SISSEKANNE # 436
Ei
jõua sündmustega järge pidada, saati neist aru saada. Trump teatas, et Hormuzi
väin on nüüd avatud ja kehtib ka relvarahu Iisraeli ja Liibanoni vahel. Iraan
andis ka teada, et on nõustunud väina avamisega, aga siis tulid jälle teated,
et USA on kokkuleppeid rikkunud ning Iraan on väina taas kinni pannud, koguni
ühe tankeri pihta tule avanud, rohkem hoiatuseks, et too keelu kiuste läbi
väina ei pressiks. Mõlemad pooled süüdistavad loomulikult teineteist, miks väin
ikka kinni on. Ning Iisrael pommitab hoolimata relvarahust Lõuna-Liibanoni
edasi.
ERR
vahendab Riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni arvamust, et
Hispaania käitumine lõhub liitlassuhet: on takistatud USA baaside kasutamist,
ei oldud nõus koos NATO-ga oma kaitsekulutusi suurendama, tihendatakse suhteid
Hiinaga, toetatakse Kuubat ja ostetakse suures mahus Venemaalt fossiilkütuseid.
Kriitikaga
Hispaania aadressil võib suures osas nõustuda, kuid üks punkt käib mulle küll
vastukarva. Mihkelson ütleb: „Hispaania
praegune vasakpoolne valitsus on olnud üks suurimaid Kuuba terroristliku
režiimi toetajaid.“ (ERR, 17.04)
Kas
tõesti on Kuuba meie välispoliitilises perspektiivis terroristlik režiim?
Minu meelest on asjad ikka vastupidi: just USA terroriseerib Kuubat juba
aastakümneid jõupositsioonilt, blokeerides kütuse ja elutähtsate kaupade sisse-
ja väljavedu, pluss kogu see vastik bully talk, kuidas Kuuba on nii
vaene ja äpardunud riik, et põhimõtteliselt piisab vaid sõrmenipsust, et nad
Ameerika rüppe tagasi tuua. See , et Kuuba omal ajal vastu hakkas, et mitte olla
edasi USA banaanivabariik – üks levinud riigiformaat Ladina-Ameerikas -, ja oli
sunnitud panustama N. Liidule - sest muud võimalust ellujäämiseks polnud, on
omaette peatükk, mis väärib isegi lugupidamist. Mihkelsoni MAGA jutt, Ameerika
jutupunktide püüdlik esitamine, on küll kohatu.
Kui jutt juba Ameerika peale veeres, siis Trump räuskas eile jälle NATO suunas tuld ja tõrva, nimetades seda täiesti kasutuks organisatsiooniks.
„Sain
NATO-lt kõne, kus küsiti, kas me sooviksime abi. Suur aitäh, NATO,“ ütles Trump
reede õhtul Turning Point USA üritusel. „Ja ma ütlesin neile: „Oleksin teie
abi kaks kuud tagasi soovinud, aga nüüd ma tõesti ei taha teie abi enam.“ Sest
nad olid täiesti kasutud, kui me neid vajasime,“ lisas ta. „Aga tegelikult me
ei vajanud neid kunagi. Nemad vajasid meid. Nemad vajavad meid. Nad vajavad
meid nii väga.“ kuulutas Trump talle omase lennukusega.
(Iseasi on muidugi, kuidas me seda väina
lahtiolekut defineerime.)
"Thank You very much, NATO!" (@TheNationalDesk)
*
Vaatasin videost filmi „Greenland 2: Migration“ (2026), mis valmistas kerge pettumuse. See ei olnud nii suursugune spektaakel ja inimsuhete draama nagu esimene film, mis mõjus eepilisena, kuid mitte imalana. Uus film mõjub just imalana, nn. sureva kangelasisa filmina (filmi lõpus Moosesega sarnanev pereisa Gerald Butler sureb – pere, kes on päästetud, hoiab viimast hingetõmmet tegeval isal kätt; ta sureb õnnepisarad silmis, sest missioon on täidetud).
Loodusefektid ja postapokalüptiline maastik (nt tühjaks voolanud,
elutuks jäätmaaks muutunud La Manche) on loomulikult võimsad vaadata, ehkki
kuklas tiksub kogu aeg teadmine, et see kõik on arvutiga valmis nikerdatud. Ja
kuigi film lõpeb n-ö. õnnelikult, st filmi noored, poiss ja tüdruk, jõuavad
tõotatud maale – kraatrisse, kus tingimused maaharimiseks on sobivad – ning hakkavad
uut elu looma, siis ometi mõjub kogu film lohutu ja rusuvana. Võib-olla seetõttu,
et filmist joonistus välja tõsiasi, et kriisiolukordades inimene on inimesele
hunt, sõdib üksteisega nappide ressursside pärast ja on egotsentriline. Huvitav
on seegi, et kui esimene film tuli välja koroona düstoopia foonil, siis nüüdne
film linastus ajal, mil maailmas möllab Trump 2.0 düstoopia, Vene-Ukraina
igikestev sõda ning Iisraeli-Iraani-Liibanoni-Gaza konflikt. „Greenlandi“ mõlemad filmid on seega tabanud
ajastu biiti.
PS. Aga see on ikkagi suure ekraani film. Nagu üldjuhul kõik postapokalütilised filmid.
