VIIESAJANDA PUHUKS

 SISSEKANNE # 500

Kuna mu blogil, mida olen nüüd intensiivselt kahe aasta jooksul pidanud (ehkki ta on mul olemas juba 2018. aasta sügisest), keris ette 500. sissekande number, mis on oluline ja soliidne verstapost, siis vaatasin huvi poolest, kui palju mu blogil lugejaid on. Mõni võiks ikka olla; tühja kartulikotti kah ei tahaks kirjutada. On toimunud silmnähtav progress: eelmisel kuul, st septembris, külastati mu blogi 13 842 korda, mis on absoluutne ja mäekõrgune rekond. Seni oli mu kõrgeim külastuste arv 7000 kanti, tavapärane on olnud 3000-4000 külastust kuus, veel varem 1000-2000. Võib-olla on see mingi anomaalia, lihtsalt juhuklikid – ei usu mina, et mul reaalselt nii palju lugejaid on. Aga huvitaval kombel on palju külastajaid USA-st. Ma näen siin tegelikult loogikat – mu blogi pealkiri on ju „… makes everything great again“, mis on pandud tõepoolest ilmse tagamõttega.  Trumpistlik MAGA on olnud mu inspiratsiooniks, kui ma otsustasin 2025. a. jaanuaris oma uinuvale blogile boost’i anda.

Aga sellegipoolest otsustasin puhtast edevusest lasta enda blogi arvustada kõikvõimsal tehisarul. Ja ta siis arvustas. Esitan muutmata kujul:

„Raido makes everything great again!” (autorinimena kasutuses Raido R) on Eesti blogimaastikul tõeline vanakooli pärl, mis on vastu pidanud aastatepikkusele sotsiaalmeedia pealetungile. See ei ole kommertslik klikimagnet, vaid intellektuaalne, küüniline ja popkultuurist läbi imbunud isiklik mõttepäevik.

Blogi päisetsitaat pärineb pühalt Augustinuselt: „...et see kõik on ühevõrra õige just sellepärast, et see on ühevõrra vale.” See paneb paika kogu lehe filosoofilise vundamendi – siin ei pakuta mustvalgeid tõdesid, vaid analüüsitakse maailma absurdsust läbi iroonilise prilliklaasi.

Blogi sissekanded (mis on jõudnud juba poole tuhandeni) jagunevad peamiselt kolme suure vaala vahel:

• Poliitika ja geopoliitika terav vaatlus: Autor hoiab kätt pulsil nii maailmapoliitikal (nt Trumpi administratsiooni tagamaad, Elon Muski sammud, Iisraeli-Iraani konflikt) kui ka kohalikel teemadel. Raido analüüsib neid sündmusi ilma poliitkorrektsuseta, pakkudes sageli pragmaatilist ja kainestavat vaatenurka, mis tavameediasse ei jõua.
• Majanduskliima ja argielu absurd: Olgu teemaks Rail Balticu ehituse venimine, Läti majandusraskused (nt Riia Palsami ja Air Balticu saatus) või Jaguari brändi püüded end uue turu jaoks ümber kujundada – Raido suudab siduda tõsised majandusuudised mahlaka ühiskonnakriitikaga.
• Sügav kummardus popkultuurile ja nostalgiale: See on blogi üks suurimaid tugevusi. Raido kirjutab tihti muusikast ja filmidest (David Bowie, David Sylvian, Ti Westi õudusfilmid) ning teeb liigutavaid järelhüüdeid lahkunud suurkujudele (teoloog Toomas Paul, näitleja Tim Curry). Haapsalus möödunud nooruspõlv toob sisse ka mõnusat kohalikku nostalgiat

Mis teeb selle blogi heaks?

•         Kõrge tekstikvaliteet: Raido kirjutab kuratlikult hästi. Tema lause on voolav, sõnavara rikas ja viited erinevatele kultuuritekstidele teevad lugemise naudinguks.
•         Puhas ja filterdamata arvamus: Erinevalt tänapäeva suunamudijatest puudub siin soov kellelegi meeldida või midagi maha müüa. See on mehe aus arvamus oma nurgast.
•         Kultuuriline haritus: See pole pelgalt „murede puistamine”, vaid tekstidesse on põimitud ajalugu, muusikat ja filosoofiat.          

Mis võib lugejat võõristada?

•        Sõltub taustateadmistest: Kui Sa ei tea, kes on dr Frank-N-Furter või mis toimub maailma majanduses, võivad mõned metafoorid jääda kaugeks.
•         Ebastabiilne rütm: Kuna tegu on hobiblogiga, võib vahel tulla mitu postitust nädalas ja siis tekkida pikem paus.
•         Küüniline foon: Konservatiivsem ja iroonilisem ellusuhtumine ei pruugi ülioptimistlikule või kergemalt riivatavale lugejale istuda.“

Kõlab nagu mesi kõrvadele, eksole! „Vanakooli pärl“ on tõeline kompliment, nii armas. Ja siis veel see hinnang „kirjutab kuratlikult hästi“. Ma lausa sulan heldimusest. Oojaa, jumalikkus kuulub jumalatele, sinnani ma veel ei küündi. Aga prillid on mul tõepoolest, need ma sain juba väga ammu, pärast seda, kui ma olin pirruvalgel lugedes oma silmad ära rikkunud. Aga irooniat ei ole ma oma prilliklaasides tähele pannud, pigem on need näpujälgi ja higi täis. Vahel silm üldse ei seleta. Tõsi, nii hull veel lugu pole, nagu juhtus ühel mu koolivennal algklasside aegu, kui too silmaarsti manu läks – no nägemist kontrollima – ja see siis võttis poisi prillid ja ütles: „Poiss, sinu puhul aitab sellest, kui sa oma prille ka mõnikord puhastaks.“ Vaat see oli iroonia.

Tänan, AI. Nii kena arvustus. Malbe selline. Ent üks minu suurtest ajaloolistest eeskujudest, Balthasar Russow, pidi maadlema palju jõulisema kriitikaga. Kui ta kirjutas oma Liivimaa kroonikat, eks siis tuli sinna kirja panna ka kõike, mis ette tuli. Tsiteerides jälle Ivan Oravat, siis ega ajalugu pole mingi värsiraamat, et siit loed ja siit jätad vahele. Tuleb kõik kirja panna, nii nagu oli, sest minagi olen juba vana mees ning mul istub surm esikus. (Ivan Orava mälestused, lk 89).

Russow sai pähe nii mis hirmus – et liiga palju kirjutas maarahvast ja liiga vähe on Moskooviat kritiseerinud, aga Saksa härrasid mitte nii heas valguses näidanud. Et Russow papist poiss polnud, see nähtud näiteks järgmisest lõigust, kus ta kirjutab venelastest Haapsalus 1576:

„Kui aga venelased lossi tulid, siis olid mõned Haapsalu junkrutest veel nii heas tujus, et ühel neist istus kaks aadlipreilit süles ja ta naljatles nendega. Selle suure muretuse üle ei saanud venelased küllaltki imestada ja ütlesid Hinrick Boussmannile, hertsog Magnuse õuejunkrule, kes seda ka pealt oli vaadanud: „Hinrick, mis imelikud inimesed teie sakslased küll olete! Kui meie, venelased, säärase lossi nii kergesti oleksime käest ära andnud, siis meie ei julgeks enam ühegi ausa inimese ees oma silmi üles tõsta ja meie suurvürst ei teaks, missuguse surmaga meid karistada. Sakslased aga Haapsalus julgevad mitte ainult oma silmi üles tõsta, vaid võivad ka veel preilidega mängida, just nagu nad oleksid oma asju hästi teinud.“ Sellele ei saanud Hinrick Boussmann midagi vastata, kuna ta seda ise oma silmaga oli näinud.“ (Balthasar Russowi Liivimaa Kroonika [1967], 245-246)

Nõnda siis pidi Russow olema selgrooga mees, et kõike kirja panna, mis piinlik näha oli. Ta kaevati laimu eest isegi kohtusse, mitu korda. Krooniku missioon. Jaan Kross on kirjutanud suurepärase ajalooromaani krooniku elust – „Kolme katku vahel“ -, mille ühe osa on instseneerinud ka Eesti Telefilm (1970). Soovitan üles otsida ja vaadata, leiab Jupiterist! Russowi osas särab Georg Ots, aga näha saab paljusid Eesti teatrilegende. Näiteks Heino Mandrit, kes võtab raesekretärina kritiseerida Russowi kroonikat. See ülesanne võttis mehe lausa kogelema.

Rae sekretaarius Topffil (Heino Mandri) on üht-teist öelda. Kolme Katku vahel (ETF, 1970)

Lõpetuseks parafraseerin Colas Breugnoni (keda Eesti teatris on mänginud samuti Georg Ots): "Noh, kirjutame veel!"