi ja hingasid viirukit ja rääkisid yinist ja yangist ja kirjutasid müstikaraamatuid ja ütlesid, et maailm on täis mõistatusi, ent ainult näiliselt, sest tegelikult on kõik harmooniline. Ja kui keegi elas läbi midagi mõistatuslikku, siis kirjutas ta sellest raamatu, sest saabunud oli meediaajastu ja kõik tahtsid kirjutada mingigi raamatu. Inimesed kartsid ka maailmalõppu, aga hoopis enam terroristlikke rünnakuid ja elektrooniliste süsteemide rikkeid, mis ajaksid rivist välja televiisorid ja videod ja mikrolaineahjud ja sularahaautomaadid ja lennujaamad ja kiirteede teadetetahvlid ja linnade valgusfoorid ja uusehitiste liftid. Atentaatite hulk kasvas kahekümnendal sajandil meeletult, sest nõnda sai kuulutada, et keegi pole millegagi sugugi nõus, ja kõige kuulsamaks sai aastal 1914 Sarajevos Austria troonipärijale korraldatud atentaat, mis vallandas Esimese maailmasõja ja koos sellega ka kahekümnenda sajandi. Elektrooniliste süsteemide riket, mille eest spetsialistid kodanikke hoiatasid, kutsuti MILLENNIUM BUG ja see oleks pdanud juhtuma 31.12.99 keskööl, kui aastaarvuks tuli 01.01.00, sest enamik infotehnoloogilisi rakendusi kasutas kahekohalist aastaarvu ja meid ähvardas oht, et elektroonilised süsteemid identifitseerivad aastarvu 2000 hoopis arvuna 1900, justkui kahekümnendat sajandit ja atentaati Austria troonipärijale poleks iial olnudki. (Ouředník, 2018: 12-13)

*

Ja sakslased ütlesid, et prantslased õgivad konni ja venelased väikseid lapsi, ja prantslased ütlesid, et sakslased söövad väikseid lapsi ja rupskeid. Naised saatsid rindele pakke ja kirju tundmatutele sõduritele ja sõdurid vastasid neile ja pärisid, kui vana kirjasaatja on. Vahel juhtus, et sõdur langes enne kui kiri kohale jõudis, ja sel juhul otsis komandör oma meeskonnast mõne võitleja, kellele keegi ei kirjutanud ja kellel oli sama ristinimi. Naised saatsid kirju ja töötasid relvatehastes ja valmistasid pomme ja lahingugaasi. Inglismaa relvatehastes töötas miljon naist ja iga päev jäi keskmiselt 18 neist pimedaks ja teised surid aegamisi gaasimürgitusse. Relvatehastes töötavate naiste juuksed olid oranźid ja näod kollased ja inimesed kutsusid neid kanaarilindudeks. Ja arstid uskusid, et pärast sõda on kaks kolmandikku neist viljatud.  (Ouředník, 2018: 14)

*

Esimesel sõja-aastal või esimesel pooleteisel aastal pärast sõja algust juhtus vahel, et sõdurid lõpetasid üksteise pihta tulistamise ja mõneks tunniks võttis maad väljakuulutamata vaherahu ja sõdurid käitusid siis nii, nagu sõda polekski. Vauquois’ all oli Saksa sõduritel üks väljaõpetatud koer, kes jooksis sakslaste ja inglaste liinide vahel ja vedas leiba ja sigarette ja śokolaadi ja konjakit. Sakslastel oli sigarette ja śokolaadi, aga neil polnud leiba ega konjakit, samal ajal kui inglastel oli külluses leiba ja konjakit, aga vähe sigarette. Ja Predazzo all saatsid austerlased itaallastele kõutsi kaardiga, millele oli kirjutatud SAADAME TEILE MEIE KÕUTSI KOOS SIGARIGA. Sigar oli nöörijupiga kõutsile selga seotud. Ja itaallased pahvisid sigarit, aga kõutsi lõid nad maha ja sõid ära. Ja Carency all aastal 1914 laulsid Saksa ja Prantsuse sõdurid üheskoos jõululaule ja hüüdsid vastastikku tooste ja viskasid nalja. Sakslased hüüdsid prantslastele, kas vastab tõele, et te õgite konni, ja prantslased küsisid sakslastelt, kas vastab tõele, et õlu paneb vuntsid kasvama. Armeede staabid talusid seda väljakuulutamata vaherahu, sest see lubas sõduritel puhata ja hoidis kokku puhkuseraha. Ja hiljem otsustas Saksamaa kõrgem väejuhatus, et oleks ilmne raiskamine, kui neid väljakuulutamata vaherahusid ei kasutataks õiglase propaganda tegemiseks ja vaenlase teavitamiseks, ja hakkasid trükkima lendlehti ja postkaarte, mida Saksa sõdurid siis ühes sigarettidega läbi miiniväljade saatsid. Lendlehtedel seisis, et inglased ainult teesklevad prantslaste aitamist või et idarindel on läbi murtud ja Vene armee on Uuralite taha kupatatud. Ja postkaartidel olid sakslaste kätte vangi langenud Prantsuse sõdurid ja neil kõigil oli päevitunud nägu ja puhas munder. (Ouředník, 2018: 16-17)

WWI ja Paul McCartney - Pipes of Peace (1983)

*

Oli ka inimesi, kes ootasid kahekümne esimest sajandit ja ütlesid, et see on inimkonna uus võimalus ja me peame õppima mineviku vigadest ja looma uue inimese, kes vastab paremini uue aja nõudmistele. Ja kui inimene õpib mineviku vigadest, siis ei tule enam ei sõdu ega haigusi ega üleujutusi ega maavärinaid ega näljahäda ega totalitaarseid reźiime, sest uus inimene on dünaamiline ja tolerantne ja positiivne. Kahekümnenda sajandi kohta öeldi, et see oli inimkonna ajaloo kõige mõrvarlikum sajand, ja need, kes ootasid kahekümne esimest sajandit, ütlesid, et nii või teisiti enam hullemaks minna ei saa, aga teised ütlesid jälle, et hullemaks saab alati minna või siis vähemalt jääda sama hulluks. Mõned piiblit lugenud inimesed ütlesid, et inimkonda ei saa õpetada ja piiblis on küll anagrammide, küll permutatsioonide kujul kõik kirjas, seal on näiteks kirjutatud, kellele, millal ja kes sooritab atentaadi ja kus ja millal kukub valitsus ja puhkeb sõda ja kes kus presidendiks saab, ja seal on kirjas ka näiteks POOL MILJONIT LANGENUT VERDUNI ALL ja ZYKLON B ja AIDS ja KOMMUNISMI HUKK VENEMAAL ja kõik andmed ja üksikasjad, ühesõnaga kõik, mis on juhtunud ja juhtub, aga meie ei oska seda ennustada, sest meie lihtsalt ei tea, mida tegelikult otsime, aga kui me teaksime, mida otsime, siis leiaksime sealt kõik õigeaegselt, ent siis ei saakski midagi juhtuda ega saaks seal midagi ka kirjas olla. Nad ütlesid, et see võib kõlada kummaliselt, kuna keegi ei saa sellest aru, aga nemad on saanud nägijaks. Ja mõned ütlesid, et maailmalõpp saabub õige pea, ja teised ütlesid, et alles mõne aja pärast. Ja antropoloogid ütlesid, et maailmalõpp on üksikindiviidi ja kogukonna jaoks oluline tegur, sest aitab pagendada hirmu ja agressiivsust ja leppida omaenese surmaga. Ja psühholoogid ütlesid, et indiviidi jaoks on oluline agressiivsus välja elada ja parim vahend selleks on võitlussport, sest seal saavad kõik oma agressiivsuse välja elada ja surma saab palju vähem kui sõjas.

Aastatel 1944 ja 1945 võitles Saksa armees pool miljonit naist ja osa neist  töötas spetsiaalsetes demineerimisüksustes, et Saksa sõduritele oleks tagatud taandumistee, ja teised tulistasid alla lennukeid, mis tulid Saksa linnu pommitama. Ja neli miljonit naist oli ametis tsiviilkaitses ja nemad kaevasid puruks pommitatud majadest välja laipu ja vedasid neid ühishaudadesse, et ei puhkeks katk. Aga mõnes linnas korraldati naistele erilisi laibapõletamise kursusi. Kursused kestsid neli päeva ja igal neil osales viisteist kuni kakskümmend õppurit. Nad õppisid, kuidas kasutada kondipurustajat ja kuidas siluda auku, kuhu surnukehi laoti, ja kuidas sõeluda augule mulda, et hiljem saaks sellele puid istutada. Puud olid linnades väga olulised, sest nad tagasid hapniku taastootmise, ja laibatuhka sai kasutada puu- ja juurviljaaedades väetise asemel, sest orgaanilist väetist Saksamaal tollal nappis. Laibad majavaremetes olid kas kägaras või hoidsid kahe-kolme kaupa üksteisel käest või isegi embasid üksteist ja neid tuli siis üksteise küljest lahti saagida, et nad varemetest kätte saada. Ja üks naine ei tahtnud laipu saagida ja puhastussalga komandör tahtis ta sabotaaźi eest maha lasta, aga sõdurid, kes pidanuks naise maha laskma, olid vahepeal deserteerunud. (Ouředník, 2018: 17-19)

*

Pärast Esimest maailmasõda levisid Euroopas kommunism ja faśism, sest palju inimesi arvas, et vana maailm on mäda ja tuleb otsida uusi teid ja demokraatlik reźiim ei hoidnud ära maailmasõda ja kapitalism provotseeris majanduskriisi. Kommunistid ja faśistid ütlesid, et tuleb välja mõelda uus inimene, kes on uhke ja tugev ja töökas ja aus ja mõistab kõrgemat õiglust ja elu kollektiivis. Kõrgem õiglus tähendas, et kõik inimesed pole päris võrdsed, vastupidiselt sellele, mida kinnitasid demokraatlikud reźiimid, mille põhiseadused tagasid kõikidele kodanikele võrdsed õigused. Kommunistid ja faśistid arvasid, et inimõigused on suitsukate, mille taha on peidetud kodanlaste huvi ekspluateerida töölist. Ja siis öeldi, et maailm tuleb kodanlikust kõdust vabastada ja teha vana maailmaga sotid selgeks ja kehtestada uus. Faśistid ütlesid, et uues maailmas on igaüks tööline, nagu kunagi oli igaüks kristlane, ja kommunistid ütlesid, et uues maailmas valitseb klassideta ühiskond, kus kõik töötavad kõigi hüvanguks. Ja nad ütlesid veel, et kommunism on inimkonna ajaloo seaduspärane ja lõplik etapp. Ja ennelõunal teevad inimesed füüsilist tööd ja pärastlõunal vaimset. Esimene kommunistlik partei tekkis aastal 1918 Venemaal ja esimene faśistlik partei aastal 1919 Itaalias ja Itaaliast levis faśism üle kogu Euroopa, sest rahval oli tunne, et poliitiline võim on korrumpeerunud ja mitmeparteisüsteem maksab väga palju ja sellest pole kellelegi kasu. Kommunistid ja faśistid ütlesid, et mitmeparteisüsteem ja demokraatia põhjustavad ühiskonna degenereerumist ja väärtuste kadu. Ja kui nemad võimule saavad, siis tagavad nad kõigile mugava ja õnneliku elu, välja arvatud muidugi neile, kes seda ei vääri, ja tuleb kindlustada ühiskonna terve tuumiku vaba areng ja vabaneda parasiitidest, kes klammerduvad vana maailma külge, sest nad pole võimelised mõtlema revolutsiooniliselt. Ja Saksamaal sündis natsism, mis propageeris rassilist puhtust, ja see tähendas, et aarjalased ei tohtinud seguneda alaväärtuslike rassidega ega rikkuda oma aarja verd. Aarjalast iseloomustasid valge nahavärv ja heledad juuksed ja nende kolju pikkuse ja laiuse vaheline suhtarv oli väiksem kui 75 ja neile oli antud loov vaim ja kollektiivitaju. Natsid ütlesid, et loodus on julm, aga õiglane. Ja veel ütlesid nad, et kes tahab ellu viia uusi revolutsioonilisi mõtteid ja väärtusi ja kõrgemat õiglust, peab samuti olema karm ja õiglane. Ja ajalugu on igavene võitlus tõe ja vale vahel. Ja nemad on tõde. Ja iga inimene peab valima, kelle poolel ta tahab olla, sest muidu pühib ajaloo orkaan ta oma teelt. (Ouředník, 2018: 21-22)

*

Pärast Esimest maailmasõda hakati langenud sõjameestele mälestussambaid püstitama, et langenuid ei unustataks. Ajaloolased ütlesid, et mälestusmärgid langenud sõjameestele olid olemas juba enne Esimest maailmasõda, aga alles kahekümnendatel aastatel said need Lääne tsivilisatsioonis üldtunnustatud mälestamissümboliks, ja kujurid ja kiviraidurid olid rõõmsad, et neil oli palju tellimusi. Langenute mälestuseks püstitati kõige sagedamini kas steel või obelisk. Ülal oli kukk  või Püha Jüri või kotkas vastavalt sellele, mis rahvusest langenud võitlejad olid, keskel oli rahuliku ja kindlameelse ilmega relvastatud sõdur ja all naised ja lapsed ja antropoloogid ja etnoloogid ütlesid, et see on omane indoeuroopa kultuurile. Langenud sõjameeste nimed seisid enamasti tähestikulises järjekorras. Kõige sagedasemad sõnad mälestusmärkidel olid ISAMAA, KANGELASED, MÄRTRID ja MÄLETA. Vahel oli mälestusmärgil kiri SÕDA OLGU NEETUD ja mõnes linnas püstitati mälestusmärk ka sõjameestele, kelle sõjatribunal oli allumatuse tõttu mõistnud surma või sunnitööle. Aastal 1916 hukati Juvincourt’is sõdur, kes ei kandnud määrustepäraseid pükse ega tahtnud panna jalga surnud kaaslase pükse, sest need olid määrdunud ja verised. Ja aastal 1920 mõtlesid prantslased välja tundmatule sõdurile pühendatud ausamba, millele oli lisatud ka igavene tuli, ja see saavutas suure edu ka Inglismaal ja Belgias ja Itaalias ja uutes riikides, millel veel polnudki ajalugu, nagu Tśehhoslovakkia ja Jugoslaavia jne. Tundmatuks sõduriks võis saada võitleja, kellel plahvatus rebis pea otsast või kelle tunnusplaadi purustas vaenlase kuul või kes jäi varingu alla või vajus sohu. Üks Belgia sõdur vajus Courtrai all põlvist saadik rabamülkasse ja ta neli kaaslast ei jaksanud teda välja sikutada ja kõik hobused olid juba surnud. Ja kui nad neli päeva hiljem sama teed mööda taganesid, oli sõdur ikka veel elus, aga mülkast vaatas välja ainult tema pea ja enam ta ei karjunud.

Ja kui natsid sõja kaotasid, korraldasid võitjariigid rahvusvahelise kohtu ja juristid kaalusid, kuidas nimetada juudiküsimuse lõplikku lahendamist ja erinevaid mustlaste ja slaavlaste hävitamise plaane jmt., ja mõtlesid välja genotsiidi mõiste. Ajaloolased kuulutasid, et kahekümnendal sajandil leidis maailmas aset umbes kuuskümmend genotsiidi, ent mitte kõik  neist ei jõudnud ajaloolisse mällu. Ajaloolased väitsid, et ajalooline mälu pole ajaloo osa ja mälu on nihkunud ajaloolisest sfäärist psühholoogilisse sfääri ja see on kehtestanud uue mäletamise reźiimi, mille keskmes pole enam sündmuse mäletamine, vaid mälestuse mäletamine. Ja mälu psühhologiseerimine äratas inimestes tunde, et nad on minevikule midagi võlgu, aga kellele ja mida nad peaksid tasuma, ei olnud selge. Viimaks hakati juudiküsimuse lõplikku lahendamist kutsuma holokaustiks või shoa’ks, sest juudid ütlesid, et see polnud genotsiid, vaid midagi veelgi hullemat, mida inimene ei suuda mõista, ja nad ütlesid, et see on juutide spetsiifika, ja paljudele inimestele tundus, et juudid on genotsiidi kaaperdanud, ja ütlesid, et mis tahes genotsiidi ohvrid tajuvad oma kogemust millegi niisugusena, mida inimene ei suuda mõista, ja juudid on asendanud ajaloolise tegelikkuse selle representatsiooniga ja nõnda on nad paradoksaalsel kombel osalised selles, et paljudele inimestele kangastub holokaust mingi dramaatilise filmistseenina. Ja mõned rabid ütlesid, et juutide hukkumine koonduslaagrites ei olnud juhus või eksitus, vaid tegu oli nende hingede reinkarnatsiooniga, mis eelmistes eludes olid patustanud, suudab ju ainult mõni üksik hing kogu oma maise elu jooksul jääda jumalakartlikuks ja rikkumatuks. Ja ajaloolased ütlesid, et traditsiooniliselt ajaloo käsitamiselt mälu järjepidevusena on Lääne ühiskond liikunud pigem ajaloo diskontiinumisse projitseeritud mälu käsitamisele. Ja teised rabid väitsid omakorda, et holokausti ajal tõmbus Jumal kõrvale, aga tegemist ei olnud karistuse kui seesugusega, vaid maailma naasmisega oma algstaadiumisse, kui Jumal ei olnud veel loonud korda ja pimedus oli sügavuse peal. Ja üks noor juuditar elas sõja üle tänu sellele, et mängis Struthofi perroonil viiuliga aariaid ”Lõbusast lesest”. Ja ajaloolased ütlesid, et ajalookirjutuse identiteediloomeajastu on lõplikult läbi saanud, sest historiograafia on astunud epistemoloogilisse ajastusse. (Ouředník, 2018: 26-28)

*

Naiste emantsipatsioon ja antibeebipillide ja tampoonide ja ühekordsete mähkmete leiutamine tõid kaasa laste arvu vähenemise Euroopas, aga lisandus mänguasju ja lasteaedu ja liumägesid ja ronimispuid ja koeri ja hamstreid jpm. Sotsioloogid ütlesid, et lapsest on saanud perekonna tähelepanu keskpunkt ja üha enam ka selle kõige mõjukam liige. Ja lapsed tahtsid olla iseseisvad ja oma identiteediga ega tahtnud kanda vanema venna või õe mütsi või saapaid ja tahtsid aina uusi mütse ja saapaid ja värvipliiatseid ja konstruktoreid ja kaisukarusid ja nukke. /…/

Seksuoloogid ütlesid, et Barbie-nukk on esimene vahend, mis aitab väikestel tüdrukutel luua oma feminiinset identiteeti ja nukku saatev edu tõestab, et laste seksuaalsus on olemas. Laste seksuaalsusest räägiti kahekümnendal sajandil väga palju pärast seda, kui tuvastati, et väikesed tüdrukud tahaksid saada last oma isaga ja see laps oleks siis tegelikult peenise aseaine, sest väikesed tüdrukud tahaksid, et ka neil oleks peenis, ja see nukk oleks ühtaegu nii laps oma isalt kui ka peenis. Nukutootjad valmistasid pikka aega ainult tüdruknukke, aga hiljem hakati valmistama ka poissnukke, ja tüdruknukkudel oli jalge vahel väike vagu ja poissnukud olid linnukesega. Ja seitsmekümnendatel aastatel hakati valmistama ka musti ja pruune nukke, kuid neid ostsid enamasti valged vanemad, kes tahtsid sellega mõista anda, et nad ei ole rassistid. Rassism oli üheksateistkümnendast sajandist pärit teooria, mis kuulutas, et rassidel on muutumatu omapära ja nad on erineval arenguastmel ja kõige arenenumad on valged, kellel on kaasasündinud taip ühiskonna organiseerimiseks ja abstraktseks mõtlemiseks ja seltskondlikuks meelelahutuseks, ja rassist oli inimene, kes kartis, et rasside segunemine ohustab valgete omapära ja järab geneetilist potentsiaali, mis on lubanud sammuda valgetel inimkonna esirinnas. Inimesed, kes ei armastanud juute, ei olnud rassistid, vaid antisemiidid, sest erinevalt näiteks mustanahalistest ja indiaanlastest ja mustlastest jt. ei peetud juute sõna otseses mõttes vähemväärtuslikuks, vaid pigem looduse kõrvalekaldeks. Sõna ”antisemiit” tekkis üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja tähistas inimest, kes ei tahtnud, et juudid valitseksid maailma, ja kutsusid kaaskodanikke vastupanule. Rassismist sai pärast Teist maailmasõda oluline ühiskondlik probleem, sest Euroopa rikastes riikides seadsid end sisse rohkearvulised rahvusvähemused, keda ühiskond oli sunnitud absorbeerima. Eksisteeris kaks poliitilist rahvusvähemuste absorbeerimise mudelit, integratsioon ja assimilatsioon, ja integratsiooniga tegelesid riigid, kus usuti, et kodanikuühiskonnas võivad koeksisteerida erinevad kultuurimudelid ja on parem mitte üksteises lahustuda, vaid jätta kõigile alles nende omapära, ja assimileerimist surusid läbi riigid, kus usuti universalismi ja arvati, et on olemas kõrgem ühiskondlik huvi, millele alluvad etnilised ja kultuurilised omapärad. Pikka aega tundus, et assimilatsioonimudel on integratsioonimudelist edukam, sest maades, kus seda juurutati, polnud selliseid rassirahutusi nagu Inglismaal või Ameerikas, ent sajandi lõpus, kui hakati rääkima globaliseerumisest ja mondialismist, läks universalism moest ja kõik tahtsid olla oma identiteediga ja uhked oma rassi üle, ent mitte rassilises, vaid tsivilisatsioonilises mõttes, ja elada kooskõlas traditsioonidega ja naasta oma juurte juurde jne.

Seks muutus kahekümnenda sajandi Euroopas väga oluliseks, olulisemaks kui religioon ja peaaegu sama oluliseks kui raha, ja kõik tahtsid ühtida kõikvõimalikes poosides ja mõned mehed määrisid oma sugutit kokaiiniga, et erektsioon kestaks kauem, kuigi kokaiini pruukimkine mis tahes põhjusel oli täiesti keelatud. Ja pärast Teist maailmasõda hakkasid filmidesse ilmuma stseenid, milles kangelased ühtisid, ja seni oli seda peetud kohatuks, sest paljud inimesed uskusid veel taevaisasse ja suguühet märkis ainult kaadrisse ilmunud voodi või kell või taevas ehk siis läks lihtsalt pimedaks. Ja naised tahtsid kogu aeg orgasmi saada ja mehed olid selle pärast närvilised ja neil olid erektsiooniprobleemid ja nad proovisid igasuguseid afrodisiaakumeid ja käisid psühhoanalüüsis, et saada teada probleemi põhjus ja see, ega nad äkki pole lapsepõlves mingit traumat läbi elanud, millest nad teadlikudki pole. Psühhoanalüüsi mõtles aastal 1900 välja üks Viini neuroloog, kes tahtis uurida psüühilisi protsesse ja määrata subjekti teadvustamatuse kaudu, ja järeldas, et neuroos ja hüsteeria jmt. on lapsepõlve seksuaaltraumade sümptomid, ja selle jaoks mõtles ta välja uued meetodid ja mõisted, nagu mõnu korraldamine ja tungide lahknemine ja tsensuur ja Mina ja Ülimina ja libiido ja kompleks, mis võis olla tingitud kastratsioonikompleksist või olla Oidipuse oma. Ja aastal 1938 põgenes ta natside eest Londonisse, aga tema neli õde surid koonduslaagris. Aga kui patsient mõistis, mis on tema ängi ja neuroosi põhjus, oli tal kohe parem olla, sest see oli normaalne. Kommunistid ütlesid, et kommunistlikus ühiskonnas elavad inimesed ei vaja seksi, sest suurimat rõõmu peab inimesele pakkuma hästi tehtud töö, ent kapitalismis ei tundnud inimesed oma tööst rõõmu, sest neid ekspluateeriti, ja sellepärast pöördusid nad igasuguste aseainete poole. Kommunistid ütlesid, et ilma klassiteadlikkuseta ei saa seks rahuldust pakkuda, isegi kui seda korrata lõpmatuseni, ja nad kartsid, et kui inimesed käiksid psühhoanalüüsis ja kalduksid aseainete poole, ohustaks see sotsialismileeri ühtsust. Ja nad ei tahtnud, et inimesed loeksid tagurlikke raamatuid ja kannaksid kriiskavaid riideid ja väljakutsuvaid soenguid ja näriksid nätsu jmt. Närimiskummi mõtles välja üks Ameerika apteeker ja Euroopas hakati seda müüma aastal 1903, aga laiemalt levis see viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Nätsu närisid eelkõige noored inimesed, kes väljendasid sellega oma suhtumist ühiskonda ega pidanud muretsema plommide pärast.

Viiekümnendatel aastatel õhtisid filmikangelased enamasti viljaväljadel, sest viljaväljad olid osa noorusest ja uuest elust, mis noori kangelasi ees ootas, ja tuul sasis viljapäid ja silmapiiril loojus päike ja naiste rinnad kerkisid, aga kuuekümnendatel aastatel ühtisid filmikangelased ookeanirannal tõusulainetes, sest see oli romantiline, ja rannaliiv kleepus nahale ja tagumikud välkusid ja vee kohal hõljus uduloor. Kuuekümnendatel aastatel tehti ka esimesed pornofilmid, milles ühtiti pea vahetpidamata erinevates kohtades. Ja noortele tüdrukutele mõeldud ajakirjades selgitasid elunäinud naistoimetajad, kuidas õigesti fellatsiooni teha jmt. Ja  noormeestele mõeldud ajakirjades selgitasid elunäinud toimetajad, kuidas hoiduda enneaegsest ejakulatsioonist ja kuidas preservatiivi märkamatult peale tõmmata. Ja reklaamiagentuurid mõtlesid välja preservatiivide reklaame ja juurdlesid, kuidas noori vaatajaid asjakohaselt kõnetada, ja üks reklaamiagentuur mõtles välja reklaamiklipid, milles ühtisid erinevad muinasjututegelased: Lumivalgeke ja Tuhkatriinu ja Eeslinahk ja Śeherezade. Ka väärtfilmides ühtiti aina sagedamini, aga kriitikud ütlesid, et siin on suguühe hoopis midagi muud, sest siin pole suguühe kui selline, vaid selle representatsioon. Ja kui mõnes väärtfilmis ühtiti hästi palju, siis öeldi, et antud film väljendab meie entomoloogilist lähenemist armastusele ja see on õige, sest nii saame sügavamalt juurelda suguühte olulisuse üle mitte ainujlt antropoloogilises, kultuurilises või poliitilises kontekstis, vaid ka inimese elus. Seitsmekümnendatel aastatel ühtisid filmikangelased peamiselt autos, sest nii oli originaalne ja elutempo kiirenes pidevalt ja noored vaatajad, kellel autot polnud, võisid siis kujutleda, mis neid elus ees ootab. Ja mehed lamasid üha sagedamini all ja naised istusid peal, sest nad olid vahepeal emantsipeerunud. Ja kaheksakümnendatel aastatel tekkis telefoniseks ja mehed helistasid erinevatele numbritele, kus naised ütlesid neile kuuldetorusse TUNNEN, ET MUL LÄHEB MÄRJAKS või SURU SEE MULLE SÜGAVALE SISSE või KAS SA LASED MUL SEDA MAITSTA? Jmt. (Ouředník, 2018: 35, 38-42)

Seks, autod ja kaheksakümnendad: The Normal - Warm Leatherette (1980, inspireeritud JK Ballardi düstoopiast "Crash", video: kaadrid filmist "Crash" (1996, rez. D. Cronenberg)

*

Kommunistid ja natsid ütlesid, et tuleb kehtestada maailm, mis vastab asjade loomulikule käigule. Ajaloolased ja antropoloogid ütlesid hiljem, et kommunism ja natsism asendasid usu Jumalasse usuga revolutsiooni ja inimesed ühinesid kommunismi ja natsismiga sarnastel ajenditel, millest tugevaim oli tunne, et nad kuuluvad väljavalitute hulka, kelle kätes on inimkonna saatus. Natsid arvasid, et tulevane harmooniline maailm koosneb tugevatest, ohvrimeelsetest ja solidaarsetest indiviididest ja ühised huvid ja vennalikkus püstitavad tammi roiskumise ette, milleni humanistid ja valgustajad olid vana maailma viinud. Kommunistid jällegi arvasid, et uues maailmas on kõik kodanikud vastastikku asendatavad ja rahvas moodustab monoliitse ja jagunematu terviku ja kellelgi pole isiklikke huvisid, sest kõik on ühine, ja just see takistab roiskumist, milleni valitsevate klasside isekad huvid olid vana maailma viinud. Ja nii ühed kui teised kuulutasid, et terror on vajalik, sest ainult nii saab võidelda demokraatiaga, mis uuristab kõike ja viib selleni, et inimestest saavad homoseksuaalid ja anarhistid ja muiduleivasööjad ja skeptikud ja individualistid ja alkohoolikud jne. ja võideldi nii homoseksuaalide, muiduleivasööjate kui ka alkohoolikute vastu ja kommunistlikul Venemaal pidid joodikute lapsed igal pühapäeval kõndima väljakul plakatiga, millele oli kirjutatud ISSI, ÄRA JOO, MA TAHAN LEIDA OMA KOHA UUES MAAILMAS, ja Natsi-Saksamaal pidid joodikud käima väljakul plakatiga MA JÕIN KÕIK MAHA JA PERELE EI JÄÄNUD MIDAGI. Ja kui joodikud end ei parandanud, saadeti nad koonduslaagrisse, et nad töötaksid seal kõigi hüvanguks. Saksa koonduslaagrite värava kohal oli kiri TÖÖ TEEB VABAKS, aga Nõukogude koonduslaagrite värava kohal oli kiri ENNASTSALGAVA TÖÖGA TÄIDAME PLAANI. Ja selle asemel et öelda TERE PÄEVAST, ütlesid kommunistid AU TÖÖLE, sest nad olid veendunud, et töö on tähtis ja kui nad teevad tööd, võidab kommunism kogu maailmas. Ja inimesed, kes selle asemel et öelda AU TÖÖLE, ütlesid TERE PÄEVAST või TEREKEST või JUMAL ÕNNISTAGU, olid kahtlased ja naabrid ütlesid nende kohta, et nad on halvad patrioodid. (Ouředník, 2018: 45-46)

*

Kui inimesed enam Jumalasse ei uskunud, hakkasid nad otsima viisi, kuidas väljendada, et maail, on absurdne, ja mõtlesid välja futurismi ja ekspressionismi ja dadaismi ja sürrealismi ja eksistentsialismi ja absurditeatri. Ja dadaistid tahtsid vabaneda senisest kunstist ja lõid kunsti asjadest, millest seda varem ei loodud, nagu traatidest ja tikkudest ja lööklausetest ja ajalehtede pealkirjadest ja telefoniraamatutest jne., ja ütlesid, et see on uus ja absoluutne kunst. Futuristid kirjutasid värsse, kus oli palju hüüdsõnu, näiteks KARAZUK ZUK ZUK DUM DUMDUM, ja kuulutasid ekspressiivset tüpograafiat, ja ekspressionistid ja dadaistid kirjutasid uutes ja tundmatutes keeltes värsse demonstreerimaks, et kõik keeled on võrdsed, nii arusaadavad kui arusaamatud, näiteks BAMBLA ô FALLI BAMBLA, aga sürrealistid näiteks  kuulutasid automaatset kirjutamist ja leierdamata metafoore, kirjutasid näiteks MU KORGIST VANN ON KUI SU SISALIKUSILM ja seletasid ka, miks, ja et värsi mõte tulvab iseenesest sellest välja ja on üheaegselt nii füüsiline kui ka metafüüsiline. Eksistentsialistid ütlesid, et metafüüsika käib alla ja kõik on subjektiivne, ent objektiivsus eksisteerib siiski, lihtsalt meie läheneme sellele valesti, kuna kõige tähtsam on intersubjektiivsus. Ja kogu asi on selles, et kõik peab olema autentne ja ajalugu ja selle kulg tulenevad filosoofilisest küsimusest, kas inimene suudab autentselt kommunitseeruda, ja kui jah, võiks ajalugu saada märksa sügavmõttelisemaks kui seni, muidugi kui uuendataks transtsendentaalset instantsi. Ja lingvistid ütlesid, et kommunikatsioon on ainult dekonstrueerimisviisi küsimus ja dekonstrueerida saab erineval moel. Eakad inimesed aga ütlesid, et selle kommunikatsiooniasjaga on üks suur jama, sest inimesed ei oska enam teineteisele silma vaadata ja pööravad pilgu kõrvale kohemaid, kui nende pilk kohtub teise omaga, ja tänapäeval vaatavad inimesed silma ainult pimedatele.

Talking Heads kasutas Hugo Balli dadaistlikku luulet ("Gadji beri bimba") oma loos "I Zimbra" (1979 /1983, David Letterman Live)

Esimeses maailmasõjas hukkus üheksa ja pool miljonit meest ja kuussada tuhat naist. Ja kuus miljonit meest ja kakssada tuhat naist jäid paratamatult sandiks. Ja seitse miljonit naist kaotas sõjas abikaasa ja üheksa miljonit last kaotas sõjas isa. Ja riigid olid võlgades ja valitsused trükkisid raha, mille eest ei saanud osta mitte midagi, ja inflatsioon süvenes ja aastal 1923 suurenes inflatsioon Saksamaal 2,3 miljoni protsendini aastas ja üks muna maksis keskmiselt 810 miljardit marka ja kui inimene läks leivapätsi ostma, pidi ta vedama kaasa kärutäie raha. Ja paljud inimesed tahtsid muuta maailma alustalasid ja astusid kommunistlikesse ja faśistlikesse parteidesse. Ja teised jälle meenutasid igatsusega sõjaeelset Euroopat ja aegu, mida hakati kutsuma LA BELLE ÉPOQUE või KULDAJASTU. Kuldajastu oli aeg, mil arenenud tööstusriikides oli küike küllalt ja koloniaalkauplustes müüdi eksootilisi puuvilju ja śokolaadi ja Türgi mett ja inimesed uskusid, et uus sajand kaotab vaesuse ja ränga töö ja kõik hakkavad elama mõnusalt ja hügieeniliselt ja kohustuslik kooliharidus muudab inimese paremaks ja humaansemaks. Kuldajastul käitusid inimesed üksteise suhtes viisakamalt ja isegi kurjategijad olid hoolivamad ega tulistanud politseinikke ja noored suhtusid üksteisesse austusega ja vaoshoitult ega ühtinud enne, kui olid ametlikult paari pandud, ja kui mõni nooruk vägistaski põllul mõne töölt koju ruttava piiga, kes seejärel rasedaks jäi, andis viimane lapse orbudekodusse, kus tema eest riigi rahadega hoolt kanti, ja kui mõni automobilist mõne kana alla ajas, siis astus ta autost välja ja maksis kana kinni. Ja mehed kergitasid kaabut ega puurinud pilguga naisi, keda nad tervitada ei kavatsenud, ja Inglismaal ootasid mehed, kuni poetasid taskurätte, mida mehed siis üles korjasid ja kummarduse saatel naistele tagastasid, ja naised ei suitsetanud, sest see oleks olnud epakas, ja mehed tõmbasid sigareid ja popsutasid piipu ja lutsisid huuletubakat ja silusid vuntse. Ja pühapäeviti käisid inimesed jumalateenistusel ja linnainimesed sõitsid rongiga suvistesse piknikupaikadesse ja daamid kandsid pitskübaraid ja härrad ruudulisi puhvis põlvpükse ja toksisid täispuhutavat palli madalas vees ja lõkerdasid naerda ja sürrealistid ja psühhoanalüütikud rääkisid hiljem, et see täispuhutav pall on tegelikult seksuaalne sümbol. Pärast sõda suurenes abieluväliste laste ja orbudekodude ja hullumajade arv, aga huuletubakat kasutati vähem, sest see oli ebahügieeniline. (Ouředník, 2018: 49-51)

*

Kuldajastul olid inimesed rassistid, aga nad ise seda veel ei teadnud, ehkki tundsid huvi mustanahaliste ja paapuate jt. vastu, ja suurte linnade loomaaiad organiseerisid etnograafilisi vaatemänge metslastega, kes istusid bambusonni ees, loomanahk ümber puusa, ja tegid erinevaid asju, ja inimesed käisid vaatamas, kuidas elavad paapuad ja aśantid ja suulud, ja loopisid neile komme ja suhkrutükke. Etnograafilisi vaatemänge saatis suur edu, sest inimesed tahtsid teada kuidas mujal maailmas elatakse, ja Pariisi maailmanäitusel aastal 1900 panid arenenud riigid tehniliste edusammude ja uue kunsti ja arhitektuuri kõrval välja ka oma kolooniate pärismaalaste näiteid, nuubialasi ja dahomeesid ja kariibe ja malailasi ja kanakasid. Kanakad istusid näitusel oma hurtsiku ees, loomanahk ümber puusa, ja teritasid ränikilluga kivikirvest, ehkki nad polnud iial enne hoidnud käes ei ränikildu ega kivikirvest, sest tegelikult olid nad kohaliku koloniaalvalitsuse väikeametnikud, kelle Prantsuse valitsus oli riiklikes huvides värvanud. Ja kui maailmanäitus lõppes, saatis koloniaalmuuseum nad turneele mööda Belgiat ja Saksamaad ja Taanit ja kanakad kirjutasid muuseumi direktorile kirju ja küsisid, millal neil lubatakse koju tagasi minna ja oma ametis jätkata; et vastust ei tulnud ega tulnud, lasksid kanakad ühel ilusal päeval jalga vagunist, millega nad mööda Saksamaad reisisid, naasid Prantsusmaale ja pugesid salaja laeva, mille kohta nad olid kuulnud, et see seilab Uus-Kaledooniasse, aga tegelikult oli laev teel hoopis Liibanoni. Ja kui meremehed nad trümmist leidsid ja teada said, et need on maailmanäituse kanakad, olid nad väga uhked, et põgenemiseks oli valitud just nende laev, ja nad tassisid neile süüa ega tahtnud neil lubada tööd teha ja pärisid, kui palju kivikirveid Uus-Kaledoonias aastas valmistatakse.  Pärast Esimest maailmasõda etnograafilised vaatemängud pikkamisi akkasid, sest 1 700 000 suulut jt. võitles sõjas liitlaste poolel ja inimesed harjusid nendega ega olnud enam nii uudishimulikud. (Ouředník, 2018: 54-55)

