SISSEKANNE # 468
 |
| Rannarootsi Lihatööstus/FB |
Rannarootsi
Lihatööstus mõtles kesk mõnusat suve välja karamelliseeritud sibulaga
grill-liha ning andis tehisarule ülesandeks teha sellele üks reklaam, mis ka
reklaam on. Rannarootsi promptis, tehisaru genereeris. Ja vaat mis välja tuli. Nii
mõnigi poliitik leidis, et see on rahvusvahelise vaenu õhutamine ja sõda on
kasutatud turunduse eesmärgil.
„А
что это у вас на заднем плане, дорогие колбасники? Идея в том, чтобы каждый,
кто купит вашу колбасу, думал, что жрет обгорелого врага? Или я как-то
неправильно трактую, извините, язык маркетинга? Вот жеж идиоты. Правду говорят,
кому война, а кому мать родна,“ kurjustas keskerakondlane ja europarlamentäär Yana Toom
oma feissari seinal millegipärast vene keeles ja lisas juurde resoluutse
lubaduse inglise keeles: „Rannarootsi - never again.“
Keskerakonna
juht Mihhail Kõlvart valutab südant pika tiraadiga oma FB seinal:
„Me
kõik teame, et käib sõda. Samuti teame hästi, et sõnal sibul on Eestis juba
ammu ka halvustav tähendus vene keelt kõnelevate inimeste kohta. Seda tähendust
tunnistab ka Eesti Keele Instituut. Sotsiaalmeedias avaldatud reaktsioonide
põhjal otsustades ei tekitanud see reklaam inimestes naeratust ega muiet, vaid
ärritust ja hirmu. Ning seda nii eesti kui ka vene emakeelega inimeste seas.
Praeguses
keerulises geopoliitilises olukorras, kus julgeolekuriskid on suuremad kui
kunagi varem, tekib paratamatult küsimus: kelle huvides on sellised
provokatsioonid? Kellele on kasulik valada õli tulle ajal, mil ühiskonnas on
niigi liiga palju umbusku, vastandumist, valu ja viha? Sõda Ukrainas mõjutab
kogu Euroopat ja on tekitanud pingeid mitte ainult kogukondade vahele, vaid ka
perekondadesse, töökollektiividesse ja inimeste sisse. Miks peaks neid pingeid
sellisel viisil võimendama?
Ajalugu
õpetab, et massiline vägivald ei alga laskudest. See algab keelest, kujunditest
ja sümbolitest, mis muudavad inimeste alandamise ja dehumaniseerimise rahvuse,
etnilise kuuluvuse või mõne muu tunnuse alusel samm-sammult vastuvõetavaks.
Inimesi põletavate ahjudeni ei jõutud üleöö – kõik algas pilkamisest ja
alandamisest. Kui inimene muutub sümboliks, probleemiks või pilkeobjektiks,
muutub järgmine samm psühholoogiliselt juba märksa lihtsamaks.“
Mis
me siis õigupoolest reklaamplakatil näeme? Visuaal on selline, et kaks muhedat
meest grillivad liha, kandes T-särke, mille varrukatel on Ukraina lipu
embleemid. Taustal, meeste selja taga rannajoonel tõusevad taevasse paksud
mustad suitsusambad, mis meenutavad sõjatandri fotosid. Pildi all on tekst „Õige
grill muudab kibeda sibula magusaks“. Mis ei ole ju vale. Aga kuna vernikulaarselt
kasutatakse sõna „sibul“ sageli venelaste kohta käiva halvustava väljendina,
loeti siit välja vihjet vaenlase põletamisele või hävitamisele. Härra Kõlvart näiteks
luges välja suisa vihjed natsidele ja põletusahjudele. Oh seda russofoobset
kannibalirahvast eestlast!
Mulle
tuli nüüd kohe meelde kurtmine meedias, kuidas tänapäeval on raske nalja teha,
eriti seda piiripealset ja mustemat, sest inimesed on muutunud hapramaks,
tundelisemaks, on minetanud oskuse ridade vahelt lugeda ja üleüldse solvuvad kergemini.
Võtavad kõike liiga isiklikult. Jaan Pehk tegi sellest isegi laulu. Sellest
johtuvalt ei kujutagi enam ette, et rahvusringhäälingu eetris võiks kõlada
näiteks Kreisiraadio kurikuulus neegri-sketś („Pane meeter, neeger!“). Või
mäletate Tujurikkuja sketši küüditajatest ja Eesti perest, kes oli õnnest leilis,
et saab minna kaugele maale reisile – terve perega ja veel täitsa tasuta!
Noh
ja veel tuleb meelde Ivan Orav, kes oma mälestustes kirjutas väliseestlaste
kojusaabumisest ja nende kohtumisest Eesti elu eripäradega:
„Oi, meie Torontos teame väga hästi,
et Eestimaal elasid kõik inimesed käed raudus,“ seletas see loll ja vahtis mind
totakalt uudishimuliku näoga. Mul viskas nii ära, et karjusin: „Mis teie seal
Torontos ka teate! Kahju, et sa neljakümne neljandal aastal paadiga põhja ei
läinud, napakas!“
„Hehehehee!“ naeris loll. „Kas see
polegi mitte see kuulus eesti huumor?“
„Jah, see ta on,“ vastasin mina
tigedalt. /…/
Muide,
tehisaru ise seletab eesti huumori omapära nii:
„Eesti huumor on unikaalne segu põhjamaisest vaoshoitusest, eneseirooniast ja ajaloolisest karastusest. See peegeldab otseselt eestlase iseloomu ja kultuuritausta.
- Must ja eneseirooniline: eestlased armastavad naerda iseenda ja oma murede üle.
- Sünge alatoon: nalja tehakse sageli surma, vaesuse ja ebaõnne üle.
- Ellujäämismehhanism: must huumor on ajalooliselt aidanud rasketest aegadest üle saada.
- Kritiseeriv: eneseiroonia kaudu juhitakse tähelepanu ühiskonna valukohtadele.
- Kuiv ja vaoshoitud: eesti huumor ei ole häälekas ega ülevoolav.
- Sarkasm: tugevalt arenenud sarkasm ja lühikesed, nõelavad märkused.“
Nõnda siis on lood Eesti huumoriga – take it or leave it. Rannarootsi tabas selle reklaamiga muidugi otse kümnesse, sest üks õige hää ja tubli päriseestlane kiirustab nüüd poodi seda grill-liha ostma, mida pr Toom ja hr Kõlvart kangesti boikottida tahaks. Rannarootsi võiks isegi öelda, et tahtsime parimat... aga jeebel küll, läks paremini veel!
Mis
puutub aga sibulasse ja selle konnotatsiooni, siis ei pruugi see ju ülepeakaela
olla pejoratiivne. Sibul on väga kasulik ja vajalik köögivili. Aga kui
meenutada Gianni Rodari allegoorilist jutustust „Cipollino seiklused“ (1951),
mis oli osavalt lastekirjanduseks maskeerunud ühiskonnakriitika
Mussolini-ajastu Itaalia pihta, siis seal oli sibulapoiss Cipollino ja tema
taat, vana sibul Cipollone, läbinisti positiivne tegelane, kes võitles julma ja
lollaka vürst Sidruni türannia vastu. Nii et kui asja sedaviisi vaadata – ei maksa
solvuda, ei maksa. Sibul olla on auasi. Maha Sidrun, rüütel Tomat ja parun
Apelsin! Rohkem sibulat grilli peale!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar