HAAPSALU LINNAPEA USKUMATUD SEIKLUSED

 SISSEKANNE # 488

Rahva Raamat

Kuna mu varane noorus möödus olude sunnil suuremjagu Haapsalus, siis loomulikult huvitavad mind Haapsalu asjad siiani. Olen korduvalt öelnud, et mul on selle linnakesega omamoodi love and hate relationship. Paljud teravad nurgad on nüüdseks asendunud küll nostalgiaga – kui ma olen Haapsalus käinud, tunnetan seda eriti. Nostalgiapealinn, isiklikus plaanis.

Seetõttu ma lugesin kohe läbi ka Haapsalu linnapea Urmas Suklese memuaarid, pealkirjaga „Haapsalu linnapea uskumatud seiklused“ (Helios Kirjastus, 2026). Mees nagu orkester. Trikster. Linnapea, kes on oma vunts; selline mulje jäi, et iga linnakodanik võib tänaval härra Suklesel nööbist kinni võtta ja öelda, mis tal linna juhtimise kohta öelda on. Või siis vähemalt omamehelikult teretada. Selline semu, kes seisuslikke barjääre ei pea. Natuke meenutab ta hoiaku mõttes mõnda Ameerika väikelinna śeriffi, kes peab oma linnakest ja seejuures omaenese positsiooni  ilmatuma tähtsaks asjaks. Eriti tõusetub paralleel siis, kui meenutada kuulsat Haapsalu linna lukkupanekut 1994-1995, kui linna kolme sissesõiduteed valvas politsei vahipost. Ei ole vaja igasugust kahtlast elementi linna vahele tuiama! Küllap meenub paljudele stseen filmist „Rambo – First Blood“ (1982), kus unisevõitu linnakesse saabus rahu häirima posttraumaatilise stressiga ex-vet, keda kohustundlik, põhimõttekindel ja jäik śeriff asus linnast välja puksima. „We have little quiet town here…“

Aga Urmas Sukles on loomulikult palju mitmekülgsem. Mõnes mõttes ebatüüpilise tegutsemise ja mõttemustriga on ta ühtaegu olnud linnale nii õnnistus kui õnnetus (kõige kõvem konn konnatiigis). Auga välja teenitud legacy on tal vaieldamatult.

Viimastel valimistel kukutati Sukles troonilt, kus ta oli istunud 1993-2002 ja 2009-2025. Ehk siis Eesti taasiseseisvusperioodi kõige pikema staažiga omavalitsusjuht. Mees, kellel kogu aeg on mitu rauda tules olnud, pensioneerumisele muidugi ei mõtle ja on kirjutanud hoopis rokkivad memuaarid, mis on seetõttu ägedad, et ta on need kirjutanud täie usutavusega ise. Ei mingit variautorit ega palgatud PR-suleseppa, vaid Sukles omaenda rammusas mahlas. See ongi raamatu suurim pluss, mille motona kõlab lõik raamatu kaanelt: „Kui sind saadetakse persse, siis lähed sinna. Mõtled, miks sa seal oled, ja tuled välja nagu poleks midagi olnudki. See aitab elus edasi.“

Ma noppisin välja mõned iseloomulikud seigad Suklese raamatust. Subjektiivselt, loomulikult.

Eüekas: Malevaelu oli paras rock’n’roll, sex ja drugs. Nalja sai iga päev palju, sest olime noored peoloomad. Pärast küllaltki rasket tööpäeva – betooni kühveldades või müüri ladudes – olid õhtud üks trall ja tagaajamine. Sellest ka sex. Joodi ära üüratutes kogustes alkoholi, mida tänapäeval isegi ette ei kujuta. Küll oli meil tollal hea tervis!“ (Sukles 2026: 13)

Erialavalikust: Kõrgkooli minek oli ainumõeldav, sest muidu ootas ees kaks aastat Vene sõjaväge ja seda ei tahtnud keegi. Eriala valikul olid kõne all ehitus TPIs või juura või arst TRÜs. Midagi, mil tulevikku oleks. Ei tõmmanud mind Vene ajal majandust õppima. Ega juristikski – hiljem ilmneski, et väga palju juriste korjas KGB enda juurde tööle ära. Aga arst on igal ajal lugupeetud inimene! Vene ajal ei sõltunud arst palgast. Kui olid hea arst, siis patsiendid toitsid sind ära. (Sukles 2026: 21-22)

Õpingutest ja arstipraksisest: Tõele au andes, isa päästis mind korra ülikoolist välja viskamisest, kui ma ei teinud Võru haiglas suvepraktikat korralikult ära. Seda sellepärast, et olin samaaegselt ka EÜE Lõuna regiooni komandör ja malevaelu neelas peaaegu kogu mu praktikaaja. Ei kahetse. Mu elukäigule vaadates – arsti elukutset oli mul vaja kümmekond aastat, aga poliitikas, äris olen olnud 1993. aastast, nüüdseks juba kolm korda kauem.

Mul on alles tollane praktikapäevik, kuhu siseosakonnast sain sellise iseloomustuse: „Üliõpilane Sukles praktikale hilines, kümnest päevast viibis kohal viis. Teraapia vastu huvi ei tunne. Teoreetilised teadmised kesised.“ Isa tundis hästi tollast Võru haigla peaarsti ning mul lasti praktika lühendatud kujul paari nädalavahetusega järele teha. (Sukles 2026: 22)

Olin arst, kelle kohta öeldi „arst, kes oskab kuulata“. Pärast varahommikuni kestnud külapidu oli vastuvõttu teha natuke raske, sest uni tuli peale ja hingeauru ka ei tohtinud kaugele hingata. Nõjatusin kätele ja vaatasin ainiti patsienti, kes rääkis ja rääkis. Rääkis end tühjaks ja mina ainult noogutasin. Inimesed said rääkimisest kergendust ja abi. (Sukles 2026: 28)

Autodest: Linnavalitsuse auto oli nagu linnapea isiklik auto, sellega tegin kõik oma sõidud. Ei olnud siis vaja mingit sõidupäevikut ega aruandmist. Parim linnavalitsuse auto oli  suur Peugeot 605, millele panin silma peale Tallinna Peugeot’ keskuses. Seal ta kasutatuna, aga väikse läbisõiduga, mind ootas. Läksin salongi ja vormistasin ostu. Polnud vaja ei volikogu kooskõlastust, ei eelarve järgimist. Jah, olid ikka head ajad! /…/

Teet Kallasvee [vahepealne linnapea, 2002-2007 – R.R.] eelistas sõita Audiga. Peugeot 605, mis sest et hea ja suur auto, Kallasveele ei sobinud. Tema rentis oma firmalt Audi ja jäi meile, kes me opositsioonis olime, kohe vahele. See oli kriminaalkuriteole lähedane, kui mitte öelda kuritegelik tegevus. Endalt linnapeana linnavalitsusele auto rentimine oli juba tollal karistatav. Võrumaal said ühed sama teo teinud mehed igatahes karistuse kaela. Aga Haapsalu pole Võru. Siseminister oli Olari Taal, Haapsaluga seotud mees ja Kallasvee parteikaaslane. /…/

Audidest veel nii palju, et mõni aasta pärast Fra Mare avamist ostsime mudamaffiale korraga kolm hõbehalli Audi 6. Sisuliselt tegime oma raha eest endile kingituse. Ja kuigi auto ostis linnapea enda firma teenitud raha eest, võttis Lääne Elu teema üles. Tegelikkus oli see, et ajakirjanikele ei mahtunud meie autod pähe ja nad said leheveergudel jälle ilkuda. Linnakodanikel oli üpris suva. Eesti Päevalehele pidin seletama, et A6 ei ole luksusauto, vaid tarbeese. Audi luksusauto on A8. (Sukles 2026: 66-67)

Parteist väljaviskamisest: 2017. aasta valimisteks valmistudes sain aru, et tugevat Reformierakonna nimekirja ma kokku ei saa. Paljud potentsiaalsed kandidaadid ütlesid lihtsalt ära. Oli käimas ka Haapsalu ühinemine Ridala vallaga. Seda kõike arvestades võtsime vastu otsuse teha valimisliit. Liidu nimeks panime Haapsalu ja Ridala esitähed ehk HARI. Mõeldud-tehtud!

Reformierakonnas on põhimõte, et parteilane tohib kandideerida ainult partei nimekirjas, muidu visatakse ta parteist välja. Uudis, et Sukles teeb valimisliidu, läks liikvele. Mulle helistas tollane erakonna peasekretär Tõnis Kõiv ja tahtis tulla Haapsallu. Aimasin tuleku põhjust ja ütlesin, et mis ta raiskab aega, ma võin ise Tallinna peakontorist läbi astuda.

Läksingi sinna. Peasekretäril on suur kabinet. „Suku, sa oled teinud sammu A – astunud Reformierakonda. Sa oled teinud sammu B – moodustanud valimisliidu. Nüüd pead sa tegema sammu C ja Reformierakonnast välja astuma!“ „OK,“ vastasin. „Ma astun erakonnast välja mulle sobival ajal enne valimisi.“ Läksin minema. Kuu aja pärast Kõiv helistas ja küsis, miks ma olen veel parteis. Vastasin, et ütlesin ju, et lahkun mulle sobival ajal.

Mõni aeg hiljem olime Maretiga [abikaasaga] Istanbuli lennujaamas, kui järsku kerkis nagu pingi alt meie ette Kõiv: „Suku, millal sa parteist välja astud?“ Jälle vastasin, et lahkun mulle sobival ajal ja kindlasti enne valimisi.

Igatahes olid reformaritel närvid nii läbi, et nad ei kannatanud oodata minu minekut ja kohalik parteirakuke viskaski mind Reformierakonnast välja. Seda tehti tagaselja. (Sukles 2026: 214-215)

Presidentidest: Kaljulaidi õrritasin ma aeg-ajalt FBs. Ei usu väga, et ta mu postitusi luges. Aga kui president kutsus koroona ajal inimesi aknale lehvitama, siis ei suutnud ma kuidagi reageerimata jätta. Postitasin Okaspendli sisuka loo pealkirjaga „Lugu“, kus read: Sa lehvitad ja sinu lehvitus on jahe, ja jahe on ka sinu lahkumispilk.

Karise juures meeldib mulle tema professorlikult rahulik tasakaalukus. See ajab aeg-ajalt reformarid nende 200 puudlitega päris pöördesse. (Sukles 2026: 240)

„Ärategemisest“: 2025. aasta valimiste eel sain teistsuguse märguande, mis andis mõista, et mu aeg on otsa saamas. Sõitsin Posti tänaval lahtise villisega ning keegi helistas mulle. Telefon oli mul kõrvalistmel. Võtsin telefoni, vaatasin ekraanilt helistaja nime, ma ei jõudnud telefoni kõrva juurde pannagi, kui tagant kostis „uua-uua“ ja tuled hakkasid vilkuma. Taga oli eraldusmärkideta sõiduk, politseipoiss ja politseitüdruk istusid sees. Poiss tuli minu juurde, oli külmalt asjalik ja keeras mulle 40 eurot trahvi. Ma ei tahtnud temaga vaielda ega tema autosse minna, et videost vaadata, kas ikka oli telefon kõrva ääres või mitte. Pärast mõtlesin, et mulle oleks palju rohkem mõjunud suuline hoiatus: „Härra linnapea, autot juhtides ei tohi telefoniga rääkida!“ Selline trahv aga tekitab trotsi, mitte seaduskuulekust.

Küsisin küll, kas neil on mingi trahvikogumise kohustus. Vastati, et ei ole. Kujutlesin, kuidas politseipoiss läheb koju, võtab padja alt päeviku ja kirjutab: „Kallis päevik, täna oli tore päev! Sain linnapeale trahvi teha!“ (Sukles 2026: 271-272)

Igati tore ja aus raamat, see raamat on pikantseid seiku täis. Näiteks võite teada saada, et Haapsalu oleks peaaegu promenaadi äärde saanud ka palja näkineitsi kuju, modelliks tahtis olla üks Venemaa tuntud pornonäitleja. Miks Venemaa? Aga ikkagi tsaarikuurort!!

Soovitan väga soojalt. Eriti muidugi neile, keda huvitavad kohalike omavalitsuste toimemehhanismid ja suhtedünaamikad.

*            *            *

Väikelinna eripärad: "We don't want guys like you in this town!" (Rambo - First Blood, 1982)

Okaspendel - Lugu (1988)

NÄDAL PEALE VALIMISI. PAAR TÄHELEPANEKUT

 SISSEKANNE # 358

 

Nüüd, nädal peale KOV valimisi, on mõned asjad selgemaks saanud. Statistika on üks asi – tulemused mustvalgel selguvad juba mõned tunnid pärast jaoskondade sulgemist. Teine asi on poliitika iseeneses, kus mängu ilu alles algab. Nagu teada-tuntud kultusfilmis kaval strateeg vend Johannes sümboolselt malelaua taga arutleb: „Nüüd tuleb meil tegutseda, teha üks kombinatsioon...“

Pärnus läks nii, et Isamaa sai EKRElt korvi – viimane ei tahtnud end Reformierakonnaga siduda, n-ö. ideoloogiliste erimeelsuste tõttu. ERRile ütles EKRE linnapeakandidaat Valmar Veste, et „istusime hommikul täitsa mitu tundi juhatusega koos, arutasime seda pakkumist, kaalusime, mõtlesime, vaatasime plussid-miinused läbi ja meie otsus oli, et me ikkagi seda pakkumist vastu ei võta. Meile koostöö Reformierakonnaga tundub keeruline. Ütlesime selle pakkumise ära.“ (ERR, 21.10)

Seega kolme liikmega koalitsiooni ei sünni, selle asemel alustas  koalitsioonikõnelusi EKREga, valimisliitudega "Südamega Pärnu" ja "Pärnu Ühendab" ja Parempoolsetega hoopis Keskerakond, kes lubas linnapea koha EKREle.

Vaat see on küll huvitav asjade käik. Kuna Vana-Mart niikuinii Pärnusse linnapeaks ei tule, siis on nende kandidaat Valmar Veste, kes ei osalenud isegi ERRi valimisdebattides. Nii et ma ei teagi nüüd... Minu jaoks ikkagi tundmatu suurus.

Meedia kaevas välja, et tulevasel Pärnu linnapeal, härra Vestel, on kapis nii mitmeidki luukeresid. Delfi avaldab, et tema „portfoolio“ sisaldab muu hulgas esitamata majandusaasta aruandeid, vaid paar aastat tagasi omandatud keskharidust ja seost neonatside sümbolitega:

EKRE kodulehel tutvustab Veste end 46-aastase põlise pärnakana, kes on abielus ja tütre isa. 2021. aasta kohalikel valimistel pääses ta Pärnus linnavolikokku ning tegutseb ka sealses majanduskomisjonis, sotsiaalkomisjonis ja elanikkonnakaitse komisjonis. 2024. aasta juunist esindab Veste EKRE erakonda ka erakondade rahastamise järelevalve komisjonis (ERJK).

Endine EKRE Pärnu ringkonna juht ja praegune erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid (ERK) juhatuse liige Helle Kullerkupp kirjutas teisipäeval ühismeedias, et Pärnu EKRE linnapeakandidaat Veste omandas alles äsja täiskasvanute gümnaasiumis keskhariduse. Delfile täpsustas ta, et Veste sai tunnistuse kätte mullu kevadel.

Kullerkupu sõnul tundus see talle kummaline, sest varasema koostöö jooksul EKRE-s polnud Veste haridustase jutuks tulnud. „Et inimesel puudub üldse keskhariduski – no tagantjärele just ei saa kontrollida seda, mis ta sinna avaldusele kirjutas,“ märkis Kullerkupp. „Arvan, et see ei olnud seal põhiharidus, sinna kirjutati midagi muud, sest see oleks ju tähelepanu äratanud.“ Ta lisas, et uuris asja Veste kolleegidelt, kes sõnasid, et Veste hakkas sügisel kolledžis õppima.

Veste endise erakonnakaaslase Kullerkupu sõnul peaks linnapeal olema haridus ja kogemus. „Mina näiteks ütlesin valimiskampaania alguses kohe, et ma ei ole pädev linnapeakandidaadiks saama, kuigi mul on kaks tervishoiu kõrgkooli lõpetatud,“ lisas Kullerkupp. „Niimoodi linnapeana mütsiga lööma minna on tohutu vastutus, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on.“ (Delfi, 22.10)

Nagu ma aru sain, proua Kullerkupp härra Vestega luurele ei läheks.

Mina mõtlen siiski, et andkem aega atra seada. Päris diletanti linnapeaks tõesti saada ei tahaks. Haridust võiks ka olla – keskharidusest pisut rohkem. Mingi maine peaks olema, sest muidu muutub naerualuseks kogu Pärnu elanikkond in corpore. Mäletan hästi, kui Pärnut juhtis Savisaare poolt provintsi saadetud Mart Viisitamme-Simmo Saare tandem, kes tegid kahepeale kokku ka mõistlikke asju, aga enamjaolt oli piinlik. Mäletan, et olin just uuele töökohale asunud, kui mu ülemus küsis, et mis teil seal Pärnus toimub. Parajasti näitas televiisori uudistesaade pilti Viisitamme kabinetist, kus politsei oli läbi viinud läbiotsimise mingi korruptsioonikahtlustusega seoses.

Vaat sinna ärgem tagasi mingem. Loodetavasti Veste asjad klaaruvad ning esialgu saab meil linnapeaks siiski Voltenberg. Seniks-kuniks. Sest koalitsioonikokkuleppe kohaselt kuulub Pärnu linnapea koht ikkagi EKRE-le. Erakonna Pärnumaa juht ja EKRE juhatuse liige Valmar Veste kinnitas, et on valmis vastutust kandma, kui volikogu talle selle ameti usaldab.

Mööngem, et nii mõneski mõttes annab härra Veste legendaarse Pärnu linnapea Oskar Brackmanni mõõdu välja küll. Habe on, ja 19. sajandi tõekspidamised ka on. Tema sotsmeedia seinal seisvat siiani küll steitment, et "Karmen Joller on sitajunn", mis väga ilus öelda pole kenale daamile - isegi kui on erimeelsused. Soliidne poliitik ütleks et "Karmen Joller on ekskrement" (kui peab ütlema) - pärast saab parandada, et näe, kus trükiveakurat lõikas sisse, õige sõna olnuks "ekspert".

Noh, Vestel on veel aega, kuni 2026. aastal talle linnapea koht üle antakse. Seni saab ta olla proua Voltenbergi emaliku eestkoste all ja õppida, kuidas kõik peab käima. Et siis kunagi võiks öelda "Exegi monumentum!" ning Brackmanni büsti Brackmanni pargis pisut kohendada lasta. 

Mõnda aega saab siis Voltenberg püünel olla. Sel juhul oleks ta Pärnu ajaloo esimene naislinnapea, mis on väga progressiivne areng. Noh, mina andsin talle oma hääle, mis seal salata, seega pole põhjust nagu viriseda. Kuigi mul on tekkinud ka teatud kahtlused. Et kas tal on piisavalt selgroogu, et mitte olla näiteks härra Korobeiniku käpiknukk. Kuuldavasti olnud eksmeer Kosenkranius jälle Suursilla käpiknukk. Ei tea kinnitada ega ümber lükata, kuid käpiknukku ikkagi ei taha. Pärnu linn on väärikas hansalinn ja selle linnapea peaks ise kaela kandma.

Pärnu koalitsioonilepet saab lugeda siit, sine ira et studio, või otse sellelt aadressilt: https://parnu.ee/failid/Parnu_koalitsioonileping2025-2029.pdf.  

Härra Veste annab peaaegu Brackmanni mõõdu välja (foto: Pärnu Postimees)

*

Tartus võitis Isamaa küll Reformierakonda, saades ühe mandaadi volikogus rohkem, kuid linnapeana jätkab endiselt Urmas Klaas (RE). Tõsi, ta oli kõige suurem häältemagnet, kuid siiski... kas ei oleks aeg jalga puhata? Saan aru, et linn vajab stabiilsust, mida saab anda stabiilne linnavõim, kes ajab oma rida ning ei kaldu hektilistesse võimustrateegilistesse mängudesse. Saan aru, et refid oleksid võitnud, kui poleks olnud nn musti luiki, Isamaale hääli toonud suunamudijaid Kris Kärnerit ja Sandra Lauri. See oli reffide vaatest prognoosimatu kõrvalekalle muidu nii stabiilses süsteemis. Isamaa jaoks oli Kärneri edu mingis mõttes kah justkui Pyrrhose võit. Ühest küljest mobiliseeris ta noored valima ning töi ühe énamkoha volikogus, teisalt muidugi oli ta probleemne sisulooja, kes kutsus sotse seina äärde rivistama ja pumppüssiga maha laskma. Pluss homo- ja ksenofoobia. See ei sobitu hästi Tartu linna tolerastilise kuvandiga. Nõnda oligi Isamaa parajas kahvlis ning refid olid varmad seda ära kasutama. Nagu Delfi sedastab, anti Isamaale ultimatiivses vormis teada, et Urmas Klaas peab linnapeana jätkama – või muidu... hakkame seda Kris Kärneri personaalküsimust menetlema.  

Siinkohal tasub jälle kuulata vend Johannest: „...Tuleb ära kasutada sellist meest nagu [Kris Kärner, no offence]... Jaa, ta on [kasimatu suuvärgi ja kahtlaste tõekspidamistega] röövel ja lurjus. Ehk vaba mees, nagu ta ise ütleb.“

Mina olen siin lihtsa valijana abtissi rollis: „Need teie vahendid on minule absoluutselt vastuvõetamatud!“.

Aga mis sa teed ära. Poliitika on kõrgem kunst. Nagu malemäng. Igaüks seda ei mõistagi.

 *        *        * 

 

VALIMISED ON LÄBI

 SISSEKANNE # 357

 

Tegijad minu kirjutuslaual.

Valimised on läbi. Keegi sai peale ja keegi sai maha, nagu tõdetakse asjalikult Postimehe valimisteblogis. Mina andsin oma e-hääle juba varakult (sest ma olen tegelikult väga laisk inimene ja ka eakas, mistap tark on tähtsad asjad kohe ära teha, kuna muidu läheb meelest ära.) Valiku jätan oma teada, ma ütlen ainult, et jääkaabitsal, „made in the UK“, ja (sellel) pastakal läks hästi. Nüüd ma loodan, et üks kaabib hästi ja teine kirjutab ladusalt, paberit kraapimata.

Mulle sattus ette kaks juhuslikku, aga relevantset mõttevälgatust nonkorformistilt Charles Bukowskilt, kes, ma arvan, võiks – kui ta mingi ime läbi tänasesse Eestisse teleporteeruks ja siin kodanikuks hakkaks – ühise keele leida näiteks rahvuskonservatiividega. Sest ta kirjutas esiteks: Demokraatial ja diktatuuril on see vahe, et demokraatias hääletad kõigepealt ja saad korraldused hiljem, diktatuuri puhul ei tarvitse hääletamisele aega raisata;

ja teiseks, Peeter Sauteri tõlkes, 1968. a. presidendivalimiste aegu: kruvid on tihkelt kinni keeratud: kui on valida Nixoni ja Humphrey vahel, on see sama, kui sul oleks valida, kas sööd sooja sitta või külma sitta. (Bukowski, Vana peeru veerud, lk. 100)

Mina mõtlen, et igal juhul tuleb valida – sest muidu jääb ära nii heameel ligimese võidu üle kui ka kirumise rõõm.Ja valikutel on ikkagi vahe sees.

Mõned  tähelepanekud:

• Reformierakond karistati ära, see tähendab: valimistel näeme, raisk! (vaat, ja saite nüüd maksutõusude, kommunikatsiooniprobleemide, patroneerimise ja poliittsirkuse eest!); Tartus kaotati võim, mis tundus seal püsivat esiisa Aabrahami aegadest peale; 
• EKRE libises Tallinna volikogust välja („Noh, aga me olemegi maarahvapartei…“); 
• E200 tulemus näitas, et puudliks olemine on tänamatu roll; pigem siis juba külakrants, kes julgeb vajadusel ka kannast naksata – ja muidugi ka klähvida (mõnikord on sellest kasu ka – sind kuuldakse); 
• Isamaa tuli lõi heleda leegiga põlema: nüüd tuleb vaid leida uus  kojamees, kes platsi puhtaks lööks; 
• Parempoolsed kehtestasid end ja selle üle saab olla vaid hea meel, kuna parempööre (näiteks kas või liikluses) on alati ohutum kui vasakpööre. 
• Suunamudimine tasub end ära – mida näitab juutuuberi Istoprocent ja tiktokkeri Sandra Lauri pääs Tartu volikokku; 
• Mihhail Kõlvarti edu näitab, et müüdi ehitamine on täitsa võimalik („Meie omi pekstakse, andkem neile!!“).

Üldiselt oli tore päev. Elagu Eesti!

 

Repliik # 26: MADE IN THE UK!

 SISSEKANNE # 355

 

Leid postkastist. Made in the UK.

Leidsin postkastist toreda sinise plastikkolmnurga, mille saatja oli kenasti tuvastatav, ent funktsioon esialgu mitte. No tõesti, mis see on? Seljasügaja? Täikamm? Ei seda ega teist. Vist on jääkaabits. Praktiline asi tõesti – eriti talvel… ja kui on auto.

Aga mitte see ei tekitanud minus mõtteid. Tagaküljel nimelt seisab (as proudly as it gets): Made in the UK.  Mitte tavaline Made in China… Vaid see on puhas Euroopa toode. Jääkaabits!! Ilus sinine ja innovatiivne, tehtud ümbertöödeldud plastikust. Madalmaad on kah asjasse segatud. Hiinast seevastu mitte jälgegi.

Aga üleile ostsin kõrvaklapid – made in China (kontseptsioon muidugi USA-st). Eelmisel nädalal ostsin välise kõvaketta – Western Digital, made in China.  Kaks kuud tagasi ostsin uue kuvari – made in China. Toas undab praegu robottolmuimeja Xiaomi – ikka made in China.

Aga jääkaabits on mul EHTNE INGLISE KVALITEET. Hoian seda nüüd hellalt kindalaekas.

Aga see pisike jupstükk näitab mu meelest ilmekalt, kus positsioneerib end Ühendkuningriigi (ja Euroopa) tööstus ning kus asub Hiina: esimene satub harva mu postkasti, teine laiutab igal pool.

Nuta või naera.

 

PÄRNU LINNAPEAKANDIDAATIDE DEBATIST ETV-s (30.09.2025)

 SISSEKANNE # 350

ETV-s oli eile õhtul Pärnu linnapeakandidaatide debatt, nagu neid ikka enne valimisi tehakse. Vaatasin ka. See formaat, kus stuudiosse on kutsutud mingi kaheksa kandidaati, kes siis tunni ja kolmveerandi jooksul peavad debateerima, on muidugi üsnagi pealiskaudne ega lase süvitsi teemasid lahata. Seetõttu pillutakse pigem loosungeid ning võidab see, kes suudab end üldiselt lööklausetega kehtestada. Üks hea asi mõistagi on: kõik on ühel pildil ning valija saab neid omavahel – jumal teab mis kriteeriumide alusel – võrrelda.

Delfi ekspertźürii hindas Pärnu-debati võitjaks Andrei Korobeiniku (KE), praegune linnapea Kosenkranius põrus. Osalt nõus. Korobeinik oma hüperaktiivsusega tõusis teistest esile tõepoolest – valdas teemat ja kaamerat. Romek Kosenkranius ja senine linnaametnik Meelis Kukk (valimisliit Pärnu ühendab) mõjusid puiselt. Samas tegijad mehed ei peagi oskama lobedat smooth talk’i, sest tehtud töö peaks neid selletagi kiitma. Mul pole senise Kosenkraniuse-Kuke tandemi vastu midagi: Pärnu linn on küllaltki hästi juhitud, meil on uus sild, uued tänavad, kraanasid on palju (linna arengu üks indikaatoreid). Aga ta, s.o. Kosenkranius, tundus veidi väsinud (või vähemotiveeritud) olevat. Võib-olla on tõesti aeg veidi jalga puhata, teatepulk kellelegi teisele üle anda. Ma kahtlen, kas talle oma häält anda. Inimesena on ta sümpaatne, sellise oma poisi kuvandiga. Aga ta on Reformierakonnast -  ja neist olen ma küll tüdinud.

Kristel Voltenberg valimisliidust Südamega Pärnu esines päris hästi. Ta oli rahulik, argumenteeritud ja empaatiline. Positiivne üllatus minu jaoks. Kui ta suudaks kokku panna aruka ja ettevõtliku tiimi, kellega koos linna juhtida, siis ma näeksin teda isegi järgmise linnapeana. Seda enam, et Pärnul ei olegi varem naislinnapead olnud. Mõjuks konservatiivsuse kantsina tuntud Pärnus kindlasti kui sõõm värsket õhku. Olen kuulnud, et Südamega Pärnu taga varjab end tegelikult sotside agenda – mis teeb mind vähe murelikuks -, aga see ei väära kuidagi hinnangut Kristel Voltenbergile praeguses debatis.

Uus nägu Kari Maripuu (Parempoolsed) esines ka lobedalt ja sai źüriilt hea hinnangu, ent minu jaoks oli ta kuidagi liiga libe. Ma ei tunne teda, kindlasti olen ülekohtune tema isiku suhtes, kuid midagi jäi häirima ja seetõttu poleks ta minu valik linnapea toolile.

EKRE esindaja Mart Helme rääkis millegipärast linnapeakandidaadi Valmar Veste eest, tunnistades, et ega ta ise linnapeaks ei pürgi – kuid linna asju ta teadvat küll. Tema etteaste oli täpselt nii ootuspärane, nagu temalt oodata võis: ütles küll üsna otse, kuidas tema arvates asjad on (kaugeltki mitte korras!), aga see oli selline deklaratiivne paugutamine, pisut ülemäära lahmiva stiiliga (küll ma tean, kuidas asjad on, teie ärge tulge mind õpetama!). Tüüpiline vana kool, kuid tahaks näha edasiviivaid jõudusid. Meelde jäi, et Helme tahab Pärnusse rajada mingisugust Hiina ja Ida-uuringute keskust, milles hakkaksid tööle kõrgepalgalised spetsialistid  meilt ja mujalt (hear, hear Kapo!). Mida aga Valmar Veste teha kavatseb, mida mõtleb, seda me teada ei saanud, sest teda polnud kohal.

Isamaa kandidaat Siim Suursild, keda olen kuulnud ka Pärnu linna halliks kardinaliks hüütavat, kelle hüpiknukk Kosenkranius olla, oli selline klassikaline mittemidagiütlev „keskpõrand“. Küllap ta valitakse ka tulevasse volikokku tagasi – ikkagi suure staaźiga omavalitsusametnik - , ent kas ta just linnapeaks passib, seda ei tea ma ütelda.

Üks kandidaat oli veel, peaaegu oleks meelest läinud. Sulev Pikker oli Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide erakonna, st EKRE lahkusuliste, linnapeakandidaat, kes oleks võinud paukuda ja välkuda nagu Thor. Aga tundus selline leebe muhe taat olema. Volikogusse sobiks kindlasti istuma, aga kas ta linnapea mõõtu välja kannab – küsimärk.

Minu subjektiivse hinnangu järgi on esikolmik selline:

1.      Kristel Voltenberg (Südamega Pärnu);

2.      Andrei Korobeinik (Keskerakond);

3.      Romek Kosenkranius (Reformierakond).

Delfi ekspertźürii reastas kandidaadid aga niiviisi:

 

(EPL Delfi, 30.09.2025)

 Valimisdebatti saab vaadata siin.