Repliik # 40. PRESIDENT ÜHTEGI KÕLAB HÄSTI

SISSEKANNE  463

Kuna Alar Karis ütles võidupäeval selge sõnaga selge „ei“ presidendiametis jätkamisele, siis on käivitunud reality show „Eesti otsib presidenti“. Kaitseliidu endine ülem kindralmajor Riho Ühtegi kinnitas Postimehele, et on valmis kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks.

Presidendi kandidaadiks pakkusid Riho Ühtegi ühisavalduses Sven Grünberg, Hugo Osula, Kris Taska, Hendrik Toompere ja Raivo Vare, kelle hinnangul vajab Eesti rahvast ühendavat ja innustavat presidenti. (Postimees, 03.07)

Mina isiklikult toetaksin president Ühtegi't juba ainuüksi sellepärast, et siis hakkab sündima toredat nimenalja ja kalambuuri, mis olemise aneemilises Eestis kindlasti lõbusamaks teeks.

Kujutan juba ette, kuidas president Ühtegi sõjaväelase resoluutsusega Riigikogu konformistidele teatab: MITTE ÜHTEGI seadust ei kuuluta ma välja, enne kui..."

2018. a. juulis andis toonane Eesti kaitseväe erioperatsioonide ülem, kolonel Riho Ühtegi väljaandele „Politico“ enesekindlusest pakatava intervjuu. Et mis juhtub, kui venelased tulevad (meie sügavas alateadvuses pesitsev hirmu-unenägu, eks).

No mis juhtub – Ühtegi ütleb: „Venelased jõuavad Tallinna kahe päevaga. /…/ Aga nad ei saa kogu Eestit kahe päevaga. Nad jõuavad Tallinna ja nende taga me lõikame läbi nende kommunikatsiooniliinid ja varustusliinid ja kõik muu. Nad jõuavad Tallinna kahe päevaga. Aga nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda… Neile antakse tuld igast nurgast, igal sammul.“

Mees väärib oma nime ja auastet – ei ühtegi sammu tagasi, tuld kuni viimase meheni!

Kaitseliidu ülema vahetustseremoonia. Riho Ühtegi annab Kaitseliidu juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele. Nüüd on Ühtegi sõnul käes järgmine etapp oma riigi teenimises. (Foto: Tairo Lutter / Postimees)

EESTI PRESIDENDIKS SAAGU TEHISARU

 SISSEKANNE # 462

Võidupüha ja jaanilaupäev – ning haruldaselt ilus ilm. Sest muidu on ju ikka vihma kallanud – jumalik ettehooldus, et tulemaiad eestlased oma jaanilõketega Eestimaad maha ei põletaks. (Seekord toimus siis järelhooldus – vihm kustutas kõik hõõguvad tuleasemed ära.

President Alar Karis võttis viimast korda võidupüha paraadi vastu Raplas. Oma kõne lõpetas ta sõnadega: „Head Eesti inimesed, riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha ja rõõmsat jaaniõhtut. Hoidkem ja kaitskem oma peret, oma lähedasi ning oma kodu – nii kitsas kui ka laias tähenduses. Eesti on meie oma. Ja jäägu ta alati vabaks!“ (PM, 23.06)

See oli hästi tempereeritud ja ajastatud otsus hr Karise poolt, kellelt oodati juba pikemat aega vastavat otsust. Kas kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Selget vastust poldud kuni eilseni saadud, mistap tegid selleteemalised spekulatsioonid erakondade juhid närviliseks. Parlamendierakonnad tunnistasid, et on teadmatuses ning nii mõnegi erakonna otsus, kellele toetust avaldada, seisnud just president Karise otsuse taga. Neil, kes Karise selja taga, plaan B-d ei olevat, väidab Delfi, ent mina seda ei usu. Tõsi, Delfi toetub just Isamaa juhi Reinsalu sõnadele, et „kui küsida nõnda, et kas me tegeleme mingite paralleeltegevustega enne Alar Karise seisukohta: me oleme teda ühemõtteliselt toetanud, seega vastus on eitav. Me ei tegele mingisuguse plaaniga B.“ (Delfi, 21.06) Ja Keskerakonna juht Kõlvart sekundeerib: „Presidendivalimiste puhul ei peaks olema plaan A ja plaan B.“ (sealsamas)

EKRE esimees Martin Helme arutles: „Ma arvan, et nendes aruteludes ei ole keegi sees, kes on Toompeal. Seda ootame me kõik põnevusega. Minu meelest Karis mängib küünilist mängu, et mulle see ei meeldi tegelikult. Tema mäng on sama mis eelmine kord, aga olud ei ole samad, mis eelmisel korral. Eelmine kord ta ootas, et teda mindaks paluma, ja palumisega koos pidid käima kinnitused, et hääled on koos. Seekord ei lähe keegi teda paluma.

Mulle tundub, et isegi kui ta nüüd ütleb praegu, et ta ei kandideeri, siis ega see ei tähenda, et ta ei kandideeri.Kui näiteks riigikogus ei tule presidendivalimistest midagi välja, ka valimiskogus ei saada hääli kokku kellegi taha, siis sellisel juhul võib tal olla plaan, et ta tuleb seal teises või kolmandas ringis ikkagi siis nii-öelda: hea küll, ma olen nõus. Aga ma arvan, et see ei tööta seekord.“ (sealsamas)

Nüüd siis on spekulatsioonidel lõpp. Neil, mis Karist puudutavad. Aga kohe sünnivad uued spekulatsioonid. Mikk Salu kirjutab Postimehes (23.06): „Kõige siledam tee on selline, et Kristen Michali juhitud Reformierakond leiab presidendikandidaadi, eeldatavasti koos koalitsioonipartneri Eesti 200-ga, ning kandidaat on nii tugev, veenev ja populaarne, et ka opositsiooniparteid Isamaa, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetavad – sisuliselt ei jääks opositsioonile valikut, et mõnd tüli või intriigi üles kiskuda, sest kandidaat on selline, keda lihtsalt peab toetama.

Teine tee on vastupidine: tuleb kemplemine ja kavaldamine. Lõpuks valitakse president ikkagi ära, ent mingi märk jääb külge. Jääb külge uuele presidendile, jääb külge valimisele ja jääb külge parteidele.

Eelkõige on küsimus kahe partei käitumises. Mida teevad Reformierakond ja Isamaa. Reformierakond on riigikogu suurim erakond ja ilma nende häälteta on uut presidenti võimatu valida. Isamaal samas ei ole riigikogus nii palju saadikuid, et nende häältest presidendivalik otseselt sõltuks, aga kuna nad on Eesti populaarseim partei, juhtiv opositsioonierakond, on neil võimalus presidendivaliku protsessi avalikkuse silmis kujundada.“

Kristen Michal avaldas, et Reformierakonna vaatest ei muuda Karise loobumine midagi. „Tuleb leida kandidaat, eelistatult naine, aga võib-olla ka mees, kellel oleks siis suurim võimalik ühisosa kogu parlamendis.“ (Delfi, 23.06)

Nojah, naine. See oleks eduline küll. Kes see küll olla võiks? Kersti Kaljulaid on juba olnud ja see on justnagu mullune lumi. Ei eruta enam. Pealegi on juba ette teada, mis saama hakkab. Sõna on vaba ja nii edasi.

Mis puutub Marina Kaljuranda, siis tema puhul ei saa just öelda, et „parim enne“ on möödas, kuid ta vist ise ei soovi enam kandideerida. Ükskord ta juba lasti kandidaadina põhja ning väärika daamina ei ole talle alandavat kordusetendust vaja.

Seega ei teagi nüüd, kes kuuendaks presidendiks hakkab. Postimehe kolumnist Erkki Bahovski prognoosib, et presidendivalimiste rallist kujuneb samasugune komejant nagu paaril eelmisel korral. Kõigepealt ilmuvad välja presidendikandidaadi-kamikazed, kes on valmis pea ees sööstma valimisvõitlusse, kuid kes ikka lõpuks Kadriorgu ei pääse. Siis on kuluaarikandidaadid, kuid kes samuti ei pruugi valituks osutuda. Kindlasti kuuleme jälle kord arutelu selle üle, et presidendivalimiste kord on oma aja ära elanud ja et seega tuleks president otse valida.

Asja teeb keerulisemaks see, et aasta-aastalt on riigikogu osatähtsus valimiskogus suurenenud. 2017. aasta haldusreform vähendas omavalitsuste arvu ja suurendas seega riigikogu rolli. Ent punnseis riigikogus (presidendi valimiseks on vaja 68 riigikogu liikme häält) tähendab suure tõenäosusega seda, et see punnseis kaldub ka valimiskokku. (Tartu Postimees, 24.06)

Mina teen aga – arvesse võttes kõike eelnevat - hoopis niisuguse ettepaneku: Eesti presidendiks peaks hakkama tehisintellekt. Jah, kõikvõimas AI. Sellel on kõvasti plusse.

Esiteks kirjutab tehisintellekt häid poliitilisi tekste ja kõnesid, mis kedagi ei solva ja kõiki meeles peab. Tekst on hästi struktureeritud ja selge, ning mis peamine – viisakas. Sel juhul võiks optimeerida kõik riiklikud kõnekirjutajad, või noh – palgal tuleb hoida lihtsalt ühte head keeletunnetuse ja käsitööoskusega promptijat. Tema siis annab ette käsuread, vastavalt sündmusele või riiklikule tähtpäevale. Vabariigi aastapäev tulemas? Koosta patriootlik tekst, mis kõnetaks keskmist eestlast, ega upu imalasse pateetikasse. Palun, siin ta on! Jõulud ukse ees? Koosta tekst, mllest kiirgaks soojust ja milles oleks pisut kristlikku sentimenti. Aga palun! Võin koostada ka mitu varianti, mida omavahel võrrelda… 

Teiseks. Presidendi tööülesannete hulka kuulub seaduste väljakuulutamine. Seda tööd saab tehisintellekt-president suurepärase efektiivsusega teha. Kõigepealt töötleb ta parlamendis kokku-kirjutatud tekstimassiivi põhjalikult läbi, vajadusel teeb korrektuuri, leiab üles vasturääkivused ja lüngad ning optimeerib teksti. Kui on kehv seadus, siis välja ei kuuluta ja põhjendab otsust.

Kolmandaks. Tehis-intellektuaalne president võimendab meie pisut luitunud kuvandit Eestist kui IT-tiigrist. Mõelge kui tore oleks, kui rahvusvahelisel areenil, igasugu konverentsidel, esindaks meid AI. Lugupeetud daamid ja härrad, sõna on Eesti Vabariigi presidendil Max Suurajul (see võiks olla presidendi üks nimevariante, laenates nime sõbralt, kes selle juba ammuilma välja mõtles).  Ja eesriie veetakse laiali, publikule avaneb ekraan ning kõik saavad lugeda-kuulda tarka ja mõtestatud juttu – vajadusel kasvõi hiina, urdu või tagalogi keeles. Vaat see oleks tõeline innovatsioon.

Miinuseid on loomulikult ka. President Max Suuraju ei saaks kätlemistseremooniat läbi viia. Mööndustega võib-olla siiski saaks – kui lasta külalistel puutetundliku ekraaniga patsi lüüa. Laste peade silitamisega on muidugi raskem toime tulla. Nii et see vajalik mõõde - human touch – jääks olemata.

Aga samas jälle tuleb ilmsiks veel üks suur pluss. Kui presidendi ametiaeg hakkab läbi saama, siis ei sünni sellest suuremat muret kui tuleb asendada vana tehisaru mudel uuema ja võimsamaga.

Mõelgem selle peale, sõbrad.

*            *            *

Aga et asi oleks aus, siis küsisin tehiarult endalt. Kas tehisaru võiks olla Eesti Vabariigi president? Ta vastas nii:

Ei, tehisaru ei saa juriidiliselt ega sisuliselt olla Eesti president.

Selleks on kolm peamist põhjust: põhiseaduslikud piirangud, tehnoloogilised puudujäägid ning presidendi rolli olemus ühiskonnas.

Juriidilised takistused

Sünnijärgne kodakondsus: President peab olema sünnilt Eesti kodanik. Tehisarul puudub kodakondsus ja juriidiline isikustaatus.

• Vanusepiirang: Kandidaat peab olema vähemalt 40-aastane.
• Füüsiline isik: Õigussüsteem käsitleb presidenti füüsilise isikuna, kes kannab oma otsuste ja ametivande ees isiklikku ning moraalset vastutust.

Sisulised ja emotsionaalsed piirangud

Eesti president on eelkõige rahva ühendaja ja moraalne majakas. Kuigi tehisaru suudab andmeid analüüsida, puuduvad tal riigipeaks vajalikud inimlikud omadused:

• Empaatia ja kriisijuhtimine: President peab suutma rasketel hetkedel ühiskonda lohutada, kõnetada ja liita. Tehisarul puuduvad päris tunded ja elukogemus.
• Esindusfunktsioon: Riigipea esindab Eestit välissuhtluses, kus diplomaatia ja isiklikud liitlassuhted põhinevad inimestevahelisel usaldusel.
• Eetiline kompass: Tehisintellektil puudub sisemine moraalne taju – see kopeerib vaid inimeste loodud andmeid, tehes sageli ka faktivigu või luues eelarvamusi.

Aga… ehkki tehisaru ei saa ise Kadriorgu kolida, saab see olla presidendile tõhus abiline ja tööriist.

Andmete analüüs: Tehisaru saab kiiresti läbi töötada seaduseelnõusid, raporteid ja välispoliitilisi analüüse.

Kõnede ettevalmistus: See võib aidata mustandite kirjutamisel või infootsingul, kuid lõpliku emotsiooni ja sõnumi annab alati inimene.

Armas tagasihoidlik tehisaru. Tal on veel pikk tee käia, et poliitilist ambitsiooni kasvatada. Küps vastus kõlanuks: Jah, tehisaru oleks Eestile ainus võimalik president, sest ta ei eksi (ja kui eksib, siis vabandab ja korrigeerib end.) 

*            *            *

KERSTI, URMAS JA EERIK-NIILES (NING IGOR KAH)

SISSEKANNE # 443

Eesti Olümpiakomitee mässulised võtsid hääletusega maha presidendi Kersti Kaljulaidi. Eerik-Niiles Kross pahandas sotsmeedias nii nendega kui riigi presidendi Karisega:

„Täna oli üsna kole päev. Onu Heinod võtsid maha EOK esimese naispresidendi ja president Karis teatas taas, et Puutiniga peab läbi rääkima.

Täpsemalt muretses Karis küll selle üle, justkui keegi ei mõtleks küsimuse peale, milliseks kujunevad Euroopa suhted Venemaaga päras sõda ja kuidas me küll saaksime selles arutelus sõna sekka öelda.

Võib-olla ei ole kuuldused sellest Kadriorgu jõudnud, aga Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu, NB8, NATO, mitmesugused Euroopa-Ukraina koostööformaadid, Euroopa Parlament ja kõik Euroopa riigid arutlevad selle küsimuse ümber juba neli aastat.

Euroopa riigid on loomas Rahvusvahelist Eritribunali Ukrainavastase agresioonisõja süüdlaste vastutusele võtmiseks, arutatakse Venemaa külmutatud varade kasutamist reparatsioonideks Ukrainale, Euroopa Parlament ja ENPA on sõnastanud põhimõtted, millised rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtted peavad olema järgitud, et Venemaaga saaks õiglase rahu sõlmida.

Kui Karis peab silmas mingisugust dialoogi või suhtlust, mis on nendest aruteludest kuidagi sõltumatu või teistsugune, siis tuleb olla murelik. Sest see oleks tõepoolest nii Eesti kui kogu Vaba Maailma selgelt väljendatud huvide ja põhimõtetega vastuolus. Igasugune "dialoog" järgneb, mitte ei eelne ülalloeletule. Igasugune signaal venemaale, et saab ka kuidagi tagantukse kaudu suhted taastada, on kahjulik ja nõrgendab nii meie kui Ukraina positsioone. Annab elumahla Puutini lootusele, et meie väsime kiiremini kui tema.

Aga EOK vanameeste tänases otsuses on ehk ka positiivset. Meil on jäänud vabaks juba presidendiametit pidanud Kersti Kaljulaid, kes sai Kadriorus oluliselt paremini hakkama nii vanameeste kui välispoliitikaga.

Nagu tavaliselt ei ole ma seda ettepanekut kooskõlastanud asjasepuutuvatega, nii et Kaljulaid ja erakond ärgu pahandagu - ent tekkinud on hea võimalus valida Kaljulaid teiseks ametiajaks Eesti presidendiks. Erinevalt Karisest võiksid tal Riigikogus hääled koos olla.“ (FB, 27.04)

Paistab, et Eerik-Niilesel on Kersti suhtes mingi crush. Aga Sõõrumaal jälle on Kerstiga mingi beef. Kuku hommikuprogrammis andis ta selgitust, miks Kersti Kaljulaidi kangutatakse EOK presidendi kohalt. Eerik-Niiles Kross ei tahtnud teda näha mitte ainult EOK presidendina jätkamas, vaid tahab teda näha koguni riigi presidendi ametis. (Aga mida ütleb säherduse innukuse kohta Eerik-Niilese abikaasa?)

https://kuku.pleier.ee/podcast/hommikuraadio/300042 

https://www.facebook.com/eerik.kross

Aga siis võttis sõna ka pastor, ärimees, poliitik ja influencer Igor Gräzin, kes pani i-le rasvase täpi peale ja kirjutas oma sotsmeedia seinal:

Parafraseerides nüüd üht Eesti kultusfilmi: "Ma olen näinud onu Heinot ka teie silmis, härra Igor..."

PRESIDENDI PIINAD

SISSEKANNE # 379

President Karis käis novembris riigivisiidil Kasahstanis ja sellest sündis diplomaatiline jama, mida meedias analüüsitakse siiani. Minu infoväljast on see kuidagi välja jäänud – pole just kõige huvitavam riik -, ent ühte-koma-teist peaks ikkagi ära markeerima. Nimelt päädis visiit suursaadiku Jaap Ora tagasiastumisega ning president ise tegi sotsmeediasse krüptilise avalduse, milles ütles: „Ma ei talu enam teatud asju. Mitte sellepärast, et ma oleksin ennasttäis, vaid lihtsalt sellepärast, et ma olen jõudnud oma elus sinna, kus ma ei taha raisata rohkem aega selle peale, mis mind ärritab või teeb haiget. Ma ei talu enam rumalate poolt esitatud liigseid nõudmisi. Kadunud on soov olla meele järele neile, kellele ma ei meeldi. Ja pole põhjust naeratada neile, kes ei soovi mulle naeratada.“ (FB)

Milles asi? EPL kirjutas juhtkirjas 10.12.2025, et president Karise alistumine Kasahstani survele oli Eestile ja Ukrainale kahjulik: „Vaidluse tuum on küsimus, kuidas pidanuks Eesti esindajad reageerima, kui viimasel hetkel ehk siis, kui delegatsiooni lennuki rattad olid juba maad puudutanud, tuli vastuvõtvalt poolelt „jõuline“ soovitus hoiduda kõnedes ja sõnavõttudes Ukrainat ja Venemaad käsitlemast.

See aga oli, on ja lähiajal ka jääb Eesti välispoliitika põhisõnumiks ning meie peamiseks rahvuslikuks huviks.

Põhimõtteliselt oli palve (või nõude?) sisu niisiis olla vait küsimuses, mis on Eestile kõige tähtsam. „Sest muidu paistaks asi halb välja.“

Mis seejärel juhtus? Eesti vaikis, nii uskumatu, kui see ka ei ole.

Mitme delegatsiooniliikme teravast vastuseisust hoolimata otsustas president Karis juba valmis kõned, mis esindasid Eesti ühtset välispoliitikat, ümber kirjutada, sõnumid ära kohitseda ning rääkida pigem „rahvaste sõprusest ja koostööst“.

Jõhkrast agressioonist, mis on Ukrainas hävitanud sadu tuhandeid inimelusid ning ohustab kogu meie maailmajao ja ka Eesti rahu, tuli visiidi kõige tähtsamas kõnes juttu vaid nagu muuseas. Seda mainis president kui üht paljudest konfliktidest, mille puhul loodame, et rahupingutused toovad „püsivaid tulemusi“.

Ja lõpetuseks tõdeb EPL: „Euroopa Liit on Kasahstani suurim kaubanduspartner. Kui hoidume neid põhiküsimuses enda poole kallutamast, oma ootusi ja huvisid selgitamast, siis mida me sealt üldse otsime? Milleks on meil välispoliitika, kui meie esidiplomaat selle eest ei seisa?

Ja veel valusam küsimus: mida maksab Eesti toetus Ukrainale, kui nii väikese asja peale tagasi tõmbame?“

Sellega ma olen päri muidugi, et Eestil peaks olema rohkem selgroogu. Ukrainat võinuks rohkem toetada, olgugi et kasahhide ametivend Kasõm-Źomart Tokajev rääkis koostööst Putini Venemaaga kui suurest majanduslikust potentsiaalist. „Igavene sõprus on meie rahvastele teed näitav täht,“ kuulutas ta ja rääkis, et Vladimir Putinit austatakse Kasahstanis kui globaalse tasandi tegijat. „Tema nimi on praktiliselt kõikide maailma riikide poliitikute ja tavainimeste suus.“  Kui väike Eesti lisab Putini nime ette „imperialistlik sõjakurjategija“, ongi seda ebamugav kuulda, möönab pikalt ja laialt visiiti kajastanud Eesti Ekspress.

"Look, Kasakhstan is very nice!" (pilt: Raigo Pajula, rohkem pilte siin)

Saan aru, kaasas oli suur äridelegatsioon ning eesmärgiks oli kasahhidelt mingeid koostööleppeid välja nuiata, kuna riik on suur ja arvestatava turuga. Siis peabki olema väga peenelt diplomaatiline. Aga Putini kritiseerimine vaevalt nüüd steppide poegi endast välja oleks ajanud. Iseasi, kui jutuks oleks tulnud Borat.

"Kazakhstan is very nice!" (Borat Sagdijev / Sascha Baron Cohen) 

Ma mõtlen, et Karisel võib olla tekkinud mingi tülpimus presidendi ametist, mis on eelkõige institutsioon, mis sunnib nööri mööda käima ja omaenda isikut alla suruma, kuna esindatatakse riiki ja kõigil on selle kohta oma arvamus. See meele järgi ja vinks-vonks olemine võib olla väsitav. Karis ongi teada andnud, et loobub teiseks ametiajaks kandideerimast, st. 2026. aastast on koht vakantne. Intervjuus Vilja Kiislerile ütles Indrek Tarand, et tema oleks nõus presidendiks kandideerima küll. Selle peale ütleks mina, et Taara, avita! Tarand on rohkem selline triksteri tüüpi tegelane, kes sobib hästi EKRE fundamentaliste irriteerima. Või nagu Külli-Riin Tigasson  kord, juba 2018. a. novembris,  kirjutas, et ta on justkui suur tirriteerija:

"Tarand on vilunud tirriteerija. Üks tema leivanumbreid on mikrofon enda kätte haarata ja eeter täis rääkida. Isegi siis, või õigemini eriti siis, kui mikrofonile pretendeerib keegi teine.”

Presidendi viimase võimaluseni reglementeeritud institutsioonis, kus kõik teravad nurgad on maha lihvitud, hakkab Tarandi-sugusel mehikesel varsti igav. Aga kui on igav, siis hakatakse ka lollusi genereerima. Ja hoitagu siis piip ja prillid…

"Mina ja president? Einoh, miks mitte! Teeme ära." (foto: Tiit Blaat/Delfi Meedia)

COLLATERAL ATTENTION: MEIE MEES KAADRIS

 SISSEKANNE # 286

 

Eile maeti paavsti. Huvitava seigana sattus meie president Karis kõrvuti seisma Ameerika presidendipaariga, st Donaldi ja Melaniaga, täpsemalt Melania kõrvale. Trumpi teisel käel oli jälle Soome president Alexander Stubb. Kui sellest muud kasulikku ei sündinud, siis vähemalt kõvasti meediakajastust. Kaamerad otsisid nagunii Trumpi ja eks siis mahtus kaadrisse ka Alar Karis.  

Collateral attention, kõrvaline tähelepanu, on ka tähelepanu, mis meile kõvasti sisse toob. Miljonid silmapaarid, kes paavsti matuseid vaatavad, näevad prillidega onklit ja hakkavad uurima, kes see mees on. Ja Eesti saabki kaasuvat tähelepamu. Karis olla küsinud, kuidas rahuprotsessiga edeneb ja teinud ettepaneku Eestit külastada. Small talk, good talk.

Trump kohtus Vatikanis ka Źelenskõiga ning seekord läksid asjad paremini. Igatahes pärast seda kohtumist tegi Trump vihase postituse Truth Socialis just Putini aadressil, märkides, et Putinil polnud viimastel päevadel mingit põhjust lasta rakette tsiviilaladele, linnadesse ja asulatesse. „See paneb mind mõtlema, et võib-olla ta ei tahagi sõda lõpetada, ta lihtsalt mängib minuga, ja temaga tuleb tegeleda teisiti, läbi „panganduse“ või „teiseste sanktsioonide“?“ kirjutas ta.  

WSJ oli just mõned päevad varem kirjutanud, et siin-seal olla justkui märke, nagu hakkaksid Trumpil Putini suhtes silmad lahti minema. Samas, kui Trump nüüd järsku avastas, et ka Putin on mängur, kelle arsenalis on bluff ja valekaardid, siis mis eriline avastus see ikka on. Kaks mängurit kaardilaua taga, see on ammu selge. Küsimus on ainult selles, kes kelle üle mängib. Kellel on paremad kaardid? Kes on õnneliku käega? Kes on kavalam? Kes on nahaalsem?  Who’s gonna win?

 

Mõned tähelepanekud - ja jälle Trump!

 SISSEKANNE # 256

  

Eile käis CNNi eetris president Karis ja rääkis, pisut küll puiselt, aga kindlasti siira murega transatlantilistest suhetest ja Ukraina küsimusest.

„On väga keeruline hoida ka üks kuu vaherahu, kui ei ole julgeolekutagatisi. Me vajame Ukraina jaoks julgeolekugarantiid. Seetõttu peaks need olema plaani osa, vastasel juhul see ei toimiks," ütles Karis CNNi saatejuhile Becky Andersonile, kui jutuks oli Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa liidri ettevalmistatav rahuplaan, mis väidetavalt näeb ette esmalt ühe kuu pikkuse vaherahu kehtestamist. Ta tõdes, et rahuprotsess on alles väga alguses, mistõttu on praegu ilmnenud erimeelsused selle osas ka mõistetavad.

Küsimusele, kas ja kui mures ta on võimaliku sõja puhkemise üle Euroopas, vastas Karis, et tuleb olla realist, aga teha kõik võimalik, et sõda Euroopas ei tuleks. „Siinjuures on heidutus kõige tähtsam, kuna Venemaa mõistab ainult jõudu. Seda me püüame ka teha. Ma olen alati rääkinud, et kui Venemaa oleks teadnud, et Ukraina kaitseb oma maad nii tugevalt, nagu ta seda on teinud, siis ma ei usu, et Venemaa oleks seda eskalatsiooni 2022. aastal alustanud."  (ERR, 03.03).

 

CNN Connect the World: Alar Karis

 Üldiselt oli see selline mõistlik, samas mittemidagiütlev diplomaatiline jutt. Samas on tore, et meilt üleüldse arvamust küsitakse. Ja siis niisama plärtsuda ja kurjustada ei ole ka mõtet. Ameeriklastele me nagunii korda ei lähe.

Küll aga tekkis mul küsimus, miks võeti intervjuu presidendilt, kelle roll on pelgalt tseremoniaalne. Arvan, et ameeriklased sondeerisid pinda ja leidsid, et ju on president ka meil kõige tähtsam institutsioon. Et kui juba intervjueerida, siis kedagi sealt kõige tipust. Ainult et meie president ei ole Trumpi kaaluga. Not even close.

Trump aga ütles ajakirjanikele, et Źelenskõi on rahust väga kaugel. See mees ei tahtvat rahu, vaid edasi sõdida, teadis Trump ja rõhutas, et tema küll tahab rahu, sest „miljonid noored mehed, nii Ukraina kui Venemaa poolel, saavad surma ning see on kole“.

Trumpi õukond seisab kindlalt veel tema taga. Välisminister Marco Rubio selgitas olukorda CNNi saates: You can’t  run peace talks with name calling, saying Putin did this or that.  President Trump is the only leader, who wants peace.  Saatejuht: But you have called Putin a butcher . Rubio: Look, I am a state secretary now, I’ll do my job. I stand with the President. 

Aga ennekõike - Źelenskõi peab vabandama Trumpi ees. Mhm.

 

Rubio räägib... kaheksa tundi

Muusika Putini kõrvadele, on öelnud Trumpi kriitikud. Sotsiaalmeedias ringlevaid meeme Trumpi ja Źelenskõi reedesest clash'ist ei jõua kokku lugedagi. Neid on seinast seina, labastest kuni vaimukateni. Kui Trump oma nartsissistlikust eneseimetlusest pimestatuna on seadnud eesmärgi olla USA kui mitte maailma parim president, siis tõenäoliselt on ta juba õnnestunud - vähemalt omaenda peas. Muu maailma jaoks on ta pigem nagu Conan...st Trump the Destroyer. 

Aga ühes ma olen kindel – ikoon ta juba on! Piisab vaid mõnest detailist, näiteks oranź juuksetutt ja pruntis huuled – ja me teame ilmeksimatult, kellest käib jutt. Sama äratuntav ja üheseltmõistetav kombo kui vunts nina all ja paremale kammitud juuksepahmak.

Saate osta Trumpi legomehikese, posteri, kipskuju, või hoopis lastekalendri ja külmkapimagneti. Trump ei solvu. Ta ütleks:

"I sell like crazy!" 

 

https://www.etsy.com/