HAAPSALU LINNAPEA USKUMATUD SEIKLUSED

 SISSEKANNE # 488

Rahva Raamat

Kuna mu varane noorus möödus olude sunnil suuremjagu Haapsalus, siis loomulikult huvitavad mind Haapsalu asjad siiani. Olen korduvalt öelnud, et mul on selle linnakesega omamoodi love and hate relationship. Paljud teravad nurgad on nüüdseks asendunud küll nostalgiaga – kui ma olen Haapsalus käinud, tunnetan seda eriti. Nostalgiapealinn, isiklikus plaanis.

Seetõttu ma lugesin kohe läbi ka Haapsalu linnapea Urmas Suklese memuaarid, pealkirjaga „Haapsalu linnapea uskumatud seiklused“ (Helios Kirjastus, 2026). Mees nagu orkester. Trikster. Linnapea, kes on oma vunts; selline mulje jäi, et iga linnakodanik võib tänaval härra Suklesel nööbist kinni võtta ja öelda, mis tal linna juhtimise kohta öelda on. Või siis vähemalt omamehelikult teretada. Selline semu, kes seisuslikke barjääre ei pea. Natuke meenutab ta hoiaku mõttes mõnda Ameerika väikelinna śeriffi, kes peab oma linnakest ja seejuures omaenese positsiooni  ilmatuma tähtsaks asjaks. Eriti tõusetub paralleel siis, kui meenutada kuulsat Haapsalu linna lukkupanekut 1994-1995, kui linna kolme sissesõiduteed valvas politsei vahipost. Ei ole vaja igasugust kahtlast elementi linna vahele tuiama! Küllap meenub paljudele stseen filmist „Rambo – First Blood“ (1982), kus unisevõitu linnakesse saabus rahu häirima posttraumaatilise stressiga ex-vet, keda kohustundlik, põhimõttekindel ja jäik śeriff asus linnast välja puksima. „We have little quiet town here…“

Aga Urmas Sukles on loomulikult palju mitmekülgsem. Mõnes mõttes ebatüüpilise tegutsemise ja mõttemustriga on ta ühtaegu olnud linnale nii õnnistus kui õnnetus (kõige kõvem konn konnatiigis). Auga välja teenitud legacy on tal vaieldamatult.

Viimastel valimistel kukutati Sukles troonilt, kus ta oli istunud 1993-2002 ja 2009-2025. Ehk siis Eesti taasiseseisvusperioodi kõige pikema staažiga omavalitsusjuht. Mees, kellel kogu aeg on mitu rauda tules olnud, pensioneerumisele muidugi ei mõtle ja on kirjutanud hoopis rokkivad memuaarid, mis on seetõttu ägedad, et ta on need kirjutanud täie usutavusega ise. Ei mingit variautorit ega palgatud PR-suleseppa, vaid Sukles omaenda rammusas mahlas. See ongi raamatu suurim pluss, mille motona kõlab lõik raamatu kaanelt: „Kui sind saadetakse persse, siis lähed sinna. Mõtled, miks sa seal oled, ja tuled välja nagu poleks midagi olnudki. See aitab elus edasi.“

Ma noppisin välja mõned iseloomulikud seigad Suklese raamatust. Subjektiivselt, loomulikult.

Eüekas: Malevaelu oli paras rock’n’roll, sex ja drugs. Nalja sai iga päev palju, sest olime noored peoloomad. Pärast küllaltki rasket tööpäeva – betooni kühveldades või müüri ladudes – olid õhtud üks trall ja tagaajamine. Sellest ka sex. Joodi ära üüratutes kogustes alkoholi, mida tänapäeval isegi ette ei kujuta. Küll oli meil tollal hea tervis!“ (Sukles 2026: 13)

Erialavalikust: Kõrgkooli minek oli ainumõeldav, sest muidu ootas ees kaks aastat Vene sõjaväge ja seda ei tahtnud keegi. Eriala valikul olid kõne all ehitus TPIs või juura või arst TRÜs. Midagi, mil tulevikku oleks. Ei tõmmanud mind Vene ajal majandust õppima. Ega juristikski – hiljem ilmneski, et väga palju juriste korjas KGB enda juurde tööle ära. Aga arst on igal ajal lugupeetud inimene! Vene ajal ei sõltunud arst palgast. Kui olid hea arst, siis patsiendid toitsid sind ära. (Sukles 2026: 21-22)

Õpingutest ja arstipraksisest: Tõele au andes, isa päästis mind korra ülikoolist välja viskamisest, kui ma ei teinud Võru haiglas suvepraktikat korralikult ära. Seda sellepärast, et olin samaaegselt ka EÜE Lõuna regiooni komandör ja malevaelu neelas peaaegu kogu mu praktikaaja. Ei kahetse. Mu elukäigule vaadates – arsti elukutset oli mul vaja kümmekond aastat, aga poliitikas, äris olen olnud 1993. aastast, nüüdseks juba kolm korda kauem.

Mul on alles tollane praktikapäevik, kuhu siseosakonnast sain sellise iseloomustuse: „Üliõpilane Sukles praktikale hilines, kümnest päevast viibis kohal viis. Teraapia vastu huvi ei tunne. Teoreetilised teadmised kesised.“ Isa tundis hästi tollast Võru haigla peaarsti ning mul lasti praktika lühendatud kujul paari nädalavahetusega järele teha. (Sukles 2026: 22)

Olin arst, kelle kohta öeldi „arst, kes oskab kuulata“. Pärast varahommikuni kestnud külapidu oli vastuvõttu teha natuke raske, sest uni tuli peale ja hingeauru ka ei tohtinud kaugele hingata. Nõjatusin kätele ja vaatasin ainiti patsienti, kes rääkis ja rääkis. Rääkis end tühjaks ja mina ainult noogutasin. Inimesed said rääkimisest kergendust ja abi. (Sukles 2026: 28)

Autodest: Linnavalitsuse auto oli nagu linnapea isiklik auto, sellega tegin kõik oma sõidud. Ei olnud siis vaja mingit sõidupäevikut ega aruandmist. Parim linnavalitsuse auto oli  suur Peugeot 605, millele panin silma peale Tallinna Peugeot’ keskuses. Seal ta kasutatuna, aga väikse läbisõiduga, mind ootas. Läksin salongi ja vormistasin ostu. Polnud vaja ei volikogu kooskõlastust, ei eelarve järgimist. Jah, olid ikka head ajad! /…/

Teet Kallasvee [vahepealne linnapea, 2002-2007 – R.R.] eelistas sõita Audiga. Peugeot 605, mis sest et hea ja suur auto, Kallasveele ei sobinud. Tema rentis oma firmalt Audi ja jäi meile, kes me opositsioonis olime, kohe vahele. See oli kriminaalkuriteole lähedane, kui mitte öelda kuritegelik tegevus. Endalt linnapeana linnavalitsusele auto rentimine oli juba tollal karistatav. Võrumaal said ühed sama teo teinud mehed igatahes karistuse kaela. Aga Haapsalu pole Võru. Siseminister oli Olari Taal, Haapsaluga seotud mees ja Kallasvee parteikaaslane. /…/

Audidest veel nii palju, et mõni aasta pärast Fra Mare avamist ostsime mudamaffiale korraga kolm hõbehalli Audi 6. Sisuliselt tegime oma raha eest endile kingituse. Ja kuigi auto ostis linnapea enda firma teenitud raha eest, võttis Lääne Elu teema üles. Tegelikkus oli see, et ajakirjanikele ei mahtunud meie autod pähe ja nad said leheveergudel jälle ilkuda. Linnakodanikel oli üpris suva. Eesti Päevalehele pidin seletama, et A6 ei ole luksusauto, vaid tarbeese. Audi luksusauto on A8. (Sukles 2026: 66-67)

Parteist väljaviskamisest: 2017. aasta valimisteks valmistudes sain aru, et tugevat Reformierakonna nimekirja ma kokku ei saa. Paljud potentsiaalsed kandidaadid ütlesid lihtsalt ära. Oli käimas ka Haapsalu ühinemine Ridala vallaga. Seda kõike arvestades võtsime vastu otsuse teha valimisliit. Liidu nimeks panime Haapsalu ja Ridala esitähed ehk HARI. Mõeldud-tehtud!

Reformierakonnas on põhimõte, et parteilane tohib kandideerida ainult partei nimekirjas, muidu visatakse ta parteist välja. Uudis, et Sukles teeb valimisliidu, läks liikvele. Mulle helistas tollane erakonna peasekretär Tõnis Kõiv ja tahtis tulla Haapsallu. Aimasin tuleku põhjust ja ütlesin, et mis ta raiskab aega, ma võin ise Tallinna peakontorist läbi astuda.

Läksingi sinna. Peasekretäril on suur kabinet. „Suku, sa oled teinud sammu A – astunud Reformierakonda. Sa oled teinud sammu B – moodustanud valimisliidu. Nüüd pead sa tegema sammu C ja Reformierakonnast välja astuma!“ „OK,“ vastasin. „Ma astun erakonnast välja mulle sobival ajal enne valimisi.“ Läksin minema. Kuu aja pärast Kõiv helistas ja küsis, miks ma olen veel parteis. Vastasin, et ütlesin ju, et lahkun mulle sobival ajal.

Mõni aeg hiljem olime Maretiga [abikaasaga] Istanbuli lennujaamas, kui järsku kerkis nagu pingi alt meie ette Kõiv: „Suku, millal sa parteist välja astud?“ Jälle vastasin, et lahkun mulle sobival ajal ja kindlasti enne valimisi.

Igatahes olid reformaritel närvid nii läbi, et nad ei kannatanud oodata minu minekut ja kohalik parteirakuke viskaski mind Reformierakonnast välja. Seda tehti tagaselja. (Sukles 2026: 214-215)

Presidentidest: Kaljulaidi õrritasin ma aeg-ajalt FBs. Ei usu väga, et ta mu postitusi luges. Aga kui president kutsus koroona ajal inimesi aknale lehvitama, siis ei suutnud ma kuidagi reageerimata jätta. Postitasin Okaspendli sisuka loo pealkirjaga „Lugu“, kus read: Sa lehvitad ja sinu lehvitus on jahe, ja jahe on ka sinu lahkumispilk.

Karise juures meeldib mulle tema professorlikult rahulik tasakaalukus. See ajab aeg-ajalt reformarid nende 200 puudlitega päris pöördesse. (Sukles 2026: 240)

„Ärategemisest“: 2025. aasta valimiste eel sain teistsuguse märguande, mis andis mõista, et mu aeg on otsa saamas. Sõitsin Posti tänaval lahtise villisega ning keegi helistas mulle. Telefon oli mul kõrvalistmel. Võtsin telefoni, vaatasin ekraanilt helistaja nime, ma ei jõudnud telefoni kõrva juurde pannagi, kui tagant kostis „uua-uua“ ja tuled hakkasid vilkuma. Taga oli eraldusmärkideta sõiduk, politseipoiss ja politseitüdruk istusid sees. Poiss tuli minu juurde, oli külmalt asjalik ja keeras mulle 40 eurot trahvi. Ma ei tahtnud temaga vaielda ega tema autosse minna, et videost vaadata, kas ikka oli telefon kõrva ääres või mitte. Pärast mõtlesin, et mulle oleks palju rohkem mõjunud suuline hoiatus: „Härra linnapea, autot juhtides ei tohi telefoniga rääkida!“ Selline trahv aga tekitab trotsi, mitte seaduskuulekust.

Küsisin küll, kas neil on mingi trahvikogumise kohustus. Vastati, et ei ole. Kujutlesin, kuidas politseipoiss läheb koju, võtab padja alt päeviku ja kirjutab: „Kallis päevik, täna oli tore päev! Sain linnapeale trahvi teha!“ (Sukles 2026: 271-272)

Igati tore ja aus raamat, see raamat on pikantseid seiku täis. Näiteks võite teada saada, et Haapsalu oleks peaaegu promenaadi äärde saanud ka palja näkineitsi kuju, modelliks tahtis olla üks Venemaa tuntud pornonäitleja. Miks Venemaa? Aga ikkagi tsaarikuurort!!

Soovitan väga soojalt. Eriti muidugi neile, keda huvitavad kohalike omavalitsuste toimemehhanismid ja suhtedünaamikad.

*            *            *

Väikelinna eripärad: "We don't want guys like you in this town!" (Rambo - First Blood, 1982)

Okaspendel - Lugu (1988)

AN ENGLISHMAN IN THE BALTICS: Anthony Powell. VENUSBERG.

SISSEKANNE # 487

rahvaraamat.ee

Lugesin läbi Anthony Powelli miniromaani „Venusberg“ (1932, e.k. LR 2026). Ei läinud peale. Alguses olid lootused kõrged. Tegevus toimub ühes nimetamata uues äsja iseseisvunud demokraatliku riigi pealinnas, mis asub Läänemere ääres ja evib nii Helsinki kui Tallinna tunnusjooni, rohkem viimast. Peategelane, inglasest ajakirjanik Lushington, lähetatakse uurima sealset elukorda – ja põhimõtteliselt that’s it! Riigi nimi ei püsi Lushingtonil sugugi meeles, sest ta sukeldub kohalikku seltsiellu koos klatši ja kerglaste suheterägastikuga – mis mulle kui lugejale ausalt öeldes niisama tühised näivad kui Elu24 portaali nupukesed.  

Seltsitakse, armutakse, surrakse – aga kõik käib kuidagi pealiskaudselt. Väga palju on dialoogi. Väga kirev on ka tegelaskond – ekstsentrilised aadlikud, vaesunud Vene emigrantidest krahvid, diplomaadid ja salaagendid -, kes siis omavahel risti-rästi suhestuvad. Aga et romaani maht on (stiilselt) ahtake, siis ei jõua need multi-kulti karakterid mitte kuidagi välja areneda ja kinnistuda, vaid jäävad episoodilisteks ning minul kui lugejal läksid need karakterid küll omavahel sassi ja suisa meelest ära. Aga võib-olla see just oligi kirjaniku taotlus – demonstreerida nõndaviisi elu kulgemist enamjaolt mööda tühist voolusängi. Eks siit terendagi too kuulus Briti kuiv huumor. Lushingtoni enda nimigi vihjab ju just nimelt sellele samale tühisusele (lush life – külluslik elu). Või nagu Elu24 portaali slogan kuulutab: nii on nagu elu käib! Lushington ise jääb sageli osavõtmatuks vaatlejaks, kes parimal juhul läheb lihtsalt vooluga kaasa.  Ühesõnaga, talle omane iseloomujoon on leigus. Aga see paneb sarnase pitseri ka tervele raamatule. Kui selle ära tajud, siis hakkab igav. Vähemasti minul hakkas.

Sõltuvalt tujust võib seda raamatut hinnata kas 1/10 või 10/10.  Nagu ütlesin, mulle peale ei läinud – seega antud juhul esimene variant hindamise skaalal. Mis üldse ei välista seda, et kui ma loen selle raamatu kunagi teist korda läbi, siis on relevantne teine variant.

*        *        *

Mulle tundub, et teatavat Lushingtoni vaibi on ka Stingi poolt kuulsaks lauldud loos „An Englishman in New York“ (1987, A&M Records). A gentleman will walk but never run.

Sting - An Englisman in New York (A&M Records, 1987)

VANA KULD: Vladimir Voinovitś. KARVAMÜTS

 SISSEKANNE # 473

Lugesin uuesti läbi Vladimir Voinovitśi „Karvamütsi“  (1987, e.k. 2002, EKSA) – väga tabav nõukogude argielu absurdseid tahke lahkav romaan. Kirjanik Jefim Semjonovitś Rahlin ja tema kompromissitu võitlus karvamütsi pärast. Karvamütse jaotatakse Kirjanike Liidu liikmetele hierarhilistel alustel: silmapaistvaimatele kirjanikele põdravasikanahast, tuntud kirjanikele piisamrotinahast, tunnustatud kirjanikele koopaoravanahast, reakirjanikele küülikunahast. Jefim Rahlin on toimekas juudi vanamees, kes on kaheksateist aastat olnud Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mis, tõsi küll, on pikad ja igavad, kuid see-eest ühesõnaliste pealkirjadega, et neid saaks lükkida ristsõnadesse – mis omakorda on jälle nagu maast leitud reklaam.

Rahlin kirjutab ainult headest inimestest ning püüab ka ise olla väga hea inimene. Kes on Rahlini arvates hea inimene? Otse loomulikult see, kes seab ühiskondlikud huvid isiklikest kõrgemale. Uurimislaeva kapten, maaki ammutav kaevur, maavarasid otsiv geoloog, raskusi trotsiv arst. Ning kasulikku lugemisvara tootev rahvakirjanik. Nagu ta ise.

Ja tal on juba olemas ilus hundinahast müts. Ühel päeval kuuleb Rahlin, et kirjanikele eraldatakse karvamütse ja olgugi et tagasihoidliku inimesena ei pea ta seda üldse tähtsaks, ootab ta siiski tunnustatud ja produktiivse nõukogude kirjanikuna üht soliidset mütsi. Paraku antakse talle vaid keskmise karvkattega kassi nahast müts, mille peale Rahlin tõeliselt solvub. Talle, kel juba on hundinahast müts! Pealegi on kolleeg Kostja Baranov, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu, kuid enamjaolt laaberdab ringi, saanud küülikunahast mütsi ning säärane ebaõiglus krutib Rahlini sassi. Ja kuigi neid mütse saab osta turult iga suvalise hangeldaja käest, on nüüd asi on põhimõttes. Algab tragikoomiline mütsiodüsseia, mis päädib õnneliku lõpuga: Rahlin saab oma ihaldatud karvamütsi – tõsi küll, surivoodil. Nii et väga tore sissevaade breźnevistlikku ühiskonda, mille totrusest sündis ometigi nii palju anekdoote. Soovitan soojalt. 10/10.

Raymond Queneau. ZAZIE SÕIDAB METTROOGA

 SISSEKANNE # 470

rahvaraamat.ee

Mul on uus lemmikraamat. Raymond Queneau on kirja pannud pöörase keelekasutusega ja anarhistliku vaibiga loo 13-aastasest provintsitüdrukust Zazie’st, kes saabub koos emaga ühel kenal päeval rongiga Pariisi. Ema sokutab tüdruku nädalavahetuseks onu Gabrieli hoole alla, et teha tripp uue armukese juurde, aga eneseteadlikul Zaziel on  ainult üks kinnisidee – sõita kuulsa metrooga. Paraku-paraku, c’est la France! Muidugi olid metrootöötajad alustanud just streiki! À quoi d'autre pouvez-vous vous attendre ?

Kuna ihaldatud metroo on suletud, põgeneb hakkaja ja isepäine Zazie onu juurest, et omapäi suurlinna avastada. Ta seikleb mööda Pariisi, külastab Eiffeli torni ja satub pidevalt koomilistesse ning ettearvamatutesse sekeldustesse, kohtudes veidrate linnaelanikega, näiteks taksojuhtide, kingafetišistide, libapolitseinike  ja teiste kahtlaste tüüpidega, kes muudavad oma identiteeti. Ka onu Gabrielil on oma kummaline saladus. Peale metroo ihaleb Zazie siniseid teksapükse, mis olid tollal mässumeelsuse ja vabameelsuse sümboliks – ning keeldub olemast põhimõtteliselt kombekas hästiriietatud ja hea lastetoaga nukulik tütarlaps. Vastupidi, Zazie on brat - isepäine, mässumeelne, otsekohene, pisut kaootiline ja täiesti filtreerimata, kes ehmatab täiskasvanuid oma jultumuse ja irooniaga. Tema parasiitväljend on „Mon cul!“ („Persetki!“), mida ta kasutab söögi alla ja söögi peale, st igal korral, kui täiskasvanu talle närvidele hakkab käima või lihtsalt tüütab ning on vaja paika panna.

Sündmustik on kiire, hüplik ja meenutab koomiksit või tummfilmi tagaajamist. Queneau ehitab üles täiusliku absurdi, kus täiskasvanud käituvad nagu lapsed ja 13-aastane Zazie on sageli seltskonna kõige elutargem ja pragmaatilisem liige.

Teose suurim väärtus on selle keel. Queneau astub valusalt varbale akadeemilisele, kangele prantsuse keelele. Ta kirjutab sõnu üles nii, nagu neid päriselt tänaval hääldatakse (näiteks kuulus alguslause "Doukipudonktan" ehk "D'où qu'il pue donc tant" – "Nokküllikkaiisevad!"). Släng, roppused ja filosoofilised arutelud eksisteerivad siin kõrvuti.

Kui otsida teosest mingit lineaarset süžeed või üleüldse mingit loogikat, siis seda ei ole. See on kaootiline rollercoaster, põrgulikult lõbus, nahaalne ja absurdne. Tegelased lobisevad vahetpidamata ja tormlevad nagu peata kanad, aga selle näilise virvarri käigus joonistub välja terav-tabav ühiskondlik satiir kerglase turismitööstuse, arutu sahmerdamise, ametnike juhmuse ning ajast-arust ühiskondlike tavade vastu. Vint on kõvasti peale keeratud, ent selle klounaadi varjust tõusetub väga eluterve, elujaatav suhtumine. Prantslaslik joie de vivre.

Ja selle kõige pani kirja keeleuuenduslik prantsuse kirjanik Raymond Queneau (1903-1976) juba aastal 1959 (!). Juba järgmisel aastal tegi Prantsuse uue laine tõusev täht, režissöör Louis Malle, sellest samanimelise filmi („Zazie dans le métro“, 1960), kus peategelast kehastas 10-aastane Catherine Demongeot (tema ainus filmiroll, hiljem sai temast õpetaja; muide, ka Zazie tahtis saada õpetajaks – omadel põhjustel 😊). Onu Gabrieli rollis astub üles  Philippe Noiret, hilisem väga prestiižikas Prantsuse kino karakternäitleja). Film on hüplik, naljakas ja sürrealistlike kinotrikkidega slapstick-komöödia, mis järgib raamatut sõna-sõnalt ning seda on ka peetud dadaistliku kino tippteoseks. Muide, 1962. aastal lõi laineid Vladimir Nabokovi romaani alusel vändatud film „Lolita“, mille kohta Nabokov on öelnud, et Zazie’d kehastanud Demongeot sobinuks kõige ehedamalt kehastama ka Lolitat, ent Demongeot oli pisut liiga noor. (Aga tõsi on, et tänapäeva eetika ja moraali arvestades mõjuks Zazie lugu enam kui kahtlasena: alaealine tüdruk ja kahtlased-kohtlased mehed, pluss räme keelepruuk. Siiski, missugune võiks olla pisut tumedakoelisem Zazie, seda võiks aimduda Ameerika neo-noir indie kinost „Freeway“ (1996), milles zazielikku karakterit kehastas Reese Witherspoon).

Üksteist punkti kümnest tahaks anda tõlkijale Heli Allikule, kelle jaoks teose eestindamine võis olla Heraklese mõõtu vägitegu. Raymond Queneau, kes juhtis OULIPO-nimelist uuendusmeelset kirjandusrühmitust, mille sihiks oli mässata akadeemilise Prantsuse kirjanduse ja keelereeglite vastu. Zazie räägib tänavakeelt, sulandades slängi ja keelemurdeid, neelates alla tähti ja sulatades kokku sõnu, markeerides nii kiiret kõnepruuki, mida prantslased argielus kasutavad. Näiteks väljend „Skeutadittaleur“ kirjutataks  prantsuse keeles korrektsena „Ce que tu as dit tout à l'heure“ („See, mis sa just praegu ütlesid“). Või „Chsuis Zazie“ – korrektselt „Je suis Zazie“ („Mina olen Zazie“).  Või „Kouavouar?“ – Prantsuse keeles „Quoi voir?“ („Mida vaadata?“). Vaata ka siit.

Üks katkend peaks ikka kah olema. Olgu see siis Zazie’ vestlus onu Gabrieli ja tolle sõbratari Marceline’iga elukutsevaliku teemal.

 

„Mina,“ teatas Zazie, „tahan koolis käia, kuni olen kuuskend viis.“

„Kuuskend viis?“ kordas Gabriel tsipa üllatunult.

„Jaa,“ ütles Zazie, „ma tahan õpetajaks saada.“

„See pole halb amet,“ ütles õrnalt Marceline. „Saab pinssi.“

Viimase lause ta lisas automaatselt, sest tundis hästi prantsuse keelt.

„Persetki!“ ütles Zazie. „Ega ma pinsi pärast itaha õpetajaks saada!“

„Muidugi mitte,“ ütles Gabriel, „seda mei arvanudki.“

„Millepärast siis?“ küsis Zazie.

„Sa võiks meile rääkida.“

„Sest sa isei mõtle välja, jah?“

„Noored pole tänapäeval suu peale kukkunud!“ ütles Gabriel Marceline’ile.

Ja Zaziele:

„No aga räägi, miksa siis tahad õpetajaks saada?“

„Sest ma tahan lapsi kiusata!“ vastas Zazie. „Neid, kes on minuvanused kümne aasta pärast, kahekönne aasta pärast, viiekönne aasta pärast, saja aasta pärast, tuhande aasta pärast, ma tahaks, et mul oleks alati põnne, kelle elu põrguks teha!“

„Ahaa,“ ütles Gabriel.

„Ma käitun nendega nagu viimane nõid. Ma panen nad parketti lakkuma. Ma sunnin nad tafflilappi sööma. Ma torkan neile sirklid tagumikku. Ma annan neile saapaga perse. Sest ma hakkan saapaid kandma. Talvel. Nii kõrgeid (śest). Suurte kannustega, et neil persenahka nülgida.“

„Aga tead,“ jäi Gabriel rahulikuks, „kui ajalehti uskuda, siis ei liigu tänapäävane haridus just selles suunas. Vibisegi vastupidi öelda – püieldakse õrnuse, mõistmise, lahkuse poole. Eks ole, Marceline, nii ju lehes kirjutab?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline. „Aga sina, Zazie, kas sulle on koolis liiga tehtud?“

„See veel puudus!“

„Ja pealegi,“ ütles Gabriel, „kahekönne aasta pärast polegi enam õpetajaid: nad on asendatud kino, televiisori, elektroonika, selliste asjadega. Sellest rääkis ka ükspäev ajales. Kas ei rääkinud, Marceline?“

„Jah,“ vastas õrnalt Marceline.

Zazie vaatas korraks enda ees avanevasse tulevikku.

„Siis ma hakkan astronaadiks,“ teatas ta.

„Õige jutt,“ vastas Gabriel tunnustavalt. „Õige jutt, ajaga tuleb kaasas käia!“

„Jaa,“ jätkas Zazie, „ma hakkan astronaadiks. Ma hakkan marsslasi piinama!“

Gabriel lõi vaimustusest käega vastu kintsu:

„On sel plikal alles palju ideid!“

(Queneau 1959 [2026]: 21-23)

"Zazie metroos" (1960, Criterion)

Kas tõsielu või unenägu?

"Noh, kassa lõbutsesid hästi?" - "Nii ja naa." - "Kas sa mettrood nägid?" - "Ei." - "Mis sa siis tegid?" - "Ma jäin vanemaks."

KASTIST VÄLJAS ARMUAVALDUS SUURLINNALE: Peedu Saar. "Kastimees"

 SISSEKANNE # 448

Rahva Raamat

Peeter Sauter kirjutab “Sirbi” arvustuses: ”Esmapilgul lihtne „Kastimees“ kubiseb kirjanduslikest allusioonidest, vihjetest, taustadest nii poololematus sündmustikus kui ka keeles, aga veelgi enam tunnetes, autoripositsioonis. Peedu Saar ei ürita olla kultuurne, literatuurne, ei puista tsitaate, aga on ometi niisugune olemuslikult – üksildane kirjandusmunk võõrsil, ilmselt Eestiski. Et üksindus ja üksildus oleksid veel valusamad ja ilusamad, läheb „Kastimehe“ jutustaja Londonisse otsima üksiolemist rahvamassis (lonely crowd).”

Ma olen paar korda Londonis käinud ja mõned paigad on mullegi tuttavad. Shaftesbury Avenue, Oxford Street, Trafalgar Square, Piccadilly Circus, Kensington ja Chelsea, Earl's Court, Camden, Golders Green (igaüks, kes siseneb linna Stanstedi lennujaama poolt, teab, et see on esimene peatus Londonis teel Victoria bussijaama). Siis on mingid universaalsed märksõnad nagu Tower Bridge ja Toweri kindlus, Soho ja Westminster, London Eye, doubledeckerid ja metroo. Sellega pidi sõitma, aga tuli võtta District Line, sest see viis kõikide vaatamisväärsuste juurde, joostes West Endist East Endi, mööda Thamesi vasakkallast. Siis oli veel Circle Line, mis laskis ringiratast. See oli tähelepanuväärne sõit sellepärast, et kusagil Gloucester Roadi ja South Kensingtoni jaama vahel võttis rong hoo maha, hakkas koledasti kõikuma ja mürisema ning elekter vilkuma, et oli karta, et kohe kohe annab veerem otsad. Korraks jäi isegi seisma. Inimesed ei kergitanud kulmugi, vahtisid tülpinult enda ette või telefoniekraani. Arusaadav, brittide impeerium on vana ja väsinud. Kõik on natuke kulunud. Nagu Royal Albert Hall tuhmilt punase interjööri ja  narmendavate vaipadega.

Praktiliselt oli see kõik, mida algajale huvilisele vaja. Esimesel korral saigi hommikust õhtuni mööda vaatamisväärsusi tuuritatud, sest kõik oli vaja korraga sisse ahmida – et pärast tunnistust anda: jaa-jaa, ma käisin seal ka. Niimoodi sai käidud Madame Tussaud’ vahakunstimuuseumis, mis tegelikult on kitśide kitś – ning sisse põigatud Baker Streeti Sherlock  Holmesi muuseumisse, mis püüdis sulle müüa kõrge hinnaga hästi väljatöötatud müüti (ja hästi müüs, sest järjekord oli uksest välja). What a waste, what a rip-off! Ütlen ma nüüd – kuna tookord seisin ma vapralt järjekorras koos hiinlaste ja jaapanlastega, ahhetasin ja ohhetasin.

Teisel korral oli reisi fookus hoopis muul. Turistilõkse püüdsime vältida. Rohkem nagu pubituur. Meelde on jäänud mingi kõrgete lagedega pubi Leicester Square’i lähedal, kuhu astusime sisse liiga vara – punetava näoga tüse kõrtsmik vahtis uudishimulikult, veidi tõredalt uusi nägusid, aga kuna me jäime tiksuma terveks pikaks õhtuks, siis lõpuks olime nõnda seltsinud, et kõrtsmik tegi allahindlust ja nimetas meid ”mate’ideks” (probably aussie!). Õhtu edenedes vajusid sisse lärmakad töölisnoored, kiilakad ja dressides ning tütarlapsed vanuses 20-60+ ning lauad lükati kokku ja õlleklaasid kukkusid ümber ja mõned kukkusid tooliga ümber ja laul võeti üles ja krõpsupakid vedelesid õllest ligasel laual ning mehed kusid potist mööda ja üle saali hõiguti ”one pint” ja ”fucking cunt” ja ”bloody Irish” ja ”cheer-i-o” ning see oli üks toredaim õhtu vihmases ja uduses Londoni kesklinnas. Ausalt.

Järgmisel päeval oma Cromwell Roadi hotellitoas, mis oli remonti näinud 50 aastat tagasi ja kus padi oli vereplekiline ja kus sibas ringi prussakas, valutasime sõbraga pead ja mõtlesime kuskile grüünesse sõita, ent mõte käis lõpuks sama rada nagu Kastimehel:

Ega ma tõtt-öelda eriti ei usu ka, et seal linna taga midagi väga oleks. Mingisugune jälk teenindusala, tanklad ja kaubahoovid, nisupõllud ja jäätmaad, rebased ja śaakalid, paar varemetes lossi ja lõputud töölisasumid – kõik kokku veel kurvem kui see elajalik linn ongi. Jah, kurb on see Inglismaa lugu. (lk 32)

Thamesi kaldapealne on enamasti külm, kõle ja tuuline. Seltskond on ebameeldiv, palju on pätte, hispaanlasi ja turiste, alailma satub mõne kakluse otsa. /…/ Võin käe südamele panna ja kinnitada, et pole midagi ebameeldivamat, kui jalutada sombusel sügispäeval Hampsteadis, kus vähemalt iga teise akna taga istub igavlev inspiratsiooni ootav kirjamees. Ja ega see ei tule, see inspiratsioon! Võib-olla kunagi on tulnudki, aga siis kolitakse Hampsteadi ja siis on kõik. Enam ei tule midagi. Tuhvlites jalgu lohistades käiakse köögi, peldiku ja kirjutuslaua vahet, nokitakse küpsisepuru, seistakse akna alla, ohatakse. Ma olen ise näinud, kuidas nad seal seisavad ja ohkavad ja inspiratsiooni ootavad. Pole midagi ebameeldivamat, kui sellise silma alla sattuda. Seda mustust ei pese enam maha. Tänaval vastu tulles on nad suuremeelsed ja malbed, kõik need kirjamehed, toidavad pargis oravaid pähklitega, pärast aga ronivad tagasi oma ussipessa ja ohkavad. Kõik need kõrgete lagedega uhked Hampsteadi korterid on ussipesad ning pruugib sinna akende alla sombusel sügispäeval pahaaimamatult jalutama minna, ainult läbi jalutada, kui oledki juba sattunud kolme või nelja viletsa romaanikese sisse. Alatult ja igasuguse väärikuseta elatakse Hampsteadis. (lk 38-39)

Ema ütles, et kui ma päris hätta peaksin sattuma, võin ju lõpuks alati saatkonda pöörduda, et peaasi, jätku ma aadress meelde. Ning see aadress – korra küll pisut muutunud, neil päevil 44 Queen’s Gate Terrace – on mul meeles püsinud küll, aga tõeliselt hätta pole ma siis nähtavasti (järelikult!) sattunud, sest ma pole vaevunud mitte majagi üles otsima. Kusagil seal läänes ta on, nooblis ja igavas Kensingtonis. Peale päris algusaegade mõnd juhuslikku eksirännakut pole miski mind sellesse kanti tagasi tõmmanud. Ja kastimehena pole sinna hoopiski asja! Kensington on võib-olla tõesti Londoni linnaosadest veel see kõige hullem. Sinna uitama sattudes ajab lihtsalt nii hullusti haigutama, et see on midagi otse rumalat! (lk 66)

Kastimees on niisiis üksildane uitaja, loitering spirit, rohkem nagu seisund. FM Dostojevski käis Londonis enam kui sada viiskümmend aastat tagasi, sest tahtis aru saada, kus elas ja töötas tema jumaldatud Charles Dickens. Ta käis siin korra ega tulnud  enam kunagi tagasi, sest ta nägi kohutavat vaesust, lokkavat prostitutsiooni ja suurlinna jõhkrust. Nojah, millises muus linnas peale Londoni kasutati väikeseid poisse selleks, et nood läbi korstna roomaks ja lõõrid puhtaks pühiks – et kamin paremini tõmbaks!  London oli kloaak. Rappija Jacki kodu. (Muide, nad on sellegi rahaks teinud; võid käia raske raha eest East Endis, Whitechapelis, rappija jälgedel – aga seal pole enam paheline ja pime ja prostituudid ei lõngu mööda kangialuseid, vaid hoopis hindud ja desi’d.)

Nüüd on London kõrghoonete meri, nagu Manhattan. Suht kaootiline. Cityscape’i dominandiks on teravatipuline The Shard, mis on justkui ora hääbunud kuningriigi perses. Aga pimeduses on ilus vaadata, tuled ja puha. Kastimees otsis munakujulist kõrghoonet… ja ei leidnudki üles. The Shardiga seda muret ei juhtu. Veel.

The Shardi otsast näeb London niisugune. Selleks, et teda ennast mitte näha, tuleb tema otsa ronida. (Foto autor on Kristina, kes viitsis.)

Lugesin Kastimehe melanhoolset reisipäevikut, eneseotsinguid suures linnas, mis on pikitud iroonia ja huumoriga. Võiks arvata, et ta vihkab Londonit, seda ”urruauku”, kuhu sobituks hästi The Shardi koonus. Mulle tundub hoopis, et see on üks omamoodi armuavaldus linnale, kuhu saab end ära kaotada. Nii et see pole mitte eneseotsingu, enese ülesotsimise lugu, vaid eelkõige just enda ärakaotamise lugu. See on linn, kuhu võid end ära kaotada mitmel erineval viisil ja nii kauaks, kui võimalik ja vajalik.

Siia lõppu jääb Londoni vaibi illustreerima Fausti lugu ”The Sad Skinhead” – saksa hipianarhistide pilkav nägemus , mis on leitav nende 1973. aasta plaadilt, mille nad tootsid äsja Virgini plaadifirma asutanud Richard Bransoni jaoks, kes võttis nad pahaaimamatult oma palgale. Tema esimene kontraht oli edukas olnud – imelaps Mike Oldfield oli valmis saanud ”Tubular Bellsi” (sobiv pala ”The Exorcisti” filmile) – ja Faust tõotas sama. Kuid saksa ”sauerkraudid” keerasid Bransoni mõisa pahupidi ja tegid hipiasju (jämmisid ja eksperimenteerisid, peamiselt logelesid ja suitsetasid kanepit) – mis ei toonud pennigi sisse.

Tõele au andes, plaat ”Faust IV” siiski ilmus ja on hiljem end rehabiliteerinud – eriti seetõttu, et just sealt pärineb termin ”Krautrock” (samanimelise loo järgi).

Apart from all the bad times you gave me
I always felt good with you
Going places, smashing faces
What else could we do?

Faust - The Sad Skinhead (1973)

JAAN JÜRISONI ÜMBERILMAREIS. Eesti algupärasest reisikirjeldusest.

 SISSEKANNE # 393

Leidsin Pärnu raamatukogu väljapanekust huvitava reisikirja, mis on ilmunud tagasihoidlikus formaadis Loomingu Raamatukogus juba aastal 1975. Reisikiri ise on aga kirja pandud Eesti Postimehe lugejate jaoks ning ilmus selle veergudel järjejutuna 1867-1869. Nii et poolteist sajandit tagasi. Ent lugejail ei tasu peljata: tegemist on siiski äärmiselt toreda lugemismaterjaliga, eriti praegustel häirivatel, närvilistel aegadel. Mõjub teine muheda piibujutuna. Kujutage ette: istute mõnusasti kamina ees tugitoolis, puud praksuvad, päev on õhtusse tüürinud ja akna taga on pime. Siis teete pitsi konjakit ning loete jutte maa ja mere tagant, mis erksama vaimuga lugeja jaoks võivad muutuda elavateks piltideks, justkui kõneleks vana habetunud merekaru nüüdsama just teile. Kui see reisikirjeldus tundubki pisut koomilisena, siis üksnes selle murdumisest läbi ajaprisma.

Nagu Juhan Peegel eessõnas sedastab, on Jaan Jürisoni reisikiri ”Eestimehe teekond ümber maailma ”Askoldi” laeva peal” üks esimesi omataolisi algupäraseid reisikirju, mis kirja pandud eestlase poolt, kuna baltisaksa reisikirjade traditsioon selleks ajaks juba pikka aega eluõigust nautinud oli. Tuleb kohe meelde näiteks Otto von Kotzebue reisikiri ümbermaailmareisist luubi ”Predprijatije” pardal.  Nende reisikirjade sihtgrupp oli hoopis teine, stiil akadeemilisem ja peenekoelisem.  Jaan Jürison kirjutas aga just nimelt eestlastele, kes juba seisid ärkamisaja koidikul ega olnud enam tühm maarahvas, keda õpetatud härrad Karl Ernst von Baer või Nikolai Pirogov oma raamatutes pilkasid.   Jaan Jürison oli ise ärksa meelega mees, kel oli olnud kontakte Carl Robert Jakobsoni ja Lydia Koidulaga – neisse suhtus ta suure lugupidamisega.

Jürisoni kõrval tuleb ühe varajasema reisisellina meelde kirjanik Eduard Bornhöhe, kes kirjutas oma teekonnast Öhtu-Euroopasse 1882 juba vägagi ladusas ja meisterlikus stiilis. Tema alustas oma reisikirja nii: ”Eestlaste reisikirjeldus ei ole veel suur ja see, mis temas algupärane on, mahub pähklikoore sisse ära. Eestlaste vana ja jäädav patt, nende vaesus, on ka reisikirjelduse puuduse põhi. Meie reisijatel on vähe aega, vähe raha ja vahel ka vähe teadlikku tundmist. Mõni mees ei näe terve reisi peal muud kui raudteevagunite ja võõrastemaja-tubade nelja seina. Aga kui seesamane mees koju jõuab, siis teab ta vahel nii palju jutustada, et kuulajate kõrvad huugavad ja lugejate silmad kirjuks lähevad. Mees on kõikide mägede kõrgust, tornide pikkust ja jõgede laiust mõõtnud, iga linna rahvahulka lugenud ja iga rahva ajalugu uurinud. ”Oi-oi, Jütsike,” ütleb külavader lugedes pojale, ”millal sina nii targaks saad?” Aga Jüts ei ole rumal, võtab mõne raamatu käsile ja näitab, et raamatute kirjutajad meie reisija terve tarkuse – ei tea, missuguse nõiduse läbi – juba ammu enne reisi ettevõtmist ära näpsanud on. /…/ Lord Byron, inglaste kuulus luuletaja tõendab, et tema ühestki maakohast ei tahta sõna kirjutada, mis ta ise oma silmaga ep olla näinud. Mina ei ole küll mitte Byroni sarnane, aga tema sõna tahan ma endale juhiks võtta.” (Bornhöhe, Jutud ja reisikirjad, 1963:91-92).  Ja eks Eduard Vildegi reisis ning muljetas palju – tema reisikirjad Pariisist, Krimmist ja Ameerikast kuuluvad kindlasti eesti reisikirjelduste klassikasse.

Jüri Jürison nii kõrgelt selles źanris küll ei lennanud ja vajus unustusehõlma, kuid seda põnevam on teda avastada praegu. Tal on ajastule omane mahlakas stiil, ta tunneb oma lugejat – eesti maarahvast –, valdab päris meisterlikult sõna ning püüab mõnusalt, dotseeriva üleolekuta, viimase maailmapilti avardada, olles üpriski avatud meele ja n-ö. demokraatliku hoiakuga.

Jüri Jürison (1832-1899) oli mereväelane, õppis insenermehaanikute korpuses ja teenis masinaohvitseina mitmete laevade peal, sealhulgas ka kurva saatusega soomuslaeval ”Russalka”. 1865. aastal Kroonlinnast (Kronstadt) alanud pikk merereis purjede ja auru jõul liikuval korvetil ”Askold”, mille meeskonnas oli 339 meest, oli Jürisonil esimene; kodusadamasse naasnuna sai ta ohvitseriastme ja ordeni. ”Askoldi” teekond viis aga tõepoolest maailma teise otsa ja tagasi, kaugeimaks punktiks jäi Jaapan ja Vene Kaug-Ida sadam Vladivostok. Tee aga viis läbi Kopenhaageni, Cherbourgi, Lissaboni, üle Atlandi Rio de Janeirosse, sealt taas üle Atlandi Kaplinna, India ookeani kaudu Hollandi Indiasse (Indoneesia), Singapuri, Hongkongi, Shanghaisse, Mandźuuriasse ja Jaapanisse.

Aga laskem kõneleda Jaan Jürisonil endal. Teda huvitasid küll kaugete maade linnad ja looduse eripärad, ent enim tundis ta huvi siiski inimese vastu.

Kopenhaagenist. Rahvas näitas ka kaunis lahke olevat, mis iseäranis kaupmeestest võin öelda, kellega meil, võõrastel inimestel, tegemist oli, need näitasid väga õiglase mooduga olevat. Aga uulitsapoistest, keda siia väga rohkesti oli siginud, ei olnud meil sugugi pidu. Juhtusid need kedagi meest kroonumundris uulitsa peal nägema, siis olid karjakaupa taga ja ajasid raha peale, nagu oleksid nemad mustlase koolis seda õppinud; vahel hakkasid üsna sabast kinni ja kui seegi ei aidanud, siis näitasid keelt. Meie ei saanud sagedasti neist muidu mitte lahti, kui astusime tõlda ja sõitsime eest ära. Siis pidid küll maha jääma, aga näitasid keelt ehk veel muud hullemat, mis ei sünni rääkida. (Jürison, 1867-69 [1975]:8)

*

Cherbourgist. Siin seisid ka sel korral kaks Ameerika sõjalaeva. Niipea, kui nende meestega kokku saime, oli joonelt sõprus lahti, nagu oleksime vanast tuttavad olnud. Ja tegime tihti vastastikku võõruspidu (seesama lugu juhtus pärastki, kus iial Ameerika laevadega kokku saime); aga prantsustega, kelle juures ometi mõlemad praegu võõraks olime, ei saanud meie kumbki nii südamliku järje peale – tere ja jumalaga, mosjöö, muud ei midagi. (Jürison, 1867-69 [1975]:10-11)

*

Portugali rahva elujärjest. Aga, kuida öeldud, oma elu-olemises on rahvas väga ropp, lohakas ja koristamata. /…/ Ma nimetan ühtainust asja märgiks. Kord tuuris mu kivisöe vastuvütmine ühel õhtul ligi hommikuni ning pidin hilise aja pärast söe väljaandja juure ööseks jääma. Läksime tema korterisse, aga see näitas nagu narukaupmehe pood välja. Kõik ilusamad ja inetumad asjad lohakil ja koristamata mööda tuba, siin ja seal kimbud ja pakid maas, kui oleksid nemad praegu ülepeakaela sisse kolinud. Üle tubade käisid nöörid ja nende peal rippusid must pesu, riidetükid, nartsud ja kõik, mis rippuda võis. Naine seisis särgiväel sängis maas ja nuusutas potti sängi ees, ilma et ta võõrast inimest oleks häbenenud ja ennast kinni katnud. Mulle pandi teise voodi peale õlekott alla ja peenike puhas lina nende peale – maga ehk valva! Ma palusin vett, et end söetahmast puhtaks pesta, aga lubati hommiku anda ja seepärast heitsime mõlemad tahmaselt magama. Hommikul viidi mind alla tuppa, mis uulitsa poolt pärani lahti ja hirmus must ja kole oli. Siin kauples mu vastuvõtja emand ise viina ja valmisroogadega. Laua taga istusid söekandjad eilse tahma sees ja jumal teab, mis nad seal sõid. Siis anti mulle silmavett ja pruukostiks veidi südamekinnitust. Viinatirtsu võtsin küll vastu, aga rooga ei usaldanud katsuda, sest toored loomasisikonnad, mis jälgil viisil igaühe ees seisid, ajasid mu söömaisu täiesti ära. Nõnda oli lugu jõuka mehe juures, nüüd võime arvata, kuida asjad saavad olema vaeste hurtsikutes! (Jürison, 1867-69 [1975]:12-13)

*

Passaattuultest. Lissaboni alt välja minnes saime varsti hea tuule kätte, mis meid passaattuule sisse viis. /…/ ”Aga mis on passaattuul?” küsib mõni. – Tuultest, nende loomuse seadusest ja puhumisest võiksime raamatud täis kirjutada, mis aga õppimata inimesel ometi segaks jääks, kui selle poolest laiemalt juhatust ep pole saanud. Seepärast ütleme lühidalt nõnda: passaattuulteks hüütakse neid tuuli, mis mõlema maailmapooli [pooluse] poolt kesk lõuna alla ehk maavöö (ekvaatori) peale kokku puhuvad. Kust ja kuidaviisi see kõik sünnib, pole siin ruumi ära seletada. Kui seda geograafia raamatud ei ulata selgeks tegema, siis küsige oma kihelkonnakoolmeistri käest, ma loodan, et tema saab seda teadma ja teile ära seletama – meie peame edasi minema. (Jürison, 1867-69 [1975]:13-14)

*

Brasiilia tüdrukutest .. ja elukorrast. Õige ime oli mõne süsimusta ja käharpea neegripreili peale vaadates, kui edev-veidrasti nad hilpusid olid ümber pannud, mis iseenesest midagi väärt ei olnud. Ja edevad on neegrid seal naerma. Vaata sa kord neegri peale, siis naerab ta sulle kõigest südamest vastu. Mustadest tüdrukutest ei pääse sa iial mööda, kui nad sind suure häälega magusasti takkajärele ei naera. Õnnelik rahvas oma õnnetuses! Naerdes tunnevad vähem oma orjapõlve raskust. Aga mul tuli selle ilmaasjata naeru peale mõnikord ka süda täis. ”Madis võtku teid oma naeruga!” mõtlesin mina ja läksin edasi.

Majades on ka elu pärdik küll. Musti roomajaid ja väikesi sisalikke võid uulitsa peal ja igas majas näha põrmandu ja seinte peal ronivat, niihästi suure herra toas kui sandi hurtsikus, otsekui vanad sõbrad, ja kellelgi ei tule meele neid hurjutada. Ei tea, mis eesti külaeided sest arvaksid, kui neid oma sängi peatsist leiaksid? (Jürison, 1867-69 [1975]:19)

*

Kapimaa põlisrahvast. Muidugi teada, et siin Kapimaal ja igal pool, kuhu inglaste valitsus ulatab, neegrid priiuses elavad. Juhtub mõni orjalaev mere peal inglaste kätte, siis asutatakse päästetud neegrid siia elama. Esmalt jaotatakse nad nagu lapsed teiste käe alla kasvatada, pärast lastakse oma meelevalla peale elama. Neid kiidetakse väga head teenrid ja töötegijad olevad. Hotentotid aga, kellest suuremat kasu ei ole, kihutatakse nende poolt aeg-ajalt maast välja kaugemale. Hotentotid olla Kapimaale muidu ilmaasjata taevasuitsetajad ja aegamööda maapinnalt kadumas. Nemad on väikese kasvu, kidura kehaga ja väga laisad, tuimad ja elajaviisi ropud oma elus. Neid on küll hatsutud harida, aga ei ole midagi aidanud. Üht sugu rohutirtsudele anda nemad jumalikku au, aga nende suurem Jumal on – viin, mis eest nad kõik ära annavad ja on valmis tegema, mis iial tahetakse. Et nad viina tunnevad ja seeläbi seda enam hukka lähevad, selle eest võivad ka eurooplasi tänada. (Jürison, 1867-69 [1975]:26)

*

Jaavalaste eluolust. Nii õitsev ja haljendav kui maapind siin on, nõnda kidur ja vilets näitab tema pärisperemees jaavalane välja. Kuivanud ja vilets keha poolt, kehv ja pime vaimu poolt, ägab ta Hollandi valitsuse kanna all, kes teda kõigest väest vanades pimeduseohjades püüab pidada, et kergem oleks tema seljas oma kasu taga ajada. Seepärast räägib siin hollandlane jaavalasega tema keelt, aga mitte ühte jaavalast ei leidnud ma, kes oleks tunnistanud end hollandi keelt mõistvat, ennemine tönkisid mõnd sõna inglise keelt. Jaavalane ei tohi ilmaski euroopa inimese ees unustada, et ta jaavalane on, see on inimene, kes ”alanduse ja madaluse sisse sündinud”, iial kõrgemaks tema ees ei tohi tõusta kui tema teenriks. Eurooplane peab end niisuguse ees palju täielikumaks, kõrgemaks loomaks, kelle juures ”tuima” jaavalase silm mingisugust viga ega puudust ei pea nägema. Juhtub nüüd, et mõni niisugune paremast puust nikerdatud eurooplane oma puud ära unustades ka nuhtluse alla sündivat lugu teeb – ja seda peab vahetevahel ikka ka leitama -, siis, noh, siis saadetakse teda koguni saare pealt ära oma palka seal saama, kus jaavalase silm seda häbi pole nägemas. Hollandlasel ei tule mitte uneski meele, et jaavalasel kaugeltki seda mõtet tohiks tulla, kui oleks tema inimene, kes sedasama õigust ja inimeseseisust võiks pärida kui tema! Tuul ja päike on jaavalasel priid ja hollandlane on niisuguse tuima rahva kohta veel enese arvates õige hea ja helde peremees, aga peremeheks tahab ta alati jääda! /…/ 

Aga, armas Eesti vend! Sa võiksid sest loost ka õpetust võtta, kuida mõni tark pea hulga jõudu murrab. Tahad lahtistel jalgadel kõndida, siis korja pähe tarkust, - ja vaimuliku tarkuse kõrvas õige palju ilmlikku tarkust, mis nüüd tänu jumalale enam ju keelatud ega kättesaamata ei ole, ütelgu ja kisendagu ka kadedus ja kartus niipalju kui tahes selle üle! Kadedus ja kartus ei ole ju iial meie sõbrad. (Jürison, 1867-69 [1975]: 35-36)

*

Siinkohal, selle elutarga mõttega, olekski paslik punkt panna. Jürison ärgitab vaimupimedusele mitte alla vanduma ja tarkust otsima, sest eestlase supervõime on ikka olnud tark pea. Seda nii ärkamisaegsel kui 21. sajandi veidi tüdinud palgega Eestimaal.

KUIDAS LINNAD LÕHNAVAD. Tauno Vahter ja Tallinna lõhnad

 SISSEKANNE # 352

 

Rahva Raamat

 

Tauno Vahter on kirjutanud huvitava raamatu, mille fookuses on lõhnad, haisud ja lehad, st meelelised tajud, mille autentsust akadeemiline tööriistakast järele kontrollida ei võimalda. Samas võib iga inimene öelda – see lehkas nii, minu nina selle peale! – ja tal on õigus, sest proovige tõestada vastupidist!

Raamatu pealkiri on  „Tallinna lõhnad“ ning see sisaldab täpselt seda, mida pealkiri ütleb. Vaatluse all on sellised toredad või vähemtoredad – või suisa vastumeelsed – lehkavad asjad nagu meri, kusi, bassein, kõdurajoon, koolid, hambaarstid ja muud meditsiinilised imed, leib ja sai, eluheidikud, nahk, hapukapsas, popkorn, kohv, kala, õlu, ühistransport, kana ja śaślõkk, gaas, kauplused, lutikatõrje, praadimine, tubakas, autod, peldikud, saunad, turud, asfalt ja autod, kainestusmajad, kanep, avalikud saunad, tehased ja kombinaadid jne. Üldjuhul räägib autor omaenda kogemuste põhjal, üritades Tallinna nii-öelda meeleliselt tajuda, püüdes samas rekonstrueerida ka Reevali lõhnabukette – mistap see on väga isiklik, samas hariv ning äratundmisrõõmu pakkuv üllitis, mida võib ka mikroajalooks või argiajalooks kutsuda. Ja see on selline tore modernistlik ajalookirjutuse suund, mille raames võib kirjutada absoluutselt kõigest. Mulle meenub professor Marek Tamme TLÜ kultuuriajaloo loengutes kohe hulk huvitavaid käsitlusi, näiteks  päevitamise ja masturbeerimise ajaloost. Ning kirjutatud on ka raamat, kus maailma ajalugu on kirjutatud läbi kirjutuslaua prisma – igast sahtlist omaette peatükk. Mikroajaloo võtet on kasutanud Eestiski üpris tuntud (palju tõlgitud) Briti-Ameerika ajakirjanik ja rändur Bill Bryson.

Autor sedastab, et peaaegu mitte keegi ei mäleta, kes oli kakskümmend aastat tagasi põllumajandusminister, mida sätestas kohalike omaviletsuste seadus või milliseid kõnesid peeti paraadidel. Inimesed mäletavad hoopis, kuidas maitses mingi toit või jook, millist häält tegid vanasti tuletõrjeautod või LAZ-bussid, kuidas lõhnasid joodikud ja kaneelisaiad. Ja nagu öeldud, on tegemist vägagi subjektiivse valdkonnaga: üks ese võib lõhnata erinevalt juba sõltuvalt sellest, kas nina on kinni või lahti – või kui on põetud koroonat ja lõhnataju on lappesse läinud.

Raamat keskendub Tallinnale, aga eks need linnad lõhnasid-lehkasid kõik suht samamoodi. Mina pärnakana mäletan näiteks väga hästi, mismoodi lehkas suvisel pärastlõunal viimase vindini täistuubitud kollane Ikaruse liinibuss number seitse, mis sõitis Oja tänavalt rannarajooni, nii et et sa olid ninapidi teise higises kaenlaaugus kinni. Bussijuhionu ütles noomival toonil: „Hea rahvas, astuge tahapoole, häid lambaid mahub palju peale, kedagi me maha ei jäta.“ Rahvas nurises pahuralt, kuid litsus koomale. See oli siis higi, odava lõhnaõli ja diisli lehk.

Postkontori juures läksime maha, otse läbi Tallinna värava ja Mere puiestee kaudu naisteranda, või hiljem Tammsaare puiesteelt läbi Rannapargi keskranda. Sõltumata marsruudist jäi tee peale ilmingimata avalik käimla, mis vanemal ajal oli sageli potita, paberita ja ilma igasuguse hügieenita lõhnapomm, milles oli tunda erinevate kehavedelike kombinatsiooni – ja seda juba mõnekümne, vahest isegi sadade meetrite kaugusele.

Kesksuvel hakkas rannas oli lehkama adru järele, mis veepiiril püdela massina roiskus. Seda lehka on tänapäeval harva tunda, sest koristusbrigaadid teevad enam-vähem korralikult oma töö ära. Samas see oli puhas looduslik lehk. Nagu tegelikult ka oksehais, mida võis nuhutada rannapargi ühes otsas asunud lõbustuspargist, eriti neil päevadel, mil pöörlev karussell, nn okseratas, eriti intensiivset kasutust leidis.

Aga muidu levisid üle Pärnu linna kalakombinaadi ja lihakombinaadi spetsiifilised lõhnad – rappe- ja sõnnikuhais – ning vahel sekka, kui lihakombinaadi külmhoone lekkis, ka vänget ammoniaagilõhna.

Pärnu nn Bermuuda kolmnurga kõikidest nurkadest – kohvikust Uku, einelauast Laine ja  Siimu silla juures asunud Kajakast – evis ühtviisi ehedat joodikuhaisu, mille komponendiks olid piiritus, peet, kusi, tubakas ja meeste higised tööroobad. Sinna, räägitakse, olla kadunud palju abielu- ja poissmehi – selle vahega muidugi, et abielumehi tulid õhtul otsima nende kompromissitud kaasad, aga poissmees võiski kadunuks jääda.

Mind tatibaaridesse küll ei lastud – ega poleks julgenud minna ka. Seevastu käisin mõnikord Tallinna maantee bussipeatuse kõrval asuvas Atlantika sööklas, mille iseloomulikuks lõhnaks oli kloori järele lehkav nõudepesulapp. Mäletan, et kord mingit komplektlõunat sööma asudes – sinine kartul, jahukaste ja keedetud sardell – ilmus ei-tea-kust koristajatädi, kes tõmbas laua lehkava lapiga üle – valitsegu puhtus ja kord! – ja lahkus „Head isu!“ soovides selleks korraks koos minu söögiisuga.

Aga nüüd tasakaalustatuse huvides olgu öeldud, et esines ka täiesti meeldivaid lõhnu. Näiteks leivapoodide vahetus naabruses sai tunda sooja leiva ja saia lõhna. Legendaarne sõõrikubaar lõhnas sõõrikute, kookide ja koorekohvi järele – siis see jäi kuidagi eriliselt ninna. Ning Mai magalarajoonis  avatud Viiburi selvehalli kohvikust sai grillkana, mille pärast sai ekstra Räämalt kohale sõidetud – bussiga number neliteist (vähem higi, rohkem diislilõhna). Aga grillkana… noh see lõhnas nagu grillkana ikka, suht meeldivalt.

Nii et soovitan soojalt seda raamatut lugeda. Väga lõbus ja subjektiivne, ent ka informatiivne. Igaüks leiab sealt midagi tuttavlikku.

Intervjuud autori endaga saab juurde lugeda-vaadata-kuulata siit. 

 

Édouard Louis. MEETOD: MUUTUDA

 SISSEKANNE # 342

Rahva Raamat

 

Mulle soovitati lugeda uuemat prantsuse kirjandust, seda „kõige moodsamat, mida Prantsusmaal on pakkuda“, nagu  kultuuriloolane Marek Tamm raamatu kaanel sedastab. Autobiograafiline jutustus räägib hingekriipiva loo lapsepõlve ahistavatest oludest ja pääsemisest, milles on suur roll kirjandusel endal. Juhuslikkusel on siin vähe ruumi – kuigi ka see on faktor -, peamine on süsteemne, metodoloogiline töö. See on eneseharimine, kultuuri sisselugemine, mis toimub teadlikult ja eesmärgistatult.

Pean tunnistama, et ma alustasin lugemist võrdlemisi suurte eelarvamustega. Autor on sündinud 1992. aastal Põhja-Prantsusmaa väikeses maakohas töölisperes üsna kehvades ja piiratud oludes: mitte ainult materiaalne olukord polnud kehv, vaid ka vaimselt oldi vähenõudlikud (et mitte öelda küündimatud) – seda iseloomustasid kõige paremini televiisor ja krõpsupakk. Minu eelarvamus oli kantud sellest, et ma arvasin ette teadvat, mida ma lugema hakkan. Ootasin vägivalda, seksuaalseid kuritarvitusi, sotsiaalpornot prantsuse kastmes. Kõike seda oli, muidugi, sest muutumiseks – millest see raamat räägib – on vaja tugevat algtõuget, mis käivitab vajalikud protsessid, pärast mida aga on vaja motivatsiooni – võib-olla veel tugevamatki algtõukest, et sel jätkuks jõudu kesta. Aga see raamat haaras mind täiesti endaga kaasa – nagu tulvavesi. Ma andestan autorile, et ta ruineeris mu stereotüüpse Prantsusmaa, mille olid minu lapsepõlves loonud Louis de Funes’ ja Pierre Richardi filimid ning Alexander Dumas’ raamatud (mille ajel ma õppisin isegi prantsuse keelt), asendades need tumemeelsemate olustikupiltidega, sest ta pakkus midagi asemele: seesama eneseharimine kui lahendus ja väljapääs, teejuhtideks Michel Foucault, Pierre Bourdieu, Frantz Fanon, Gilles Deleuze. Tegutsejad jäid tagaplaanile, mõtlejad tõusid esile.

Tundsin siin äratundmisrõõmu. Ka mina olen saanud tuttavaks nimedega, kellest mul polnud aimugi. Iga kool, iga seltskond harib. Olen samuti püüdnud end n-ö. sisse lugeda – vahel suuremal või vähemal määral õnnestunult, vahel ka läbi kukkunud. Erinevalt autorist puudub minul süsteemsus ja eesmärk on olnud hägune, ujuv. Seega pole ma suutnud ammutatud teadmisi muuta mitte alati praktiliseks väärtuseks, mistap pean end poolharitlaseks. Ent tunne on tuttav – soov muutuda, akumuleerida endas teadmisi ja need enda heaks tööle rakendada. Ma mäletan, et minul käis see esmalt muusika kaudu. Avastasin hilisteismelisena David Bowie loomingu ning see oli nii teistsugune sellest, mida ma siiani kuulanud olin. Ta sai mulle omamoodi mõõdupuuks, standardiks, instrumenduks, mille abil hindasin ümber kogu oma senise muusikaeelistuse. Hakkasin teadlikult oma maitset kujundama. Bowie’le järgnes Brian Eno, siis varajane Kraftwerk, krautrock, Canterbury skeene, USA underground jne jne. Muusikaga oli lihtsam, kirjandusega keerulisem, sest filosoofilised-teoreetilised tekstid nõudsid vahendajat, kes suunaks ja aitaks mõtestada, tekitaks vajalikku resonantsi. Meenutan hea tundega Marek Tamme ja Tõnis Kahu kultuuriloenguid ning Peeter Selja poliitilise teooria loenguid. Ma valetaksin, kui ütlen, et sain kõigest aru, ma ei valeta, kui ütlen, et need jätsid jälje.

Nagu öeldud, peab selleks, et muutuda, olema tahe, motiiv, eeskuju ja eesmärk. Autorile sai väga oluliseks tutvus heast (loe: kultuursest)  perekonnast pärit tüdrukuga, Elenaga, kes romantilise huvi kõrval oli talle teejuhiks kultuuri ja kirjanduse juurde. Autor kirjutab, pöördudes nii tüdruku poole (kelle sarnaseks ta pürgis) kui ka oma isa poole (kellest ta püüdis eristuda):

Kust ma pean alustama? Kõige rohkem erinevust ja häbi tundsin ma söögiaegadel. Kui ma koos Elenaga lõunastasin, võrdlesin ma tema toitu sellega, mida ma ise sõin, ja mulle näis, nagu sümboliseeriks see erinevus meie vahel üldse kõike, mis tema elu minu omast eristas. Mina sõin rasvaseid võileibu, soolaküpsiseid, Elena sõi salateid, puuvilju või saiu ja kooke, mis ta oli ostnud linna pealt mõnest peenest pagariärist. Mõnikord vaatas ta minu toitu vastikusega ja ütles: Sa ei tohi niisugust rämpsu süüa, sa teed sellega oma kehale halba. (Louis 2025: 38)

Tutvus Elenaga pani mind armastama üht hoopis teistsugust eluviisi, ühe hoopis teistsuguse ühiskonnaklassi koode ja üldse kõike, mis selle klassiga seostub, kunsti, kirjandust, filme, sest kõik see lubas mul kätte maksta oma lapsepõlve eest, tõstis mind kõrgemale sinust, vaesusest, Sõimusõnast [pede, lilla, gei – R.R.], ning seda elu matkides pidin ma jõudma maailma, mida sina olid alati aukartusega imetlenud ja vaikimisi paremaks pidanud (kas sa siis ei tundnuyd aukartust alevi arsti või õpetaja haritud kõnepruugi ees?) Ma ei olnud kunagi varem kohanud kedagi meist nii erinevat – kedagi sotsiaalse distantsi mõttes nii kauget - ja võib-olla nimelt seda ma /…/ Elenas tajusingi, nimelt totaalse ja absoluutse ärapääsemise võimalust. (Louis 2025: 40)

Ma tundsin, et omastades tema elu, saavutan ma võidu sinu üle. Kui ma tema poolt väljusin, näpu vahel see brośüür XX sajandi maalikunstist, ma mõtlesin, et sina ei ole iial aimanud niisuguste kunstnike olemasolu ega saagi neist kunagi midagi teada, ning seega kuulub mulle miski, mida sinul ei ole, ja et uus varandus annab mulle üleoleku sinust ja kogu mu perekonnast, lubades mul kätte maksta kõigi nende kordade eest, kui mind oli alandatud (mul  on kahju, et ma niimoodi mõtlesin, aga midagi polnud parata, minevikust vabanemine nõudis ülbust ja vägivalda). (Louis 2025: 40)

Elenast sai aja parameeter: tema juuresolek kiirendas, tema puudumine aeglustas aja kulgu – kas see ei olegi mitte armastuse ja sõpruse definitsioon? /…/ Mina kõndisin, tema rääkis, ja kõik, mis ta ütles, muutis mind. /…/ Ta väljendas vaateid ja seisukohti, milllest ma polnud undki näinud, nagu traditsioonilise abielu kahtluse alla seadmine, arutlused Palestiina konflikti üle – ma ei teadnud varem, et niisuguse nimega koht maailmas üldse olemas on -, pessimistlikud teooriad inimolust ja eksistentsist, mida ta oli ammutanud loetud raamatutest. /…/ Ma ei mäleta enam, kas see vahemaa tema ja minu vahel, vahemaa kõigi teadmiste ja minu teadmatuse vahel mulle ka haiget tegi või andis see mulle hoopis jõudu, sest just nimelt selle vahemaa pidev tajumine kinnitas mulle, et ma olen teel hoopis uude maailma. (Louis 2025: 41)

Ma tahtsin Elenad rääkimas kuulda, veel ja veel, kuulata koos plaate, Glenn Gouldi ja Keith Jarretti, tema lemmikuid, või Brahmsi, keda imetles tema ema. Kõik muu oli muutunud mulle ajaraiskamiseks. (Louis 2025: 38)

Autori teekond viis kodualevist väljamurdmisega suurde linna, Amiens’i, gümnaasiumisse (lütseumi), kavatsusega võtta sealt kõik, mis sellel linnal, koolil, sõpruskonnal anda oli. See kõik tuli raske tööga, higi ja pisaratega. Autor kirjutab:

Ma ei mäleta enam pöördepunkti, seda hetke, kui ma pärast nädalatepikkust pingutust hakkasin loetust aina paremini aru saama, seda hetke, kui kriisid ja nutmised tasapisi ajas kaugemale jäid ja kui raamatust loetud mõtted hakkasid aina rohkem meenutama teisi mõtteid teistes raamatutes. Mu töö ja vaev hakkasid end ära tasuma. Õhtuti oma Amiens’i sõprade, Elena, Julie seltsis aega veetes sain ma jutu sisse põimida uusi teadmisi, asju, mida ma just õppinud olin ja ma tundsin nende poolt midagi imetlusetaolist.

Sain aru, et Teadmine = Võim.

Nad [töökaaslased] nägid mind tulevat päevast päeva aina uus raamat kaenla all, Arendt, Heidegger, Deleuze, ma lugesin töö juures, ma lugesin ka öösiti, ma lugesin ülikooli lõunapausidel, ma lugesin bussis, ikka see üks mõte peas vasardamas: ma pean siit ära saama, ma pean siit ära saama. Ma pean muutuma. (Louis 2025: 130-131)

Meenub Lou Reedi ja John Cale’i lauluread Andy Warholi elust:

It's work, the most important thing is work

Tõepoolest.

Edasi tuli loogiline pürgimus maailmalinna, Pariisi, ja selle elitaarsesse kooli, Kõrgemasse Normaalkooli (École normale supérieure) – kooli, kus olid hariduse saanud pea kõik autori eeskujud, prantsuse eliit. Minu arusaamise järgi ei läinud autor seda teed mitte pelga sooritusakti enda pärast, et haridust kiht kihi järel kasvatada, vaid vaibumatust ihalusest avarama maailma järele – see on mõistetav neile, kes on pärit kingakarbi-taolisest umbsest kasvukeskkonnast. Amiens, mis kunagi oli maailma avardaja oli jäänud kitsaks, nii nagu ka sealsed sõbrad olid jäänud pidama sealsetesse raamidesse. Nii sai pidevast muutumise soovist autori jaoks justkui kahe teraga mõõk, mis ühest küljest tõukas endiselt tagant, sundides edasi liikuma, teisalt aga mõranesid sõprussuhted, toimus eemaldumine, jahenemine, teisenemine (armastusest sai vihkamine, austusest põlgus). Autor kirjutab:

Nägin vaeva, et ta mu teisenemisega kaasa tuleks, et tema samuti teiseneks, minuga koos. Ma rääkisin talle raamatutest, mida ma lugesin, kehutasin tedagi neid lugema, käisin talle peale, et ta võtaks omaks mu uue eluviisi, kutsusin teda brunch’idele, rääkisin, et ta võiks teisiti riides käia, viisil, mis minu meelest oli pariislikum. Just nagu oleksid mu Amiens’i algusaegade pildid tagurpidi pööratud, olin nüüd mina see, kes üritas teda muuta, aga mu üritused kukkusid läbi. Kas ta oli selle tagurpidi keeratud olukorra pärast mu peale alateadlikult vihane, sest nüüd tahtsin ju mina talle uusi asju õpetada? Ma rääkisin talle oma plaanidest, Pariisist, kutsusin teda kaasa elama seal koos minuga; mida rohkem ma aga muutusin, mida rohkem ta nägi mind muutuvat, seda enam ta tardus, klammerdus selle külge, mis oli – tähendab, selle külge, mis mina olin olnud. Me tülitsesime, ta karjus, et ta põlgab pariislasi ja nende snobismi ja et kui ma veel rohkem nende moodi lähen, siis hakkab ta lõpuks ka mind põlgama. Talle oli vastik mu pime ja naiivne kodanlike kommete austamine. Ta karjus meie tülide ajal, et tema tahab lugeda sellepärast, et talle meeldib, mitte endale võimu kogumiseks nagu mina; tema, kes ta oli mulle kinkinud mu elu esimesed raamatud, viinud mind esimest korda elus kinno autorifilmi vaatama, teatas nüüd, et kõik see ajab tal südame pahaks, et kõige vähem tahab ta niisuguseks saada nagu mina. (Louis 2025: 150)

Ma toon veelkord välja autori enda tõdemuse: minevikust vabanemine nõuab ülbust ja vägivalda. Niisamuti nagu vanematekodu, muutus minevikuks ka Amiens ja Elena. Oli vaja vabaneda ka neist köidikuist.

Autor, kes harib ennast Pierre Bourdieu’ lugemisega – loeb end sisse viimase tuntud tüviteksti „Eristus“ (La Distinction: Critique sociale du jugement, 1979 /1984) - on lõppude lõpuks ise habituse teooria elav tõestus. Kõige üldisemalt on habitus mõistuse, meele struktuur, mida iseloomustab teatav omandatud skeemide, tundlikkuse, eelsoodumuste-eelhoiakute ja maitse-eelistuste süsteem. Bourdieu’ järgi on habitus ühtaegu loov-esilekutsuv printsiip ja praktikate klassifitseerimise printsiip inimeste (agentide) kujutluses ning see väljendub nende käitumises. Habitus pole vaba tahte tulemus - ajapikku loob selle kahe asja koosmõju: 1) meelelaadid, kalduvused, mida vormivad nii möödaniku sündmused ja struktuurid kui praegused praktikad ja struktuurid ja 2) nende tajumise tingimused. Ses mõttes luuakse ja reprodutseeritakse habitust alateadlikult, ilma teadliku keskendumiseta. (Bourdieu 1984: 170).

Autor püüab luua habitust teadlikult, keskendunult. Metoodiliselt. Nagu pealkirigi ütleb: „Meetod: muutuda“.

Ja jälle tuleb meelde Lou Reed ja John Cale, kes laulsid väikelinna painest ja igatsusest suurlinna tulede järele. See sobibki siia lõppu. Rõhuasetused on minu poolt – nendest ridadest nähtub igavesti kehtiv, universaalne tõde, ühtviisi arusaadav nii Ameerikas, Prantsusmaal kui Eestis:

When you're growing up in a small town
You say, no one famous ever came from here

When you're growing up in a small town
And you're having a nervous breakdown
And you think that you'll never escape it
Yourself or the place that you live

Where did Picasso come from
There's no Michelangelo coming from Pittsburgh
If art is the tip of the iceberg
I'm the part sinking below

When you're growing up in a small town
Bad skin, bad eyes, gay and fatty
People look at you funny
When you're in a small town

My father worked in construction
It's not something for which I'm suited
Oh, what is something for which you are suited
Getting out of here

I hate being odd in a small town
If they stare let them stare in New York City
As this pink eyed painting albino
How far can my fantasy go

I'm no Dali coming from Pittsburgh
No adorable lisping Capote
My hero, oh, do you think I could meet him
I'd camp out at his front door

There is only one good thing about small town
There is only one good use for a small town
There is only one good thing about small town
You know that you want to get out

When you're growing up in a small town
You know you'll grow down in a small town
There is only one good use for a small town
You hate it and you'll know you have to leave

 

Lou Reed & John Cale - Smalltown (LP "Songs For Drella", Sire 1990)

 Lou Reed & John Cale - Work (LP "Songs For Drella", Sire 1990)

 

David Bowie - Changes (1971 / live 1973)

PS. Soovitan lugeda ka teemakohast postitust Rahva Raamatu raamatublogist.