REFLEKSIOONID

SISSEKANNE # 456

Täna vanad teemad. Esiteks tsitaat somest ettevõtjalt ja investorilt Lauri Isotammelt, refleksioon kunstnike liidu rahavargusele:

„Kunstnike Liidu tagant varastati küll, aga natuke sedamoodi, et nende juhatus jättis raha kilekotiga tänavale ja sai alles nädala pärast teada, et keegi on selle ära viinud. Śokk“

Ja lisaks: „Millises asutuses on võimalik raamatupidajal teha üksinda ülekandeid? Miks ei ole kahe allkirja reeglit? Kuidas keegi ei vaata nädala jooksul kontole? Miks pole maksete kohta telefonides teavitusi? Mida mõtlevad need palga eest töötavad juhatuse liikmed, kes ei näe põhjust isegi tagasi astuda, vaid seletavad kurvalt, et „pärisid“ sellise süsteemi? Ja lõpuks, millal hakkab kultuuriministeerium (ja teised) tegema protsessiauditeid nendele MTÜ-dele, kes avalikku raha laiali jagavad?“

Mu ema, elupõlise staažiga raamatupidaja, küsis põhimõtteliselt sedasama.  Tõesti, kuidas?!

Postimehe kultuuritoimetuse juht Hendrik Alla: „Pärast kunstnike liidu juhtumit uurisin kommentaa-riumites kaaskodanike reaktsiooni sellele. See jagunes kaheks: ühed väitsid, et raamatupidaja ja kunstnike liidu juhatus tegid koostööd ja varastasid ise raha. See näitab muidugi jälle, et nad ise teeksid just niimoodi, nagu teisi kahtlustavad, aga õnneks ei pääse nad rahadele ligi. Teine ning suurem osa aga parastas, et näe, purkisittujad jäid papist ilma, paras neile. Mingu nüüd tootvale tööle!

Mis teha, sellised me eestlased teinekord oleme jah. Aga see ei tähenda, et meid võiks karistamatult paljaks varastada.

Sisejulgeolekuga tegeleb meil siseministeerium ja siseminister on Igor Taro. Taro, palun anna aru, millal see pull lõpeb! Ma saan aru, et politsei ei pea mõttekaks uurida lihtkodaniku jalgrattavargust, aga siin võetakse kodanikelt ja riigilt suurel kiirusel ja miljonite kaupa raha ära. Riik ei tohi olla nii küüniline ja teatada, et ise oled loll.“ (PM, 25.05)

Nõus. Väga nõus!

Futurama/Giphy.com

*            *            *

Teine teema puudutab feministlikku ratsamonumenti, mis justkui juhuslikult Juhkentali-Liivalaia ristile püsti pandi. Self made man, multitalendist kunstiprofessor ja esteet, Mart Sander kirjutab:

„Esmapilgul mõjub skulptuur jõulise modernistliku žestina: kangelasnaine hobusel, punalipp tuules lehvimas, pilk suunatud kuhugi ajaloo ja ideoloogia udusesse kaugusse, kuhu uljas täkk galopeerimas on. Kuid mida kauem hobust vaadata, seda enam tekib tunne, et tegu pole mitte niivõrd hobuse, kuivõrd väga pingelise emotsionaalse mälestusega hobusest, täpsemalt mitu korda külatelefonist läbi käinud kuulujutuga hobusesarnasest olendist, keda olla kunagi kusagil nähtud.

Anatoomiliselt on loom täiesti düsfunktsionaalne konstruktsioon. Tagajalgade reielihased lubaksid loomakesel end ainult esijäsemete abil edasi sikutada nagu hüljes. Kael algab kohast, kus hobusel tavaliselt lõpeb õlg, rindkere meenutab äraistutud diivanit. Tagakeha näib olevat modelleeritud sõltumatu kunstilise manifestina, millel puudub igasugune side ülejäänud loomaga. Hobune ei paista püsti seisvat mitte luustiku, vaid puhta ideoloogilise optimismi najal.

/…/

Kas eelpool tundus, et monumendi suurim probleem on hobune? Oo ei. Probleem on oinas, keda hobune kannab. Ja oinad, kes seda võimaldasid.

Alma Ostra-Oinas oli kahtlemata tähelepanuväärne naine. Ta tegutses ajakirjaniku, poliitiku ja naisõiguslasena. Ta oli haritud, aktiivne ja võimekas isiksus. Kuid ta oli ka ideeline kommunist. Mitte lihtsalt „natuke vasakpoolne kultuuriidealist“, vaid Venemaa bolševike partei aktiivne liige, kelle maailmavaade kuulus ideoloogiasse, mis tõi Eestile okupatsiooni, terrori ja küüditamised ning katkestas aastakümneteks normaalse ajaloolise arengu. Ta oli abielus kommunistliku mõrvari, Nõukogude Venemaa loodud okupatsioonivalitsuse juhi Jaan Anveldiga ja tegi bolševistlikku riigipööret organiseerides koostööd riigireetur Viktor Kingissepaga.

Miks siis asjad tänaseks nii on läinud, et Alma Ostra-Oinas on saanud monumendi? Variantide hulk näib olevat väga piiratud. Sain kokku kolm.

1. Tallinna linn on otsustanud teadlikult põlistada kommunistliku agitaatori mälestuse suurejoonelise avaliku monumendiga.
2. Mingid ideoloogilised (ilmselt Venemaalt juhitud) rakukesed testivad, kui lihtsalt saab Eesti avalikku ruumi sokutada kommunistlikku propagandat, maskeerides kogu ettevõtmise "julgeks kaasaegseks kunstiks".
3. Kommunistile on püstitatud meelega groteskne monument, et tema mälestust teadlikult naeruvääristada.

Kaalusin kõiki neid variante ning kaldun lõpuks siiski neljanda poole. See on Eestis kõige tavalisem – ja võib-olla kõige traagilisem – seletus: lollus.

Keegi mõtles, et "oleks ju pull". Teised kiitsid kaasa. Kolmandad andsid loa. Neljandad leidsid hiigelsumma raha. Viiendad ehitasid selle valmis oma oskuste või oskamatuse piirides. Kuuendad aplodeerivad. Ja seitsmendad – neid on kõige rohkem – peavad järgmised sada aastat mööda kõndides kukalt kratsima ja mõtlema, miks nad küll nii kultuuritud on, et «suurest kunstist» aru ei saa. Vahetevahel tuleb ehk ka vabandava naeratusega seletada oma Euroopast tulnud sõpradele – neile, kellel on akende all sajanditevanused ratsamonumendid –, et meie siin ei pruugi tunda hobuse anatoomiat, aga meil on raudmunad ja hästi palju irooniat. Oinas obesel on pull ja kitsed on kärneriks.

Mina kuulun sellesse viimasesse, seitsmendasse kategooriasse üldnimetusega "tallinlased". Oinas hobusel on nüüd miski, mis kuulub mu ellu, ehkki ma ei kutsunud teda sinna. Umbes nagu gonorröadiagnoos. Ebameeldiv, piinlik ja täiesti pöördumatu. Tuleb lihtsalt edasi elada ja teeselda, et kõik on normaalne.

Avalik monument erineb ateljeesse unustatud eksperimendist selle poolest, et temaga peavad elama kõik – ka need, kes pole selleks nõusolekut andnud. Avalik ruum ei ole kunstniku teraapiapäevik. Linn ei ole koht, kuhu iga ideoloogilise või esteetilise eksperimendi võib pronksi valada lihtsalt sellepärast, et kellelgi tekkis selleks tahtmine, võimalus või raha. Avalik monument peaks kandma mingit elementaarset vastutust nii vormi kui ka ajaloo ees.

Praegu näib, et näkku pole sülitatud mitte ainult anatoomiale, vaid ka tervele Eesti ajaloolisele mälule. On tunne, nagu oleks mingi musta (pigem punase) maagia läbi pronksi valatud hiljuti kõlanud sõnad, et Vabadussõda on kaheti vaadeldav sündmus, mille meenutamine võib paljusid solvata. Ja ennäe – kohe ongi vabariigi pealinna keskel igavene au ja kuulsus naisele, kes võitles kõigi vahenditega selle eest, et Eesti Vabariiki kunagi ei sünniks.

Iroonilisel moel paistab isegi hobune oma ebameeldivast rollist teadlik olevat ja üritab võimaluse korral sündmuskohalt lahkuda.“ (PM, 25.05)

Jälle nõus. Väga nõus. Ma kirjutasin ainult palju leebemalt, aga eks Mart Sanderil on ka suurem kõlakoda. Quod licet Iovi…

Minu arvamus Facebooki seinal tõstatas väikese arutelu ning mõnel juhul sain ma ka arvamuse eest pähe. Üks kommentaar kõlas: „See oleks ikka väga koomiline, kui feministlik ratsamonument oleks klassitsistlik ja/või uhkeldav. See kaotaks kogu oma mõtte. Nii et, neelake alla see mõru pill.“

Mulle tuli seoses sellega meelde anekdootlik lugu Winston Churchillist ja ühest tema šveitslannast austajannast, kes sõitis spetsiaalselt Londonisse temaga kohtuma. Ta nägi sir Winstonit hotelli fuajees kergelt śvipsis olekus ja ahhetas pettunult: „Aga, sir Winston, te olete ju purjus! Oi kui inetu!“ Mispeale Churchill oli kostnud: „Jah, ma olen täna purjus, aga homme olen kaine. Kuid teie olete ka homme inetu.“

Selles mõttes, et mõru pill feminismuselt neelatakse küll alla ning peagi unustatakse, ent proua Ostra-Oinas on oma kronu seljas õnnetult hädine aegade lõpuni. (Või noh, monumendi lõpuni.)

Ruja - Ars longa (ETV "Kitsas King" 1983 / Jupiter.err.ee)

RUKKILÕIKUS

SISSEKANNE # 414 

Iraani riigipea valimiskogu liikmed teatasid täna, et uus riigijuht on pärast ajatolla Ali Khamenei tapmist valitud. Õhtul teatas riigimeedia, et valituks osutus eelmise ajatolla poeg Mojtaba Khamenei, kes võitis suure hääleenamusega. Donald Trump ütles enne seda, et ametisse valitud Iraani kõrgem juht vajab ka USA heakskiitu. „Kui tal meie heakskiitu pole, ei pea ta kaua vastu,“ ütles Trump. „Ma ei taha, et viie aasta pärast peaksid inimesed tulema ja uuesti sama tegema [Iraani pommitama] või veel hullem, laseksid neil tuumarelvani jõuda.“

Nii et ikkagi – USA armust (loe: Iisraeli plaanidest) sõltub kõik. Nii otsest juttu pole ammu aetud.

Aga sekkumine teise riigi siseasjusse on korduv muster. Sealjuures on irooniline rääkida demokraatia eksportimisest, kui on teada, et oldi just ise demokraatlikult valitud Iraani peaministri – Mohammed Mossadegh’i  kukutamise taga. CIA-le oli see operatsioon Ajax – 1953; briti MI6-le operatsioon Saabas (Boot).  Ja see läks ilusasti korda – installeeriti monarhia šahhi Reza Pahlavi täidesaatvas isikus.

Mossadegh’i süü oli selles, et ta oli püüdnud auditeerida Briti suurkorporatsiooni Anglo-Iranian Oil Company (AIOC, nüüdseks osa BP-st) dokumente, et kontrollida, kas AIOC maksab Iraanile lepingujärgseid litsentsitasusid, ja piirata nende kontrolli Iraani naftavarude üle. Pärast seda, kui AIOC keeldus Iraani valitsusega koostööd tegemast, hääletas parlament (Majlis) Iraani naftatööstuse natsionaliseerimise ja välismaiste ettevõtete esindajate riigist väljasaatmise poolt.

Seepeale algatas Suurbritannia Iraani nafta ülemaailmse boikoti, et avaldada Iraanile majanduslikku survet. Algselt mobiliseeris Suurbritannia oma sõjaväe, et haarata kontroll Briti ehitatud Abadani naftatöötlemistehase üle, mis oli tollal maailma suurim, kuid peaminister Clement Attlee otsustas selle asemel majanduslikku boikotti veelgi karmistada, kasutades samal ajal Mossadegh’i valitsuse õõnestamiseks agente.  Leides, et Mossadegh ei alistu piisavalt kiiresti survele ning kartes kommunistide kasvavat mõjuvõimu, otsustas Suurbritannia peaminister Winston Churchill 1953. aasta alguses paluda Eisenhoweri administratsioonil Iraani valitsus kukutada. Eelnev Trumani administratsioon oli muuseas riigipöördekatse vastu, kuna kardeti ohtlikku pretsedenti, mida taoline sekkumine võinuks tuua – 1952. aastal kaalusid ameeriklased ka Mossadegh’i valitsuse toetamist ilma Suurbritannia heakskiiduta.  Winston Churchill kallutas ameeriklased siiski enda poole – ja ülejäänu on ajalugu, mida meenutada (et me teaks, mida tulevikult oodata). Loe siit ja siit ja siit.

Iraani peaminister Mohammad Mossadegh (Keystone/Getty Images)

Kokkuvõttes võiks irooniliselt tõdeda, et nii nagu kaugel 1953. aastal, olid ameeriklased kaikameesteks, kes asja läbi viisid, samas kui mastermind oli Suurbritannia, siis nüüd on Trumpi eepiline raev orkestreeritud taas kellegi teise poolt. Pete-I-speak-only-American-Hegseth on lihtne löömamees, hitman / enforcer, tõeline kasusaaja on… keegi teine.

Only time will tell.

1971. aastal sisse lauldud Ruja "Rukkilõikus" (Rein Rannap/Juhan Viiding), mis on üks tuntumaid tugeva irooniaga laetud poliitilisi laule, kõlab üllatavalt ajakohasena ka täna.

Memm kinkis mulle karabiini
ja taat, see neli padrunit.
Ja õeke, see tõi meremiini
ja veli neli pagunit.

Mul karmanis on parabellum
ja karmanis ka aatompomm.
Ma sekkun igaühe ellu,
ehk küll ei sekkund onu Tom.

Ju päike kuldab kevadteesi,
lind laulab sinitaeva all.
On riigimeestel pikad teesid,
neist pooled musta mantli all.

Et neeger viksima peab kingi
ja ajalehti hõikama.
Siis mingem tapma Martin Kingi
ja mingem rukkist lõikama.

Ruja - Rukkilõikus (1971)