SOLIKAMSKI KAHVEL JA MÕNI SÕNA JÄLLE REAALPOLIITIKAST

 SISSEKANNE # 498

Väga huvitav skandaalikene on jälle loitma löönud. Avalikuks on tulnud tõsiasi, et Eesti palus uuest Venemaa vastu suunatud sanktsioonidepaketist eemaldada kellegi Ruslan Dimuhamedovi, kes on Venemaa riikliku tuumakorporatsioonile Rosatom kuuluva Solikamski magneesiumitehase (SMZ) peadirektor, peale selle on ta ka Venemaa haruldaste muldmetallide tootjate ja tarbijate assotsiatsiooni esimees. Nii et igati sanktsioneeritav „räim“! Aga ta juhib tehast, mis tarnib meie Silmetile (NPM Silmet) olulist toorainet, millest väärindatakse Euroopa kaitse- ja elektroonikatööstuste jaoks vajalikke muldmetalle. Koostöö on käinud juba 55 aastat ning Solikamsk ja Silmet käivad ühte jalga nagu sokk ja saabas. Ilma Solikamski toormeta jääks Silmet seisma ja see oleks siis Ida-Viru vaatest (aga ka terve Eesti jaoks ja sealt edasi tervele Euroopale) lose-lose situatsioon. Arusaadav, tegelikult.  Isegi ukrainlased, kes muidu kõike Venemaaga seonduvat sanktsioneerivad, saavat aru, nagu kinnitas välisminister Margus Tsahkna AK-le, pärast vestlust Ukraina kolleegi Sõbihaga.

Aga samas protesteeris Eesti ja nõudis selgitust, kui Prantsusmaa ja Luksemburg tahtsid sanktsioneerimata jätta kahte Vene ärimagnaati, nimelt Vene-Usbeki miljardäri, metalliärimeest Aliśer Usmanovit ja Vene-Iisraeli miljardäri, Alfa Groupi kaasasutajat Mihhail Friedmani, ähvardades vastasel juhul blokeerida kogu ülejäänud EL-i sanktsioonirežiimi pikendamise (mis hõlmab umbes 3000 isikut ja ettevõtet). Ehk siis  samasugustel arusaadavatel põhjustel - majanduslikud huvid. Siin tulevad ju ilmsiks selged topeltstandardid. Prantsusmaale heidame ette sedasama, millega ise tegeleme. Tekib ka küsimus, miks ei ole suudetud viiendal sõja-aastal leida alternatiivseid tarneahelaid (ja selle all ei pea ma silmas mitte kosmeetilist vangerdust, et Venemaa tooraine jõuab meile vahendatuna läbi Hiina või Kasahstani).  

Pole minu asi valitsust ja asjassepuutuvaid isikuid ja instantse kritiseerida -  mina saan oma informatsiooni avalikest allikatest tavalise lehelugejana ega tea otsuste ja tehingute tagamaid. Küll aga sünteesin ma jälle välja nähtuse/mõiste “reaalpoliitika”, mis tuleb eriti ilmsiks suhetes Venemaaga. Ja see siin on lausa õpikunäide.

Sest nagu meie poliitikud päevast päeva rõhutavad, on Eesti rahvusvaheliselt üles ehitanud tugeva enesekuvandi kui „väärtuspõhise“ välispoliitika eestkõnelejast, st oleme riik, mis nõuab Venemaale rangeid ja kompromissituid sanktsioone, hoolimata hinnast. Solikamski juhtum tõi aga esile karmi reaalsuse, kus määravaks osutus pragmaatiline paratamatus – oht oli kaotada sadu töökohti niigi spetsiifilise tööturuga maakonnas ja katkestada kriitiline tarneahel kogu Euroopas. Niisiis oli valik kahe halva vahel: kas hoida puhast moraalset positsiooni (ja lasta kohalikul tööstusel kokku kukkuda) või teha reaalpoliitiline järeleandmine, et päästa strateegiline tehas ja osta aega alternatiivide leidmiseks. Valiti viimane.

Ega reaalpoliitika viljelemine pole läbinisti halb. Näiteks kuulus Prantsuse diplomaat Charles-Maurice de Talleyrand-Périgord (1754–1838) – kes muide oli teise diplomaatia guru, USA poliitiku ja diplomaadi Henry Kissingeri suur sümpaatia (ta pühendas Talleyrandile oma mahukas „Diplomaatias“ pikki lehekülgi ja tsiteeris teda lõikude kaupa) – on öelnud, et tal ei ole muid huvisid peale Prantsusmaa huvide, seega polevat riikidevahelises suhtluses ka kohta isiklikul moraalil, emotsioonidel või sõprusel. Tema kuulus maksiim kõlanud nõnda: „Sõnad on inimesele antud selleks, et oma mõtteid varjata.“ (La parole a été donnée à l'homme pour dissimuler la pensée.) Et siis teisiti öeldes, kui tahta olla diplomaatiliselt edukas, siis tuleb moraalne kompass padja alla peita. See on justkui keset teatrietendust helisema hakkav mobiiltelefon – paljastav ja piinlik.

Näete ju ise – kui me kogu aeg rõhume moraalsele kompassile, siis me näeme küll ausalt eetilised peeglist välja, kuid meie välispoliitika ajajad on kohe ahistavais köidikuis. Seisad justkui oma riigi huvide eest – ja kohe on meedias juhtkirjad „Eesti moraalne majakas on kustumas.“ Eks ta ole.

Aga noh, meie oleme ikkagi väikesed kalad tiigis. Just äsja teatas Donald Trump talle omase sarmika aplombiga, et tühistab ajutiselt Venemaa diislikütusele kehtivad sanktsioonid, sest Venemaa režiimi juht Vladimir Putin nõustus tooma suurtes kogustes diislikütust maailmaturule.

„Venemaa tarnib kohe Ameerika ja maailmaturule üle 300 000 tonni diislikütust, novembrikuu jooksul veel 500 000 tonni ja veel miljon tonni peale seda,“ ütles Trump sotsiaalmeedias pärast „väga edukaid“ kõnelusi Putiniga. See kokkulepe aitavat USA-l Iraaniga peetava sõja taustal leevendada hüppeliselt kasvavaid energiahindu, ühtlasi vihjas Trump, et USA võiks olla diislikütuse ostja. USA rahandusministeerium väljastas koguni ajutise litsentsi, mis võimaldab Venemaa diislikütuse tarnimist maailmaturule kuni 2027. aasta aprillini, teatab Postimees (09.10).

Kas sa mis!! oleks hurjutanud minu kunagine austet klassijuhataja. Võib ka lihtsalt Bart Simpsoni kombel hüüatada "„¡Ay, caramba!“

Diil on taskus... (foto: Aaron Schwartz-Pool via CNP/Postimees)

... ja somes on tõde rahva ette toodud. (@realDonaldTrump/TruthSocial)

Repliik # 40. PRESIDENT ÜHTEGI KÕLAB HÄSTI

SISSEKANNE  463

Kuna Alar Karis ütles võidupäeval selge sõnaga selge „ei“ presidendiametis jätkamisele, siis on käivitunud reality show „Eesti otsib presidenti“. Kaitseliidu endine ülem kindralmajor Riho Ühtegi kinnitas Postimehele, et on valmis kandideerima Eesti Vabariigi presidendiks.

Presidendi kandidaadiks pakkusid Riho Ühtegi ühisavalduses Sven Grünberg, Hugo Osula, Kris Taska, Hendrik Toompere ja Raivo Vare, kelle hinnangul vajab Eesti rahvast ühendavat ja innustavat presidenti. (Postimees, 03.07)

Mina isiklikult toetaksin president Ühtegi't juba ainuüksi sellepärast, et siis hakkab sündima toredat nimenalja ja kalambuuri, mis olemise aneemilises Eestis kindlasti lõbusamaks teeks.

Kujutan juba ette, kuidas president Ühtegi sõjaväelase resoluutsusega Riigikogu konformistidele teatab: MITTE ÜHTEGI seadust ei kuuluta ma välja, enne kui..."

2018. a. juulis andis toonane Eesti kaitseväe erioperatsioonide ülem, kolonel Riho Ühtegi väljaandele „Politico“ enesekindlusest pakatava intervjuu. Et mis juhtub, kui venelased tulevad (meie sügavas alateadvuses pesitsev hirmu-unenägu, eks).

No mis juhtub – Ühtegi ütleb: „Venelased jõuavad Tallinna kahe päevaga. /…/ Aga nad ei saa kogu Eestit kahe päevaga. Nad jõuavad Tallinna ja nende taga me lõikame läbi nende kommunikatsiooniliinid ja varustusliinid ja kõik muu. Nad jõuavad Tallinna kahe päevaga. Aga nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda… Neile antakse tuld igast nurgast, igal sammul.“

Mees väärib oma nime ja auastet – ei ühtegi sammu tagasi, tuld kuni viimase meheni!

Kaitseliidu ülema vahetustseremoonia. Riho Ühtegi annab Kaitseliidu juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele. Nüüd on Ühtegi sõnul käes järgmine etapp oma riigi teenimises. (Foto: Tairo Lutter / Postimees)

VENE MAAILMAREVOLUTSIOON: IDEE JA PRAKTIKA, VI: MRP, Komintern & maailmarevolutsioon 1939-1941 (J.ANT & TÜ, 1998)

 SISSEKANNE # 322

 

Stalinit huvitasid Kominterni asjad järjest vähem ja vähem. Tema jaoks polnud oluline maailmarevolutsiooni eksportimine, vaid esmane oli oma vôimu kindlustamine ja kartus, et keegi seda vôimu ohustada vôib (<= profülaktiline terror). 1939. aastaks oli  terror Kominterni ridu tublist harvendanud; need, kes ellu olid jäänud, olid täielikult alistunud Stalini diktaadile. Komintern oli laostunud, delegaadid sanktsioneerisid vaidluseta Poola KP hävitamise, represseerimised jne. Terves maailmas langes kommunistide reiting.

Kui NSVL ja Saksamaa teinneteisele lähenesid, muutus Komintern Stalini jaoks tülikaks. 22. augustil 1939, päev enne MRP-d, vôttis Kominterni TK vastu otsuse nôukogudevastasest kampaaniast seoses läbirääkimistega Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Nenditi, et pakt sôlmitakse maailmarahu huvides ja avaldati lootust, et Saksamaa eeskuju järgivad ka SBR ja Prantsuse valitsused. Arvata vôib, et salaprotokollist ei teadnud Komintern midagi. Eriti vaimustatud oli MRP-st USA KP liider Earl Browder, kelle meelest olevat pakt näide, kuidas sundida Hitlerit agressioonist loobuma. Ta arvas muuhulgas, et pakt ei vôimalda Hitleril rùnnata  Poolat, NSV Liitu  ammugi mitte.

5. septembril 1939 kirjutas Dimitrov Źdanovile, et Kominternis tehakse uusi avaldusi seoses puhkenud sôjaga. Kirjas kurdeti erakordsete raskuste pärast, mis Kominternil nüüd lasuvat, ja paluti Stalini vahetut nôuannet. Stalin andiski. => 7. septembril 1939 toimus Stalinil vestlus Molotovi ja Dimitroviga ning siis Stalini poolt väljaöeldud môtted olid aluseks Kominterni järgmistele dokumentidele.

Stalini môttekäik kulges laias laastus nônda: sôda käib kahe grupi kapitalistlike maade -vaeste ja rikaste - vahel maailma valitsemise nimel. See on hea, et nad sôdivad, sest selle läbi nôrgenevad môlemad pooled. Et Saksamaa laostab imperialistlikku Suurbritanniat ja Prantsusmaad, on üksnes tervitatav. Hitler teeb tänuväärset tööd, kuigi ta vôib-olla ise seda ei tajugi. NSV Liidu roll ses konfliktis on manööverdamine kahe poole vahel, mängida üht teise vastu välja, et konflikt oleks vôimalikult pikem ja verisem. Kapitalistlike riikide kommunistid peavad aga kindlalt sôjale ning imperialistlikele valitsustele vastu seisma. Sôja puhkemine muutvat môttetuks kapitalistlike riikide jaotamise faśistlikeks ja demokraatlikeks, on vaid imperialistlikud riigid ning neile tuleb vastu seista. Poola hävitamist pôhjendas Stalin sellega, et kui varem oli Poola rahvusriik, mille suveräniteeti revolutsionäärid kaitsesid, siis nüüd on Poola muutnud faśistlikuks riigiks, mille likvideerimine ongi hea ja teenib maailmarahu huve. Ja pealegi - mis selles siis halba on, et kommunistlik kord ühe faśistliku riigi arvelt lääne poole nihkub?

Dimitrov viis Stalini môtted Kominterni; tehti järeldus, et faśiste ei tohiks sôimata, vaid eeskätt just imperialiste. See tähendas muidugi SBR ja Prantsusmaa materdamist. Kriitika teravik suunati Saksamaa vaenlaste vastu.  25. oktoobril 1939 vestles Stalin Dimitrovi ja Źdanoviga ning nôudis 3 loosungi püstitamist:

1. Maha imperialistlik sôda!;
2. Lôpetada verevalamine!;
3. Tôugata troonilt valitsused, kes on sôja taga! (mitte need, kes on rahu poolt).

Imperialistlike sôjaôhutajate ja -mahhinaatorite rollis nägi Stalin SBR-t ja Prantsusmaad, kes olid Saksamaad provotseerinud.  7. oktoobril 1939 väitis Saksamaa välisminister Joachim v. Ribbentrop ajalehes "Pravda", et Saksamaa on alati olnud rahu poolt ja sôja vastu ning et sôda Poolaga oli Saksamaale peale surutud. Berliin pole Lääne-Euroopale sôda kuulutanud, seda tegid hoopis Londoni ja Pariisi imperialistid. 30. novembril 1939 avaldas "Pravda" Stalini läkituse rahvusvahelisele infoagentuurile HAVAS, milles otsesônu kuulutas, et mitte Saksamaa ei tunginud Prantsusmaale ja SBR-le kallale, vaid oli vastupidi. Seega olid Berliin ja Moskva neil päevil leidnud ühise keele selles, et ohver oli Saksamaa.

Komintern püüdis  aktiivne olla ka Talvesôjas. 31. novembril 1939 kuulutas tundmatu raadiojaam välja Soome DV eesotsas kominternlase Otto Kuusineniga, mida NSV Liit juba 4. detsembril 1939 tunnustas. 11. detsembril vôttis Komintern vastu järgmise otsuse => solidariseeruda rahvavalitsusega, paralüseerida vaenulikud rünnakud uue valitsuse vastu, astuda välja Prantsuse-SBR  sôjaôhutajate kontrrevolutsiooniliste plaanide vastu, populariseerida nôukogude korda. Kôik, millega Komintern hakkama sai, oli eluvööras vihkav ja jôuetu propaganda.  Kui Natsi-Saksamaa ründas Taanit, saatis Komintern sealsele komparteile direktiivid, milles kogu süü okupatsioonis veeretati Londoni ja Pariisi sôjarditele ning Skandinaavia valitsustele, kes tervitavat imperialistlikku sôda. Saksamaa olevat olnud sunnitud kasutama vastumeetmeid. Seega tegi Komintern endale ise antireklaami - sealjuures parimal vôimalikul viisil, milleks mistahes "imperialistlik" propagandamasin poleks suuteline olnud.

13. jaanuaril 1940 tegi Stalin kohtumisel Dimitroviga selgeks, et maailmarevolutsioon kui ühtne akt on jama ning revolutsioon toimuvat eri maades eri ajal, kusjuures Punaarmeel tegevus on maailmarevolutsiooni komponent.

21. veebruaril 1941 toimus Kominterni Saksamaa sektsiooni kinnine koosolek, kus Walter Ulbricht refereeris Stalini juhtimisel toimunud Kominterni Täitevkomitee liidrite nôupidamist, kus pôhiettekande tegi Wilhelm Pieck.  3 vôimalikku stsenaariumi :

1. maailmasôda lôpeb ühe poole kaotusega;
2. sôdivad pooled sôlmivad kompromisslepingu;
3. kui kaob vôidu perspektiiv,  lôpetavad sôja revolutsioonilised massid (algab vennastumine vaenupoolte vahel, mida NSVL ihust ja hingest toetaks).

20. aprillil 1941 toimus Moskvas Tadźiki kultuuripäevade dekaad. Stalin tuli Dimitrovi auks peetud toostis lagedale senisest diametraalselt erineva jutuga:  Rahvuslikud komparteid vôiks muuta täiesti iseseisvaks; Moskvaga ei oleks vaja iga sammu kooskôlastada, isegi partei nimi polevat oluline. Tähtis on vaid see, et parteil oleks marksistlik programm ja et nad suudaksid imbuda oma riigi vôimustruktuuridesse.

22. juuni varahommikul, kui nn. Suur Isamaasôda käis esimesi tunde, oli Stalinil kônelus Dimitroviga ning otsustati, et kohtadel ei tôstatataks enam küsimust sotsialistlikust revolutsioonist, kuna NSVL peab Saksamaaga nüüdsest isamaasôda. // <= s.t. Kominterni internatsionalism seati kalevi alla, päevakorda tôusis rahvusliku patriotismi küsimus

 

"ENNETAV LÖÖK OLEKS MÕISTLIK." MÕTTEID VEIKO-VELLO PALMI INTERVJUU JÄREL.

 SISSEKANNE # 310

 

Kindralmajor, endine kaitseväelane ja praegune kaitsetööstur Veiko-Vello Palm Postimehe podcastis „Mis meist saab?“ Mart Normetile:

Inimesed räägivad, et Venemaa on ennustamatu. Ei ole, ta käitub ratsionaalselt. Lihtsalt see on täiesti erinev meie käitumisest. Venemaa põhiline tung on see, et nad peavad oma võimu hoidma. Kõige hullem asi sellisele režiimile on see – täpselt nii juhtus ka Nõukogude Liidus – kui inimesed hakkavad küsima, miks teised nii hästi elavad? Siis peab riik terrorit juurde keerama. Kui sa seda ei suuda teha, siis laguneb kõik laiali.

Ukraina, millel läheb hästi, on Venemaale palju suurem oht, kui Ukraina, millega sa sõdid.

/…/

Aga kujutame nüüd teiselt poolt ette, kui meile tungitakse sisse. Väed tulevad appi, millalgi tuleb võit ja väed lähevad koju tagasi. Aga vaatame nüüd Eestit: pool Eestit on ära lõhutud, mul on naine kadunud, tütar surma saanud, poeg on teab kus… Kas see on siis võit? Ja siis küsidki, mille jaoks meil NATO-t vaja on jne. Nii et selliste asjade puhul on Putinil palju rohkem võita kui kaotada.

Me elame riigi kõrval, kelle väärtushinnangud on hoopis teised. Me lihtsalt ei suuda mõista: kaotad miljon inimest, aga ikka oled superriik.

Mart Normet: Aga miks selles stsenaariumis oli automaatselt sees, et ei pommitata Moskvat?

V-VP: Ega ma ei tea. Minu esimene tunnetus on see, et me oleme rahu armastavad inimesed. Meile tundub, et rahuga saab rohkem kui sõjaga. Inimkonna ajalugu vaadates on see suht harukordne seis.

David Vseviov ütles ühes oma saates, et kuni 18. sajandini oli kõige kergem viis saada endale uusi saapaid, võtta need kellegi jalast. Meile tundub, et kergem on neid saada koostöös. Oleme valmis leppima kehva rahuga.

Mina ei ole näinud ühtegi õppust, kus stsenaarium oleks olnud see, et NATO ründab Venemaad esimesena. Selliseid plaane pole olemas. Õppustel on meil esimene küsimus, et kuidas me suudaksime hambapasta tuubi tagasi panna. Ja Moskva pommitamine ei kuulu sinna alla.

MN: Aga äkki me oleme valel teel? Mis me jamame selle hambapasta tagasitoppimisega. Õpime Iisraelilt.

V-VP: Absoluutselt. Ennetavad löögid! Mul on ohtlik positsioon: endine kaitseväelane ja nüüd kaitsetööstuse ettevõtja. Aga ma ütlen selle julgelt välja, et ennetav löök oleks mõistlik.

Venemaa ja Nõukogude Liit kasutasid relvadena kõike: kalapüük oli sõda, diplomaatia oli sõda, sport oli sõda. Meie jaoks on need kõik erinevad asjad.

Diplomaatia on küll esimene viis, kuidas asju lahendada. Aga täna me oleme juba sellises positsioonis, et me räägime niivõrd erinevat keelt, et me ei saa enam teineteisest aru.

Seega, siin meie piirkonnas peaks selgelt paika panema joonde. Kui sa astud üle selle, siis sa saad surma. Ja ei ole mingit kaksipidi arvamist. Kui me usutavalt suudame näidata, et nii ka juhtub, siis see on kõige parem heidutus. Alles seejärel on mõtet kasutada keerulist diplomaatilist keelekasutust.

Kõige olulisem on see joon paika panna ja siin me oleme talumatult-talumatult leebed, ja talumatult kurvi taga. Me laseme venelastel kogu aeg öelda, kus see joon on. See pole ainult riigipiir, vaid see võib olla ka mõtteline joon kuskil tegevusalas.

Võtame konkreetselt Balti mere. Kui me ütleme talle, et see ei ole okei, mida sa teed. Ja võtame talt ära varilaevastiku. Ehk siis meie otsustame, kus need piirid on.

/…/

Venemaa võit või kaotus on defineeritavad Venemaa enda poolt. Nemad seda jama alustasid ja kui praegu Putin ütleks, et meie võitsime, siis nad ongi võitnud. Ukraina võit ei pruugi tähendada Venemaa kaotust Venemaa jaoks.

Tunnetuslikult on ka Ukraina võit see, mida nad tajuvad võiduna. Võib tekkida olukord, kus nad jäävad mingitest maa-aladest ilma, aga ukrainlased tajuvad seda võiduna. Võib olla ka nii, et Ukraina saab oma alad tagasi, aga nad tunnevad, et on kaotanud.

/…/

Ma tahaks, et Venemaa sellisena nagu praegu, kaoks maailma areenilt, et seal toimuks samasugune puhastumine nagu toimus Saksamaal pärast Teise Maailmasõja kaotamist.

Minu arvates oleks mõistlik, kui Venemaa jaguneks väiksemateks, hallatavateks tükkideks ja tekiksid demokraatlikud riigid. Kas see on teostatav? Ei, kindlasti mitte, vähemalt mitte 3-5 aasta jooksul.

Arvan, et meie näeme Venemaa kaotusena seda, et ta ei ole enam sõjaliselt ohtlik ja ta teab, et kui ta midagi üritab, saab ta kõvasti vastu pead, palju rohkem kui ta praegu sai.

Ilma Venemaad denatsifitseerimiseta ei toimu midagi. Saksamaal võttis see väga kaua aega.

/…/

MN: Avaldage üks riigisaladus ka. Mitu Putinit on?

V-VP:Ma ükskord jälgisin nende kõrvade kuju jne, aga lõin käega, see ei oma tähtsust. On seal üks või kaks näitlejat ja kas päris Putin on veel alles, pole oluline. Sest Putin on ühendav kuju. Putin nii kaua elus, kuni ta on kasulik, ta on selline ühendav figuur. Loogika, millega keskmine venelane mõtleb, see on hirmutav.

