Édouard Louis. MEETOD: MUUTUDA

 SISSEKANNE # 342

Rahva Raamat

 

Mulle soovitati lugeda uuemat prantsuse kirjandust, seda „kõige moodsamat, mida Prantsusmaal on pakkuda“, nagu  kultuuriloolane Marek Tamm raamatu kaanel sedastab. Autobiograafiline jutustus räägib hingekriipiva loo lapsepõlve ahistavatest oludest ja pääsemisest, milles on suur roll kirjandusel endal. Juhuslikkusel on siin vähe ruumi – kuigi ka see on faktor -, peamine on süsteemne, metodoloogiline töö. See on eneseharimine, kultuuri sisselugemine, mis toimub teadlikult ja eesmärgistatult.

Pean tunnistama, et ma alustasin lugemist võrdlemisi suurte eelarvamustega. Autor on sündinud 1992. aastal Põhja-Prantsusmaa väikeses maakohas töölisperes üsna kehvades ja piiratud oludes: mitte ainult materiaalne olukord polnud kehv, vaid ka vaimselt oldi vähenõudlikud (et mitte öelda küündimatud) – seda iseloomustasid kõige paremini televiisor ja krõpsupakk. Minu eelarvamus oli kantud sellest, et ma arvasin ette teadvat, mida ma lugema hakkan. Ootasin vägivalda, seksuaalseid kuritarvitusi, sotsiaalpornot prantsuse kastmes. Kõike seda oli, muidugi, sest muutumiseks – millest see raamat räägib – on vaja tugevat algtõuget, mis käivitab vajalikud protsessid, pärast mida aga on vaja motivatsiooni – võib-olla veel tugevamatki algtõukest, et sel jätkuks jõudu kesta. Aga see raamat haaras mind täiesti endaga kaasa – nagu tulvavesi. Ma andestan autorile, et ta ruineeris mu stereotüüpse Prantsusmaa, mille olid minu lapsepõlves loonud Louis de Funes’ ja Pierre Richardi filimid ning Alexander Dumas’ raamatud (mille ajel ma õppisin isegi prantsuse keelt), asendades need tumemeelsemate olustikupiltidega, sest ta pakkus midagi asemele: seesama eneseharimine kui lahendus ja väljapääs, teejuhtideks Michel Foucault, Pierre Bourdieu, Frantz Fanon, Gilles Deleuze. Tegutsejad jäid tagaplaanile, mõtlejad tõusid esile.

Tundsin siin äratundmisrõõmu. Ka mina olen saanud tuttavaks nimedega, kellest mul polnud aimugi. Iga kool, iga seltskond harib. Olen samuti püüdnud end n-ö. sisse lugeda – vahel suuremal või vähemal määral õnnestunult, vahel ka läbi kukkunud. Erinevalt autorist puudub minul süsteemsus ja eesmärk on olnud hägune, ujuv. Seega pole ma suutnud ammutatud teadmisi muuta mitte alati praktiliseks väärtuseks, mistap pean end poolharitlaseks. Ent tunne on tuttav – soov muutuda, akumuleerida endas teadmisi ja need enda heaks tööle rakendada. Ma mäletan, et minul käis see esmalt muusika kaudu. Avastasin hilisteismelisena David Bowie loomingu ning see oli nii teistsugune sellest, mida ma siiani kuulanud olin. Ta sai mulle omamoodi mõõdupuuks, standardiks, instrumenduks, mille abil hindasin ümber kogu oma senise muusikaeelistuse. Hakkasin teadlikult oma maitset kujundama. Bowie’le järgnes Brian Eno, siis varajane Kraftwerk, krautrock, Canterbury skeene, USA underground jne jne. Muusikaga oli lihtsam, kirjandusega keerulisem, sest filosoofilised-teoreetilised tekstid nõudsid vahendajat, kes suunaks ja aitaks mõtestada, tekitaks vajalikku resonantsi. Meenutan hea tundega Marek Tamme ja Tõnis Kahu kultuuriloenguid ning Peeter Selja poliitilise teooria loenguid. Ma valetaksin, kui ütlen, et sain kõigest aru, ma ei valeta, kui ütlen, et need jätsid jälje.

Nagu öeldud, peab selleks, et muutuda, olema tahe, motiiv, eeskuju ja eesmärk. Autorile sai väga oluliseks tutvus heast (loe: kultuursest)  perekonnast pärit tüdrukuga, Elenaga, kes romantilise huvi kõrval oli talle teejuhiks kultuuri ja kirjanduse juurde. Autor kirjutab, pöördudes nii tüdruku poole (kelle sarnaseks ta pürgis) kui ka oma isa poole (kellest ta püüdis eristuda):

Kust ma pean alustama? Kõige rohkem erinevust ja häbi tundsin ma söögiaegadel. Kui ma koos Elenaga lõunastasin, võrdlesin ma tema toitu sellega, mida ma ise sõin, ja mulle näis, nagu sümboliseeriks see erinevus meie vahel üldse kõike, mis tema elu minu omast eristas. Mina sõin rasvaseid võileibu, soolaküpsiseid, Elena sõi salateid, puuvilju või saiu ja kooke, mis ta oli ostnud linna pealt mõnest peenest pagariärist. Mõnikord vaatas ta minu toitu vastikusega ja ütles: Sa ei tohi niisugust rämpsu süüa, sa teed sellega oma kehale halba. (Louis 2025: 38)

Tutvus Elenaga pani mind armastama üht hoopis teistsugust eluviisi, ühe hoopis teistsuguse ühiskonnaklassi koode ja üldse kõike, mis selle klassiga seostub, kunsti, kirjandust, filme, sest kõik see lubas mul kätte maksta oma lapsepõlve eest, tõstis mind kõrgemale sinust, vaesusest, Sõimusõnast [pede, lilla, gei – R.R.], ning seda elu matkides pidin ma jõudma maailma, mida sina olid alati aukartusega imetlenud ja vaikimisi paremaks pidanud (kas sa siis ei tundnuyd aukartust alevi arsti või õpetaja haritud kõnepruugi ees?) Ma ei olnud kunagi varem kohanud kedagi meist nii erinevat – kedagi sotsiaalse distantsi mõttes nii kauget - ja võib-olla nimelt seda ma /…/ Elenas tajusingi, nimelt totaalse ja absoluutse ärapääsemise võimalust. (Louis 2025: 40)

Ma tundsin, et omastades tema elu, saavutan ma võidu sinu üle. Kui ma tema poolt väljusin, näpu vahel see brośüür XX sajandi maalikunstist, ma mõtlesin, et sina ei ole iial aimanud niisuguste kunstnike olemasolu ega saagi neist kunagi midagi teada, ning seega kuulub mulle miski, mida sinul ei ole, ja et uus varandus annab mulle üleoleku sinust ja kogu mu perekonnast, lubades mul kätte maksta kõigi nende kordade eest, kui mind oli alandatud (mul  on kahju, et ma niimoodi mõtlesin, aga midagi polnud parata, minevikust vabanemine nõudis ülbust ja vägivalda). (Louis 2025: 40)

Elenast sai aja parameeter: tema juuresolek kiirendas, tema puudumine aeglustas aja kulgu – kas see ei olegi mitte armastuse ja sõpruse definitsioon? /…/ Mina kõndisin, tema rääkis, ja kõik, mis ta ütles, muutis mind. /…/ Ta väljendas vaateid ja seisukohti, milllest ma polnud undki näinud, nagu traditsioonilise abielu kahtluse alla seadmine, arutlused Palestiina konflikti üle – ma ei teadnud varem, et niisuguse nimega koht maailmas üldse olemas on -, pessimistlikud teooriad inimolust ja eksistentsist, mida ta oli ammutanud loetud raamatutest. /…/ Ma ei mäleta enam, kas see vahemaa tema ja minu vahel, vahemaa kõigi teadmiste ja minu teadmatuse vahel mulle ka haiget tegi või andis see mulle hoopis jõudu, sest just nimelt selle vahemaa pidev tajumine kinnitas mulle, et ma olen teel hoopis uude maailma. (Louis 2025: 41)

Ma tahtsin Elenad rääkimas kuulda, veel ja veel, kuulata koos plaate, Glenn Gouldi ja Keith Jarretti, tema lemmikuid, või Brahmsi, keda imetles tema ema. Kõik muu oli muutunud mulle ajaraiskamiseks. (Louis 2025: 38)

Autori teekond viis kodualevist väljamurdmisega suurde linna, Amiens’i, gümnaasiumisse (lütseumi), kavatsusega võtta sealt kõik, mis sellel linnal, koolil, sõpruskonnal anda oli. See kõik tuli raske tööga, higi ja pisaratega. Autor kirjutab:

Ma ei mäleta enam pöördepunkti, seda hetke, kui ma pärast nädalatepikkust pingutust hakkasin loetust aina paremini aru saama, seda hetke, kui kriisid ja nutmised tasapisi ajas kaugemale jäid ja kui raamatust loetud mõtted hakkasid aina rohkem meenutama teisi mõtteid teistes raamatutes. Mu töö ja vaev hakkasid end ära tasuma. Õhtuti oma Amiens’i sõprade, Elena, Julie seltsis aega veetes sain ma jutu sisse põimida uusi teadmisi, asju, mida ma just õppinud olin ja ma tundsin nende poolt midagi imetlusetaolist.

Sain aru, et Teadmine = Võim.

Nad [töökaaslased] nägid mind tulevat päevast päeva aina uus raamat kaenla all, Arendt, Heidegger, Deleuze, ma lugesin töö juures, ma lugesin ka öösiti, ma lugesin ülikooli lõunapausidel, ma lugesin bussis, ikka see üks mõte peas vasardamas: ma pean siit ära saama, ma pean siit ära saama. Ma pean muutuma. (Louis 2025: 130-131)

Meenub Lou Reedi ja John Cale’i lauluread Andy Warholi elust:

It's work, the most important thing is work

Tõepoolest.

Edasi tuli loogiline pürgimus maailmalinna, Pariisi, ja selle elitaarsesse kooli, Kõrgemasse Normaalkooli (École normale supérieure) – kooli, kus olid hariduse saanud pea kõik autori eeskujud, prantsuse eliit. Minu arusaamise järgi ei läinud autor seda teed mitte pelga sooritusakti enda pärast, et haridust kiht kihi järel kasvatada, vaid vaibumatust ihalusest avarama maailma järele – see on mõistetav neile, kes on pärit kingakarbi-taolisest umbsest kasvukeskkonnast. Amiens, mis kunagi oli maailma avardaja oli jäänud kitsaks, nii nagu ka sealsed sõbrad olid jäänud pidama sealsetesse raamidesse. Nii sai pidevast muutumise soovist autori jaoks justkui kahe teraga mõõk, mis ühest küljest tõukas endiselt tagant, sundides edasi liikuma, teisalt aga mõranesid sõprussuhted, toimus eemaldumine, jahenemine, teisenemine (armastusest sai vihkamine, austusest põlgus). Autor kirjutab:

Nägin vaeva, et ta mu teisenemisega kaasa tuleks, et tema samuti teiseneks, minuga koos. Ma rääkisin talle raamatutest, mida ma lugesin, kehutasin tedagi neid lugema, käisin talle peale, et ta võtaks omaks mu uue eluviisi, kutsusin teda brunch’idele, rääkisin, et ta võiks teisiti riides käia, viisil, mis minu meelest oli pariislikum. Just nagu oleksid mu Amiens’i algusaegade pildid tagurpidi pööratud, olin nüüd mina see, kes üritas teda muuta, aga mu üritused kukkusid läbi. Kas ta oli selle tagurpidi keeratud olukorra pärast mu peale alateadlikult vihane, sest nüüd tahtsin ju mina talle uusi asju õpetada? Ma rääkisin talle oma plaanidest, Pariisist, kutsusin teda kaasa elama seal koos minuga; mida rohkem ma aga muutusin, mida rohkem ta nägi mind muutuvat, seda enam ta tardus, klammerdus selle külge, mis oli – tähendab, selle külge, mis mina olin olnud. Me tülitsesime, ta karjus, et ta põlgab pariislasi ja nende snobismi ja et kui ma veel rohkem nende moodi lähen, siis hakkab ta lõpuks ka mind põlgama. Talle oli vastik mu pime ja naiivne kodanlike kommete austamine. Ta karjus meie tülide ajal, et tema tahab lugeda sellepärast, et talle meeldib, mitte endale võimu kogumiseks nagu mina; tema, kes ta oli mulle kinkinud mu elu esimesed raamatud, viinud mind esimest korda elus kinno autorifilmi vaatama, teatas nüüd, et kõik see ajab tal südame pahaks, et kõige vähem tahab ta niisuguseks saada nagu mina. (Louis 2025: 150)

Ma toon veelkord välja autori enda tõdemuse: minevikust vabanemine nõuab ülbust ja vägivalda. Niisamuti nagu vanematekodu, muutus minevikuks ka Amiens ja Elena. Oli vaja vabaneda ka neist köidikuist.

Autor, kes harib ennast Pierre Bourdieu’ lugemisega – loeb end sisse viimase tuntud tüviteksti „Eristus“ (La Distinction: Critique sociale du jugement, 1979 /1984) - on lõppude lõpuks ise habituse teooria elav tõestus. Kõige üldisemalt on habitus mõistuse, meele struktuur, mida iseloomustab teatav omandatud skeemide, tundlikkuse, eelsoodumuste-eelhoiakute ja maitse-eelistuste süsteem. Bourdieu’ järgi on habitus ühtaegu loov-esilekutsuv printsiip ja praktikate klassifitseerimise printsiip inimeste (agentide) kujutluses ning see väljendub nende käitumises. Habitus pole vaba tahte tulemus - ajapikku loob selle kahe asja koosmõju: 1) meelelaadid, kalduvused, mida vormivad nii möödaniku sündmused ja struktuurid kui praegused praktikad ja struktuurid ja 2) nende tajumise tingimused. Ses mõttes luuakse ja reprodutseeritakse habitust alateadlikult, ilma teadliku keskendumiseta. (Bourdieu 1984: 170).

Autor püüab luua habitust teadlikult, keskendunult. Metoodiliselt. Nagu pealkirigi ütleb: „Meetod: muutuda“.

Ja jälle tuleb meelde Lou Reed ja John Cale, kes laulsid väikelinna painest ja igatsusest suurlinna tulede järele. See sobibki siia lõppu. Rõhuasetused on minu poolt – nendest ridadest nähtub igavesti kehtiv, universaalne tõde, ühtviisi arusaadav nii Ameerikas, Prantsusmaal kui Eestis:

When you're growing up in a small town
You say, no one famous ever came from here

When you're growing up in a small town
And you're having a nervous breakdown
And you think that you'll never escape it
Yourself or the place that you live

Where did Picasso come from
There's no Michelangelo coming from Pittsburgh
If art is the tip of the iceberg
I'm the part sinking below

When you're growing up in a small town
Bad skin, bad eyes, gay and fatty
People look at you funny
When you're in a small town

My father worked in construction
It's not something for which I'm suited
Oh, what is something for which you are suited
Getting out of here

I hate being odd in a small town
If they stare let them stare in New York City
As this pink eyed painting albino
How far can my fantasy go

I'm no Dali coming from Pittsburgh
No adorable lisping Capote
My hero, oh, do you think I could meet him
I'd camp out at his front door

There is only one good thing about small town
There is only one good use for a small town
There is only one good thing about small town
You know that you want to get out

When you're growing up in a small town
You know you'll grow down in a small town
There is only one good use for a small town
You hate it and you'll know you have to leave

 

Lou Reed & John Cale - Smalltown (LP "Songs For Drella", Sire 1990)

 Lou Reed & John Cale - Work (LP "Songs For Drella", Sire 1990)

 

David Bowie - Changes (1971 / live 1973)

PS. Soovitan lugeda ka teemakohast postitust Rahva Raamatu raamatublogist.

 

HOUELLEBECQ'i ALISTUMINE

 SISSEKANNE # 196

www.apollo.ee

 

Tänasel Prantsuse riigipühal, Bastille’i päeval, lõpetasin M. Houellebecq’i raamatu „Alistumine“ lugemise, mis esmakordselt ilmus 2015. aastal, kui Euroopa ägas pagulaskriisi käes. See ei olnud mul niimoodi rihitud, lihtsalt juhtus nii.

Raamat on juba peakirjast alates emotsionaalselt laetud ning tekitab vastakaid tundeid. Ilmumise täpne ajastus garanteeris raamatule menuki staatuse ja veel mingi sotsiaalpoliitilise x-faktori, tänu millele rääkisid sellest isegi EKRE ideoloogid.

Sisu on selline: aastal 2022 on Prantsusmaa poliitilistest pingetest ülilaetud, toimumas on murrangulise tähtsusega valimised, kus vastakuti seisavad Marine Le Peni Rahvusrinne ja Mohammed Ben Abbesi (fiktiivne karakter vist) Islamipartei. Selle taustal tegutseb keskeakriisi põdev kirjandusprofessor (Houellebecq'i alter ego?), kes püüab ühiskonnas asetleidvaid mullistusi lahti mõtestada ja end konteksti asetada. Paralleelselt toimub kaks kriisi: peategelase enda sisemine  ja väline, ühiskondlik kriis. Valimiste järgselt puhkevad riigis rahutused, mis triivivad kodusõja poole: võimu võtab üle islamipartei, naised mässitakse burkasse ja pannakse mitmekaupa mehele, Euroopa Liit laieneb Põhja-Aafrikasse. Katoliiklus satub põlu alla, haridust hakkavad reguleerima śaria seadused. Juudid pagendatakse (pagevad) riigist. Ehk siis tõeline antiutoopia. Päevakajaline ja õpetlik. Peategelane tunneb hirmu, ängi, masendust, kannatab resignatsiooni all. Kuni lõpuks – et järjele saada – teeb seda, mida kogu prantsuse ühiskond: kohaneb. See tähendab: alistub. Sest nii on lihtsam, kasulikum. Ja eks ole islamil ka meeltega tajutavaid voorusi. Milleks siis põtkida paratamatuse ees?

See on hoiatusromaan. Mis sest, et kriitikud heitavad Houellebecq’le ette künismi, misogüüniat ja islamofoobiat. Pagulaskriis koos islamifanaatikute terroriaktidega kindlasti võimendavad kogu „Alistumise“ sõnumit. Mulle isiklikult meenub kohe Magnus Ilmjärve vastuoluline uurimus pöördelistest EW lõpuaegadest, „Hääletu alistumine“ (kirjastus Argo, 2010), mis analüüsib Pätsi & co rolli protsessis, mille lõppresultaadiks oli iseseisvuse käest andmine – ja kuidas selle taustal muutus ühiskond suuresti „redisteks“, kes siis ühiskonda hoidsid toimimas, st kõik need ametnikud ja muud „taustakeppijad“.

Raamat jättis mulle Jonathan Littelli „Eumeniididega“ võrreldava elamuse/järelmaitse. Kohati liialdatud, kuid üldiselt aus ja ehe. Paneb järele mõtlema. Houellebecq’i düstoopia ei ole mingi kosmos, millest loed ja mõtled: can’t happen! cela n’arrivera jamais! Mõtled hoopis, et see on pöördumatu protsess, umbes nagu kliimasoojenemine, ja et kuhu ma selle eest pageda saaks. Pärast mõningast kaalutlemist taipad äkki, et polegi kuhugi pageda. Jääb üle vaid kohaneda, alistuda paratamatusele.

www.vanaraamat.ee

 

 

Emmanuel Le Roy Ladurie. MONTAILLOU, PRANTSUSE KÜLA 1294-1324

SISSEKANNE # 54

www.rahvaraamat.ee

Raamatu autor Emmanuel Le Roy Ladurie nendib, et kuigi mineviku talupojaühiskonnast on olemas põhjalikke uurimusi, on meie käsutuses väga vähe sellist materjali, milles talupojad otse, ilma vahendajateta annaksid teateid iseenda kohta. Niisugust materjali kujutavad endast inkvisitsiooniprotokollid, mille laskis aastail 1318-1325 koostada Pamiers’ piiskopkonna agar ja range piiskop Jacques Fournier, hilisem paavst Benedictus XII, Lõuna-Prantsusmaal Ariége’is. Pragmaatiku ja pedandina hoolitses ta, et kõik inkvisitsioonikohtu istungil antud tunnistused põhjalikult üles tähendataks, mistõttu tänapaeva ajaloolased ja kultuuriuurijad peaksid tänutundes talle küünla panema, olles ühe  tähelepanuväärse allikmaterjali võrra rikkamad. Inkvisitsioonikohtu protokollid on üldse võrratu uurimismaterjal, tänu millele me teame näiteks Põhja-Itaalia Friuli maakonna isemõtlejast möldri Menocchio maailmapilti või baski talupoja Martin Guerre’i müstilist kadumise ja naasmise lugu.

Montaillou on väike oktsitaani küla Püreneedes üsna  Hispaania  piiri lähedal, mille elanikud pooldasid enamjaolt ketserlikku katarite ehk nn albilaste liikumist, mis oli alguse saanud Lõuna-Prantsusmaa Albi linnast. Katarid oli olnud keskaja olulisim ketserlik liikumine ning Montaillou oli selle viimane tugipunkt. Nende õpetus oli rangelt dualistlik: hea versus kuri, valgus versus pimedus, Jumal versus Saatan. Katarid pidasid end tõelistesks kristlasteks, erinevalt ametlikust katoliku kirikust, mis nende meelest oli reetnud õige apostlite õpetuse. Katari õpetuse aluseks oli jaotus „puhtaks“ eliidiks, keda nimetati „täiuslikeks“ (perfecti, parfaits) või „hüvameesteks“ (boni homines, bonshommes) ning tavalisteks usklikeks (credentes, croyants). „Täiuslikeks“ saadi pärast initsiatsiooni, albilaste ristimissakramendi läbimist, mida toimetati mitte vee, vaid raamatu ja sõnade abil (consolamentum, rahvakeeli lihtsalt „ketseriks pööramine“). Selle järel pidi „täiuslik“ jääma puhtaks, vältima liha söömist ja püsima naistest eemal, tal oli õigus leiba pühitseda ja võtta tavausklikelt vastu austav tervitus melioramentum, jagas usklikele õnnistust ja rahusuudlust (caretas). Tavalised usklikud said consolamentumi vastu võtta alles surivoodil, kui lõpp oli juba lähedal – seega said nad elada üpris meeldivat ja vabameelset elu, mida ei piiranud jäigad moraalipiirangud. Kuid consolamentumi järel kohustati neid pidama täielikku paastu endura’t, mis sisuliselt tähendas enesetappu: füüsiliselt polnud võimalik enam pääseda, ent hinge pääsemine oli kindel.

Sissejuhatuseks katarite tausta avanuna võtab Le Roy Ladurie põhjalikult ja pieteeditundega käsitleda Montaillou elanike mõttemaailma ja argielu, olmet, kombestikku, sotsiaalseid suhteid, źeste ja seksuaalelu. Tänu Fournier’le, keda huvitasid pisimadki detailid, avaneb Montaillou lugejale nagu antropoloogiline dokumentaalfilm. Tänapäeva ajaloouurijate meeleheaks on montaillou’laste kõnepruuk hoolega protokollitud. Me saame osa katarite pattulangemismüüdist otse hüvamehelt Jacques Authiélt: Saatan astus Isa riiki ja seletas selle riigi hingedele, et temal, Saatanal, on veel parem paradiis… Saatan ütles: „Mina viin teid oma maailma ja annan teile härgi, lehmi ja palju rikkusi, ka naise kaaslaseks, ja saate endale oma majad ja saate lapsi ja kui teil on ükski laps, rõõmustate enam tema pärast kui kogu selle rahu pärast, mis teil on siin paradiisis“. (lk. 45)

Katarite usku iseloomustas, nagu öeldud, mustvalge dualism: heast sünnib hea, halvast halb. See ilmneb kõiges, ka näiteks suhtumises loomadesse. Talutüdruk Grazide Lizier selgitab Fournier’le: Jumal on teinud kõik selle kehalise, mis on inimese poolt kasutatav  ja kasulik, nagu inimesed ise, loomad, keda inimesed kasutavad toiduks või muul otstarbel, nagu härjad, lambad, kitsed, hobused ja muulad, samuti maa ja puude söödavad viljad. Aga ma ei usu, et hundid, kärbsed, sisalikud ja muud inimesele kahjulikud loomad on Jumala tehtud, samuti ei usu ma, etJumal oleks loonud saatanat, sest ta on paha, ning Jumal ei ole loonud midagi paha. (lk 246) Talle sekundeerib Bernard Franca: Hea Jumal on teinud kõik head olendid: inglid, head inimhinged ja –kehad, taeva, maa, tule, vee ja õhu ning loomad, kes on inimestele kasulikud kas toiduna või koormavedajana, töötegijana või rõivastuse andjana, ja samuti söödavad kalad. Teiselt poolt on kõik deemonid ja kahjulikud loomad, nagu hundid, maod, kärnkonnad, kärbsed ja muud kahjulikud ja mürgised loomad teinud paha jumal. (lk 246).

Ahjaa, abielu, seks ja vabad suhted – kuidas sellega oli? „Täiuslik“ Guillaume Bélibaste annab meile katarite abielufilosoofiast võrratu ülevaate: On täiesti sama ja ühesuurune patt, kas tunda lihalikult oma naist või armukest. On siiski parem, kui mees püsib üheainsa kindla naise juures, kui et ta lendab ühe juurest teise juurde nagu suur kimalane lilli mööda, sest see toob kaasa bastardide sündimise. Kui mees on vaid ühe naisega, aitab see tal hoida oma majapidamise korras, aga kui ta käib paljude juures, siis igaüks neist püüab teda röövida ja võtta temalt, mis aga saab, ning nii teevad nad ta puupaljaks.

On häbiasi magada sellise naisega, kes on mehe veresugulane või sugulane abielu kaudu, ning ma ei soovita seda sugugi usklikele.

Te kaks tahate siis omavahel abielluda? Tõotage teineteisele truudust ja mõlemapoolset hoolitsust nii tervise kui haiguse ajal. Suudelge teineteist, nüüd olete sõlminud abielu. Kirikusse ei ole vaja minna. (lk 169).

Tänapäevaseski mõttes ultraliberaalset mõtteviisi kannab juba tuttava talutüdruku Grazide Lizier’ vastus, mille ta andis ülekuulamisel endise suhte kohta küreega: Sel ajal meeldis see nii mulle kui küreele, et tundsime teineteist lihalikult, ja seetõttu ei teinud ma enda arvates pattu. Aga nüüd see mulle enam ei meeldi ja kui ta nüüd magaks minuga, peaksin ennast patuseks. (lk. 149). Le Roy Ladurie tõdeb, et vastureformatsiooni ranguseni oli veel pikk maa. Kõrvalises maakohas oli säilinud veel teatud süütus. Valdavalt kehtis arusaam, et nauding iseeneses oli patuvaba; kui see meeldis asjaosalistele, siis polnud midagi selle vastu ka Jumalal (eksole, nauding on hea, ja head asjad on jumalikud).

Või vaadelgem kasvõi häbitunde mõtestamist piirkonnas. Raymond Vayssiere Aix-le-Thermes’ist kõneleb: Simon Barral oli olnud kaks õde järjestikku armukeseks ja ta hooples kord sellega Pathau Clergue’i ja minu ees.Kui ma ütlesin, et see on suur patt, vastas Simon: „Pole see mingi patt, aga häbi on küll.“ Siis me hakkasime sööma. (lk 265)

Sabarthèsi kohtunik Guillaume Bayard  läheb oma juttudes veel kaugemale. Ühe tunnistaja sõnul ta jutustas, et on maganud üksteise järel kahe paari õdedega, Gaude’i ja Blanche’i ning Emersende’i ja Arnaude’iga. Kui ma küsisin kuidas ta on võinud teha midagi sellist, Bayard vastas: „Kui mees magab selliste naistega, kes on talle lähedalt sugulased, teeb ta häbiväärse teo. Aga kahe õega – see ei tähenda midagi. See on tühiasi.“ (lk 265).

 

Nii elati ja oldi. See raamat peaks olema kohustuslik lektüür kõigile neile, kes soovivad heita valgust hämaravõitu keskaega – et tõdeda, et polnud see nii pime ühti. Elujõulist Montaillou’ kogukonda lõhestasid muidugi intriigid ja pealekaebused, mis lõpuks päädisid repressioonidega kõigi inkvisitsiooni kaanonite kohaselt, kuid külake siiski ei hävinud. Veel raamatu ilmumisajal, 1970. aastatel, oli kohalik telefoniraamat sisaldanud Clergue’i, kunagise võimsa klanni esindaja nime. Ja nagu elus ikka, ei sünni halba ilma heata: repressioonidele eelnesid kohalike tavade üleskirjutused, külaelanike omalaadsed portreed, mis omas ajas olid mõeldud teenima süüdistusi, kuid praegu mõjuvad antropoloogilise uurimismaterjalina. Eesti keeles on raamat ilmunud mõnevõrra lühendatult, kuid tõlge on ladus ja tagab lugemiselamuse.  Mõneks sulniks hetkeks ärkab pisike Montaillou’ küla taas ellu ning tungib kõigisse meie meeltesse. 10/10.