SISSEKANNE # 448
 |
| Rahva Raamat |
Peeter Sauter kirjutab “Sirbi” arvustuses: ”Esmapilgul
lihtne „Kastimees“ kubiseb kirjanduslikest allusioonidest, vihjetest,
taustadest nii poololematus sündmustikus kui ka keeles, aga veelgi enam
tunnetes, autoripositsioonis. Peedu Saar ei ürita olla kultuurne, literatuurne,
ei puista tsitaate, aga on ometi niisugune olemuslikult – üksildane
kirjandusmunk võõrsil, ilmselt Eestiski. Et üksindus ja üksildus oleksid veel
valusamad ja ilusamad, läheb „Kastimehe“ jutustaja Londonisse otsima
üksiolemist rahvamassis (lonely crowd).”
Ma olen paar korda Londonis käinud ja mõned paigad on
mullegi tuttavad. Shaftesbury Avenue, Oxford Street, Trafalgar Square,
Piccadilly Circus, Kensington ja Chelsea, Earl's Court, Camden, Golders Green (igaüks, kes
siseneb linna Stanstedi lennujaama poolt, teab, et see on esimene peatus
Londonis teel Victoria bussijaama). Siis on mingid universaalsed märksõnad nagu
Tower Bridge ja Toweri kindlus, Soho ja Westminster, London Eye, doubledeckerid
ja metroo. Sellega pidi sõitma, aga tuli võtta District Line, sest see viis
kõikide vaatamisväärsuste juurde, joostes West Endist East Endi, mööda Thamesi
vasakkallast. Siis oli veel Circle Line, mis laskis ringiratast. See oli tähelepanuväärne
sõit sellepärast, et kusagil Gloucester Roadi ja South Kensingtoni jaama vahel võttis
rong hoo maha, hakkas koledasti kõikuma ja mürisema ning elekter vilkuma, et
oli karta, et kohe kohe annab veerem otsad. Korraks jäi isegi seisma. Inimesed
ei kergitanud kulmugi, vahtisid tülpinult enda ette või telefoniekraani.
Arusaadav, brittide impeerium on vana ja väsinud. Kõik on natuke kulunud. Nagu
Royal Albert Hall tuhmilt punase interjööri ja narmendavate vaipadega.
Praktiliselt oli see kõik, mida algajale huvilisele vaja.
Esimesel korral saigi hommikust õhtuni mööda vaatamisväärsusi tuuritatud, sest
kõik oli vaja korraga sisse ahmida – et pärast tunnistust anda: jaa-jaa, ma
käisin seal ka. Niimoodi sai käidud Madame Tussaud’ vahakunstimuuseumis, mis
tegelikult on kitśide kitś – ning sisse põigatud Baker Streeti Sherlock Holmesi muuseumisse, mis püüdis sulle müüa
kõrge hinnaga hästi väljatöötatud müüti (ja hästi müüs, sest järjekord oli
uksest välja). What a waste, what a rip-off! Ütlen ma nüüd – kuna tookord
seisin ma vapralt järjekorras koos hiinlaste ja jaapanlastega, ahhetasin ja
ohhetasin.
Teisel korral oli reisi fookus hoopis muul. Turistilõkse
püüdsime vältida. Rohkem nagu pubituur. Meelde on jäänud mingi kõrgete lagedega
pubi Leicester Square’i lähedal, kuhu astusime sisse liiga vara – punetava
näoga tüse kõrtsmik vahtis uudishimulikult, veidi tõredalt uusi nägusid, aga
kuna me jäime tiksuma terveks pikaks õhtuks, siis lõpuks olime nõnda seltsinud,
et kõrtsmik tegi allahindlust ja nimetas meid ”mate’ideks” (probably aussie!).
Õhtu edenedes vajusid sisse lärmakad töölisnoored, kiilakad ja dressides ning
tütarlapsed vanuses 20-60+ ning lauad lükati kokku ja õlleklaasid kukkusid
ümber ja mõned kukkusid tooliga ümber ja laul võeti üles ja krõpsupakid
vedelesid õllest ligasel laual ning mehed kusid potist mööda ja üle saali
hõiguti ”one pint” ja ”fucking cunt” ja ”bloody Irish” ja ”cheer-i-o” ning see
oli üks toredaim õhtu vihmases ja uduses Londoni kesklinnas. Ausalt.
Järgmisel päeval oma Cromwell Roadi hotellitoas, mis oli
remonti näinud 50 aastat tagasi ja kus padi oli vereplekiline ja kus sibas
ringi prussakas, valutasime sõbraga pead ja mõtlesime kuskile grüünesse sõita,
ent mõte käis lõpuks sama rada nagu Kastimehel:
Ega ma tõtt-öelda eriti ei usu ka, et seal linna taga midagi
väga oleks. Mingisugune jälk teenindusala, tanklad ja kaubahoovid, nisupõllud
ja jäätmaad, rebased ja śaakalid, paar varemetes lossi ja lõputud töölisasumid
– kõik kokku veel kurvem kui see elajalik linn ongi. Jah,
kurb on see Inglismaa lugu. (lk 32)
Thamesi kaldapealne on enamasti külm, kõle ja tuuline.
Seltskond on ebameeldiv, palju on pätte, hispaanlasi ja turiste, alailma satub
mõne kakluse otsa. /…/ Võin käe südamele panna ja kinnitada, et pole midagi
ebameeldivamat, kui jalutada sombusel sügispäeval Hampsteadis, kus vähemalt iga
teise akna taga istub igavlev inspiratsiooni ootav kirjamees. Ja ega see ei
tule, see inspiratsioon! Võib-olla kunagi on tulnudki, aga siis kolitakse Hampsteadi
ja siis on kõik. Enam ei tule midagi. Tuhvlites jalgu lohistades käiakse köögi,
peldiku ja kirjutuslaua vahet, nokitakse küpsisepuru, seistakse akna alla,
ohatakse. Ma olen ise näinud, kuidas nad seal seisavad ja ohkavad ja
inspiratsiooni ootavad. Pole midagi ebameeldivamat, kui sellise silma alla
sattuda. Seda mustust ei pese enam maha. Tänaval vastu tulles on nad
suuremeelsed ja malbed, kõik need kirjamehed, toidavad pargis oravaid
pähklitega, pärast aga ronivad tagasi oma ussipessa ja ohkavad. Kõik need
kõrgete lagedega uhked Hampsteadi korterid on ussipesad ning pruugib sinna
akende alla sombusel sügispäeval pahaaimamatult jalutama minna, ainult läbi
jalutada, kui oledki juba sattunud kolme või nelja viletsa romaanikese sisse.
Alatult ja igasuguse väärikuseta elatakse Hampsteadis. (lk 38-39)
Ema ütles, et kui ma päris hätta peaksin sattuma, võin ju
lõpuks alati saatkonda pöörduda, et peaasi, jätku ma aadress meelde. Ning see
aadress – korra küll pisut muutunud, neil päevil 44 Queen’s Gate Terrace – on
mul meeles püsinud küll, aga tõeliselt hätta pole ma siis nähtavasti (järelikult!)
sattunud, sest ma pole vaevunud mitte majagi üles otsima. Kusagil seal läänes
ta on, nooblis ja igavas Kensingtonis. Peale päris algusaegade mõnd juhuslikku
eksirännakut pole miski mind sellesse kanti tagasi tõmmanud. Ja kastimehena pole
sinna hoopiski asja! Kensington on võib-olla tõesti Londoni linnaosadest veel
see kõige hullem. Sinna uitama sattudes ajab lihtsalt nii hullusti haigutama,
et see on midagi otse rumalat! (lk 66)
Kastimees on niisiis üksildane uitaja, loitering spirit,
rohkem nagu seisund. FM Dostojevski käis Londonis enam kui sada viiskümmend
aastat tagasi, sest tahtis aru saada, kus elas ja töötas tema jumaldatud
Charles Dickens. Ta käis siin korra ega tulnud enam kunagi tagasi, sest ta nägi kohutavat
vaesust, lokkavat prostitutsiooni ja suurlinna jõhkrust. Nojah, millises muus
linnas peale Londoni kasutati väikeseid poisse selleks, et nood läbi korstna
roomaks ja lõõrid puhtaks pühiks – et kamin paremini tõmbaks! London oli kloaak. Rappija Jacki kodu. (Muide, nad on
sellegi rahaks teinud; võid käia raske raha eest East Endis, Whitechapelis,
rappija jälgedel – aga seal pole enam paheline ja pime ja prostituudid ei lõngu
mööda kangialuseid, vaid hoopis hindud ja desi’d.)
Nüüd on London kõrghoonete meri, nagu Manhattan. Suht
kaootiline. Cityscape’i dominandiks on teravatipuline The Shard, mis on justkui
ora hääbunud kuningriigi perses. Aga pimeduses on ilus vaadata, tuled ja puha.
Kastimees otsis munakujulist kõrghoonet… ja ei leidnudki üles. The Shardiga
seda muret ei juhtu. Veel.
 |
| The Shardi otsast näeb London niisugune. Selleks, et teda ennast mitte näha, tuleb tema otsa ronida. (Foto autor on Kristina, kes viitsis.) |
Lugesin Kastimehe melanhoolset reisipäevikut,
eneseotsinguid suures linnas, mis on pikitud iroonia ja huumoriga. Võiks arvata,
et ta vihkab Londonit, seda ”urruauku”, kuhu sobituks hästi The Shardi koonus. Mulle
tundub hoopis, et see on üks omamoodi armuavaldus linnale, kuhu saab end ära
kaotada. Nii et see pole mitte eneseotsingu, enese ülesotsimise lugu, vaid eelkõige
just enda ärakaotamise lugu. See on linn, kuhu võid end ära kaotada mitmel
erineval viisil ja nii kauaks, kui võimalik ja vajalik.
Siia lõppu jääb Londoni vaibi illustreerima Fausti lugu ”The
Sad Skinhead” – saksa hipianarhistide pilkav nägemus , mis on leitav nende
1973. aasta plaadilt, mille nad tootsid äsja Virgini plaadifirma asutanud Richard
Bransoni jaoks, kes võttis nad pahaaimamatult oma palgale. Tema esimene
kontraht oli edukas olnud – imelaps Mike Oldfield oli valmis saanud ”Tubular
Bellsi” (sobiv pala ”The Exorcisti” filmile) – ja Faust tõotas sama. Kuid saksa
”sauerkraudid” keerasid Bransoni mõisa pahupidi ja tegid hipiasju (jämmisid ja
eksperimenteerisid, peamiselt logelesid ja suitsetasid kanepit) – mis ei toonud
pennigi sisse.
Tõele au andes, plaat ”Faust IV” siiski ilmus ja on
hiljem end rehabiliteerinud – eriti seetõttu, et just sealt pärineb termin
”Krautrock” (samanimelise loo järgi).
Apart from all the bad times you gave me
I always felt good with you
Going places, smashing faces
What else could we do?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar