SISSEKANNE # 513
Lugesin uudislugu, et Soome president Alexander Stubb ja Norra peaminister Jonas Gahr
Støre helistasid Helsingist Kremli vanamehele. Kas just täpselt nii, aga enam-vähem
nii võis see olla.
Norra peaminister nimelt tuli Soome presidendile külla. Sõivad-jõivad, püüdsid kala. Norra peaminister jutustas õhinal, kuidas ta oli äsja Ameerika onult kurjasti võtta saanud, et ta Noobeli preemia oli hoopis hoopis ühele toredale Aafrika tädile andnud.
„Onu sai
väga kurjaks ja lubas mu päranduse nimekirjast maha tõmmata,“ kurtis Jonas, aga
tasameelne Alexander lohutas, et eks vanad
onklid ongi peast soojad ja et see läheb tal üle. „Vaata, ta homme ei mäletagi…
Mäletad, Mettega ta ju kah paukus.“
„Küllap
vist,“ ohkas Jonas. Püüdsid siis edasi. No ei võtnud. Igav hakkas.
„A
kuule, helistame sellele Kremli onule. Teeme pulli. See on täitsa sooda ju,
vaata mis teeb,“ pakkus Alexander.
„Eee…
ei tea… kas maksab?“ kõhkles Jonas, kellel mõlkus meeles ikka see Ameerika onu
pahameel. Seda oli päris ropp kuulda.
„Helistame
telefoniputkast… Mul on number. Ega ta aru ei saa, kes helistab…“
Poisid
lähevad taksofoni juurde ja valivad…
"Алло?
Что надо?" kärgib teiselt poolt kole ja kärisev hääl, pärast pikka ootamist. Torus
undab, viliseb ja ragiseb.
Poisid
kohmetuvad hetkeks. Siis koguvad end ja vuristavad torru: „Vene russ, kapsa uss…“
„Чего-чего?
Ёбаный…“ Käre hääl tulistab nüüd sisisevaid ja susisevaid sõnu nagu maximi kuulipritsist,
aga poisid viskavad toru hargile. Uhh, ebameeldiv
ja kõhe, aga pisut nagu põnev ka. Veidi nagu partners in crime. Aga need onud
on ikka mõlemad peast imelikud, teavad poisid ja longivad kodu poole. On niisugune tore ühteka-tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar