Raymond Queneau. ZAZIE SÕIDAB METTROOGA

 SISSEKANNE # 470

rahvaraamat.ee

Mul on uus lemmikraamat. Raymond Queneau on kirja pannud pöörase keelekasutusega ja anarhistliku vaibiga loo 13-aastasest provintsitüdrukust Zazie’st, kes saabub koos emaga ühel kenal päeval rongiga Pariisi. Ema sokutab tüdruku nädalavahetuseks onu Gabrieli hoole alla, et teha tripp uue armukese juurde, aga eneseteadlikul Zaziel on  ainult üks kinnisidee – sõita kuulsa metrooga. Paraku-paraku, c’est la France! Muidugi olid metrootöötajad alustanud just streiki! À quoi d'autre pouvez-vous vous attendre ?

Kuna ihaldatud metroo on suletud, põgeneb hakkaja ja isepäine Zazie onu juurest, et omapäi suurlinna avastada. Ta seikleb mööda Pariisi, külastab Eiffeli torni ja satub pidevalt koomilistesse ning ettearvamatutesse sekeldustesse, kohtudes veidrate linnaelanikega, näiteks taksojuhtide, kingafetišistide, libapolitseinike  ja teiste kahtlaste tüüpidega, kes muudavad oma identiteeti. Ka onu Gabrielil on oma kummaline saladus. Peale metroo ihaleb Zazie siniseid teksapükse, mis olid tollal mässumeelsuse ja vabameelsuse sümboliks – ning keeldub olemast põhimõtteliselt kombekas hästiriietatud ja hea lastetoaga nukulik tütarlaps. Vastupidi, Zazie on brat - isepäine, mässumeelne, otsekohene, pisut kaootiline ja täiesti filtreerimata, kes ehmatab täiskasvanuid oma jultumuse ja irooniaga. Tema parasiitväljend on „Mon cul!“ („Persetki!“), mida ta kasutab söögi alla ja söögi peale, st igal korral, kui täiskasvanu talle närvidele hakkab käima või lihtsalt tüütab ning on vaja paika panna.

Sündmustik on kiire, hüplik ja meenutab koomiksit või tummfilmi tagaajamist. Queneau ehitab üles täiusliku absurdi, kus täiskasvanud käituvad nagu lapsed ja 13-aastane Zazie on sageli seltskonna kõige elutargem ja pragmaatilisem liige.

Teose suurim väärtus on selle keel. Queneau astub valusalt varbale akadeemilisele, kangele prantsuse keelele. Ta kirjutab sõnu üles nii, nagu neid päriselt tänaval hääldatakse (näiteks kuulus alguslause "Doukipudonktan" ehk "D'où qu'il pue donc tant" – "Nokküllikkaiisevad!"). Släng, roppused ja filosoofilised arutelud eksisteerivad siin kõrvuti.

Kui otsida teosest mingit lineaarset süžeed või üleüldse mingit loogikat, siis seda ei ole. See on kaootiline rollercoaster, põrgulikult lõbus, nahaalne ja absurdne. Tegelased lobisevad vahetpidamata ja tormlevad nagu peata kanad, aga selle näilise virvarri käigus joonistub välja terav-tabav ühiskondlik satiir kerglase turismitööstuse, arutu sahmerdamise, ametnike juhmuse ning ajast-arust ühiskondlike tavade vastu. Vint on kõvasti peale keeratud, ent selle klounaadi varjust tõusetub väga eluterve, elujaatav suhtumine. Prantslaslik joie de vivre.

Ja selle kõige pani kirja keeleuuenduslik prantsuse kirjanik Raymond Queneau (1903-1976) juba aastal 1959 (!). Juba järgmisel aastal tegi Prantsuse uue laine tõusev täht, režissöör Louis Malle, sellest samanimelise filmi („Zazie dans le métro“, 1960), kus peategelast kehastas 10-aastane Catherine Demongeot (tema ainus filmiroll, hiljem sai temast õpetaja; muide, ka Zazie tahtis saada õpetajaks – omadel põhjustel 😊). Onu Gabrieli rollis astub üles  Philippe Noiret, hilisem väga prestiižikas Prantsuse kino karakternäitleja). Film on hüplik, naljakas ja sürrealistlike kinotrikkidega slapstick-komöödia, mis järgib raamatut sõna-sõnalt ning seda on ka peetud dadaistliku kino tippteoseks. Muide, 1962. aastal lõi laineid Vladimir Nabokovi romaani alusel vändatud film „Lolita“, mille kohta Nabokov on öelnud, et Zazie’d kehastanud Demongeot sobinuks kõige ehedamalt kehastama ka Lolitat, ent Demongeot oli pisut liiga noor. (Aga tõsi on, et tänapäeva eetika ja moraali arvestades mõjuks Zazie lugu enam kui kahtlasena: alaealine tüdruk ja kahtlased-kohtlased mehed, pluss räme keelepruuk. Siiski, missugune võiks olla pisut tumedakoelisem Zazie, seda võiks aimduda Ameerika neo-noir indie kinost „Freeway“ (1996), milles zazielikku karakterit kehastas Reese Witherspoon).

Üksteist punkti kümnest tahaks anda tõlkijale Heli Allikule, kelle jaoks teose eestindamine võis olla Heraklese mõõtu vägitegu. Raymond Queneau, kes juhtis OULIPO-nimelist uuendusmeelset kirjandusrühmitust, mille sihiks oli mässata akadeemilise Prantsuse kirjanduse ja keelereeglite vastu. Zazie räägib tänavakeelt, sulandades slängi ja keelemurdeid, neelates alla tähti ja sulatades kokku sõnu, markeerides nii kiiret kõnepruuki, mida prantslased argielus kasutavad. Näiteks väljend „Skeutadittaleur“ kirjutataks  prantsuse keeles korrektsena „Ce que tu as dit tout à l'heure“ („See, mis sa just praegu ütlesid“). Või „Chsuis Zazie“ – korrektselt „Je suis Zazie“ („Mina olen Zazie“).  Või „Kouavouar?“ – Prantsuse keeles „Quoi voir?“ („Mida vaadata?“). Vaata ka siit.

Üks katkend peaks ikka kah olema. Olgu see siis Zazie’ vestlus onu Gabrieli ja tolle sõbratari Marceline’iga elukutsevaliku teemal.

 

„Mina,“ teatas Zazie, „tahan koolis käia, kuni olen kuuskend viis.“

„Kuuskend viis?“ kordas Gabriel tsipa üllatunult.

„Jaa,“ ütles Zazie, „ma tahan õpetajaks saada.“

„See pole halb amet,“ ütles õrnalt Marceline. „Saab pinssi.“

Viimase lause ta lisas automaatselt, sest tundis hästi prantsuse keelt.

„Persetki!“ ütles Zazie. „Ega ma pinsi pärast itaha õpetajaks saada!“

„Muidugi mitte,“ ütles Gabriel, „seda mei arvanudki.“

„Millepärast siis?“ küsis Zazie.

„Sa võiks meile rääkida.“

„Sest sa isei mõtle välja, jah?“

„Noored pole tänapäeval suu peale kukkunud!“ ütles Gabriel Marceline’ile.

Ja Zaziele:

„No aga räägi, miksa siis tahad õpetajaks saada?“

„Sest ma tahan lapsi kiusata!“ vastas Zazie. „Neid, kes on minuvanused kümne aasta pärast, kahekönne aasta pärast, viiekönne aasta pärast, saja aasta pärast, tuhande aasta pärast, ma tahaks, et mul oleks alati põnne, kelle elu põrguks teha!“

„Ahaa,“ ütles Gabriel.

„Ma käitun nendega nagu viimane nõid. Ma panen nad parketti lakkuma. Ma sunnin nad tafflilappi sööma. Ma torkan neile sirklid tagumikku. Ma annan neile saapaga perse. Sest ma hakkan saapaid kandma. Talvel. Nii kõrgeid (śest). Suurte kannustega, et neil persenahka nülgida.“

„Aga tead,“ jäi Gabriel rahulikuks, „kui ajalehti uskuda, siis ei liigu tänapäävane haridus just selles suunas. Vibisegi vastupidi öelda – püieldakse õrnuse, mõistmise, lahkuse poole. Eks ole, Marceline, nii ju lehes kirjutab?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline. „Aga sina, Zazie, kas sulle on koolis liiga tehtud?“

„See veel puudus!“

„Ja pealegi,“ ütles Gabriel, „kahekönne aasta pärast polegi enam õpetajaid: nad on asendatud kino, televiisori, elektroonika, selliste asjadega. Sellest rääkis ka ükspäev ajales. Kas ei rääkinud, Marceline?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline.

Zazie vaatas korraks enda ees avanevasse tulevikku.

„Siis ma hakkan astronaadiks,“ teatas ta.

„Õige jutt,“ vastas Gabriel tunnustavalt. „Õige jutt, ajaga tuleb kaasas käia!“

„Jaa,“ jätkas Zazie, „ma hakkan astronaadiks. Ma hakkan marsslasi piinama!“

Gabriel lõi vaimustusest käega vastu kintsu:

„On sel plikal alles palju ideid!“

(Queneau 1959 [2026]: 21-23)

"Zazie metroos" (1960, Criterion)

Kas tõsielu või unenägu?

"Noh, kassa lõbutsesid hästi?" - "Nii ja naa." - "Kas sa mettrood nägid?" - "Ei." - "Mis sa siis tegid?" - "Ma jäin vanemaks."

AASTAPÄEV

 SISSEKANNE # 446

Millalgi 1985. aasta paiku hakkasin ma endale kodulooma nuiama. Võtame kassi!! Oh ei, allergia. Võtame koera!! Ei lubatud. Korter oli ka väike. Võtame kilpkonna!! Ei olnud kusagilt võtta.

Läks veel aastake. Ma muudkui nuiasin ja nuiasin. Siis, ühel kenal maikuu päeval, ta meile tuligi. Oli perevahetus; eelmises peres, kus ta oli elanud kolmteist pikka aastat,  olid lapsed suureks kasvanud ja oma elu peale läinud, nii "pärandati" loomake mulle. Minu esimene kohtumine härra Joosepiga, kelleks ma ta ristisin, juhtus täna, nelikümmend aastat tagasi - 2. mail 1986. Äsja oli toimunud Tśernobõli tuumakatastroof ning N. Liidu parteijuht Mihhail Gorbatśov hakkas tasapisi perestroikast ja glasnostist rääkima. Eesti Vabariigist siis veel ei räägitud - kui, siis võib-olla ainult dissidendid, kes istusid katlamajades ja kütsid õilsalt tube soojaks (või siis ka mitte, sest radikad oli pahatihti jääkülmad või õrnalt leiged).

Siit alates on Joosep olnud mu kaasteeline ja kui tal oleks kõnelemise võime, siis me võiksime arutleda sündinud asjust, sest nelja kümnendi jooksul on ikka palju juhtunud ka. Pole enam Nõukaliitu ühes Źigulide, Moskvitśide ja Volgadega, pole enam vene rubla (ega eesti kroonigi) - aga Joosep on. Kahjuks ma ei tea ta täpset vanust - nii 55-60 aastat võib see olla, ehk rohkemgi - ning ka tema sündimise asjaolud on mulle tundmata.  Legend jutustab, et ta olla Eestisse tulnud sõdurpoisi-ajateenija põues, kes ta kuskilt Kasahstani stepist üles korjas. Stepp on ta päriskodu, sest Vene stepikilpkonn (testudo horsfieldi) ta ametlikult ongi. 

Kõige rohkem meeldib talle päikesest kõrbenud muruplats, kiviklibune ja liivane pind - mis vähegi meenutab steppi. Kuna ta on isane, on ta väga kiivas territooriumihoidja, ent talle meeldib talle ka rännata... Seda kui kiiresti ta lippab, kui kihk peale tuleb, näeb videoklipist. Ja kuna ta on tuhmi karva - sobiv kamuflaaź stepitingimustes -, siis on teda ka raske märgata, kui ta maailma läheb avastama. Seda on juhtunud kolmel korral.

Kilpkonn on muuseas väga ürgne loom. Ta vantsis maailmas ringi juba miljoneid aastaid tagasi, varem kui ükski inimese- ja imetajaloom. Talle otsa vaadates võib ette kujutada Juura ajastu loodusskeenet küll. Küllap ta kauged esivanemad kohtusid ka dinosaurustega. Evolutsioon on toimunud kilpkonnade kahjuks. Kunagi noppisid kilpkonnad ise vihaselt saaki, nüüd korjab ajateenija ta nagu muuseas taskusse.. ega karda teda. Nagu ühes legendaarses brittide filmis „Miljon aastat enne Kristust“ (1966), kus ürginimesed, kes meenutasid kahtlaselt kuuekümnendate hipisid, võitlesid elu eest hiidkilpkonnaga. (Ma usun, et see oli ikka tõsi...)

Can - Turtles Have Short Legs (1971)

Miljon aastat enne Kristust (UK  seiklusfilm, 1966). Võitlus hiidkilpkonnaga.

*        *        *

STALINI UUS ELU INDIAS

 SISSEKANNE # 403

Iseenesest tähtsusetu, kuid naljakas seik sattus mulle ette, kui uurisin India haldusjaotuse korraldust – ärge küsige, mikspärast. Vaatasin osariikide üldinfot – et mis pealinn on, kui palju elanikke, mis keeles seal räägitakse, kuidas läheb majandusel ja kes on juhid.  Tamil Nadu osariigi puhul jäi mulle silma, et seal on juhtivatel kohtadel … Stalinid. Peaministriks on M.K. Stalin (Muthuvel Karunanidhi Stalin) ning asepeaministriks on viimase poeg Udhayanidhi Stalin.

Kui M.K. Stalini fotot vaadata, siis võiks hakata reinkarnatsiooni veendunud uskujaks, seda toetab ka mehe sünniaeg – 1. märts 1953. Teame kõik, et Jossif Vissarionovitś suri viis päeva hiljem – 5. märtsil 1953. See on muidugi ametlik kuupäev, mis raamatuisse raiutud. Ent stalinistliku Venemaa eripärasid arvestades võib ju ka oletada, et Moskoovia tsaar juba mõned päevad varem surnud oli. Mistap Stalini hingeke leidis uue kodu M.K. Stalini vastsündinud kehas.  Loodetavasti läbis enne puhastustule ka, sest nii musta hingega vaevalt kuhugi pääseb.

Tõestada pole mul oma teooriat millegagi. Ausalt öeldes see tuli täiesti lambist. Aga ka Newtonile kukkus õun täiesti lambist, st õunapuu otsast, pähe ja sündis … füüsika. Ma enda kaitseks tsiteerin siinkohal lihtsalt  Augustinust läbi Egon Friedelli: „...see kõik on ühevõrra õige just sellepärast, et see on ühevõrra vale“

Ja kui pilte võrrelda, siis mingi sarnasus vana Jossiga nagu oleks küll. Ent kui vaadata noorpõlve Koba pilti (Jossifi noorpõlve revolutsiooniline hüüdnimi), siis võiks too vabalt ka kuskilt Indiast pärit olla.

Ladina-Ameerikas jälle, eriti Venezuelas, Kuubal ja Boliivias, on sündinud palju Lenineid, sest Nõukogudemaa ideed vendlusest ja võrdsusest – ehkki meie siin idanaabri kõrval teame neid hundijutte küll – on sealmaal populaarsed. Venemaa on seal lõunas kauge ja müstiline imedemaa – kontrastina sellele käegakatsutavale USA-le, kus loetakse vaid dollareid. Eks selle imedemaa liidridki ole siis au sees. Indias on lõunaosa olnud traditsiooniliselt punane, kommunistlik sümboolika, mis meil ühes natsisümboolikaga on õigusega põlu all, on kõnealuses Tamil Nadus ja naaberosariigis Keralas üpris au sees. Idee on ju ilus. Ega neil pole olnud ka negatiivset kokkupuudet Vene võimuga.

Huvitav oleks nüüd teada, kuipalju on Indias, Venezuelas ja Kuubal sündinud poisslapsi, kellel nimeks Putin. Küllap neid leidub hulganisti.

MK Stalin / JV Stalin / Koba (Wikipedia/internet)

"MINA EI OLE MINA!"

 SISSEKANNE # 400

Vaatasin Marii Karelli autorisaadet „Laser“, mis oli luubi alla võtnud Silvia Ilvese uue peika – selle, kes oli kasiinomiljonäriks saanud, kuid kelle miljoneid hoidvat pank kinni, kuivõrd ei ole selge raha päritolu. Õieti olidki fookuses tema rahaasjad ning ärimehekarjäär – sootuks teise nurga alt, kui seda härra Nõmmikut presenteeris „Kuuuurija“ Katrin Lust. Seal istus ta Katrini pihitoolis peaaegu nagu rahvuskangelane, kelle õnne ruineerib pahatahtlik pank. „Laseris“ muidugi selgus üht-teist huvitavat mehe minevikust ning tahtmata kuidagi minevikutegusid võimendada, tuleb ikkagi möönda, et tegemist on paraja Ostap Benderiga. Ehk siis aferistiga.

„Laserile“ oli politsei poolt antud materjal Marek Nõmmiku liikluskäitumise kohta, mis on juba iseenesest sketši väärt. See oligi justkui „Tujurikkuja“ sketš. Nõmmik ületas punasega ristmikku ega allunud politsei peatumismärguandele. Lõpuks ta saadi pidama ja siis hargneski see sketš tragikoomilises võtmes lahti, sest härra polnud sugugi koostööaldis Ta uuris, milline leping üldse lubab teda peatada. „Mina pole isik,“ teatas ta. „Mina pole mina.“  Siis, kui politseinikud ta autost välja olid tirinud, protestis ta häälekalt, et politsei paneb toime inimröövi ning rahvusvahelist kuritegu. Tema on puutumatu, sest veab posti, diplomaatilist posti. Ja tõepoolest, that part was true: autost astus välja hiinlane paari kohvriga.

Mulle tuli meelde stseen filmist „Hukkunud Alpinisti hotell”, kus härra Hinckus maadles umbes samasuguse identiteediprobleemiga. „Saate aru, mina ise tulin iseendale peale.“

Tabasin end ka mõttelt, et kui Marek Nõmmik ei ole „isik“, ei ole „tema“, siis ongi ju panga mure põhjendatud. Kuidas välja maksta miljoneid kellelegi, kes väidab, et ta ei ole isik.  „Mina ei ole mina!“

No aga mis Marek Nõmmiku miljoneid sa siis tahad? 

Vaata juurde: https://kroonika.delfi.ee/artikkel/120435583/taispikk-video-ma-ei-ole-isik-vaata-kuidas-politsei-kasklusi-eiranud-kasiinomiljonar-marek-nommik-maha-vaanati

Võib juurde lugeda ka artiklit Lusti ja Karelli telesõjast - nagu Kroonika hoogsalt tituleerib - , mille keskmesse vaene Ostap jäi. Ja millegipärast meenub mulle siinkohal laulujupike filmist „Teisikud“ Jaak Joala võluvas esituses:

Kui neid on kolm – kaks naist ja üks mees -,
võiks kolmas nainegi ehk olla veel.
Kaks leiaks kolmandas kõik inimsoo vead
ja sellepärast mees ei vaevagi pead.

Pildikollaaź: Kroonika

 https://www.reddit.com/r/Eesti/comments/1r1efni/silvia_ilvese_peika_sina_oled_teenistuja_sul_on/

UUS REIBAS MAKSUIDEE

 SISSEKANNE # 345

 

Üks tubli sots tegi kõvasti mõttetööd, formuleeris oma mõtted kirjatükiks jaavaldas selle EPL Delfis. Nimelt leiab endine sotsist linnavolikoguliige Siim Tuisk (parteiline kuuluvus pole siin vähetähtis nüanss), et terves Tallinnas tuleb kehtestada ummikumaks – kõigilt linnapiiri ületajatelt euro!

Mitte keegi ei taha rääkida maksudest, ent just ummikumaks oleks üks viis, kuidas tegelikult Tallinna koos kuldse ringiga planeerida.

Miks see vajalik on, küsib Siim Tuisk arukalt. Ning vastab:

„Sest transpordi- ja koolisüsteem peaks kogu pealinnaregioonis olema ühtne ning koos korraldatud. Ilma selleta tekivad jaburused nagu Laagris, kus tänava ühe külje lapsed on teise külje lastest administratiivselt eraldatud ja käivad eri koolides, kuigi lähim on mõlemale ühine.

Pole mõtet ka pead liiva alla peita ses osas, et kesklinna koolide paljud õpilased tegelikult ei ole tallinlased, vaid alustavad hommikut kuldsest ringist. Transpordikorraldus peaksnii neile kui ka nende vanematele mõeldes olema ühine, et ühistransport pakuks võimalikult paljudele inimestele nii kiiret ja otsest teed, kui tänavaruum võimaldab.

Ja see on üks kohti, kus tuleb päriselt vahe sisse nende poliitikute vahel, kes ummikuid ja autoliikluse kasvu soodustavad, nagu Keskerakond ja Isamaa, ning nende, nagu sotsid, kes mõistavad, et ainus tegelik viis asju parandada on ühistranspordi, trammide ja jalgrattateede kaudu.“

Novat ja selleks siis, täpsemalt 2027. aastast „peab riigikogu võimaldama kohaliku maksuna ummikumaksu, mille Tallinn kehtestaks linnapiiril – seda linna sisse sõitvatele mitteregistreeritud elanikele. Tallinlastele võiks kehtida nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu.

Kuidas?

• Automaatsed numbrituvastuskaamerad ja igakuine email.
• Summa 1 euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele.

Kasutus koolikohtade ja linnapiiri ületava transpordi korralduseks, nii ühistranspordi kui pargi ja reisi jne parklate rajamiseks. Kristjan autojuhte-kiusatakse Järvan ja Mihhail auto-on-staatuse-sümbol Kõlvart lähevad nüüd muidugi õhku täis nagu pulmahoos konnad, ent kõik kesklinna elanikud teavad ammu, et rohkem me tänavatele autosid lihtsalt ei mahu. Punkt. Mõnel kellaajal pole mõtet akent isegi lahti teha, väljas on lihtsalt nii vali ja reostunud õhk.

Kui me ehitame kesklinna tihedamaks, kui Tallinnasse ja Tallinna lähedale kolib inimesi aina juurde, siis on võimatu tagasi pöörduda 90-ndatesse, kus autosid oli nii mitu korda vähem, et pea kõigil oli oma parkimiskoht. Asemele kiired trammid ja rattarajad

Lahendus on kiire tramm, sest see on ainus muu variant, mida seni autot kasutanud kaaluksid. Lahendus on eraldatud rattarajad, et me lapsed ei vajaks liikumiseks vanemat logistikuna. Ja lahendus on ühine planeerimine, et vajadus sunnitud liikumiseks oleks võimalikult väike.“

Lõpuks tõdeb hr Tuisk: Ummikumaks ei ole karistus, vaid võimalus – võimalus investeerida kiirematesse trammidesse, parematesse rattateedesse, „pargi ja reisi“ süsteemidesse ning lõpuks ka sellesse, et ka linnaäärsetes piirkondades oleks võimalik elada ilma sundusliku autokasutuseta.“

Noh, julge mõtlemine on alati tee tähtede poole... või siis hullumajja. Tallinnas ju käib sinna tihe ühistranspordiliiklus ka. Muide, esimene trollibussiliin tehti Tallinnas 1965. aastal just targu marsruudil Kaubamaja – Hipodroom, aga et ühes otsas asus ka Teaduste Akadeemia ja teises otsas teadagi Seewald, siis rahvasuu kutsus seda otseliiniks akadeemiast hullumajja. (Mis on muidugi out of context siin, just sayin’.)

Ummikumaks ei ole iseenesest midagi uut. Londonis kehtib see kesklinna tsoonis juba mõnda aega. Aga Londonis elab ka kümme miljonit inimest. Muidugi võib Tallinnas selle kehtestada – Järvel või Tartu maanteel tiksuda pole kuigi meeldiv tõesti. Sellega ei vaidle keegi. Küll aga vaidleks idee vastu, justkui saaks kõiki probleeme lahendada täiendava maksustamise abil. Voila, uus maks kübarast – aga kuidas te seda haldate?

Et linnapiirile numbrituvastuskaamerad? Jälle üks samm jälgimisühiskonna poole, niigi ülereguleeritud ühiskonna suunas. Pärast imestame, kuidas me taaskord  hulk vabadusi käest ära oleme andnud.

Üks euro iga sõiduauto sisenemise eest, rohkem kaubikutele ja veoautodele – neilt võiks kohe viieka kasseerida – täidab kenasti linnakassat, selge see. Iga kuu potsatab kirjakasti e-kiri maksunõudega, mille suurus oleneb su enda aktiivsusest. See pole mingi fikseeritud  automaks, see on maksusürpriis, mis annab võimaluse naabrimehega sisukaid finantsteemalisi vestlusi arendada, kui mitu korda keegi Tallinnas käis. Ütleme, et linnalähedane pendelrändaja käib 20 x 6, kui lapsed õhtul trenni või ise kinno-kluppi-teatrisse, siis 40 x 6. Nooh, kõva kopikas kukub. Jätkub linnaametnike palkade tõstmiseks, jääb ülegi.

No ja võtame Omniva kaubikud, mis muud ei teegi kui linna ja maa vahel pendeldavad. Küll neilt saab alles pappi.

Aga ega siis miskid südameta puraskid kah olda. Tallinlased saavad „nii neli tasuta sissesõitu kuus, et fiktiivsed sissekirjutused ei omaks rolli ning näiteks vanavanemate või raba külastus ei tähendaks lisatasu“. Fair enough!

Siit edasi mõeldes – just eriti regionaalpoliitilises võtmes asja kaedes – võiks tallinlastele kehtestada ka vastupidise, nii-öelda väljamurdmise maksu, soodustusega neli prii väljasõitu kuus – et saaks vanaema juurde maale, Pärnusse armukese manu, seenemetsa ja jõhvikarappa.  Kuidas see reibas hüüe kõlaski: Me oleme Tallinnast, me maksame!

Las nemad siis maksavad.

Tahaks kohe tsiteerida selle toreda ja huvitava idee peale seltsimees Kasarit ühest Eesti kultustelelavastusest (vähemalt siinkirjutaja meelest):

„On tore taibata, et ümber sünnib iga päev midagi groteskset. Imelik, et seda ise ei oska märgatagi.“

PS. Muide, Tallinnas lubati miskite kohalike valimiste eel õhutramm käima panna. Kuhu see ilmaime- idee kadus? Ilmselt haihtus õhku.

Püha Susanna ehk Meistrite Kool (ETV/ERR/Jupiter 1983)

VÄIKE ÖÖKAPIRAAMAT HÄRRA PAULILT, ÜLES KIRJUTANUD MEHIS HEINSAAR

 SISSEKANNE # 328

 

Kirjastus Menu/Meelis Heinsaar, 2011 / Rahva Raamat

Alguses ei olnud põrandat ega lage. Polnudki seega midagi, kuni miski end liigutas.

See miski mõtles, et tore, kui oleks üks tuba, kus vahel hea viisikest ümiseda.

Sirutas end siis nagu jaksas, ja ennäe – ilmuski väike pragu. Nõnda tekkisid põrand ja lagi. Surus siis veel natuke, kuni ilmusid ka neli seina.

Seejärel proovis miski pisut vilistada, aga midagi ei tulnud välja. Polnud, kust tulla.

Siis see miski näpistas end tsipa ja seisis veidi unesegase mehena keset tuba.

„Nii-nii,“ lausus unesegane mees ja hakkas ümisema kolme äraolevat viisikest.

Neist kolmest viisikesest sündisid kärbsesitane peegel, riidekapp ning ilma põhjata tool.

„Tere, mina olen härra Paul,“ ütles mees peegelpildile ja kergitas kübarat. Võttis siis riidekapist kevadmantli ja portfelli ning väljus hajameelselt ei-tea-kuhu.

*

Härra Pauli eriline maailmataju ilmnes juba varajases lapseeas. Nimelt polnud ta veel aastanegi, kui mõistis täiesti vabalt kõmri ja kopti keele segust juttu ajada. Põhiliselt vestles ta selles keeles küll mittemateriaalsete asjade ja omaenda nabaga, aga see-eest mõistsid need talle ka üht-teist vastata. Enamasti liikus jutt vihmausside hingeelu ümber, nende hommiku- ja õhtupoolsetest tunnetest, unistustest, pettumustest. Võib öelda, et see oli väga viljakas aeg härra Pauli elu algetapil, mil ta omandas peamised vestluskunsti alged ja oskused.

Peale veidi üksluisemat eluperioodi, kui härra Paul emakeeles vaikima õppis ning oma esimesed jalutuskäigud isa-ema käekõrval tegi, saabus aeg, mil Paul avastas enese juures Parema Käe Reegli. Reegel seisnes selles, et kõik asjad, mis olid väiksemad kui leib, kadusid tema parema käe ulatusest jäädavalt. Oli see siis piimapudel, kassipoeg või kahvel, peale parema käe haardeulatusse sattumist neid lihtsalt enam polnud. Asjasse toob ehk selgust see, et härra Pauli Parema Käe Reegel kehtis unenägudeski. Alatihti leidis Paul seetõttu enese kõrvalt kummalisi asju. Hommikuti, mil ta ärkas. Mõnikord oli ta paremas käes siis koolibrikompott või kala kübar, ümisev originaaltellis mõnest unemajast või midagi muud sellesarnast. Kas ei tähendanud see aga seda, et asjad, mis kadusid parema käe ulatusest ilmsi, rändasid sel kombel unemaailma? Võib-olla on see tõesti nii. Samas ei saa maha matta ka võimalust, et härra Paul valdas lihtsalt asjade täiuslikku kaotamiskunsti. Sest eks ole ju nii, et kui keegi midagi kaotab, siis varem või hiljem leitakse see ikka üles, kas või teisest ilmaotsast. Härra Pauli puhul aga see seadus ei kehtinud.Kord kaotas ta suletud ruumis koguni vesti omaenda seljast. Ja see pole enam niisama.

Peale eelmainitud oskuste, mis näitavad, et härra Paul siia maailma mitte nalja tegema ei tulnud, omandas ta kolmanda ja neljanda eluaasta vahel parmupillil põhineva rotipüüdmismehhanismi, tegi veel enne numbrite tundmaõppimist väga keeruliste aritmeetiliste uuringute abil kindlaks, et muti ajustruktuur on hämmastavalt sarnane igiliikuri struktuuriga, ning sooritas näpuga tapeedimustril järge ajades koguni mitmepäevaseid kõrgmäematku. Neilt rännakuilt naasis härra Paul alati reipalt ja heatujuliselt, silmad säramas, nagu oleks ta Himaalajal ära käinud.

Seega, kui härra Paul oli saanud viieaastaseks, võis juba päris kindlalt öelda, et poisil on kõik eeldused astumiseks Teadmatuse Akadeemiasse. Aga kuna säärast akadeemiat polnud tollal (ega vist ka praegu) ametlikult olemas, siis avas härra Paul selle ise. Iseeneses. Saades ühtlasi Teadmatuse Akadeemia peahooneks, loenguruumideks ja õpilasteks.

Õpetajaks sai talle elutu mateeria.

*

Ja viienda sünnipäeva hommikul, mil terve suguvõsa oli kokku sõitnud, et härra Paulile õnne ja tervist soovida, leidis sünnipäevalaps, et on viimane aeg välja hõigata, mis ta sellest kõigest arvab ning mis teda tegelikult elus ees ootab:

Tegelikult olen mina see mees, kes näeb esimesena ulguvat kivi, leiutab täiskuuprillid ja kaevab maa seest välja ingliluust piibu. Esimesena matkin ka harvaesinevat vaenukägu, kes pesitseb kuivadel aasadel, ja peatselt neelan alla keravälgu. Ja edaspidi sulan ma igal märtsikuul lume alt välja Doonau valgel aurikul, oboemängijad pardal, ja triivin läbi kõik Haanjamaa kuplid. Just mina olengi mees, kes parema kopsuga hingates näeb kolme päikest ja pahemaga viite vanaisa. Oktoobriudus hakkan hämmastava osavusega määrama ilmakaari ja parem silm tegutseb pärast mu surma edasi kellakäona.

Niisiis olen just mina see õige mees, kes kirjutab põrnikapüüdjaile katekismuse. [2011:8; 11-15]

Härra Paul, nagu ma mõistsin, on uus messias ex nihilo, kes on meile loonud Teadmatuse Akadeemia, mis on ühtaegu kõik ja mitte midagi. Milleks meile veel juudi muinasjuttude kogu, mida Piibliks kutsutakse, kui meil on härra Pauli kroonikad, mis on niisama palju tõesed kui neis on valet. Need kroonikad johtuvad rangelt akadeemilisest joonest ja tuginevad allikatele, ent millistele täpsemalt, see jääb saladuseloori diskreetsesse varju – taotluslikult, muide, sest siin on tegemist Teadmatuse Akadeemiaga, millelt oleks äärmiselt kohatu nõuda allikate paljastamist. Tegelikult oleks see suisa pornograafia – tõestatud faktid labaselt ritta lükitud nagu Eesti Entsüklopeedias, nii et võta ainult järjest ja ahmi ennast teadmistest tiineks! Võib-olla lähed päris kilvariks kätte ära ja võidad mõnes mälumängusaates materiaalseid auhindu, võib-olla saad isegi ministriks ja hakkad riigiasju korraldama. Ei-ei, see käib risti vastu Teadmatuse Akadeemia olemuse printsiibile, selle raison d’etre’le. Justament teadmatuses on jõud, nagu on deklareerinud George Orwell oma opus magnum’is „1984“ – küllap temagi on lõpetanud Teadmatuse Akadeemia ning ainult tema tagasihoidlik iseloom ja inglise härrasmehelik kasvatus pole lubanud tal selle olulise saavutusega avalikkuse ette tulla. Nõukogude Liidus armastati ka öelda: mida vähem tead, seda parem!  Don Vito Corleone hindas samuti väga, kui teda ümbritsevad inimesed midagi ei teadnud (ja veel parem, ei näinud ega kuulnud) – ent bisnis sai aetud ehk asjad asetusid oma õigetele kohtadele. Ma olen üsna veendunud, et nad kõik olnuks Teadmatuse Akadeemia kraadi väärilised.

Nõnda siis on sellel härra Paulil, kes asutas Teadmatuse Akadeemia, mille liikmeks ta ise astus ja mille prohvetiks ta oli, kanda määratu tähtis roll – ja seda on võimatu ülehinnata. Et selles veenduda, tuleb kindlasti lugeda Mehis Heinsaare ausameelset tõlgendust Härra Pauli kroonikatest. Kui nüüd lugejale näib, et tegemist on justkui ühe ja sama inimesega – st Mehis Heinsaar on sünnitanud härra Pauli, või hoidku jumal, härra Pauli kirjanduslik pseudonüüm on Mehis Heinsaar -, siis kindlasti ollakse eksiteel. See ei ole püha kolmainsus, st antud juhul kaksainsus. Sedastame nõnda: härra Paul on asi iseeneses (Ding an Sich) ja Mehis Heinsaar on tema mõtestaja.  

Mulle soovitas härra Pauli kroonikat üks hea sõber, kes juba ammu enne mind valgustatuks sai. Seda raamatut on hea hoida öökapi peal, sest siis pole öölampi vajagi. Härra Paul ise valgustab. Kuidas – ära parem küsi.

 

 

ESIMENE APRILL

 SISSEKANNE # 279

 

„Emme! Issi! Tulge ruttu!“ jooksis väike Juku koju jõudnud vanematele karjudes uksele vastu, „Vanaisa poos end keldris üles!“

Ema-isa tõttasid jooksujalu keldrisse, näod ehmatusest kaamed. Keldris pole kedagi, taevale tänu.

 „Aprill!“ hõikab Juku, „Hoopis pööningul!!“

 *        *        *