*

Kommunistid ütlesid, et vanajumalat pole olemas ja eksisteerib ainult mateeria ja tuleb rajada uus maailm, milles valitseb õiglus kõikide jaoks, kes näevad vaeva, ja keegi ei kadesta enam kedagi, sest kellelgi pole midagi sellist, mida poleks kõigil ülejäänutel. Aga enne, kui uus maailm saabub, tuleb vana maailm juurtega välja rebida ja inimesed peavad õppima uut moodi mõtlema, sest ilma uue mõtlemiseta ei sünni ka uut maailma. Ja nad ütlesid veel, et iga inimene peab valima, kas ta tahab olla progressi poolel, sest muidu pühib ajaloo orkaan ta oma teelt. Kommunistid olid seda meelt, et Oktoobrirevolutsiooniga sai ajalugu otsa, sest kommunism kehastab inimkonna arengu ajaloolist eesmärki ja on vaid aja küsimus, mil kommunism kogu maailmas võidab ja ajalool pole enam põhjust jätkuda. Ja nad ütlesid, et kommunism pole poliitiline reźiim, vaid ajalooline kategooria, ja neile, kes seda ei mõistnud ja ikka vanamoodi mõtlesid, reeturitele ja egoistidele ja kadekopsudele ja liiderdajatele ja alkohoolikutele jt., mõtlesid nad välja erilise koha, mida nad nimetasid ajaloo prügikastiks, sest selleks ajaks, kui kommunism kogu maailmas võidule pääseb, tuli teada saada, kellele pole ajaloos kohta. Ajaloolased ütlesid hiljem, et kommunismiga kaasnes uus oht inimtsivilisatsioonile, nimelt ajaloolise mälu kustutamine, ja varasemad diktatuurid olid küll mälu tsenseerinud raamatukogudes ja muuseumites jmt., aga kommunistid laiendasid mälu kustutamise kõikidele avaliku ja ka mitteavaliku elu valdkondadele ja tegid sellest õiguspõhimõtte, ja see oli originaalne. Ja aastal 1917 mõtlesid kommunistid välja revolutsioonilised tribunalid, kes mõistsid kohut reeturite ja tagurlaste üle, ja ühe õhtupoolikuga suutsid nad langetada kolmsada viiskümmend surmaotsust, mida veel vanamoodi arutav kohus poleks saanud kuidagi teha, ja samal ajal võtsid nad tarvitusele uued piinamisviisid, mis võimaldasid reeturitelt ja tagurlastelt tunnistused ja teiste reeturite ja tagurlaste aadressid kätte saada. Kõige tuntumad piinamisviisid olid KÕRVAKE ja PÄÄSUKE ja ÕNGEKORK ja MANIKÜÜR ja ELEVANDIPOEG, mis seisnes selles, et tagurlane seoti tooli või laua külge ja pandi talle pähe gaasimask, aga ilma hapnikuta, ja seejärel hakkasid kommunistid tagurlast kepiga peksma ja tagurlane hingeldas katkendlikult ja minestas kiiremini, aga kommunistid tõmbasid tal siis maski peast ja elustasid teda ja nõudsid ülestunnistust ja aadresse. Originaalne oli seegi, et mingi ajaloosündmuse lihtlabase eitamise asemel jätsid kommunistid selle mõnikord ajalukku alles, aga andsid sellele täiesti teise tähenduse. Ja kui tagurlased ei tahtnud küsimustele vastata, viskasid kommunistid nad eriliselt treenitud koerte ette, keda nad kutsusid NUMBER ÜKS, NUMBER KAKS, NUMBER KOLM jne., sest uues ühiskonnas pidi kõigil olema oma järjenumber. Ja erinevate pidustuste ja kongresside ja muude ajalooliselt oluliste sündmuste fotodelt kõrvaldati jooksvalt kommunistid, kes olid vahepeal süüdi jäänud riigireetmises või vandenõus või kodanlikus ellusuhtumises või ekslikus mõtteviisis, ja fotodele, kus algselt oli näiteks kaheksa kommunisti, jäi neid lõpuks alles kaks või kolm. Fotodele pühendati ajalookomisjonides suurt tähelepanu, sest inimesed lakkasid küll uskumast kirjapandut, ent uskusid veel mõnda aega fotosid, ja kommunistid otsustasid, et fotod peab kohandama ajaloo käigule vastavaks, täpselt nagu lokomotiivid jmt. kohanesid ajaloo käiguga. Ja aastal 1919 mõeldi välja spetsiaalsed psühhiaatrilised raviasutused tagurlastele ja hulludele. Ja tagurlased saadeti koonduslaagrisse ja hullud hullumajja, kus neile määrati eriline ravi, mida kutsuti ajupesuks. Haiged ajud tuli läbi pesta, et sinna ei jääks midagi vana ja saaks istutada uusi mõtteid. (Ouředník, 2018: 62-63)

*

Sajandi lõpus suitsetasid mehed kolmandiku jagu rohkem kui naised ja ka autot juhtisid nad sagedamini ja kõige rohkem autosid inimese kohta oli Ameerikas ja Saksamaal, aga kreeklased jällegi suitsetasid kõige rohkem. Naised elasid kauem kui mehed ja sooritasid vähem enesetappe ja laususid päevas kolm korda rohkem sõnu ja linnainimesed sõitsid jalgrattaga ja tegid sporti ja jooksid hommikuti tänaval, et värskendada kopse. Hommikujooksu mõtlesid välja ameeriklased, kes muretsesid endale jooksmiseks läikivad dressid ja õhkvedrustusega jalanõud, et selgroog ei kõverduks, ja aastal 1985 sai sada kolmkümmend viis ameeriklast joostes infarkti. Inimesed tahtsid sajandi lõpus jääda nooreks ja olla dünaamilised, ent samal ajal olla ka poliitiliselt ja seksuaalselt korrektsed ja see tähendas, et nad ei võrguta naisi ega naerata neile tiiraselt jne. ega räägi nalju juutidest ega sakslastest ega homoseksuaalidest. Ja mõned naised esitasid kaebusi oma ülemuste peale, kelle jutus oli erootilisi konnotatsioone või kes pakkusid, et sõidutavad naise koju, tehes rääkimise ajal ebamoraalseid nägusid, ja üks Ameerika advokaat pidi aastal 1997 maksma neli miljonit dollarit kahjutasu oma sekretärile, sest puistas naise dekolteesse śokolaadinööpe. Ja aastal 1998 tahtsid ameeriklased tagandada oma presidenti, kellel oli olnud ebakorrektne suhe ühe praktikandiga, ja president oli käperdanud praktikandi rindu ja toppinud talle Kuuba sigari vagiinasse ja praktikant oli teinud presidendile fellatsiooni, kui president mõne valitsustegelasega telefoneeris jmt., ja samal ajal pommitasid ameeriklased Iraaki ja iraaklased ütlesid, et seeläbi üritasid ameeriklased tõmmata tähelepanu ära oma presidendi ebakorrektselt seksuaalkäitumiselt. Eurooplasedki tahtsid olla poliitiliselt korrektsed, aga seksuaalselt veidi vähem, sest naiste võrgutamisel olid peamiselt ladina maades pikad kultuuritraditsioonid, samal ajal kui Ameerika oli pigem puritaanlik. Kodanike keskmine eluiga oli demokraatlikes riikides kõrgem kui kommunistlikes riikides, sest demokraatlikes riikides käisid inimesed sagedamini arsti juures ja sõid värsket juurvilja jne., kommunistlike riikide kodanikud jällegi suitsetasid rohkem, sest nad ei saanud väga hästi aru, miks nad peaksid tervislikumalt elama ja püüdlema kõrgema vanuse poole, ja kõige madalam oli keskmine eluiga arengumaades, mida kutsuti ka Kolmanda Maailma riikideks. Arenenud riikides elasid inimesed sajandi lõpus keskmiselt 78-aastaseks ja kõige madalam oli keskmine eluiga Sierra Leones, kus elati keskmiselt 41-aastaseks. Ja sotsioloogid ütlesid, et erinevate kriteeriumite järgi elatakse kõige paremini Kanadas ja Prantsusmaal. Ja Ameerika Ühendriigid olid 18. kohal ja Sierra Leone 187. kohal. Linnainimesed elasid kauem kui maainimesed ja laususid päevas keskmiselt viis korda rohkem sõnu. Ja arstid ütlesid, et õigeid eluviise järgides ja eeldusel, et optimaalne arstiabi on kättesaadav, võiksid inimesed elada 110 kuni 130 aastat, ja müned inimesed arvasid, et ükskord saavad inimesed praktiliselt surematuks ja ideaalne ühiskond tekib siis, kui inimesed surevad ainult ettenägematute õnnetuste  või enesetappude tõttu. Psühholoogid ütlesid, et kui keegi tahab elada kõrge eani, ei tohi ta sorida minevikus ja peab vaatama tulevikku, sest minevikus sorimine on pikaealisuse seisukohast ebaproduktiivne, samas kui tulevik on täis pinget ja erutust ja tundmatuid suurusi ja inimesed võivad kujutleda, kuidas maailm kahekümne või viiekümne aasta pärast küll välja näeb, ja psühhiaatrid ütlesid, et isiklikud mälestused ei vasta nagunii tegelikkusele ja objektiivse tegelikkusega manipuleerimine on inimmõtte kaitsemehhanism ja kui inimesel puuduks võime minevikuga manipuleerida, sureks ta palju varem. (Ouředník, 2018: 66-68)

*

Ajaloolased jagasid kahekümnenda sajandi poliitilised reźiimid hiljem kolmeks: totalitaatsed, autoritaarsed ja demokraatlikud. Totalitaarsed reźiimid olid kommunism ja natsism ja autoritaarsed reźiimid olid faśistlikud ja profaśistlikud diktatuurid, mis tekkisid pärast Esimest maailmasõda Itaalias ja Hispaanias ja Portugalis ja Bulgaarias ja Kreekas ja Poolas ja Rumeenias ja Ungaris ja Eestis ja Lätis jne. Kommunistid ütlesid, et natsism ja faśism olid tegelikult üks ja seesama, aga ajaloolaste enamik sellega ei nõustunud ja ütles, et faśism on oma olemuselt universaalne ja võimeline juurduma kus iganes ja kiiresti kohanema kohalike kultuuriliste ja ajalooliste tingimustega, ent kommunism ja natsism pole olemuselt kohandatavad, sest asjade tegelik seis nendes on täielikult ideoloogiale allutatud. Ja just sellepärast on nad totalitaarsed. Aga faśism on kohanev ja saab olla nii parem- kui vasakpoolne ja on mõeldud nii vanematele kodanikele kui revolutsiooniliselt meelestatud noortele inimestele ja esimestele lubatakse, et taastatakse kord, ja teistele, et kehtestatakse uus maailmakord, kus kõik on igavesti noor. Igavesti noort maailma jagasid faśistidega ka kommunistid, aga neil polnud vähimatki kavatsust taastada eakate kodanike ihaldatavat korda. Ja noored inimesed vaatasid tulevikku ja tuul sasis viljapäid ja silmapiiril tõusis päike. Ja psühhoanalüütikud ütlesid, et kui sakslaste absoluutse enamuse nõustumine natsismi ideoloogiaga väljendas nende seksuaalset frustratsiooni ja tegelikult otsisid sakslased isa, siis kommunism oli pigem infantiilse sadomasohhismi väljendus. (Ouředník, 2018: 83-84)

*

Ja aastal 1989 mõtles üks Ameerika politoloog välja teooria ajaloo lõpust ja selle kohaselt on ajalugu tegelikult juba lõppenud, sest moodne teadus ja uued kommunikatsioonivahendid võimaldavad inimestele heaolu ja üleüldine heaolu on demokraatia tagatis ja mitte vastupidi, nagu olid kunagi arvanud valgustajad ja humanistid. Ja kodanik on tegelikult tarbija ja tarbija on ühtlasi ka kodanik ja ühiskonna kõik vormid arenevad liberaalse demokraatia poole ja liberaalne demokraatia omakorda viib kõigi autokraatsete valitsemisvormide kadumiseni ja poliitilise ja majandusliku vabaduseni ja võrdsuseni ja uue ajastuni inimkonna ajaloos, aga see ajastu polegi enam ajalooline. Ent paljud inimesed polnud sellest teooriast kuulnudki ja lõid ajalugu, nagu poleks midagi juhtunud. (Ouředník, 2018: 96)  

 

RUKKILÕIKUS

SISSEKANNE # 414 

Iraani riigipea valimiskogu liikmed teatasid täna, et uus riigijuht on pärast ajatolla Ali Khamenei tapmist valitud. Õhtul teatas riigimeedia, et valituks osutus eelmise ajatolla poeg Mojtaba Khamenei, kes võitis suure hääleenamusega. Donald Trump ütles enne seda, et ametisse valitud Iraani kõrgem juht vajab ka USA heakskiitu. „Kui tal meie heakskiitu pole, ei pea ta kaua vastu,“ ütles Trump. „Ma ei taha, et viie aasta pärast peaksid inimesed tulema ja uuesti sama tegema [Iraani pommitama] või veel hullem, laseksid neil tuumarelvani jõuda.“

Nii et ikkagi – USA armust (loe: Iisraeli plaanidest) sõltub kõik. Nii otsest juttu pole ammu aetud.

Aga sekkumine teise riigi siseasjusse on korduv muster. Sealjuures on irooniline rääkida demokraatia eksportimisest, kui on teada, et oldi just ise demokraatlikult valitud Iraani peaministri – Mohammed Mossadegh’i  kukutamise taga. CIA-le oli see operatsioon Ajax – 1953; briti MI6-le operatsioon Saabas (Boot).  Ja see läks ilusasti korda – installeeriti monarhia šahhi Reza Pahlavi täidesaatvas isikus.

Mossadegh’i süü oli selles, et ta oli püüdnud auditeerida Briti suurkorporatsiooni Anglo-Iranian Oil Company (AIOC, nüüdseks osa BP-st) dokumente, et kontrollida, kas AIOC maksab Iraanile lepingujärgseid litsentsitasusid, ja piirata nende kontrolli Iraani naftavarude üle. Pärast seda, kui AIOC keeldus Iraani valitsusega koostööd tegemast, hääletas parlament (Majlis) Iraani naftatööstuse natsionaliseerimise ja välismaiste ettevõtete esindajate riigist väljasaatmise poolt.

Seepeale algatas Suurbritannia Iraani nafta ülemaailmse boikoti, et avaldada Iraanile majanduslikku survet. Algselt mobiliseeris Suurbritannia oma sõjaväe, et haarata kontroll Briti ehitatud Abadani naftatöötlemistehase üle, mis oli tollal maailma suurim, kuid peaminister Clement Attlee otsustas selle asemel majanduslikku boikotti veelgi karmistada, kasutades samal ajal Mossadegh’i valitsuse õõnestamiseks agente.  Leides, et Mossadegh ei alistu piisavalt kiiresti survele ning kartes kommunistide kasvavat mõjuvõimu, otsustas Suurbritannia peaminister Winston Churchill 1953. aasta alguses paluda Eisenhoweri administratsioonil Iraani valitsus kukutada. Eelnev Trumani administratsioon oli muuseas riigipöördekatse vastu, kuna kardeti ohtlikku pretsedenti, mida taoline sekkumine võinuks tuua – 1952. aastal kaalusid ameeriklased ka Mossadegh’i valitsuse toetamist ilma Suurbritannia heakskiiduta.  Winston Churchill kallutas ameeriklased siiski enda poole – ja ülejäänu on ajalugu, mida meenutada (et me teaks, mida tulevikult oodata). Loe siit ja siit ja siit.

Iraani peaminister Mohammad Mossadegh (Keystone/Getty Images)

Kokkuvõttes võiks irooniliselt tõdeda, et nii nagu kaugel 1953. aastal, olid ameeriklased kaikameesteks, kes asja läbi viisid, samas kui mastermind oli Suurbritannia, siis nüüd on Trumpi eepiline raev orkestreeritud taas kellegi teise poolt. Pete-I-speak-only-American-Hegseth on lihtne löömamees, hitman / enforcer, tõeline kasusaaja on… keegi teine.

Only time will tell.

1971. aastal sisse lauldud Ruja "Rukkilõikus" (Rein Rannap/Juhan Viiding), mis on üks tuntumaid tugeva irooniaga laetud poliitilisi laule, kõlab üllatavalt ajakohasena ka täna.

Memm kinkis mulle karabiini
ja taat, see neli padrunit.
Ja õeke, see tõi meremiini
ja veli neli pagunit.

Mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm.
Ma sekkun igaühe ellu,
ehk küll ei sekkund onu Tom.

Ju päike kuldab kevadteesi,
lind laulab sinitaeva all.
On riigimeestel pikad teesid,
neist pooled musta mantli all.

Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama.
Siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukkist lõikama.

Ruja - Rukkilõikus (1971)

RUBIO MÜNCHENIS

 SISSEKANNE # 401

Müncheni julgeolekukonverentsil esines käremeelse Vance’i asemel seekord vähe viisakama maneeriga välisminister Marco Rubio, kes, tõsi küll, ei puudutanud oma kõnes sõnagagi Ukraina ja Venemaa teemat, küll aga rahustas eurooplaste meeli jutuga, et USA näeb meiega ühist tulevikku, rõhutades, et ameeriklaste kodumaa on Ameerikas, aga juured Euroopas. Meil olevat ühised väärtused, kuid eurooplased on muutunud liiga mugavateks ja alalhoidlikeks, vastustades progressi ning takerdudes kliima- ja rohepöörde psühhooside ning migratsioonihoogude lõksu.

Mulle jättis Rubio esinemine aga mulje, nagu täiskasvanud poeg noomiks oma karmi, kuid põduraks jäänud isa. Muidugi, eks isa (vana Euroopa) on ju need väärtused kas hea vöi kurjaga talle pähe peksnud. Võib-olla anti kunagi isegi rihma. (Ärgem unustagem, et britid on korra isegi Valge Maja ühes Kapitooliumiga maha põletanud.)

Nüüd nõuab vana isa ülalpidamist, sooja tuba ja turvatunnet, aga pojal kulub raha endalegi marjaks ära – uus auto on vaja soetada, krüptosse vaja investeerida ning siis on veel tuhat muud jookvat kulu. Ela oma säästudest, on sõnum – ja kui pole viitsinud korjata, siis … enda mure.

Rubio deklareeris: „Meil Ameerikas pole mingit huvi olla lääne juhitud allakäigu viisakad ja korralikud hooldajad. Me ei püüa eralduda, vaid taaselustada vana sõprust ja uuendada inimkonna ajaloo suurimat tsivilisatsiooni. Me tahame taaselustatud liitu, mis tunnistab, et meie ühiskondi pole vaevanud mitte ainult halb poliitika, vaid lootusetuse ja enesega rahulolu poolt põhjustatud halb enesetunne.“ (ERR, 14.02)

Fair enough.

Hea, et seekord saabus epistlit lugema see teine, leebem poeg. Retirement home Alt Europa  hingas kergendatult.

Burning down the house! Capitol Hill ja Valge Maja pärast britte, 1814 (allikas: George Munger / Wikipedia)

JAAN JÜRISONI ÜMBERILMAREIS. Eesti algupärasest reisikirjeldusest.

 SISSEKANNE # 393

Leidsin Pärnu raamatukogu väljapanekust huvitava reisikirja, mis on ilmunud tagasihoidlikus formaadis Loomingu Raamatukogus juba aastal 1975. Reisikiri ise on aga kirja pandud Eesti Postimehe lugejate jaoks ning ilmus selle veergudel järjejutuna 1867-1869. Nii et poolteist sajandit tagasi. Ent lugejail ei tasu peljata: tegemist on siiski äärmiselt toreda lugemismaterjaliga, eriti praegustel häirivatel, närvilistel aegadel. Mõjub teine muheda piibujutuna. Kujutage ette: istute mõnusasti kamina ees tugitoolis, puud praksuvad, päev on õhtusse tüürinud ja akna taga on pime. Siis teete pitsi konjakit ning loete jutte maa ja mere tagant, mis erksama vaimuga lugeja jaoks võivad muutuda elavateks piltideks, justkui kõneleks vana habetunud merekaru nüüdsama just teile. Kui see reisikirjeldus tundubki pisut koomilisena, siis üksnes selle murdumisest läbi ajaprisma.