*        *        * 

Olen nii mõnegi Veiko-Vello Palmi seisukohaga nõus. Näiteks sellele denatsifitseerimise protseduuri vajalikkusele kirjutan sajaprotsendiliselt alla. Ka sellele, et Putin on idee – justnagu oli seda Lenin ja Stalin. Pole seetõttu ka üldse tähtis, kes seda ideed füüsiliselt välja kannab. Oluline on ainult idee ja kõigutamatu usk sellesse.

Ka sellega olen päri, et Venemaa (s.o. Putini režiim) käitub ratsionaalselt: ta tegutseb varjamatult impeeriumi laiendamise huvides. See ei kuku välja, Viktor Tśernomõrdinit parafraseerides, parimal võimalikul moel, nagu taheti, vaid nii nagu alati – ligadi-logadi, kuidagiviisi, jeeli-jeeli. Teoreetiline eesmärk on alati kristallselge, ent praktika selle saavutamiseks lonkab kõigis aspektides. See tähendab: võim tegutseb ratsionaalselt, kuid rahvas selle taga tegutseb usupõhiselt, religioosselt, tunnete baasilt.

Aga ennetavate löökide andmise vajalikkuses ma kahtlen sügavalt, õigemini suutlikkuses neid anda. Mulle tundub see herilasepesa togimisena – mis sellele järgneb, on ju etteaimatav. Meie jääme alati Taavetiks ja Venemaa Koljatiks, kes võib meile lihtsalt massiga peale vajuda. Meie riigil puudub sügavus, mille pinnalt opereerida – on vaid üsna piiratud maalapp ja vägagi loetud inimressurss. Kui me ka varustame end tohutu relvaarsenali ja moonaga, siis ometi ei suuda me halvata relvade juurdetootmist teispool Uraale, kauges Siberis. Jah, võib-olla suudame häirida elu Peterburis ja Pihkvas, ent see on pigem lühiajalise ja pigem õli tullevalava efektiga taktika. Tõsi küll, kui meil on strateegiline võimekus ja valmisolek vastu seista, siis vähemasti oleme end ajaloo silmis rehabiliteerinud südika rahvana, kes vähemalt seekord ei alistunud ühegi pauguta.

Kui NATO sõbrad meile appi tulevad, siis jääks Eesti ikka rindejooneks, puhvriks, mida halastamatult tambitakse. Narva jõe joon, Auvere platsdarm – need on meil juba läbi kogetud ning püsivad ajaloolises lihasmälus. Ja milleks? Rinnet hoiti, et saaks toimuda Saksa vägede evakuatsioon, selle kattevarjus toimus ka eestlaste suurpõgenemine 1944. a. sügisel. Kui toimub NATO ja Venemaa relvakonflikt, siis tõenäoliselt peavad just piiririigid – Eesti, Läti, Leedu, ka Soome – kandma põhilise lahinguraskuse. Ei soovi ükski NATO osapool, et sõda jõuaks nende koduhoovi. Konflikt Venemaaga jääks alati olemuselt vastupidamise mänguks. Ukraina on ränga hinnaga suutnud kolm ja pool aastat vastu pidada, aga nemad on suurriik, võrreldes Eestiga.

Meie strateegia peab alati olema diplomaatiline kavalus, vastase nutikas ülemängimine, vajadusel ka asjakohane alandlikkus ja teesklus, mis võib näida küll ebamoraalse ja häbiväärsena, ent see on väikeriigi ellujäämise strateegia. Mitte rind ees lahingusse minek ja viimse meheni võideldes lõplikult ja pöördumatult ajalukku minnes, vaid talupoegliku kavalusega enda eluõiguse kindlustamine, läbi rääkides ja n-ö. suhteid ölitades. Ning lootes, et venelane on laias laastus emotsionaalne ja muutliku meelelaadiga rahvas, mitte kalgilt ratio järgi tegutsev kultuurrahvas, kes raamatupidajaliku täpsusega oma plaane ellu viib.