Repliik # 35. EUROOPLASTE VÄED GRÖÖNIMAAL... AJAB JOOMA KÜLL!

 SISSEKANNE # 385

Politico portaal vahendab Kaja Kallase sõnu, et viimase aja rahvusvahelised sündmused annavad põhjust jooma hakkamiseks. Seda minagi ütlen! Täna just lugesin Postimehest, et Saksamaa, Norra ja Rootsi saadavad väed Gröönimaale, mida Trump üha suurema tähelepanuga nillib ja enda omaks – ups, USA omaks – soovib saada. Esimesed Euroopa sõdurid peaks Gröönimaale saabuma juba... neljapäeval? Ehk siis juba ongi kohal? Samas ütleb Taani kaitseminister Troels LundPoulsen, et USA rünnak Gröönimaale on väga hüpoteetiline.

Tore lugu küll, aga oleks NATO niisama kiirelt ja tõhusalt olnud valmis oma vägesid liigutama ka Ukrainasse Venemaa vastu heidutuseks, võib-olla oleks sõda olnud juba ajalugu. Aga nüüd minnakse varmasti Gröönimaale. Miks? Sest „USA rünnak Gröönimaale on väga hüpoteetiline“.  Ergo… sõdurid kuuma konflikti ei satu, päris sõda Gröönimaa pärast ei tule nagunii. Kui just Venemaa ei tule torkima. Või Hiina.

Ajab jooma küll, miks ta's ei aja!

Aga Trumpile, kelle maailmavallutuslikud plaanid keerlevad peas arutult ringi, nagu ikka seitsmeaastastel elava fantaasiaga poistel,  oleks paslik soovitada enne Gröönimaa magustoidu juurde asumist lõpetada Venezuela pudrukauss. 

Foto: Instagram

KADUNUD 60 SEKUNDIGA!

 SISSEKANNE # 381

Kui Venezuela president Nicolas Maduro reede õhtul sängi heitis, abikaasale ilusaid unenägusid soovis ja tuttu jäi, ei võinud ta muidugi aimata, et õndsa une asemel leiab ta end ühtäkki päris ilmsi USS Iwo Jima pardalt ja sealt edasi USA lennuki pardal New Yorgi poole lendamas, kus teda ootavat tribunal ja… elektritool (?). Tõenäoliselt näidatakse enne taskulambiga suhu kah ja üritatakse aru saada, kuhu Venezuela kullavarud on peidetud. Sest Donald Trump on seda venetsueelalaste vaesust uurinud hea tükk aega ning järeldanud, et küllap Maduro peidab rikkusi mõnes eriti kättesaamatus kohas – teadagi, kus.

Ameeriklaste erioperatsioon oli hoolikalt, lausa filigraanselt ette valmistatud ning teostati loetud tundidega. Kuidas see juhtus, kirjeldab Delfi järgmiselt:

Ööpimeduse varjus reede hilisõhtul startisid USA sõjalennukid 20 baasist maal ja merel üle kogu läänepoolkera. Operatsioonis osales üle 150 õhusõiduki, sealhulgas USA pommitajad, hävitajad, luure- ja seirelennukid, helikopterid ning mehitamata droonid.

USA president Donald Trump andis operatsiooni alustamiseks käsu kohaliku aja järgi kell 22.46.

Helikopterid koos kinnivõtmisüksusega lendasid Venezuelas asuva sihtmärgi poole vaid 30 meetri kõrgusel merepinnast. Samal ajal kasutas USA oma kosmose- ja kübervõimekust, et „luua ohutu koridor“ sissetungiks, kirjeldas USA relvajõudude juhataja kindral John D. Caine.

Venezuela õhutõrje edukal ja kiirel halvamisel osalesid muuhulgas lennukid F-22, F-35, F-18, E-2, EA-18 ning pommitajad B-1, samuti merejalaväe, mereväe, õhuväe ja rahvuskaardi vastavad üksused.

Kindrali sõnul jõudsid helikopterid Caracases asuva Maduro residentsi kohale kohaliku aja järgi kell 2.01. „Kinnivõtmisüksus laskus territooriumile ja liikus kiiruse, täpsuse ja distsipliiniga oma eesmärgi suunas,“ ütles Caine.

Ta rääkis, et helikopterite pihta avati tuli, millele vastati „ülekaaluka enesekaitsetulega“. Üks USA õhusõiduk sai tabamuse, kuid jäi lennukõlblikuks. „Operatsiooni käigus andsid õhu- ja maaluure meeskonnad üksustele reaalajas infot, et vähendada riske keerulises keskkonnas,“ märkis relvajõudude juhataja.

Ta kinnitas, et Nicolás Maduro ja tema abikaasa andsid alla, avaldamata vastupanu , ning võeti USA relvajõudude poolt vahi alla. „Kõik toimus professionaalselt ja täpselt, ilma ameeriklastest inimohvriteta,“ rõhutas kindral.

Venezuela autoritaarse valitseja kinnivõtmise järel alustati viivitamatult väljatõmbumist. Taganemise ajal toimus mitu enesekaitselist tulevahetust, kuid üksus pääses edukalt Venezuelast välja.

Suts ja valmis. Donald Trump kiitis operatsiooni läbiviinud eriüksuslasi ning teatas ilmse rahuloluga, et Maduro antakse Ühendriikides kohtu alla, aga Venezuelat juhib niikaua targalt ja efektiivselt tema ise – seniks kuni leitakse uus juht (loe: Ühendriikide huvidele vastav marionett). No more drug trafficking, only oil for Americans’ cars. Noh, ja Venezuela vabanes Madurost, kes istus justkui punn augu ees, mille kaudu ei pääsenud nafta välja voolama ega demokraatlikud väärtused sisse imbuma. Good riddance & fair deal.

El presidente de los Estados Unidos y Venezuela (foto: Instagram)

Julgen arvata, et Kremli isandal on nüüd paar päeva üpris rahutu uni, sest – kirevase pihta! – just sellist erioppi kak raz oli ta isegi oma vaimusilmas ette näinud, kui armeele 24. veebruaril 2022 vastava korralduse andis: tooge mulle Zelenskõi pea, ja et kolme päeva pärast oleks Kiiev võetud ning Janukovõts tagasi pukki pandud! Nii muidugi ei läinud. Tahtsime… - aga läks nagu alati, ehk teisisõnu Tśernomõrdini doktriin. Porjadoki asemel igikestev bardakk, vene võimu pärisosa.

Nüüd on huvitav vaadata, mis saab edasi. Noh, Venezuelast saab tõenäoliselt üks tore banaanivabariik, mida kontrolliks mingi United Fruit Company taoline ameeriklaste gigaettevõte. Peaasi, et nafta voolaks. Boonuseks oleks ka, kui uuest vasallist saaks trumpismi ruupor. Tore oleks ka Venezuelas puhkamas käia:  suurepärase looduse ja kliimaga riik, millest annaks kujundada Kariibide uus Riviera – ja seda ilmselt vähema ressursiga kui sedasama teha Gazas.

Venezuelal võib niisiis veel hästi minna. Või noh, 50-50 śansid. Nagu Trump ise sellistel puhkudel ütleks: Well, it might be… and might be not!

Aga rahvusvahelisel õigusel pole kindlasti hästi läinud. See, mida Trump demonstreeris, on tahte triumf ja tugevama õigus. Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo sõnul on  USA tegevus Venezuelas, kus võeti kinni president Nicolas Maduro ja viidi ta relvajõudu kasutades riigist välja, rahvusvahelise õiguse vaatenurgast problemaatiline. „Mil määral meil rahvusvaheline õigus veel alles on, kui mõjukad suurriigid seda riburadapidi rikuvad?“  küsis ta. „Selle loogika järgi võib Venemaa võtta ette sõjalisi samme enda nõutavas mõjusfääris Ida-Euroopas ehk Ukrainas, USA enda omas Lõuna-Ameerikas ja nii edasi,“ ütles Mälksoo, lisades, et selline areng on väikeriikide jaoks eriti ohtlik.

ÜRO põhikirja järgi on teise riigi vastu relvajõu kasutamine üldjuhul keelatud. On vaid kaks erandit: riikide õigus enesekaitsele ja ÜRO julgeolekunõukogu poolt otsustatavad kollektiivsed meetmed. Enesekaitsele tugineda ainult juhul, kui on toimunud tegelik relvastatud rünnak.

Mälksoo meenutas, et USA on varemgi püüdnud relvajõu kasutamist enesekaitsega põhjendada, kuid see pole leidnud laialdast toetust. Näiteks tungis USA 1989. aastal Panamasse, et kukutada sealse juhi Manuel Noriega, ning 2003. aastal Iraaki, viidates julgeolekuohule. Kuid kummalgi juhul ei toetanud enamik maailma riike USA põhjendusi relvajõu kasutamiseks.

Mälksoo sõnul võivad USA sammul olla rahvusvahelised ja poliitilised tagajärjed. „Kindlasti saab USA rahvusvahelise õiguse ekspertidelt ja teatud hulgalt riikidelt tugevat kriitikat, et ta sõjaline sekkumine Venezuelas on rikkunud rahvusvahelist õigust,“ ütles ta.

Ameerika asjade ekspert Andreas Kaju kirjutab Delfis: „Kedagi ei huvita, mida rahvusvaheline õigus sellest operatsioonist arvab. Küll aga on oluline, mida USA enda kohtud sellest võiksid arvata, kas president oleks pidanud taotlema Kongressilt luba või saab ta kasutada seniseid erinevaid terrorismivastase sõja volitusi ja põhiseaduse tõlgendusi, mida kõik presidendid alates George Bush nooremast on korduvalt kasutanud.

USA kasutas ka Panamas Noriega eemaldamiseks sõjaväge ning selle juriidiliselt põhistamiseks kasutati samuti laias laastus enesekaitse õiguslikku konstruktsiooni - mida eeldame, et Trump kasutab ka nüüd. Meenutame, et diktaator Noriega vastu oli Florida ringkonnakohtus süüdistus sarnane praegusele Maduro omale - kokaiinikaubandus.

Iraani, Venemaa ja Hiina vaatest on selge, et nende toetus ja kaitse ei tähenda läänepoolkeral hetkel mitte midagi. USA suhteline mõju maailmas on selgelt vähenenud, aga absoluutne sõjaline võim veel mitte ja sellised „terrorismivastased“ operatsioonid on USA erivägede leib olnud nüüd juba 20 aastat.

/…/

 Ameeriklasi on raske hukka mõista. EL välisasjade kõrge esindaja ametis olev Kaja Kallas ütles oma esimeses kommentaaris sedasama, mida ka esimesed demokraadid senatis - meile on ebaselge, mis on selle ettevõtmise õiguslik alus, aga Maduro polnud selgelt legitiimne valitseja.

Iraani, Venemaa ja Hiina vaatest on selge, et nende toetus ja kaitse ei tähenda läänepoolkeral hetkel mitte midagi.

Nii on alati olnud ja nii alati jääb - kui sa teed õiget asja ja saad sellega ka hakkama, siis sa ei pea sa avaliku arvamuse ega rahvusvahelise õiguse pärast muretsema.“

Selle viimase tõdemusega olekski paslik lõpetada. Jääb vaid loota, et Hiina pretsedenti kasutades Taiwanit nokkima ei lähe. Ühtse Hiina doktriini vaatest on Taiwan nagunii ebakõla hiinalikus harmoonias – justnagu ulaelu peale läinud perekonnast võõrdunud laps, kelle pere rüppe tagasitoomine ei ole mitte vägivald, vaid distsipliini küsimus. Vanemlik kohustus.

PÄEVAKAJALIST SIIT JA SEALT

SISSEKANNE # 365

Jube lugu on juhtunud Dubais, kus leiti mõnda aega kadunud olnud Vene krüptomiljonärist ärika Roman Novaki ja tema naise Anna Novaki tükeldatud säilmed.

Viimati nähti Romani (38) ja Annat (37) elusana oktoobris, kui nad reisisid Dubai mägikuurorti Hattasse. Väidetavalt pidid nad seal kohtuma investoritega. Arvatakse, et paar sattus röövijate küüsi, kes väidetavalt nõudsid suurt lunaraha, ja kuna nad seda ei saanud, tapsid nad Romani ja Anna. Olemasoleva info järgi mõrvati paar peaaegu kuu aega tagasi ühes Hatta villas. Kolm inimest, keda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, peeti kinni Peterburis ning Stravropoli ja Krasnadori krais pärast seda, kui nad Araabia Ühendemiraatidest naasid. Väidetavalt teesklesid kahtlusalused investoreid, röövisid paari ja nõudsid krüptomiljonär Romanilt tema krüptokukru parooli avaldamist, vahendab Kroonika  Leedu Delfit.

Novakid elasid Dubais ja näitasid sotsiaalmeedias sageli oma ülimalt luksuslikku elustiili, sealhulgas postitasid pilte uhketest autodest ja eralennukitest. Röövijad aga nõudsid ligipääsu vaid krüptoraha digikukrule.

Abielupaari lähisugulased hakkas häirekella lööma, sest nende kadumise ajal korraldati järjekordne uurimine – Romani süüdistati krüptoinvestoritelt üle 430 miljoni euro omastamises. Ta oli väitnud, et seda summat kasutatakse äri arendamiseks. Kohaliku meedia andmetel olid tema pettuse ohvriks langenud ärimehed Hiinast ja Lähis-Idast. „Tegelikult polnud Roman Novak midagi muud kui andekas manipulaator, kellel õnnestus inimesi veenda talle sadu miljoneid dollareid andma,“ on allikad meediale rääkinud.

Kui nõnda, siis pole midagi imestada. Karma is a bitch, ütleb sellistel puhkudul juba viledaks kulunud kõnekäänd.  Good riddance! nagu veel öeldakse. Küberpättide vastu ma ei tunne mingitki kaastunnet. Mida sellistega teha, seda näitas hästi Jason Statham oma „Mesiniku“ filmis. Pättidele tuleb mõõta ilma halastuseta nende oma mõõdu järgi. Mida külvad, seda lõikad.

Ma mõtlen siinkohal ka neile Eriali investeerimisfondi petturitest tegelinskitele, kes küüniliselt rajasid endale kasuliku püramiidskeemi, kuhu siis heausksed pensionärid, investeerisid – et nood seal tipus saaksid elada unelmate elu. 

The Beekeeper (Amazon MGM Studios, 2023)

 * 

Eesti kultuurimaastikul kütab kirgi teatritoetuste jagamine, õigupoolest see, kuidas väärikas Lembit ja Marius Petersoni juhitud väiketeater Theatrum riigi toetusest ilma jäeti, sest nad ei vastanud hindamisinstrumendi kriteeriumidele. Mingi tibikomisjon hindas, otsustas ning kultuuriminister Heidy Purga tunneb küll kaasa, ent midagi teha ei saa, kui vaid otsuse ära kinnitada. Ütleb, lisarahastust on keeruline leida. Küsimusele, milline on ministri otsustus- või sekkumispädevus, kas komisjoni hinnang on ministrile kohustuslik, vastab kultminister:

„Määrus ütleb selgelt: «Komisjoni poolt töökorras kehtestatud nõuetele vastavalt läbiviidud hindamise tulemusena tehtud ettepaneku jätab kultuuriminister otsusega kinnitamata üksnes juhul, kui komisjoni ettepanek on selges vastuolus seaduse või määruse normidega. Kultuuriminister kaldub hindamiskomisjoni ettepanekust kõrvale ka ilmse arvutusvea olemasolul.» Minule teadaolevalt pole vastuolu seaduse, määruse normidega ega ilmset arvutusviga.“ (Postimees, 11.11)

Pääru Oja pahandas juba aasta tagasi: „Kui rääkida liialdatud, kunstiga tegeleva inimese keeles: kuidas saab olla, et mingi kamp plikatirtse otsustab, mis mahus ja kui palju tohib Lembit Peterson teatrit teha? Ma saan aru, et mu sõnastus on solvav. Aga palun vabandust, minu jaoks on need otsused ministeeriumis mitte lihtsalt solvavad, vaid lausa ohtlikud!“ (Kroonika.Delfi, 18.10.2024)

Rein Lang, kes kunagi on ka ise kultminni juhtinud, ütleb ERRis:

„See on tegelikult hoopis laiem probleem. Ja see seondub sellise tänase poliitilise establishment'i põgenemisega vastutuse eest. Kui minister surmtõsise näoga väidab, et tema ei saa mitte midagi teha, sellepärast et tema haldusalas käib asi niimoodi, et ta on moodustanud mingi komisjoni, andnud ette mingi valemi, mille alusel antakse siis taotlejatele mingeid punkte, ja nüüd nende punktide summa, mis talle laua peal ilmub, on absoluutne tõde ja tema ainuke roll on alla kirjutada, siis ma küsin, et milleks sellist ametiasutust vaja on? Siis võib ju neid punkte jagada üks suvaline inimene tänavalt.

See suundumus seda poliitilist otsustamist delegeerida mingitele algoritmidele... Hea on veel, kui on algoritm. Teine variant on see, et mõeldakse välja mingi valem, mingid kastikesed, mis annavad mingeid punkte, mille puhul on ette teada, et see ei anna tegelikult objektiivset ja õiglast tulemust. Aga keegi ei taha seda muuta, sest nii on kokku lepitud ja siis lohistatakse seda probleemi läbi ajaloo nagu burlakid Volgal Repini maalilt. See on väga-väga piinlik, tõeliselt piinlik ja niisuguseid asju ei tohiks olla." (ERR, 12.11)

* 

Kariibi merele jõudis Ameerika Ühendriikide mereväe lahingugrupp eesotsas lennukikandjaga USS Gerald R. Ford, annab teada Postimees. Selle pardal on üle 4000 mereväelase ning seda saadavad veel kaks Arleigh Burke-klassi hävitajat ning õhu- ja raketikaitselaev USS Winston S. Churchill. Donald Trump on niisiis otsustanud arved klaarida Venezuela diktaatori Nicolas Maduroga, ehk siis pidada maha üks võidukas sõda jälle, pärast mida saaks omakorda rahu sõlmida. Pax Trumpiana. See oleks tal siis kaheksas sõda võita... kui asjad peaks niikaugele minema.

Maduro hakkas omakorda vägesid mobiliseerima.  Mine seda Trumpi tea. Maduro õnneks on Trmp oma plaanides siiski üsna hektiline. Võib juhtuda, et kui kusagil toimub midagi seksikamat, näiteks Venemaa-Ukraina sõja arengutes, siis võib Trumpi meel pöörduda ja ta unustab Venezuela. Või siis Maduro on kaval ja pakub Trumpile ptroaktiivselt mingi hea diili välja.

Tasub ka sel maailmanurgal silma peal hoida, ühesõnaga.