Bora Ćosić. MINU PEREKONNA PANUS MAAILMAREVOLUTSIOONI

 SISSEKANNE # 233

 

 

www.apollo.ee

 

Ma lugesin teist korda läbi mõnusa miniromaani, serbia kirjaniku Bora Ćosić’i „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“ (esmakordselt ilmunud 1969, eesti keeles LR 14-15 / 2024). Väike poiss Bora elab perega Belgradi kesklinnas ja jälgib tähelepanelikult, mis tema ümber sünnib. Aeg on segane, 1930-ndate pisiettevõtjate ajastule järgnevad sõda, Saksa okupatsioon ja vabastajate entusiastlik revolutsioon. Sellega püüab ühte sammu käia ka poisi perekond, kes on harjunud maandama argipäevade raskusi suurte sõnade, teatri, muusika ja suhtlemisega. Hullumeelse järjekindluse kohtumine revolutsioonilise tohuvabohuga pere ainsas toas viib kõiksugu värvikate stseenideni. Tuleb nõus olla „Sakala“ kultuuritoimetaja Margus Haavaga, kes kirjutab: „Ikka vahel mõtled, et kõik on nähtud, kõik on tehtud, kõik on loetud ja üllatada ei saa enam millegagi. Ja siis ilmub Loomingu Raamatukogus serbia kirjaniku Bora Ćosići lühiromaan "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", mis on midagi täiesti teistsugust ja tundub, et suure tõenäosusega tänavune parim lugemiselamus.“ (Sakala, 11.06)

Tulevärk läheb lahti kohe algusest, ilma pikema sissejuhatuseta:

Ema õmbles koti. Kotile tikkis sõna „Ajalehed“. Siis tikkis ta sellele veel isa, kes istub, püksid rebadel, potil ja loeb ajalehte.Pilt oli kolmevärviline, üks värv oli isa, teine pükste ja kolmas ajalehe jaoks. Isa oli nagu päris, ainult et millegipärast kiilakas, ilmselt kättemaksuks. Kotti pandi suure kööginoaga lehtedeks lõigatud vanad ajalehed. Ajalehti lõikus vanaisa, ja ainult neid, mis olid isal juba loetud. Kõigest sellest kirjutasin kodutööks kirjandi „Meie kempsuelu ja muud tegemised“. Ema ütles: „Mis tõprakool see küll on, kas mitte miski pole neile püha, õudne kohe!“ Ja mina vastasin: „Küsiks siis keegi minult!“ (lk 5)

Isa kolleeg avas kummitarvete poe. Poes müüdi ujumiskingi, palle, õhupalle ja muid asju. Ema uudistas: „Kindlasti leiab siit ka selle värgi, mille saab suitsu sisse susata ja mis siis sul otse nina all plahvatab!“ Vanaisa kurjustas: „Kas tal häbi ei ole sellist jama müüa!“ Mind viidi varavalges kohale, et oleksin esimene aukunde. Mulle pakuti küll ujumisrõngast, küll kautšukist Miki-Hiirt, siis veel pingpongipalle, hästi väikseid. Mina valisin sitajunni, kummist kunstjunni. Sitajunn pakiti sisse, minul suruti kätt ja kuulutati: „Pood on avatud!“ Mina sättisin selle asjanduse pärast keset vaipa, tädid jahmusid: „Kas tõesti võis professorihärra, kelle me just välja saatsime, midagi sellist teha, me poleks seda elu sees arvanud!“ (lk 9)

Kuulasime kuulsaid raadiojaamasid, nagu Zagreb, London, Beromünster. See viimane oli kõige parem. Raadio Beromünster rääkis alati tulekahjudest, lennuõnnetustest ja muudest veresaunadest, mistõttu oli selle jaama asukoht skaalal märgitud lausa tindipliiatsiga. Mina pinnisin: „Mille jaoks on vaja selliseid tobedaid asjandusi nagu näiteks vaakumpurk Reks, lokitangid ja kummipump!“ Sellepeale kuulutasid tädid sedamaid: „Kus täna on alles ilus ilm, on ju!“ Ja tõesti oligi. (lk 12)

Onu valmistas śokolaadikomme, mille siise pani kõhulahtistit Darmol, vist Saksa oma. Onu kinnitas: „Need on väga maitsvad, proovige!“ Meie haarasime kõik omal kõhtudest kinni, onu aga õigustas: „Ma ei teinud seda meelega, ausõna!“ Proovisin puhuda seebiveest seebimulle. Vanaisa küsis: „Ja millega ma pärast habet ajan!“ Ma meisterdasin ajalehepaberist lennukeid. Isa käratas: „Ma pole neid veel läbigi lugenud!“ Siis tegin ma plastiliinist ussi. Ema nägi punaste silmadega ussi ja minestas otsemaid, seejuures kohta valimata. Ka tädid minestasid, küll raamatus kirjeldatud asjade peale, küll palavusest, mõnikord ainult kurvastusest. Ka onu minestas, juhuslikult, siis kui toolilt maha kukkus. Ta sai peapõrutuse, aga mälu jäi tal alles. Isa minestas alati siis, kui teda püüti äädikaga kaineks saada. Vanaisa oli aga alati jalul ja kurjustas: „Aitab juba sellest korralagedusest!“ Ma tahtsin samuti minestada, aga ei osanud. (lk 12-13)

Onu tõi koju oma tüdruku, prillidega. Kõik hakkasid teda kohe tüütama. Küsisid: „Mis sulle kõige rohkem maitseb!“ Tüdruk vastas: „Viiner kahe munaga!“ Isa väänles naeru käes, mina ei saanud aru, miks. Oli üks poiss, Voja Blośa. Blośal olid fotod, mida ta raha eest näitas. Mina ütlesin: „Mul on vaja kahte dinaari, et Voja fotosid näha!“ Ema küsis: „Mis nende fotode peal on!“ Mina vastasin „Mingi vend ja õde, nad on paljad ja karvased!“ Ema käsutas: „Et sa nina ka õue ei pistaks!“ (lk 15)

Isa käskis meil kõigil istuda ja ütles: „Nüüd ma tõlgin teile seda jama, mis raadiost pidevalt saksa keeles tuleb!" Isa kuulas laelampi mõtlikult põrnitsedes laulu ja ütles: „See räägib kergemeelsest naisest nimega Lili Marlen ja ta ootab värava ees oma kallimat, mingit kaplanit!“ Ema ütles: „Väga hea, et laps saksa keelt ei oska!“ Tädid viisid mind vannituppa ja selgitasid: „On üks sõna saksa keeles, mille sa pead ära õppima – javool!“ Mina küsisin: „Mille pärast!“ Nemad ütlesid mulle: „Et saaksid tänaval sakslasele öelda, siis pärast on sul hing rahul!“ Küsisin, mida tähendab „kuus-kümmend üheksa“, tädid ei teadnud sellest midagi. (lk 28-29)

Ema ahastas: „Neetud vaesus!“ Onu ütles: „Ise olete süüdi, et pole härrasrahva soost!“ Vanaisa protesteeris: „Mingit härrasrahvast pole enam olemaski!“  Onu küsis: „Ei tea, kes siis need kaabude ja jalutuskeppidega keigarid on!“ Vanaisa vastas: „Need on politseinikud, kes luuravad kõigi järele!“ Ema küsis: „Kust küll politseinikel selline elegants ja kõik need kaunistused!“ Mind huvitas: „Kus härrasrahvas elab!" Ema vastas mulle: „Parem ära päri, siis ei pea ka pettuma!“ Mina ütlesin: „See, kelle kohta sa ütlesid härra, on üks räbalas varrukatega joonistamisprofessor!“ Ema ütles mulle õrnalt: „Sa ei saa sellest aru!“ Ema meenutas taas kord üht sõjaeelset pangaametnikku, kes oli ema rinnast kinni haaranud, et ema trammist välja ei kukuks ja surma ei saaks. Too, kes ema niimoodi oli krabanud, muutis ema juttudes pidevalt oma elukutset, kord oli meremees, kord põikpäine teetööline, praegu aga oli ta noor, viksis välimusega ja kõvasti lõhnastatud. Ema rääkis: „Ta oli pealaest jalatallani härrasmees!“ Isa küsis: „Ja mis siis!“ Onul oli raamat „Kuidas käitub härrasmees“, piltidega, mitmest kohast alla joonitud. Vanaisa protesteeris: „Kuidas nad saavad üldse teha mingeid ettekirjutusi härrasmeheliku käitumise kohta!“ Tädid ütlesid: „Aga need on kindlasti vaid kontrollitud näited ajaloost!“ Vanaisa väitis: „Ajaloos on vaid tapatalgud, kullaröövid ja muud ei midagi!“ Onu tegi tähelepaneku: „Kas näete, et härrasrahval on palitu ja püksid alati samast materjalist!“ Mina selgitasin: „Ma nägin, kuidas härra ajalooprofessor lükkas proua geograafiaprofessorile sõrmed tisside vahele!“ Ema küsis minult: „Kas sa mitte ei pidanud minema jäätist ostma, et angiini jääda!“ (lk 33)

Tädid jutustasid: „Nägime eile väga imelikku päikeseloojangut, silmapiiril oli kõik verevärvi ja puha!“ Onu väitis: „Mina nägin, kuidas Doonaust õngitseti mingi laip välja, kes teab, kui kaua see seal ligunenud oli, pealtnäha oli teine oma kakssada kilo!“ Voja Blośa kuulutas: „Mina nägin alasti naist!“ Ema tagus rusikaga vastu rinda ja nuuksus: „Neetud, neetud sõda!“ (lk 36)

Siis teavitas Jovo Sikira meid järgmisest: „Mis puudutab heaolu, siis siin on kõik juba ette ära otsustatud, lihtsalt kõik toimub palju aeglasemalt, kui alguses arvasime!“ Vanaisa küsis: „Kuidas nii!“ Jovo Sikira tõi näiteks, et kõige kõrgemad puud kasvavadki aeglaselt, mispeale tähendas vanaisa: „Ainult et mina ei ole puu!“ Seltsimees Sikira vabandas: „Mis meie sinna teha saame!“ Siis rääkis ta: „Me oleme juba taganud igale perele veerand ruutmeetrit vannitoa kahhelkive!“ Vanaisa päris: „Mis me veerand ruutmeetriga peale hakkame!“ Ema lohutas teda: „Ega seegi pole paha, kogume jupphaaval ja lõpuks saamegi kokku!“ Onu lisas: „Mina kogusin aastaid naiste nimesid, täitsa ilus kogu oli, pole miskit öelda!“ Jovo Sikira osundas: „Seda ma teile räägingi!“ Vanaisa sügas pead ja uuris: „Aga miks me ei võiks saada korraga kõik vannitoaplaadid kätte, las teised kannatavad natuke!“ Ema toetas omakorda vanaisa: „Ja et me ohtlikke raamatuid parketi all varjasime, kas see ei loe midagi!“ Jovo Sikira selgitas talle: „See oleks neetud ebaõiglus, mille vastu me olemegi igal rindel võidelnud!“ Onu järeldas: „Tähendab siis, et ei miskit!“ (lk 43)

Lugesin ja naersin ning mõtlesin, et kogu raamatu ainus miinus on see, et ta on liiga lühike. Aga head asja ei saagi palju olla. Pluss on loomulikult see, et raamat on formaadilt õhuke ja kerge ning mahub hästi reisikotti. Kui tuju on kehvakene, siis võtad suvalisest kohast lahti ja loed paar lõigukest. See on kindlalt minu eelmise aasta lugemiselamuste esikolmikus.