Nagu Juhan Peegel eessõnas sedastab, on Jaan Jürisoni reisikiri ”Eestimehe teekond ümber maailma ”Askoldi” laeva peal” üks esimesi omataolisi algupäraseid reisikirju, mis kirja pandud eestlase poolt, kuna baltisaksa reisikirjade traditsioon selleks ajaks juba pikka aega eluõigust nautinud oli. Tuleb kohe meelde näiteks Otto von Kotzebue reisikiri ümbermaailmareisist luubi ”Predprijatije” pardal.  Nende reisikirjade sihtgrupp oli hoopis teine, stiil akadeemilisem ja peenekoelisem.  Jaan Jürison kirjutas aga just nimelt eestlastele, kes juba seisid ärkamisaja koidikul ega olnud enam tühm maarahvas, keda õpetatud härrad Karl Ernst von Baer või Nikolai Pirogov oma raamatutes pilkasid.   Jaan Jürison oli ise ärksa meelega mees, kel oli olnud kontakte Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidulaga – neisse suhtus ta suure lugupidamisega.

Jürisoni kõrval tuleb ühe varajasema reisisellina meelde kirjanik Eduard Bornhöhe, kes kirjutas oma teekonnast Öhtu-Euroopasse 1882 juba vägagi ladusas ja meisterlikus stiilis. Tema alustas oma reisikirja nii: ”Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja see, mis temas algupärane on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe terve reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. ”Oi-oi, Jütsike,” ütleb külavader lugedes pojale, ”millal sina nii targaks saad?” Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on. /…/ Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja tõendab, et tema ühestki maakohast ei tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta.” (Bornhöhe, Jutud ja reisikirjad, 1963:91-92).  Ja eks Eduard Vildegi reisis ning muljetas palju – tema reisikirjad Pariisist, Krimmist ja Ameerikast kuuluvad kindlasti eesti reisikirjelduste klassikasse.

Jüri Jürison nii kõrgelt selles źanris küll ei lennanud ja vajus unustusehõlma, kuid seda põnevam on teda avastada praegu. Tal on ajastule omane mahlakas stiil, ta tunneb oma lugejat – eesti maarahvast –, valdab päris meisterlikult sõna ning püüab mõnusalt, dotseeriva üleolekuta, viimase maailmapilti avardada, olles üpriski avatud meele ja n-ö. demokraatliku hoiakuga.

Jüri Jürison (1832-1899) oli mereväelane, õppis insenermehaanikute korpuses ja teenis masinaohvitseina mitmete laevade peal, sealhulgas ka kurva saatusega soomuslaeval ”Russalka”. 1865. aastal Kroonlinnast (Kronstadt) alanud pikk merereis purjede ja auru jõul liikuval korvetil ”Askold”, mille meeskonnas oli 339 meest, oli Jürisonil esimene; kodusadamasse naasnuna sai ta ohvitseriastme ja ordeni. ”Askoldi” teekond viis aga tõepoolest maailma teise otsa ja tagasi, kaugeimaks punktiks jäi Jaapan ja Vene Kaug-Ida sadam Vladivostok. Tee aga viis läbi Kopenhaageni, Cherbourgi, Lissaboni, üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt taas üle Atlandi Kaplinna, India ookeani kaudu Hollandi Indiasse (Indoneesia), Singapuri, Hongkongi, Shanghaisse, Mandźuuriasse ja Jaapanisse.

Aga laskem kõneleda Jaan Jürisonil endal. Teda huvitasid küll kaugete maade linnad ja looduse eripärad, ent enim tundis ta huvi siiski inimese vastu.

Kopenhaagenist. Rahvas näitas ka kaunis lahke olevat, mis iseäranis kaupmeestest võin öelda, kellega meil, võõrastel inimestel, tegemist oli, need näitasid väga õiglase mooduga olevat. Aga uulitsapoistest, keda siia väga rohkesti oli siginud, ei olnud meil sugugi pidu. Juhtusid need kedagi meest kroonumundris uulitsa peal nägema, siis olid karjakaupa taga ja ajasid raha peale, nagu oleksid nemad mustlase koolis seda õppinud; vahel hakkasid üsna sabast kinni ja kui seegi ei aidanud, siis näitasid keelt. Meie ei saanud sagedasti neist muidu mitte lahti, kui astusime tõlda ja sõitsime eest ära. Siis pidid küll maha jääma, aga näitasid keelt ehk veel muud hullemat, mis ei sünni rääkida. (Jürison, 1867-69 [1975]:8)

*

Cherbourgist. Siin seisid ka sel korral kaks Ameerika sõjalaeva. Niipea, kui nende meestega kokku saime, oli joonelt sõprus lahti, nagu oleksime vanast tuttavad olnud. Ja tegime tihti vastastikku võõruspidu (seesama lugu juhtus pärastki, kus iial Ameerika laevadega kokku saime); aga prantsustega, kelle juures ometi mõlemad praegu võõraks olime, ei saanud meie kumbki nii südamliku järje peale – tere ja jumalaga, mosjöö, muud ei midagi. (Jürison, 1867-69 [1975]:10-11)

*

Portugali rahva elujärjest. Aga, kuida öeldud, oma elu-olemises on rahvas väga ropp, lohakas ja koristamata. /…/ Ma nimetan ühtainust asja märgiks. Kord tuuris mu kivisöe vastuvütmine ühel õhtul ligi hommikuni ning pidin hilise aja pärast söe väljaandja juure ööseks jääma. Läksime tema korterisse, aga see näitas nagu narukaupmehe pood välja. Kõik ilusamad ja inetumad asjad lohakil ja koristamata mööda tuba, siin ja seal kimbud ja pakid maas, kui oleksid nemad praegu ülepeakaela sisse kolinud. Üle tubade käisid nöörid ja nende peal rippusid must pesu, riidetükid, nartsud ja kõik, mis rippuda võis. Naine seisis särgiväel sängis maas ja nuusutas potti sängi ees, ilma et ta võõrast inimest oleks häbenenud ja ennast kinni katnud. Mulle pandi teise voodi peale õlekott alla ja peenike puhas lina nende peale – maga ehk valva! Ma palusin vett, et end söetahmast puhtaks pesta, aga lubati hommiku anda ja seepärast heitsime mõlemad tahmaselt magama. Hommikul viidi mind alla tuppa, mis uulitsa poolt pärani lahti ja hirmus must ja kole oli. Siin kauples mu vastuvõtja emand ise viina ja valmisroogadega. Laua taga istusid söekandjad eilse tahma sees ja jumal teab, mis nad seal sõid. Siis anti mulle silmavett ja pruukostiks veidi südamekinnitust. Viinatirtsu võtsin küll vastu, aga rooga ei usaldanud katsuda, sest toored loomasisikonnad, mis jälgil viisil igaühe ees seisid, ajasid mu söömaisu täiesti ära. Nõnda oli lugu jõuka mehe juures, nüüd võime arvata, kuida asjad saavad olema vaeste hurtsikutes! (Jürison, 1867-69 [1975]:12-13)

*

Passaattuultest. Lissaboni alt välja minnes saime varsti hea tuule kätte, mis meid passaattuule sisse viis. /…/ ”Aga mis on passaattuul?” küsib mõni. – Tuultest, nende loomuse seadusest ja puhumisest võiksime raamatud täis kirjutada, mis aga õppimata inimesel ometi segaks jääks, kui selle poolest laiemalt juhatust ep pole saanud. Seepärast ütleme lühidalt nõnda: passaattuulteks hüütakse neid tuuli, mis mõlema maailmapooli [pooluse] poolt kesk lõuna alla ehk maavöö (ekvaatori) peale kokku puhuvad. Kust ja kuidaviisi see kõik sünnib, pole siin ruumi ära seletada. Kui seda geograafia raamatud ei ulata selgeks tegema, siis küsige oma kihelkonnakoolmeistri käest, ma loodan, et tema saab seda teadma ja teile ära seletama – meie peame edasi minema. (Jürison, 1867-69 [1975]:13-14)

*

Brasiilia tüdrukutest .. ja elukorrast. Õige ime oli mõne süsimusta ja käharpea neegripreili peale vaadates, kui edev-veidrasti nad hilpusid olid ümber pannud, mis iseenesest midagi väärt ei olnud. Ja edevad on neegrid seal naerma. Vaata sa kord neegri peale, siis naerab ta sulle kõigest südamest vastu. Mustadest tüdrukutest ei pääse sa iial mööda, kui nad sind suure häälega magusasti takkajärele ei naera. Õnnelik rahvas oma õnnetuses! Naerdes tunnevad vähem oma orjapõlve raskust. Aga mul tuli selle ilmaasjata naeru peale mõnikord ka süda täis. ”Madis võtku teid oma naeruga!” mõtlesin mina ja läksin edasi.

Majades on ka elu pärdik küll. Musti roomajaid ja väikesi sisalikke võid uulitsa peal ja igas majas näha põrmandu ja seinte peal ronivat, niihästi suure herra toas kui sandi hurtsikus, otsekui vanad sõbrad, ja kellelgi ei tule meele neid hurjutada. Ei tea, mis eesti külaeided sest arvaksid, kui neid oma sängi peatsist leiaksid? (Jürison, 1867-69 [1975]:19)

*

Kapimaa põlisrahvast. Muidugi teada, et siin Kapimaal ja igal pool, kuhu inglaste valitsus ulatab, neegrid priiuses elavad. Juhtub mõni orjalaev mere peal inglaste kätte, siis asutatakse päästetud neegrid siia elama. Esmalt jaotatakse nad nagu lapsed teiste käe alla kasvatada, pärast lastakse oma meelevalla peale elama. Neid kiidetakse väga head teenrid ja töötegijad olevad. Hotentotid aga, kellest suuremat kasu ei ole, kihutatakse nende poolt aeg-ajalt maast välja kaugemale. Hotentotid olla Kapimaale muidu ilmaasjata taevasuitsetajad ja aegamööda maapinnalt kadumas. Nemad on väikese kasvu, kidura kehaga ja väga laisad, tuimad ja elajaviisi ropud oma elus. Neid on küll hatsutud harida, aga ei ole midagi aidanud. Üht sugu rohutirtsudele anda nemad jumalikku au, aga nende suurem Jumal on – viin, mis eest nad kõik ära annavad ja on valmis tegema, mis iial tahetakse. Et nad viina tunnevad ja seeläbi seda enam hukka lähevad, selle eest võivad ka eurooplasi tänada. (Jürison, 1867-69 [1975]:26)

*

Jaavalaste eluolust. Nii õitsev ja haljendav kui maapind siin on, nõnda kidur ja vilets näitab tema pärisperemees jaavalane välja. Kuivanud ja vilets keha poolt, kehv ja pime vaimu poolt, ägab ta Hollandi valitsuse kanna all, kes teda kõigest väest vanades pimeduseohjades püüab pidada, et kergem oleks tema seljas oma kasu taga ajada. Seepärast räägib siin hollandlane jaavalasega tema keelt, aga mitte ühte jaavalast ei leidnud ma, kes oleks tunnistanud end hollandi keelt mõistvat, ennemine tönkisid mõnd sõna inglise keelt. Jaavalane ei tohi ilmaski euroopa inimese ees unustada, et ta jaavalane on, see on inimene, kes ”alanduse ja madaluse sisse sündinud”, iial kõrgemaks tema ees ei tohi tõusta kui tema teenriks. Eurooplane peab end niisuguse ees palju täielikumaks, kõrgemaks loomaks, kelle juures ”tuima” jaavalase silm mingisugust viga ega puudust ei pea nägema. Juhtub nüüd, et mõni niisugune paremast puust nikerdatud eurooplane oma puud ära unustades ka nuhtluse alla sündivat lugu teeb – ja seda peab vahetevahel ikka ka leitama -, siis, noh, siis saadetakse teda koguni saare pealt ära oma palka seal saama, kus jaavalase silm seda häbi pole nägemas. Hollandlasel ei tule mitte uneski meele, et jaavalasel kaugeltki seda mõtet tohiks tulla, kui oleks tema inimene, kes sedasama õigust ja inimeseseisust võiks pärida kui tema! Tuul ja päike on jaavalasel priid ja hollandlane on niisuguse tuima rahva kohta veel enese arvates õige hea ja helde peremees, aga peremeheks tahab ta alati jääda! /…/ 

Aga, armas Eesti vend! Sa võiksid sest loost ka õpetust võtta, kuida mõni tark pea hulga jõudu murrab. Tahad lahtistel jalgadel kõndida, siis korja pähe tarkust, - ja vaimuliku tarkuse kõrvas õige palju ilmlikku tarkust, mis nüüd tänu jumalale enam ju keelatud ega kättesaamata ei ole, ütelgu ja kisendagu ka kadedus ja kartus niipalju kui tahes selle üle! Kadedus ja kartus ei ole ju iial meie sõbrad. (Jürison, 1867-69 [1975]: 35-36)

*

Siinkohal, selle elutarga mõttega, olekski paslik punkt panna. Jürison ärgitab vaimupimedusele mitte alla vanduma ja tarkust otsima, sest eestlase supervõime on ikka olnud tark pea. Seda nii ärkamisaegsel kui 21. sajandi veidi tüdinud palgega Eestimaal.

KUIDAS LINNAD LÕHNAVAD. Tauno Vahter ja Tallinna lõhnad

 SISSEKANNE # 352

 

Rahva Raamat

 

Tauno Vahter on kirjutanud huvitava raamatu, mille fookuses on lõhnad, haisud ja lehad, st meelelised tajud, mille autentsust akadeemiline tööriistakast järele kontrollida ei võimalda. Samas võib iga inimene öelda – see lehkas nii, minu nina selle peale! – ja tal on õigus, sest proovige tõestada vastupidist!

Raamatu pealkiri on  „Tallinna lõhnad“ ning see sisaldab täpselt seda, mida pealkiri ütleb. Vaatluse all on sellised toredad või vähemtoredad – või suisa vastumeelsed – lehkavad asjad nagu meri, kusi, bassein, kõdurajoon, koolid, hambaarstid ja muud meditsiinilised imed, leib ja sai, eluheidikud, nahk, hapukapsas, popkorn, kohv, kala, õlu, ühistransport, kana ja śaślõkk, gaas, kauplused, lutikatõrje, praadimine, tubakas, autod, peldikud, saunad, turud, asfalt ja autod, kainestusmajad, kanep, avalikud saunad, tehased ja kombinaadid jne. Üldjuhul räägib autor omaenda kogemuste põhjal, üritades Tallinna nii-öelda meeleliselt tajuda, püüdes samas rekonstrueerida ka Reevali lõhnabukette – mistap see on väga isiklik, samas hariv ning äratundmisrõõmu pakkuv üllitis, mida võib ka mikroajalooks või argiajalooks kutsuda. Ja see on selline tore modernistlik ajalookirjutuse suund, mille raames võib kirjutada absoluutselt kõigest. Mulle meenub professor Marek Tamme TLÜ kultuuriajaloo loengutes kohe hulk huvitavaid käsitlusi, näiteks  päevitamise ja masturbeerimise ajaloost. Ning kirjutatud on ka raamat, kus maailma ajalugu on kirjutatud läbi kirjutuslaua prisma – igast sahtlist omaette peatükk. Mikroajaloo võtet on kasutanud Eestiski üpris tuntud (palju tõlgitud) Briti-Ameerika ajakirjanik ja rändur Bill Bryson.

Autor sedastab, et peaaegu mitte keegi ei mäleta, kes oli kakskümmend aastat tagasi põllumajandusminister, mida sätestas kohalike omaviletsuste seadus või milliseid kõnesid peeti paraadidel. Inimesed mäletavad hoopis, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod või LAZ-bussid, kuidas lõhnasid joodikud ja kaneelisaiad. Ja nagu öeldud, on tegemist vägagi subjektiivse valdkonnaga: üks ese võib lõhnata erinevalt juba sõltuvalt sellest, kas nina on kinni või lahti – või kui on põetud koroonat ja lõhnataju on lappesse läinud.

Raamat keskendub Tallinnale, aga eks need linnad lõhnasid-lehkasid kõik suht samamoodi. Mina pärnakana mäletan näiteks väga hästi, mismoodi lehkas suvisel pärastlõunal viimase vindini täistuubitud kollane Ikaruse liinibuss number seitse, mis sõitis Oja tänavalt rannarajooni, nii et et sa olid ninapidi teise higises kaenlaaugus kinni. Bussijuhionu ütles noomival toonil: „Hea rahvas, astuge tahapoole, häid lambaid mahub palju peale, kedagi me maha ei jäta.“ Rahvas nurises pahuralt, kuid litsus koomale. See oli siis higi, odava lõhnaõli ja diisli lehk.

Postkontori juures läksime maha, otse läbi Tallinna värava ja Mere puiestee kaudu naisteranda, või hiljem Tammsaare puiesteelt läbi Rannapargi keskranda. Sõltumata marsruudist jäi tee peale ilmingimata avalik käimla, mis vanemal ajal oli sageli potita, paberita ja ilma igasuguse hügieenita lõhnapomm, milles oli tunda erinevate kehavedelike kombinatsiooni – ja seda juba mõnekümne, vahest isegi sadade meetrite kaugusele.

Kesksuvel hakkas rannas oli lehkama adru järele, mis veepiiril püdela massina roiskus. Seda lehka on tänapäeval harva tunda, sest koristusbrigaadid teevad enam-vähem korralikult oma töö ära. Samas see oli puhas looduslik lehk. Nagu tegelikult ka oksehais, mida võis nuhutada rannapargi ühes otsas asunud lõbustuspargist, eriti neil päevadel, mil pöörlev karussell, nn okseratas, eriti intensiivset kasutust leidis.

Aga muidu levisid üle Pärnu linna kalakombinaadi ja lihakombinaadi spetsiifilised lõhnad – rappe- ja sõnnikuhais – ning vahel sekka, kui lihakombinaadi külmhoone lekkis, ka vänget ammoniaagilõhna.

Pärnu nn Bermuuda kolmnurga kõikidest nurkadest – kohvikust Uku, einelauast Laine ja  Siimu silla juures asunud Kajakast – evis ühtviisi ehedat joodikuhaisu, mille komponendiks olid piiritus, peet, kusi, tubakas ja meeste higised tööroobad. Sinna, räägitakse, olla kadunud palju abielu- ja poissmehi – selle vahega muidugi, et abielumehi tulid õhtul otsima nende kompromissitud kaasad, aga poissmees võiski kadunuks jääda.

Mind tatibaaridesse küll ei lastud – ega poleks julgenud minna ka. Seevastu käisin mõnikord Tallinna maantee bussipeatuse kõrval asuvas Atlantika sööklas, mille iseloomulikuks lõhnaks oli kloori järele lehkav nõudepesulapp. Mäletan, et kord mingit komplektlõunat sööma asudes – sinine kartul, jahukaste ja keedetud sardell – ilmus ei-tea-kust koristajatädi, kes tõmbas laua lehkava lapiga üle – valitsegu puhtus ja kord! – ja lahkus „Head isu!“ soovides selleks korraks koos minu söögiisuga.

Aga nüüd tasakaalustatuse huvides olgu öeldud, et esines ka täiesti meeldivaid lõhnu. Näiteks leivapoodide vahetus naabruses sai tunda sooja leiva ja saia lõhna. Legendaarne sõõrikubaar lõhnas sõõrikute, kookide ja koorekohvi järele – siis see jäi kuidagi eriliselt ninna. Ning Mai magalarajoonis  avatud Viiburi selvehalli kohvikust sai grillkana, mille pärast sai ekstra Räämalt kohale sõidetud – bussiga number neliteist (vähem higi, rohkem diislilõhna). Aga grillkana… noh see lõhnas nagu grillkana ikka, suht meeldivalt.

Nii et soovitan soojalt seda raamatut lugeda. Väga lõbus ja subjektiivne, ent ka informatiivne. Igaüks leiab sealt midagi tuttavlikku.

Intervjuud autori endaga saab juurde lugeda-vaadata-kuulata siit.