Eesti
male grand old man Iivo Nei on lahkunud Elüüsiumi Väljadele. 1931-2026. Mina
kui 80ndate laps mäletan seda soliidset härrat Eesti Televisiooni ekraanilt,
kus ta vedas juba aastast 1974 legendaarset „Malekooli“ saadet, mis käis eetris
pühapäeviti pärastlõunal ja kus mängiti läbi kuulsaid matśe, tutvustati Sitsiilia
avangut ja Caro-Kanni kaitset ning see kõik oli paradoksaalselt ühteviisi igav
ja ometi nii lummav. Koolis osalesin maleringis, sest tublimad maletajad lubati
kevadel sõprusmängudele Lätti ja Leetu. Aga kuna ma olin kärsitu ega mõelnud
kümmet käiku ette, sain ma alati haledalt pähe… ega pääsenud ei Lätti ega Leetu
(millest mul on trauma). Ma olin ka halb kaotaja, sest kui mu aju prognoosis
peatse kaotusseisu, siis lõin ma malendid alati kummuli … by accident.
Iivo
Neil ei ole siin muidugi mingit süüd. Mul polnud erilist malevaistu lihtsalt,
kuid malet kui perfektset strateegiamängu olen ikka kuninglikuks, džentelmenide
mänguks pidanud. Ja Iivo Nei oskas sellest asjalikult, väljapeetult ja mitte eriti
silmatorkava ekstaasiga kõneleda. Ma arvan, et ta oleks sobinud konservatiivse
BBC eetrisse nagu valatult ja oleks seal olnud ehk niisama ikooniline.
Aga
minu meelest veelgi legendaarsem oli „Malekooli“ saatepea, signatuur, mida
teadsin unepealt. See jõudis isegi Kulo „Õllelaulu“ sisse juhatama. „Tere
päevast, Malekooli vaatajad!“
Eksole
ju tuttav! Lapsepõlv tuleb meelde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar