SISSEKANNE # 512
Ma tean, härra Oranźist on juba kopp ees. Aga me oleme alles poolel teel loojangu poole. Pingutage rihmasid, sest Trumpi lunapargi Ameerika mäed on kurvilised ja ettearvamatud: teevad südame alt õõnsaks, ajavad kõhu lahti ning panevad okse lippama.
Taaskord Nobeli (öäh, typo - ikka Noble, Trumpi standardite järgi) preemiast ilma jäetud Donald Trump näitas üles tõelist solvumise meistriklassi, nimetades Norrat "sitamaja" riigiks (shithouse country) ehk peldikuks. Sest 2025. aastal anti preemia Venezuela opositsioonijuhile Maria Corina Machadole ning sel aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi juristile Navi Pillay'le panuse eest rahu ja rahvusvahelise õiguse edendamisse.
"Aga mina? Kas neid auhindu antakse välja kaks? Ega ma Norrast suures vaimustuses ei ole. Ausalt öeldes Norra sakib. Õigupoolest on Norrast saanud üks sitamaja riik," teatas Trump 25. oktoobril Michigani osariigis Port Huronis valimiskampaanial esinedes. Rahvas turtsus naerda ja plaksutas.
Samas Taani on jälle kośśer. Sest Trump asus Taanit kiitma: "Me teeme koostööd Taaniga. Hea riik, tore ja hea riik. Kui keegi tahab Taanist meie riiki tulla, siis olen täiesti poolt. Aga pean ütlema, et Somaaliast... mul on neist kõrini. Eelistan iga kell Taanit. Taani - nemad me võtame vastu. Rootsi, Norra... ei usu, sest ma ei saanud Nobeli preemiat, kuigi ma tegin sellele [sõjale] lõpu. Seega ei taha ma kedagi Norrast. Ma ei taha Norraga mingit tegemist teha." (ERR/Politico, 26.10)
Ei teagi nüüd! Alles see oli, kui Trump sarjas Taanit, et too ei oska Gröönimaaga miskit peale hakata, jääkapp seisab tühja ega too sisse, pealegi olevat see julgeolekurisk Ameerikale - nii et andku parem ära. Mis puutub kummalisse hüppesse Somaaliasse, kui teemaks olid Põhjala riigid, siis on tõenäoline, et Trump pidas silmas Soomet... Mis võib-olla ärritas stabiilset geeniust, sest, noh, Soome / Somalia on ju stabiilselt õnnelik! Konkurents stabiilsusele? You bet!
Sealsamas poodiumil jõudis ta kiita ka Nicki Minaj'i kena tagumikku. Minaj, kes peab end pikaaegseks Trumpi toetajaks, astus presidendi kõrvale kõnepulti ja pidas kaheminutilise sütitava kõne, mille järgi on Trump "andnud meile tuleviku, mida oodata. Meil on tõesti vaja, et kõik need suurepärased inimesed valituks osutuksid, sest meie riigi jaoks on käes tähtis pöördepunkt. Me armastame Trumpi!"
Trump võlgu ei jäänud. "Ta pole kunagi varem nii kaunis välja näinud. Ta saab asjale pihta. Ta on tark." Ja ta kiitis räppari tagumikku: "Muide, ma vaatasin just ühte pagana ilusat tagumikku. Nicki Minaj. Seda on raske mitte märgata."
Indeed! Ma vaatasin seepeale esimest korda elus ka ühe Nicki Minaj'i video ära. Ei noh, ASSets that can move MASSes!!
Tõtt-öelda jõudsin ma just lõpule huvitava psühhoanalüüsiga Donald Trumpist, tema õukonnast ja toetajatest (a la Minaj). See on äsja eesti keelde tõlgitud Manfred F.R. Kets de Vries'i esseistlik raamat "Trump peeglitagusel maal. Süvamõtisklusi" (Trump in Mirror Land: Subterranean Reflections, 2025, e.k. Äripäeva Kirjastus, 2026). Autor on tunnustatud juhtimisalase mõtteteooria ja praktika ekspert, organisatsiooniteoreetik ja kliiniline professor, mistap kannab antud teos ka psühhoanalüütilist pitserit. See tähendab, et vähem poliitilist garnituuri ja rohkem sisekaemuslikke mõtisklusi, mis ikka ja jälle algavad ja lõppevad küsimustega, et kuidas me küll jälle siiani jõudsime?? Seda enam, et meil oli juba veidravõitu Trump 1.0 kogemus all olemas, aga ei - me vajasime veel absurdsemat ja hardcore'i versiooni, Trump 2.0, ja seal me nüüd kõik oleme: Norra on sitamaja, kuid see-eest on Nicki Minaj'i tagumik vapustav! Rahvas, või nagu Kets de Vries tabavalt määratleb - sheeple (sheep+people, eestikeeses tõlkes lamblus) - määgib kaasa.
Kets de Vries on oma hinnangutes kaunikesti subjektiivne. Nagu me kõik oleksime, kui lahkaksime Trumpi kaasust ja üritaksime ta juuksepahmaka ja oranźi kesta alla pilku heita. Tema oleks Trumpi kategoorias see "heiter", "keskpärane luuser", keda häirib geniaalsuse võidukäik. See "narr" - midagi taolist nagu Robert De Niro või Jimmy Kimmel. Neil pole ju midagi... Isegi mitte Nicki Minaj'i võrratut tagumikku.
Aga ta kirjutab hästi. Sest ta kirjutab lihtsalt. Lihtsus on alati mõjus. Tegelikult analüüsib Kets de Vries Trumpi tema enda instrumendiga, aga ta rakendab selle - lihtsuse - mõtlemise ja loogika teenistusse, lisades juurde irooniat ja sarkasmi. See on ka ainuke pisike miinus antud teose juures, et see on nii ootuspärane, etteaimatav komponent, ja pealegi - nii kergesti kohandatav. Trump on imeline inimmaterjal vastupropagandaks, satiiriks ja süsimustaks huumoriks, ta on meemimeistrite kullaauk! Näiteid Trumpi jaburustest ei pea sügavalt kaevama, piisab vaid otsingumootorisse sisestada tema nimi - ja hakkab tulema! Ma isegi ratsutan häbematu otsekohesusega siinse blogiga Trumpi seljas, mis seal salata!
Muuhulgas kirjutab Kets de Vries:
"Trump, kes jääb alati enesele kindlaks, kasutab kõige primitiivsemat kaitsemehhanismi, teisisõnu killustamist. Meie nende vastu. Head (meie) vs. pahad (nemad). Tariifid toidavad seda narratiivi kenasti: "Nemad petavad, meie rakendame vastumeetmeid." Ei mingeid nüansse, varjundeid. Üksnes pelk rahuldustpakkuv nupulevajutus.
Ja seal ongi too psühholoogiline valupunkt. Lihtsus. Trumpi maailmavaade on värviraamat. Ülemaailmne kaubandus on nagu IKEA mööbli kinnisilmi kokkupanemine. Ja ometi on tariife üpris lihtne mõista, olgugi et nende mõju on märksa keerulisem rägastik. Poliitikutele need meeldivad, sest neist saab fantastilisi lööklauseid.
Sestap on vaesele väiksele Lesothole tariifid peale lajatada kas avangardistlik majandusteater või kontrolli alt väljunud improetüüd. Majanduslike sanktsioonide määramine riikidele, kus elavad ainult pingviinid, saab olla kas geniaalne mõte või vaikne appikarje. Mis iganes see on, paratamatult tekib mõte, et Trumpi Whartoni [rahandusele orienteeritud ärikoolide Olümpose mägi - Kets de Vries] kooliõpikud olid trükitud tagurpidi.
Spengler võib siin musta huumorit pakkuda. Tema uskus, et manduvad tsivilisatsioonid ei tooda üksnes kokkuvarisevaid mälestusmärke ja abstraktset kunsti, vaid tüüpe. Arhetüüpe. Tegelaskujusid, kes kehastavad oma ajastu olemust. Ja selles mõttes on Trump ju viimase etapi impeeriumi elav ja hingav kehastus: kirev, kaootiline, pealtnäha enesekindel ja veidralt oranź.
Kui vaadata poliitikat üleilmselt - Orbani, Modi, Putinit või Xid - ei näe me üksikuid hunte. Kui uskuda Spengleri teooriat, näeme hilissügisesse jõudnud tsivilisatsiooni loomulikke Caesareid. Rammumehed ei ole anomaaliad, vaid kriisistaadiumis ühiskonna sümptomid." (Kets de Vries 2026: 24-25)
Lõpetuseks veel paar rida autorilt selle raamatu eessõnas, selle raamatu õigustuseks:
"Need esseed ei ole pelgalt kriitika. See kogumik on minu panus. Aus, puudulik ja kirglik. Need on mõeldud üleskutsena neile, kes endiselt usuvad, et demokraatia väärib kaitsmist mitte relvaga, vaid sõnade, hääletamise ja kõnelemisega. Kirjutasin need tasastele mässulistele - õpetajatele, kunstnikele, mõtlejatele, aktivistidele ja harilikele kodanikele, kes on valmis seisma, kui istuda oleks mugavam. Neile, kes räägivad mitte selleks, et neid kuuldaks, vaid et vaikus on liiga valus hind, mida maksta." (Kets de Vries 2026: 10-11)
"By the way, I looked at the hell of a beautiful ass before. Nicki Minaj." Quod licet Iovi... (NDTV)
Aga vaata ise ka! Nicki Minaj - Starships (Explicit) (2012)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar