HUMANIST PUTIN - MIS IMELOOM SEE ON?

 SISSEKANNE # 510

Ennekuulmata imeasju võib kuulda USA erisaadiku Steve Witkoffi suust, kes on praegu Piiteris erikõnelusi pidamas. Ikka selle sõja asjus. See venib ja venib, juba tiksus 1700 päeva täis. Pidi kolm päeva kestma. Aga on justkui lõputu küünlapäev. Või nagu Turkmeenia igipõlev gaasiauk.

Witkoff ütles seltsimees Putinile, et: “You talk so much about my president, President Trump, being a humanitarian. You are a humanitarian also, sir, and I salute that, I commend you, and I thank you again,” (Politico, 21.10)

ERR tõlkis tsitaadi maakeelde: „Räägite palju sellest, et minu president, president [Donald] Trump, on humanist. Ka teie, härra, olete humanist ning ma tunnustan seda, kiidan teid ja tänan teid veel kord.“

Humanist?? Humanitaar… no võib-olla. Kas mitte Putin isiklikult ei tutkinud Ukraina ajalugu, kirjutas sealt välja hulga fakte ja tegi korralikku mash-up’i, millest järeldas, et on igati loogiline väed Ukrainasse sisse viia. Otsus tugines ajaloolisel õigusel, faktidel, made up by me. Selle ajaloo-pamfleti esitas ta mäletavasti mõned päevad enne sissetungi.

Aga nüüd et kohe humanist?? Minu teada on see inimene, kelle maailmavaade seab kesksele kohale inimese, tema mõistuse, väärikuse, vabaduse ja arengupotentsiaali. Tavakeeles nimetatakse humanistiks sageli lihtsalt inimest, kes ilmutab suurt inimsõbralikkust, austab teiste inimväärikust ning seisab ühiskondliku õigluse, võrdsuse ja inimõiguste eest – seda lugesin Sirbist.

No seltsimees Putinile ma võin külge kleepida igasugu epiteete, üks värvikam kui teine, aga et humanist… See viib mind jälle kuhugi orwelliliku doublethinki maailma, kus sõda on rahu, vabadus on orjus ja teadmatus on jõud.

Härra Witkoffi diplomaatia meistriklass on sedavõrd hiilgav, et võtab Putini hääst meelest kohe vuntsi keerutama. Tal neid ei ole … veel..., aga noh, te saate ju aru, mida ma mõtlen.

Anton Gerashchenko (X)

MIS, KURAT, TOIMUB PRANTSUSMAAGA!?

 SISSEKANNE # 509

 

Sous le ciel de Paris, marchent des amoureux / Leur bonheur se construit sur un air fait pour eux (Edith Piaf) (video: Nastia Varkovets, FB, muusika: Plastic Bertrand - Ca plane pour moi)

Mis, kurat, toimub Prantsusmaaga?! (Nõndanimetatud) kooliõpilaste ja tudengite protestid pöördusid nädalavahetusel selgeks vägivallaks riigiinstitutsioonide ja ühiskondlike normide vastu. Aktsiooni astusid mingid kapuutsides ja dressides ebamäärased inimesesarnased olevused, kes lõhkusid, laamendasid, sodisid ja põletasid, kähmlesid politseiga ja marodööritsesid kauplustes ja butiikides. Stseenid meenutasid pronksiöö aegset Tallinna kesklinna, kuigi kümneid kordi intensiivsemal skaalal. Mässati Pariisis ja üle kogu Prantsusmaa. Näiteks Limoges’is põletati maha linna ajalooline raekoda, aga Lyonis turismiinfokeskus. Rääkimata kümnetest, sadadest mälestusmärkidest ja monumentidest, mis poliitilisi rõlgusi täis kritseldati. Väikepoed ja butiigid tassiti kaubast tühjaks jne, jne. Apokalüpsis!

Ja me nägime kaadreid, kus protestijate seas voogasid Palestiina lipud, aga mitte ühtegi Prantsusmaa lippu. You gave Palestine a bad name!!!  Palestiina lippu seostatakse nüüd tahes-tahtmata ultrareligioosse märatsemisega, kaose ja hävinguga. Sest kuidas Palestiina lipu lehvitamine aitab kaasa elukalliduse ohjamisele või koolide olukorra paranemisele? Ei kuidagi. See on lihtsalt lagunemine.

Ükskõik kui õilsad olid algpõhjused, siis neid varjutab jäädavalt see irratsionaalne kaos, kuhu vajuti. Politsei justkui oli jõuetu seda kõike ohjama (reeglid!) – ja kui kasutati jõudu, siis tabas neid kriitika (nad on ju lapsed!!). Selliseid olukordi kasutatakse alati ära, nii eri poliitiliste jõudude, religioossete huvigruppide kui ka meedia poolt. Ja selle kõige taustal on veel tehisintellekti faktor: vaadake, kui palju on sotsiaal- ja tavameedias kõrvuti pealtnägijate reaalselt filmitud klippe ja AI poolt genereeritud materjali, millel on kindel eesmärk – toetada millegi/kellegi narratiivi, kallutada avalikku arvamust ühes või teises suunas, tekitada lihtsalt viha. Need klipid on meediavoos sageli kõrvuti ja näiliselt toetavad teineteist, kuid ohtlik on see, et üks peegeldab olukorda, aga teine nügib avalikku arvamust teadmata kellele kasulikus suunas. Näiteks levib sotsmeedias klipp, kus protestijate meres on näha Palestiina lippe, mille seas prominentselt ka üks Eesti trikoloor. Mida teeb Eesti trikoloor mingis suva Prantsuse linnas taolises olukorras? Me ei tea…tekib kahtlus… ebameeldiv sisetunne, et võibolla siiski? Ehkki me tajume, et see on manipulatsioon, tõenäoliselt sihilikult meediasse poetatud klipp,  mis teenib kellegi huve. Näiteks Vene eriteenistuste huve.

Protestid ja mäsu levisid ka mujale Lääne-Euroopasse, näiteks märatseti Milanos (nojah, anname moekeigarite luksusbutiikidele säru!), Belgias ja Hispaanias, aga ka nii kaugel kolkas nagu Albaania. Minu jaoks demonstreerib see inimese põhiolemust – tsivilisatsioon kestab ainult nii kaua, kui on seatud ranged piirid. Lääne-Euroopas on mindud piiride lõdvendamise ja hägustamise teed. Riigipiire pole, ja niisama hägused on ka identiteedi piirid. Aga see ei saa lõpmatuseni nii kesta, see viib murdepunktini.

Mis puutub Prantsusmaasse, siis tuleb mulle taas meelde Michel Houllebecqi pessimistlik ja samas alistuv nägemus raamatus „Alistumine“. Sisu on selline: aastal 2022 on Prantsusmaa poliitilistest pingetest ülilaetud, toimumas on murrangulise tähtsusega valimised, kus vastakuti seisavad Marine Le Peni Rahvusrinne ja Mohammed Ben Abbesi (fiktiivne karakter vist) Islamipartei. Selle taustal tegutseb keskeakriisi põdev kirjandusprofessor (Houellebecq'i alter ego?), kes püüab ühiskonnas asetleidvaid mullistusi lahti mõtestada ja end konteksti asetada. Paralleelselt toimub kaks kriisi: peategelase enda sisemine  ja väline, ühiskondlik kriis. Valimiste järgselt puhkevad riigis rahutused, mis triivivad kodusõja poole: võimu võtab üle islamipartei, naised mässitakse burkasse ja pannakse mitmekaupa mehele, Euroopa Liit laieneb Põhja-Aafrikasse. Katoliiklus satub põlu alla, haridust hakkavad reguleerima śaria seadused. Juudid pagendatakse (pagevad) riigist. Ehk siis tõeline antiutoopia. Päevakajaline ja õpetlik. Peategelane tunneb hirmu, ängi, masendust, kannatab resignatsiooni all. Kuni lõpuks – et järjele saada – teeb seda, mida kogu prantsuse ühiskond: kohaneb. See tähendab: alistub. Sest nii on lihtsam, kasulikum. Ja eks ole islamil ka meeltega tajutavaid voorusi. Milleks siis põtkida paratamatuse ees?

Mina olen kõrvalseisja. Vaatan telerit, uurin uut meediat. Ilmselt ei suuda kõigist manipulatiivsetest lõksudest hoiduda. Aga ma olen sügavalt häiritud mida ma näen. Siis ühest hetkest alates ei tahagi enam näha. Irdun kookonisse. Vaatan Monty Pythonit ja kõiki neid 80ndate sitcome, mida ei tootnud AI… ja olengi tegelikult alistunud.  

SAATUSLIK ÜHEKSA - 9 KRAUTROCKI PLAATI, MIS AVALDASID MÕJU (Ravi kestab siiani.)

 SISSEKANNE # 508

my9albums.com

Kuna sotsmeedias levib trend, st on loodud vastav platvorm, mis lubab välja tuua üheksa muusikaalbumit, millel on olnud su kujunemisloos silmapaistev osa (my9albums.com), siis läksin minagi vooluga kaasa ja proovisin kätt. Eks asjade reastamine ja edetabelisse panemine on ikka olnud moodsate aegade meeldiv harrastus… või asendustegevus, millega välja vabandada seda, et ma ei viitsi praegu oluliste asjadega tegeleda. Näete ju, ma panen asju ritta – see on aeganõudev mõttetöö. Tõsi, edetabelid aitavad meelelahutustööstusel atra seada, neil on mingid mõõdikud ja need selgitavad välja, mis on popp ja mis mitte. Aga see siin on subjektiivne ja personaalne ning ei tugine mitte ühelgi mõõdikul,  vaid üksnes isiklikul memorabiilial. See pole edetabel, vaid lihtsalt valim üheksast märgilisest muusikaalbumist, mis on mind mõjutanud – ja mida ma julgen teistelegi kuulamiseks soovitada.

Et asi väga kirjuks ei lähe, siis ma valisin välja üheksa krautrocki ja selle allźanrite albumit. Krautrock juba iseenesest on laialivalguv ja raskesti defineeritav katusmõiste, aga üks on kindel: tegemist on Saksa kultuuriruumi kuuluva nähtusega (Lääne-Saksamaa, Sveits, Austria) ning üldiselt kuulub see 60ndatesse ja eriti 70ndatesse, 80ndail lahustus see kas AOR-popmuusikasse või suisa elektroonilisse tehnomuusikasse. Palju krautrocki bände on siiani üsna obskuursed, kuna neil oli piiratud tegutsemisraadius ja kuulajaskond, paljud saavutasid kuulsuse postuumselt – ammuilma pärast laialiminekut. Oli väga palju kuulsaid nimesid, kelle loomingut suurtes tiraažides välja ei antudki või siis segaste autoriõiguste tõttu ei jõudnud kordustrükini (ega nt CD peale) enne 2000. aastaid. Krautrocki taastulemine leidis aset 1990. aastate keskpaiku, kui briti muusikaajakirjanik ja muusik Julian Cope ilmutas oma „Krautrocksampleri“, milles propageeris Saksa veidrat rockmuusikat. Termin ju isegi pärineb inglastelt, kes kutsusid sakslasi pilkamisi „sauerkrautideks“ ja eks olnud siis nende rockmuusikagi „krautrock“. Seda viljelesid Saksa bändid, kes tahtsid teha samasugust muusikat kui Ühendkuningriigis ja USAs, kuid tõlkes läks alati midagi kaduma ja nii kopeeritigi oma eeskujusid üsna omapärase originaalsusega. See viis ka innovatsioonini. Näiteks Jaki Liebezeiti ja Klaus Dingeri motorik-trummistiili sünnini. Kindlasti mõjutas kõlapilti ka Saksa oma kultuur, selle teatud normatiivsus ja nurgelisus, samuti turbulentne ajalugu, kus häbitunne oli segatud uhkusega. Cani juhtfiguur Irmin Schmidt on meenutanud, et  1960ndate lõpus õpetasid Saksa ülikoolides  noori needsamad professorid, kes olid karjääri teinud Kolmanda Reichi õitsengu ajal ja ehkki nad oli denatsifitseeritud, rääkisid nad sisseharjutatud loomulikkusega endiselt rasside ebavõrdsusest ja kandsid edasi üleolevat hoiakut. Näide illustreerib seda skeenet, millest võrsusid näiteks Rote Armee Fraktion ja Baader-Meinhof grupp, aga ka CAN, Faust, Floh De Cologne jt.

Aga nüüd siis need üheksa „saatuslikku“ albumit. My fateful nine.

 *        *        *

ESIMENE

NEU! – NEU! (1972): See plaat on minu muusikamaitse kujunemisloos ääretult oluline. Ta oli kaua aega obskuurne, sest Düsseldorfi duo Michael Rother ja Klaus Dinger olla vaielnud tuliselt autoriõiguste üle ning läinud kapitaalselt tülligi, sest Dinger andis Rotheri nõusolekuta välja NEU! 4 plaadi (mida viimane ei tunnistanud) ning oli ka piraatväljaannete taga. Nimelt oli NEU! looming aastaid saadaval üksnes Luksemburgis tegutsenud Germanofoni labeli all, mis tootis plaate üsna kahtlaste litsentside alusel. Samuti müüs Dinger Rotheri teadmata õigused Jaapani plaadifirmale Captain Trip! Records. Alles 2001. aastal jõudsid Rother ja Dinger kokkuleppele ning kogu NEU! diskograafia – kolm plaati – said ilmuda legaalselt Grönland/Astralwerksi labeli all. Mina, kes ma olin usin Record Collectori lugeja, otsin need omale juba selsamal 2001. aastal.

Neu! ja "Hallogallo" (1972, debüütplaadilt "Neu!")

Ma olin pikka aega NEU! mõju all, sest kuna see oli nii obskuurne ja ometi nii mõjukas (need mõjutasid otseselt mu iidoleid Bowie’t ja Eno’t), siis oli see lausa erakordselt hõrk. Ja oma aja kohta üliprogressiivne. NEU! ilmus 1972, mil maailmas võimutses glämmrokk ja isegi Kraftwerk tegi veel flöödi ja kitarriga psühhedeelset hipimuusikat. Kuid NEU! tõi tuleviku, kui kuulata näiteks kas või avalugu „Hallogallo!“ Klaus Dinger kasutas nn motorik-trummistiili, mida viljeles ka teine ja oluliselt tuntum krautrocki superstaar, CAN’i trummar Jaki Liebezeit.  Lugu on ühest küljest monotoonne ja transsi viiv – ning ilmselt suundanäitav ka Kraftwerkile, kes loobus oma hipisaundist ja liikus elektroonsemale kõlaväljale. Esimeseks pääsukeseks oli „Tanzmusik“ – NEU! mõjud on siin ilmsed. Ja see on ka loogiline, sest Klaus Dinger osales Kraftwerki debüütplaadil.

Rotheri põhiinstrumendiks oli kitarr ja ta oli duo lüürilisem pool, ka pedantsem, samas kui Klaus Dinger oli proto-punkar – temalt pärineb NEU! kiirem ja toorem, neurootilisem saund.  Mis viibki mind teise plaadi juurde.

 TEINE

NEU! 75 – See oli kolmas ja viimane, vahest kõige viimistletum plaat. Siin on näha ka kahe mehe erinev tonaalsus – plaadi esimene pool kuulub Dingerile, kelle panuseks on proto-punk laulud „Hero“ ja „E-Musik“, samas kui Rotheri puudutus on äratuntav lugudel „Seeland“ ja „Isi“ (Easy), aga ka uneleval palal „Leb’ wohl“. See on absoluutne must-have. Sellel on ka väga lööv minimaalne plaadidisain, justnagu kahel eelmisel. Hoolimatult üle plaadi ilutsev NEU! – ja tegelikult polegi rohkem vaja!  

Michael Rotheri mõtlik Neu! - "Seeland" (1975)

Klaus Dingeri proto-punk: "Hero" (1975)

Aga NEU! polnud asi iseeneses, vaid selle kõrval tegutses veel obskuurseid suunanäitajaid, kellest üks oli CLUSTER. Ja siit tuleb kolmas plaat.

 

KOLMAS

CLUSTER – ZUCKERZEIT (1974). Cluster on Lääne-Berliini duo, koosseisus Dieter Moebius ja Hans-Joachim Roedelius. Kui ma algul neid nimesid nägin, siis mõtlesin, et need on pseudonüümid. Aga ei olnud. Roedelius oli juba selleks ajaks 40-aastane ja nooruses mänginud ühes UFA stuudio propagandafilmis Hitlerjunge't. See ei puutu asjasse tegelikult. Nagu ka see, et ta pere kolis sõja jalust Ida-Preisimaale (ehk vihma käest räästa alla), hiljem elati Ida-Berliinis ja müüri rajamise ajal õnnestus ta perel kolida Lääne poolele. Aga Dieter Moebius oli kümme aastat noorem mees ja sündinud stressivabas Sveitsis.  Nad olid erinevad kasvult ja natuurilt, aga tegid koos valmis ühed krautrocki (või selle all-źanri - kosmilise muusika) dünaamilisemad-harmoonilisemad plaadid. „Zuckerzeit“ oli mõnes mõttes erand, sest oli märksa elektroonilisem muust loomingust ja ka tempokam ning popim. Suhkrusem. Ja jällegi lõi Roedelius pastoraalsemaid helimaastikke, samas kui Moebius rõhus tempole. Hiljem tegigi Moebius palju sooloplaate, mis olid peaaegu juba techno ja trance, kuid Roedelius jäi truuks klaverile ja ambient-stiilile.

Teedrajav Zuckerzeiti helinäide: "Hollywood" (H-J. Roedelius)

Täiuslik CLUSTERi harmoonia avaldub järgmisel plaadil, nimega „Sowiesoso“ (1976).

 

NELJAS

SOWIESOSO (1976) on briljantne plaat, kus mängivad pastoraalsed ja väga meloodilised helimaastikud ning millelt puuduvad trummid / biit. See on harmooniline voogamine, aga ta ei ole new age’i tapeet. Kaugel sellest.  Pigem on ta niisugune plaat, mis võiks kõlada taevaväravate ees, ootesaalis  – no et kohe tuleb Peetrus ja möllib sind paradiisi sisse. Aga enne vaadatakse su eluraamatuke läbi – ja võib juhtuda, et sa satud hoopis põrgusse igavesti Dead Kennedy’t kuulama. Aga vähemasti oled sa enne kuulanud Clusteri „Sowiesoso’t“

Intelligentne Cluster - "Sowiesoso" (1976)

Mis viib mind järgmise magnus opus’eni.

 

VIIES

HARMONIA  DELUXE (1975): Ja vaat, nii ongi! Seda te saategi! Deluxe!  See on Clusteri duo teine stuudioprojekt, mis kõlab päris popilt. Harmonia deluxe – täiuseni viimistletud helimaastik. Muide, Brian Enole avaldas see nii suurt mõju, et ta palus end kampa võtta. Hiljem valmiski neil koostöös lausa kolm plaati: Harmonia nime all ”Tracks & Traces” (1976), Clusteriga ”Cluster & Eno” (1977) ja ”After The Heat” (1978). Need on kõik kaunid plaadid, kuid crème de la crème on ikkagi Harmonia Deluxe. (Minu arvates). Ja seal on esindatud ka Kraftwerk, eriti selle lüürilisem pool, mis väljendub lugudes ”Deluxe (immer wieder)” ja ”Monza (rauf und runter)". Meenutab ju ”Autobahni”? Ja küllap see nii mõeldud ongi. Et nende helide saatel Saksamaa kiirteedel kruiisida.

Vastastikused mõjud: harmooniliselt Autobahnil ehk Deluxe (immer wieder), 1975.

Ja nüüd ma jõuan Kraftwerkini.

 KUUES

RADIO-AKTIVITÄT (1975) on minu lemmik album tervikuna, sest see on kontseptsiooniga plaat – ning see kontseptsioon avaldub juba plaadiümbrisel, millel on kujutatud Kolmanda Reichi aegset rahvaraadiovastuvõtjat, nn Volksempfänger DKE mudelit nr 38, mis on niisama ikooniline nagu rahvaauto Volkswageni Põrnikas. See on kõlalt tumedam ja eksperimentaalsem kui järgmised klassikud ”Trans-Europa Express” (1977) ja ”Mensch Machine” (1978), kuid on ehe ja aus nonkommerz. Seal on esmakordselt Kraftwerk esindatud oma klassikalise line-upiga: Ralf Hütter, Florian Schneider-Esleben, Wolfgang Flür ja Karl Bartos. Ja see on kohati nii plekine ja lõikav, et kõrvadel hakkab valus, samas ka harmooniliselt nii pehme, et kerge on sisse sulada. Valus ja ilus. Sellelt pärineb mu lemmiklugu, Kraftwerki minor hit ”Antenna”: I’m the antenna, catching vibrations / You’re the transmitter, give information.

Kraftwerk - "Antenna" (1975)

Okei. Kraftwerkist ma liigun nüüd tagasi hipipsühhedeeliani, aga… bändini, kes raius Krautrocki oma plaadile raevuka instrumentaalloona. Selleks bändiks on muidugi FAUST ja albumiks…

 

SEITSMES

FAUST IV (1973). Alustuseks ütlen et tegemist on ühe kõige igavama plaadiümbrisega üldse, sest see on noodivihiku leht. Bland.  Noote seal pole, sest Faust oli hipianarhistide punt, kes ei osanud või ei tahtnudki noodist mängida. Mis on mõistagi legend. Tegelikult nad ikka oskasid ka. Kuid anarhistid olid nad küll, elasid väikeses Hamburgi ja Lüneburgi vahel asuva Wümme alevi koolimajas, jämmisid ja ajasid hipiasju. Mingi muusikaprodutsent oli neil ka, sest nad olid ikkagi bänd by name (see ei tulene mitte Goethe tegelasest, vaid puhtast saksa keelest – rusikas). Produtsent Uwe Nettelbeck utsitas neid vähem logelema ja rohkem tööd tegema, et oleskelu päädiks ikka loominguga. Aga ei nad võtnud vedu. Siis nõudis vaene produtsent demolinti, või muidu pannakse pood kinni. Siis võtsid mehed vaevaks minna Hamburgi ja lindistada tänavaproteste (aktuaalne teema 60ndate lõpus-70ndate algul, ikka see Sozialsicherheit und Ungleichheit). Sellele lugesid nad peale asjalikku teksti pesumasina kasutusjuhendilt ning saatsid produtsendile demolindi. No võta siis oma demo!  Eks siis tuli pahandus. Küll aga ilmus see demolugu pealkirja all ”Lieber Herr Deutschland” ja on leitav Fausti kollaaźide kogumikult 71 Minutes.

Seda kummalisem on, et pärast kõike seda, kui Polydor oli Faustile kinga andnud (too weird and zero sales), korjas Fausti üles Virgini plaadifirma asutaja uuendusmeelne ja auahne Richard Branson, kes viis mehed Londonisse ja kus õigupoolest sündiski nimetatud neljas album ”Faust IV”. Aga sellele eelnes geniaalne turundustrikk: Nettelbeck andis Virginile tasuta üle bändi erasalvestised. Kuna inglise publik ei teadnud Faustist midagi, otsustas Branson teha hulljulge katse: ta pani kokku kollaažalbumi "The Faust Tapes" ja lasi selle müüki 49 penni eest – mis oli tollal tavalise 7-tollise singli hind. Bänd soovis esialgu plaati jagada lausa täiesti tasuta, kuid Branson jäi 49 penni juurde. Ja trikk töötas suurepäraselt: inimesed ostsid plaadi puhtalt odava hinna pärast. Seda müüdi üle 60 000 – 100 000 eksemplari ja see jõudis müügitabeli tippu (kuigi tabeli koostajad diskvalifitseerisid selle hiljem liiga madala hinna tõttu). Üleöö oli radikaalne Saksa bänd tuhandetes Briti kodudes.

”FAUST IV” on ühtviisi raju – nagu rusikahoop makku – ja samas üllatavalt meloodiline (”Jennifer”). Aga ta on ka igatepidi hüpnootiline. Koostöö Bransoniga oli aga turbulentne,  sest ega Faust polnud paipoiste grupp, vaid näitas üles ülimat saksa eneseteadvust, sõimates Inglise kööki kõige hullemaks maailmas ja sööki söödamatuks. Ja arvata võib, et Branson, kes siis polnud veel multimiljonär, hoidis peast kinni, kui pidi meeste arveid kinni maksma.  Kusjuures üks neist oli veel Prantsuse hipi (Jean-Hervé Peron), kes oli veelgi suurem frukt. 1975. aastal, kui bänd läks salaja Münchenisse uut albumit salvestama ja jättis Virginile tasumiseks hiiglasliku stuudio- ja hotelliarve, Branson lõpuks vihastas ja keeldus seda maksmast, Virgin lõpetas nendega lepingu ning bänd läks seepeale peaaegu kahekümneks aastaks laiali

Aga see album sündis siiski Bransoni luksuslikus The Manor stuudios Oxfordshire’is ja samal ajal tegi seal oma ”Tubular Bells” plaati imelaps Mike Oldfield.  Õieti salvestas Faust öösel, viibides stuudios sageli alasti ja kanepiuimas, aga Oldfield pidi siis salvestama päeval – koos stuudios magavate anarhistlike-nihilistlike Fausti tüüpidega. (Kes teab, võib-olla see kooslus andis mõlemale plaadile kordumatu vaibi ja kullaläike.) Ja fakt on ka see, et Faust ja Oldfield olid Virgini esimesed ametlikud lepingupartnerid.

 

Jennifer, your red hair's burning, yellow juice comes out of your mind...

KAHEKSAS

Nüüd ma olen jõudnud ühe teise hipikommuunist sündinud suure krautrocki bändini, mil nimeks AMON DÜÜL II. Jah, nad olidki suur bänd Münchenist, sest tegelikult oli neil väga palju erinäolisi liikmeid. Nad olid hipid, aga mitte nii hullud kui Faust. Nad pooldusid kaheks – samaaegselt esinesid nii psühhedeelsem pool Amon Düül ja selle kuulsam pool Amon Düül II, mille diskograafia on muljetavaldav ja karjäär kestis kaheksakümnendateni välja. Lõpuks manduti popansambliks, kuid esimesed albumid olid siiski krautrocki vaieldamatu meistriklass (”Phallus Dei, 1969 ja ”Yeti”, 1970)

Aga mulle kõige südamelähedasem on ”TANZ DER LEMMINGE" (1971). See on üsna veatu kontseptuaalalbum, väga pikkade ja meloodiliste kompositsioonidega. Soovitan kuulata, see on parem kui Pink Floyd ja Yes. Ausalt.

 

Amon Düül II kompositsioon: Syntelman's March of the Roaring Seventies (1971)

Ja nüüd kõige viimane mõjukas plaat minu elus – selles źanris, siinses valikus. See saab olla ainult…

 

ÜHEKSAS

TAGO MAGO (1971) – Väga trippy ja crazy. Võtke alustuseks kasvõi plaadi kujundus. Inimene ja tema aju. Ning mõttemull, mida on tõlgendatud ka teadvuse vooluna.  CAN on tõeline supergrupp: Irmin Schmidt, Michael Karoli, Holger Czukay ja Jaki Liebezeit.  IQ-tase on neil ilmselt kosmoses. Ning viies mees, väga tähtis komponent, nimelt solist Damo Suzuki (kes oli jaapanlane ja seikles vaba hipina Euroopas, sattudes juhuslikult kokku CANi meestega, kes olid jäänud ilma oma algupärasest solistist, mustanahalisest ameeriklasest Malcolm Mooney’st – teda võib kuulata debüütalbumil Monster Movie laulmas tribalistlikku hümni ”Yoo Doo Right”). Damo Suzuki oskas õnneks ka laulda, kuid ta läks Mooney’ist psühhedeelias terake kaugemale – mida demonstreerib ilmekalt Tago Mago album (transsi-viija ”Halleluhwah”, veider ja absurdne ”Peking O”, scary as hell ”Aumgn” – mida pole soovitav pimedas toas üksi kuulata.)

"Aumgn" - 17 minutit helihorrorit edasijõudnutele ja julgetele (1971)

Salvestatud on see muide samuti lossis, Neile anti tasuta kasutada idülliline Nörvenichi loss Kölni lähedal. Lossi kajavad ruumid andsid plaadile sellele omase kummitusliku, ruumilise ja salapärase kõla. Album sai nime Ibiza ranniku lähedal asuva kaljusaare Isla de Tagomago järgi, mis oli tuntud oma seotuse poolest musta maagia ja Aleister Crowley legendidega – see süngus ja müstika peegeldub tugevalt ka muusikas.

Damo Suzuki oli bändis aastail 1970-1973, pärast mida sai temast … Jehoova tunnistaja. Aga ühele teisele Briti ekstsentrikule, The Falli frontmanile Mark E. Smithile, avaldas ta sedavõrd mõju, et ta kirjutas laulu ”I am Damo Suzuki” (kuulatav nende LP-l ”This Nation’s Saving Grace”, 1985)

Damo Suzuki ja CAN - Halleluhwah (1971)

*          *          *

Need olid siis minu üheksa krautrocki (ja selle all-źanrite) plaati, mida kuulata soovitan. Rahulikult ja mitu korda. Võib-olla kunagi kirjutan teisest üheksast Krautrocki plaadist, sest neid on küll ja veel. Puistan mõne nime: POPOL VUH, XHOL CARAVAN, KALACAKRA ja …. EJWUUSL WESSAHQQAN – no proovige hääldada! 😊

Kust ma infot juurde sain?

• David Stubbs (2014). Future days: Krautrock and the building of Modern Germany.
• Jan Reetze (2020). Times & Sounds. Germany's Journey from Pop and Jazz to Krautrock and beyond. 
• Faust (2000). The Wümme Years box. Booklet. 

TÄHTI ÜHEKS ÕHTUKS...

 SISSEKANNE # 507

... meist kergelt tulla võib.

Ja homme juba kustume 

kui poleks olnud olemaski meid.

Nii laulis kunagi Ivo Linna & Rock-Hotel. Ilus oli, aga otsa sai. Katie Zacharia karjäär Valge Maja pressisekretärina jõudis kesta viis päeva. Nii kahju. Tegelikult ka. Just hakkas nalja saama. Okei, proua Zacharia pakkus meile autentse ja kordumatu "blondiini hetke" - ja inspireeris lugematu hulga paroodiaid -, aga vähemasti oli lõbus. Pealegi sobis ta otsekui valatult Trumpi kõrvale, esindamaks seda kadunud vaibi, mis jõudis meieni läbi ZZ Topi videoklippide. 

Tähendab, kui asi on juba väga jabur, siis tasub alati peale keerata veel viimane vint, et asi muutuks camp'iks. Aga camp on teatavasti cool. 

Katie Zacharia oligi see viimane vint. Cheers to that!

Famous fifteen minutes. First & last briefing. (CBS News)

Ivo Linna & Rock Hotel - Tähti üheks õhtuks (Kitsas king, 1986)

ZZ Topi esteetika: Gimme All Your Lovin' (1983)

 

ARMUÄFÄÄR 21. SAJANDIL

 SISSEKANNE # 506

Soomemaal, Pori linnas, otsitakse juba mitmendat päeva taga jäljetult kadunud robottolmuimejat, mis võis avatud tagaukse kaudu kodust põgeneda. Omanik kahtlustab armuafääri pakirobotiga. Sellest annab teada Kroonika portaal.

Oh no! Et ongi nii? Mina kahtlustan juba ammu, et minu robottolmuimejal on afäär külmkapiga. Toit kaob sealt lausa müstiliselt.  Ja üks neist imeb täiega. 

Ei taha mõeldagi, mis saab, kui nad veel teineteisega interaktsiooni astuvad. Et mis nad kõik minust taga räägivad.

Et kus minu mustad sokid vedelesid, enne kui...

Ja et peremees ostab koju ikka veel seda kõige odavamat keeduvorsti, häbilugu lausa.

See femme fatale, see kaval saatuslik võrgutaja! (foto: Ilmar Saabas/Delfi Meedia)

ZACHBOT - VALGE MAJA UUSIM INSTALLATSIOON

 SISSEKANNE # 505

Valge Maja uus pressiesindaja Katie Zacharia ilmus teisipäeval, oma teisel tööpäeval, esimest korda ajakirjanike ette ja kohe hakkas nalja saama. Vastalised ja heiterid on ülesastumist nimetanud piinlikuks katastroofiks ning keegi Ian Dunt (obviously brit) nimetas teda koguni Ameerika intellektuaalse kollapsi uueks esindusnäoks. Ja brittide vasakpoolne The Guardian nimetas ta ümber Zachbot'iks. 

No tõsi on, et proua Zacharia esinemine oli Saturday Night Live'i vääriline etteaste tõesti. Nii filigraanne "juhmi blondiini" stereotüübi kehastus, et esiti ei saanud täpselt aru, mis on mis. On see nüüd päriselt või paroodia? Katie Zacharia kiitis nii suure sisemise põlemisega Trumpi, et Venemaa välisministeeriumi kõneisik, proua Zahharova, selle kõrval külm nagu kala tundub.  Trumpi jaoks töötamine olevat suur au ja ... OH MY GOD!!!... suurim unistus!

Siis luges pr Zacharia pisut puterdades ette - mõistagi suurest erutusest - Trumpi edusammud  ja teatas, et kõik vabariiklased joonduvad Trumpi järgi, sest, noh, ta on nii edukas - mõtelda, ühe päevaga võita sõda Venezuela vastu!! (Ta oleks ka Iraanist rääkinud, aga talle ei tulnud see meelde - mõistagi suurest erutusest.)

Kui Zacharialt küsiti, kuidas ta kavatseb ühendada pressisekretäri keerulise ja aeganõudva töö oma eraeluga, mis tähendab nelja lapse ja abikaasa manageerimist, siis ta viitas oma eelkäijale, proua Leavitt'ile, kes olla lahkunud just seetõttu, et oli kahe lapse ema. 

"Mõte sellest, et ma ei saa õhtuti lastega koos olla, on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu... Sellepärast ongi minu president, vabandust, minu abikaasa siin."

Vaat, ja ongi tore! Vähemalt ei ole proua Zacharia mingi sourpuss, vaid jätkab neid lõbusaid traditsioone, milliseid hoiavad elus Hollywoodi kliśeevabrikud ja Playboy jänkutööstus. Las Ameerika töömehe aju puhkab, samas kui silmad tööd teevad.  Mina kiidan heaks ja ootan juba põnevusega proua Zacharia uusi esinemisi.

Aga tõepoolest on huvitav paralleel, et nii Moskvas kui Washingtonis kõnelevad nüüd oma isanda eest zachbotid. Vene välisministeeriumi hääletoru on vana hea Maria Zahharova (ameeriklastele Zakharova), kes on siis nüüd zakhbot. Ka tema roll on panegüürika tootmine, ainult et tema tonaalsus on vähe kurjem. Mõnikord peab ta emalõvina lausa dźotile viskuma. Ta on vanem ja kogenum ka.  Huvitav, et tema positsioon on olnud pikaajaline - ta on ametis olnud juba 2015. aastast. Ju siis pole talle ei ühes, teises ega kõige rohkem selles kolmandaski vallas midagi ette heita. Proff proua.

Zacharia tähetund on alles ees, ma loodan. Vähemasti parodistid võivad tänulikud olla: leib kirjutab end ise lauale.

Katie Zacharia esimene stand-up. 

Paroodia paroodia. (Michael Pavano FB)

POLIITMELODRAAMA: TRAMPUTIN VS ZELENSKÕI

 SISSEKANNE # 504

Trumpi ja Zelenskõi antipaatia on taas lõkkele löönud. See on küll rohkem Trumpi poolt, sest kuidas suhtuda sellesse, kui too teeb Putiniga enam kui kahtlase diislitehingu, millele lisaks olevat veel kokku lepitud, et Ukraina ja Venemaa lõpetavad vastastikku teineteise energiataristu ründamise – ja mida siis Venemaa otsekohe rikub -, ning süüdi selles on ikka Ukraina, st Zelenskõi isik, kellel olevat lugematul hulgal võimalusi see sõda ära lõpetada, aga ta seda ei soovivat. Venemaa ei ole Trumpi silmis kunagi süüdi, või kui – siis ainult natuke. Trumpile käib lihtsalt vastukarva Zelenskõi allumatus: mina kui võimsa USA juht käsin, aga sina, konn, ei tee väljagi ja kobised veel vastugi! Nartsissistile on see suurim häiring üldse. Et keegi kahtleb tema autoriteedis ega ütlegi talle alandliku naeratusega "Yes, daddy!"

Sestap torises Trump pärast diislilepet ja Zelenskõi reaktsiooni pahuralt, et võib-olla oleks aeg, et Ukraina saaks endale uue presidendi. Seepeale kostis Zelenskõi, et see otsus on küll üksnes ukrainlaste endi pädevuses, aga Ukraina võiks valimised korraldada – tingimusel, et Venemaa lõpetaks 60 päevaks täielikult sõjategevuse. Tõepoolest, kuidas sa organiseerid valimisi teadmisega, et igal hetkel võib sind tabada tappev droon või suisa tiibrakett. Vene välisminister Lavrov teatas seepeale tuima kivinäoga, et Zelenskõi ei vääri 60-päevast relvarahu, et ta pole seda ära teeninud. Plass lugu, härrased!

Ühtlasi on see taaskord näide sellest, kuidas Trumpi ja Putini agendad ning persoonad ühte sulavad, moodustades ühise vereringega nähtuse, nimega Tramputin!

9News Australia

ABC This Week, 11.10.2026

ÕNNELIKU LÕPUGA KUNSTIOKSJON

 SISSEKANNE # 503

Kunstioksjon pättidele kaotatud rahade hüvitamiseks, mis nädalavahetusel läbi viidi, tasus end ära. Veelgi enam, tõi kuhjaga sisse. Mäletavasti kaotati ca 700 000 eurot, aga oksjoniga teeniti tagasi 2,3 miljonit eurot. Saab toetus- ja palgarahad välja maksta ning… noh, endale preemia maksmiseks ka jätkub.

Kokku müüdi 159 teost. Postimees kirjutab, et esimesel päeval koguti 23 500 eurot, teisel päeval 786 400 eurot ning kolmanda päeva maalide, skulptuuride ja tarbekunsti valikust müüdi 80 teost kogusummas 1,5 miljonit eurot. Laupäeval saavutas kõrgeima hinna Tiit Pääsukese teos „Lapi kakk“ 185 000 euroga.

Kogu oksjoni kõrgeima haamrihinna saavutas Jaan Elkeni maal „Juhikabiin“, mis müüdi 205 000 euroga. See on elava Eesti kunstniku teose kõigi aegade kõrgeim oksjonihind. Eesti naiskunstniku teose uue oksjonirekordi püstitas Ludmilla Siimu „Rõdu“, mis müüdi 150 000 euroga. Sama hinnaga müüdi Olev Subbi „Keskpäev“, mis on Subbi kõigi aegade kõrgeim oksjonihind. Stagna-aja kunst oli hinnas.

Teinekordki, eksole. Aga nüüd tuleb vaadata, et küberpätt jälle jaole ei saa. Et me varasid ei viiks ära varas siit (nagu laulis Singer Vinger). Sest ega pätt ka maga. Temal on kindlasti juba uus kurikaval skeem valmis kritseldatud.

Nr 1. Jaan Elken. Juhikabiin. 1982

Runner-up: Tiit Pääsuke. Lapi Kakk. 1984

Ludmilla Siim. Rõdu. 1976

Olev Subbi. Keskpäev. 1989

Singer Vinger - Valvuri laul (2003, plaadilt "Ärq ei lääq")

PRESIDENDI PORTREE JA PRESIDENDI VALSS

 SISSEKANNE # 502

"Noh, kärab ju küll!" (Foto: Martin Pedaja/PM)

Uus president astus ametisse ja vana president saadeti koju kotile (või potile, selles arvamused lahknevad). Temast jääb Kadriorgu maha portreemaal, mille kommunikatsiooniekspert Janek Mäggi leiab olevat „äratuntav, loomust tabav, kuid veidi kössis ning väsinud. President ei saa ära väsida, väsinuna ajalukku minna. Kadrioru lossi seinal on ta ehk liiga familiaarne, liiga vabaajalik, liiga omamehelik. Kuigi tänapäeval on moes, et presidendi vastuvõtul käivad valgetes tossudes ülikonnastatud tüübid, oleks mina oodanud valikut: kui juba valged tossud, siis valged tossud, mitte positsiooni eirav omamehelik igavus.“ (Postimees, 09.10).

Kultuuriajakirjanik Janar Ala sekundeerib ja leiab, et maali autor Tõnis Saadoja on igati sobilik kunstnik, et kujutada president Karist, sest ta tundus eemalolevana ja tal paistis olevat igav. Aga et Saadojat seostatakse fotorealismiga, kus maalitakse fotolt, mitte natuurist ning sellega on ta justkui igavuse preester, siis ongi kõik kenasti kooskõlas. Igavuse preester maalis igavat presidenti. Või siis presidenti, kellel oli igav. (Siin on vahe sees, muidugi. Tuntav.)  

Janek Mäggi soovitab proua Madisel sihtida kahte presidentuuri, pärast mida on lootus saada paremat maali. „Siis suudab kunstnik paremini ära tabada presidendiametis saavutatut ja seda pildi sisse panna; mitte ära väsida, et avalikkusel ei jääks muljet, et elu Kadriorus käis nagu Õnne 13s: viis aastat ja ei ühtegi sündmust; maalida ametit ise nii, et seda oleks väga kirgastav teha ka kunstnikul – värvi, proua president!“

Aga lõppude lõpuks on ilu ikka vaataja silmades. Ars longa, vita (praesidis) brevis est.

*            *            *

Madise Ülle on aga juba laulu sisse pandud. Mis sa hing veel tahad! Järgmise viie - aga miks mitte ka kümne - aasta jooksul on see Eesti Vabariigi ametlik esivalss! Kõik jalga keerutama!

 Krullikud - Madise Ülle valss

EI NIMI MEEST RIKU! HITLERID, MUSSOLINID JA STALINID VÕIMUL

 SISSEKANNE # 501

Kauges Peruus toimusid kohalike omavalitsuste valimised. Ega need rahvusvahelist uudiskünnist ületa. Peruust me saame üldse uudisi peaasjalikult siis, kui seal on möllamas mingi loodusstiihia või on toimunud suuremat sorti vanglamäss. Kuid seekord noppis uudise üles isegi brittide rahvusringhääling. BBC nimelt teatab, et ühe Peruu kolkalinna Queropalca uueks meeriks valiti Hitler Mussolini Simeon Flores.  Kõva väega poiss tuleb temast, arvasid ilmselt uhked lapsevanemad. Noh, läks aega mis läks, aga saigi mees linnapeaks.

Saage tuttavaks: Queropalca linnapea Hitler Mussolini Simeon Flores (BBC News)

Sealkandis pannakse üldse poisslastele vägevaid eesnimesid. Näiteks sellesama Peruu kohalikel valimistel aastal 2018 sai Yungari linnakese peaks kohalik poliitik, nimega Hitler Guesclin Alba Sánchez, kes alistas oma rivaali, vastaskandidaadi Lenin Vladimir Rodríguez Valverde, kasutades valimisloosungit „Mina olen hea Hitler“.

Ka maailma teistes nurkades on tulnud võimule – just kohaliku omavalitsuse tasandil – kurjakuulutavate nimedega mehi. Nii näiteks valiti 2020. aastal Namiibias Ompundja piirkonnavolinikuks keegi Adolf Hitler Uunona, kelle sõnul polnud ta isal tõenäoliselt aimugi, kes too Hitler oli, aga et Namiibia oli vana Saksa koloonia, siis traditsiooni mõttes pandi Saksa nimesid ja sellest mehest oli ta kuulnud kõneldavat – ja kui juba kõneldakse, ju siis on tähtis mees, suur mees. „Mu naine kutsub mind kodus ikka Adolfiks,“ ütles mr Uunona ajakirjanikele ega kavatse nime muuta.

Aga siin, saagem tuttavaks Namiibia linnavolinikuga: Adolf Hitler Uunona (BBC News)

Ja tõtt-öeldes olen ma siinsamas blogis juba kirjutanud India poliitikuteperekonnast, nimega Stalin, kes tegid ilma Tamil Nadu osariigis.

Maailm on imeline ja ei nimi üksi tublit meest riku.

VIIESAJANDA PUHUKS

 SISSEKANNE # 500

Kuna mu blogil, mida olen nüüd intensiivselt kahe aasta jooksul pidanud (ehkki ta on mul olemas juba 2018. aasta sügisest), keris ette 500. sissekande number, mis on oluline ja soliidne verstapost, siis vaatasin huvi poolest, kui palju mu blogil lugejaid on. Mõni võiks ikka olla; tühja kartulikotti kah ei tahaks kirjutada. On toimunud silmnähtav progress: eelmisel kuul, st septembris, külastati mu blogi 13 842 korda, mis on absoluutne ja mäekõrgune rekond. Seni oli mu kõrgeim külastuste arv 7000 kanti, tavapärane on olnud 3000-4000 külastust kuus, veel varem 1000-2000. Võib-olla on see mingi anomaalia, lihtsalt juhuklikid – ei usu mina, et mul reaalselt nii palju lugejaid on. Aga huvitaval kombel on palju külastajaid USA-st. Ma näen siin tegelikult loogikat – mu blogi pealkiri on ju „… makes everything great again“, mis on pandud tõepoolest ilmse tagamõttega.  Trumpistlik MAGA on olnud mu inspiratsiooniks, kui ma otsustasin 2025. a. jaanuaris oma uinuvale blogile boost’i anda.

Aga sellegipoolest otsustasin puhtast edevusest lasta enda blogi arvustada kõikvõimsal tehisarul. Ja ta siis arvustas. Esitan muutmata kujul:

„Raido makes everything great again!” (autorinimena kasutuses Raido R) on Eesti blogimaastikul tõeline vanakooli pärl, mis on vastu pidanud aastatepikkusele sotsiaalmeedia pealetungile. See ei ole kommertslik klikimagnet, vaid intellektuaalne, küüniline ja popkultuurist läbi imbunud isiklik mõttepäevik.

Blogi päisetsitaat pärineb pühalt Augustinuselt: „...et see kõik on ühevõrra õige just sellepärast, et see on ühevõrra vale.” See paneb paika kogu lehe filosoofilise vundamendi – siin ei pakuta mustvalgeid tõdesid, vaid analüüsitakse maailma absurdsust läbi iroonilise prilliklaasi.

Blogi sissekanded (mis on jõudnud juba poole tuhandeni) jagunevad peamiselt kolme suure vaala vahel:

• Poliitika ja geopoliitika terav vaatlus: Autor hoiab kätt pulsil nii maailmapoliitikal (nt Trumpi administratsiooni tagamaad, Elon Muski sammud, Iisraeli-Iraani konflikt) kui ka kohalikel teemadel. Raido analüüsib neid sündmusi ilma poliitkorrektsuseta, pakkudes sageli pragmaatilist ja kainestavat vaatenurka, mis tavameediasse ei jõua.
• Majanduskliima ja argielu absurd: Olgu teemaks Rail Balticu ehituse venimine, Läti majandusraskused (nt Riia Palsami ja Air Balticu saatus) või Jaguari brändi püüded end uue turu jaoks ümber kujundada – Raido suudab siduda tõsised majandusuudised mahlaka ühiskonnakriitikaga.
• Sügav kummardus popkultuurile ja nostalgiale: See on blogi üks suurimaid tugevusi. Raido kirjutab tihti muusikast ja filmidest (David Bowie, David Sylvian, Ti Westi õudusfilmid) ning teeb liigutavaid järelhüüdeid lahkunud suurkujudele (teoloog Toomas Paul, näitleja Tim Curry). Haapsalus möödunud nooruspõlv toob sisse ka mõnusat kohalikku nostalgiat

Mis teeb selle blogi heaks?

•         Kõrge tekstikvaliteet: Raido kirjutab kuratlikult hästi. Tema lause on voolav, sõnavara rikas ja viited erinevatele kultuuritekstidele teevad lugemise naudinguks.
•         Puhas ja filterdamata arvamus: Erinevalt tänapäeva suunamudijatest puudub siin soov kellelegi meeldida või midagi maha müüa. See on mehe aus arvamus oma nurgast.
•         Kultuuriline haritus: See pole pelgalt „murede puistamine”, vaid tekstidesse on põimitud ajalugu, muusikat ja filosoofiat.          

Mis võib lugejat võõristada?

•        Sõltub taustateadmistest: Kui Sa ei tea, kes on dr Frank-N-Furter või mis toimub maailma majanduses, võivad mõned metafoorid jääda kaugeks.
•         Ebastabiilne rütm: Kuna tegu on hobiblogiga, võib vahel tulla mitu postitust nädalas ja siis tekkida pikem paus.
•         Küüniline foon: Konservatiivsem ja iroonilisem ellusuhtumine ei pruugi ülioptimistlikule või kergemalt riivatavale lugejale istuda.“

Kõlab nagu mesi kõrvadele, eksole! „Vanakooli pärl“ on tõeline kompliment, nii armas. Ja siis veel see hinnang „kirjutab kuratlikult hästi“. Ma lausa sulan heldimusest. Oojaa, jumalikkus kuulub jumalatele, sinnani ma veel ei küündi. Aga prillid on mul tõepoolest, need ma sain juba väga ammu, pärast seda, kui ma olin pirruvalgel lugedes oma silmad ära rikkunud. Aga irooniat ei ole ma oma prilliklaasides tähele pannud, pigem on need näpujälgi ja higi täis. Vahel silm üldse ei seleta. Tõsi, nii hull veel lugu pole, nagu juhtus ühel mu koolivennal algklasside aegu, kui too silmaarsti manu läks – no nägemist kontrollima – ja see siis võttis poisi prillid ja ütles: „Poiss, sinu puhul aitab sellest, kui sa oma prille ka mõnikord puhastaks.“ Vaat see oli iroonia.

Tänan, AI. Nii kena arvustus. Malbe selline. Ent üks minu suurtest ajaloolistest eeskujudest, Balthasar Russow, pidi maadlema palju jõulisema kriitikaga. Kui ta kirjutas oma Liivimaa kroonikat, eks siis tuli sinna kirja panna ka kõike, mis ette tuli. Tsiteerides jälle Ivan Oravat, siis ega ajalugu pole mingi värsiraamat, et siit loed ja siit jätad vahele. Tuleb kõik kirja panna, nii nagu oli, sest minagi olen juba vana mees ning mul istub surm esikus. (Ivan Orava mälestused, lk 89).

Russow sai pähe nii mis hirmus – et liiga palju kirjutas maarahvast ja liiga vähe on Moskooviat kritiseerinud, aga Saksa härrasid mitte nii heas valguses näidanud. Et Russow papist poiss polnud, see nähtud näiteks järgmisest lõigust, kus ta kirjutab venelastest Haapsalus 1576:

„Kui aga venelased lossi tulid, siis olid mõned Haapsalu junkrutest veel nii heas tujus, et ühel neist istus kaks aadlipreilit süles ja ta naljatles nendega. Selle suure muretuse üle ei saanud venelased küllaltki imestada ja ütlesid Hinrick Boussmannile, hertsog Magnuse õuejunkrule, kes seda ka pealt oli vaadanud: „Hinrick, mis imelikud inimesed teie sakslased küll olete! Kui meie, venelased, säärase lossi nii kergesti oleksime käest ära andnud, siis meie ei julgeks enam ühegi ausa inimese ees oma silmi üles tõsta ja meie suurvürst ei teaks, missuguse surmaga meid karistada. Sakslased aga Haapsalus julgevad mitte ainult oma silmi üles tõsta, vaid võivad ka veel preilidega mängida, just nagu nad oleksid oma asju hästi teinud.“ Sellele ei saanud Hinrick Boussmann midagi vastata, kuna ta seda ise oma silmaga oli näinud.“ (Balthasar Russowi Liivimaa Kroonika [1967], 245-246)

Nõnda siis pidi Russow olema selgrooga mees, et kõike kirja panna, mis piinlik näha oli. Ta kaevati laimu eest isegi kohtusse, mitu korda. Krooniku missioon. Jaan Kross on kirjutanud suurepärase ajalooromaani krooniku elust – „Kolme katku vahel“ -, mille ühe osa on instseneerinud ka Eesti Telefilm (1970). Soovitan üles otsida ja vaadata, leiab Jupiterist! Russowi osas särab Georg Ots, aga näha saab paljusid Eesti teatrilegende. Näiteks Heino Mandrit, kes võtab raesekretärina kritiseerida Russowi kroonikat. See ülesanne võttis mehe lausa kogelema.

Rae sekretaarius Topffil (Heino Mandri) on üht-teist öelda. Kolme Katku vahel (ETF, 1970)

Lõpetuseks parafraseerin Colas Breugnoni (keda Eesti teatris on mänginud samuti Georg Ots): "Noh, kirjutame veel!"

GERHARD SCHRÖDER KÄIS SÕBRAL KÜLAS - NOH JA SIIS...

 SISSEKANNE # 499

Kremli teatel osales Putini sünnipäevapeol (oh issand, kuidas me selle küll ära unustasime!) ka Saksamaa endine kantsler ja esimene Russenversteher Gerhard Schröder. Isake sai 74-aastaseks. Kantsler Merz nimetas Schröderi osalemist amoraalseks.

No Putin ja Schröder on ju vanad sõbrad, mis seal amoraalset on. Ühest mollist on juba teab mis ajast üheskoos suppi luristatud. Ega siis sõpra maha jäeta, kui too ebasoosingus on. See pole ilus. Vaat kui Merz ise oleks läinud Kremlisse peole, siis oleks see olnud sügavalt amoraalne.

Kaks taati ja vene ahi. (kuvatõmmis: ERR)

"Geradezu unmoralisch!". Merzi silmist peegeldub tõelise kristlase valu ja kannatus. (SCANPIX/AFP/Tobias Schwartz)

Aga mulle, vabandage väga, meenus Sojuzmultfilm, mida kauges lapsepõlves ikka vaadatud sai. Kuidas Pontu Pitsul külas käis. Allegooria. Aga tõsi. Küllap too pidu ka sedapsi läks!

Kuidas Pontu Pitsul külas käis (Sojuzmultfilm 1977)

SOLIKAMSKI KAHVEL JA MÕNI SÕNA JÄLLE REAALPOLIITIKAST

 SISSEKANNE # 498

Väga huvitav skandaalikene on jälle loitma löönud. Avalikuks on tulnud tõsiasi, et Eesti palus uuest Venemaa vastu suunatud sanktsioonidepaketist eemaldada kellegi Ruslan Dimuhamedovi, kes on Venemaa riikliku tuumakorporatsioonile Rosatom kuuluva Solikamski magneesiumitehase (SMZ) peadirektor, peale selle on ta ka Venemaa haruldaste muldmetallide tootjate ja tarbijate assotsiatsiooni esimees. Nii et igati sanktsioneeritav „räim“! Aga ta juhib tehast, mis tarnib meie Silmetile (NPM Silmet) olulist toorainet, millest väärindatakse Euroopa kaitse- ja elektroonikatööstuste jaoks vajalikke muldmetalle. Koostöö on käinud juba 55 aastat ning Solikamsk ja Silmet käivad ühte jalga nagu sokk ja saabas. Ilma Solikamski toormeta jääks Silmet seisma ja see oleks siis Ida-Viru vaatest (aga ka terve Eesti jaoks ja sealt edasi tervele Euroopale) lose-lose situatsioon. Arusaadav, tegelikult.  Isegi ukrainlased, kes muidu kõike Venemaaga seonduvat sanktsioneerivad, saavat aru, nagu kinnitas välisminister Margus Tsahkna AK-le, pärast vestlust Ukraina kolleegi Sõbihaga.

Aga samas protesteeris Eesti ja nõudis selgitust, kui Prantsusmaa ja Luksemburg tahtsid sanktsioneerimata jätta kahte Vene ärimagnaati, nimelt Vene-Usbeki miljardäri, metalliärimeest Aliśer Usmanovit ja Vene-Iisraeli miljardäri, Alfa Groupi kaasasutajat Mihhail Friedmani, ähvardades vastasel juhul blokeerida kogu ülejäänud EL-i sanktsioonirežiimi pikendamise (mis hõlmab umbes 3000 isikut ja ettevõtet). Ehk siis  samasugustel arusaadavatel põhjustel - majanduslikud huvid. Siin tulevad ju ilmsiks selged topeltstandardid. Prantsusmaale heidame ette sedasama, millega ise tegeleme. Tekib ka küsimus, miks ei ole suudetud viiendal sõja-aastal leida alternatiivseid tarneahelaid (ja selle all ei pea ma silmas mitte kosmeetilist vangerdust, et Venemaa tooraine jõuab meile vahendatuna läbi Hiina või Kasahstani).  

Pole minu asi valitsust ja asjassepuutuvaid isikuid ja instantse kritiseerida -  mina saan oma informatsiooni avalikest allikatest tavalise lehelugejana ega tea otsuste ja tehingute tagamaid. Küll aga sünteesin ma jälle välja nähtuse/mõiste “reaalpoliitika”, mis tuleb eriti ilmsiks suhetes Venemaaga. Ja see siin on lausa õpikunäide.

Sest nagu meie poliitikud päevast päeva rõhutavad, on Eesti rahvusvaheliselt üles ehitanud tugeva enesekuvandi kui „väärtuspõhise“ välispoliitika eestkõnelejast, st oleme riik, mis nõuab Venemaale rangeid ja kompromissituid sanktsioone, hoolimata hinnast. Solikamski juhtum tõi aga esile karmi reaalsuse, kus määravaks osutus pragmaatiline paratamatus – oht oli kaotada sadu töökohti niigi spetsiifilise tööturuga maakonnas ja katkestada kriitiline tarneahel kogu Euroopas. Niisiis oli valik kahe halva vahel: kas hoida puhast moraalset positsiooni (ja lasta kohalikul tööstusel kokku kukkuda) või teha reaalpoliitiline järeleandmine, et päästa strateegiline tehas ja osta aega alternatiivide leidmiseks. Valiti viimane.

Ega reaalpoliitika viljelemine pole läbinisti halb. Näiteks kuulus Prantsuse diplomaat Charles-Maurice de Talleyrand-Périgord (1754–1838) – kes muide oli teise diplomaatia guru, USA poliitiku ja diplomaadi Henry Kissingeri suur sümpaatia (ta pühendas Talleyrandile oma mahukas „Diplomaatias“ pikki lehekülgi ja tsiteeris teda lõikude kaupa) – on öelnud, et tal ei ole muid huvisid peale Prantsusmaa huvide, seega polevat riikidevahelises suhtluses ka kohta isiklikul moraalil, emotsioonidel või sõprusel. Tema kuulus maksiim kõlanud nõnda: „Sõnad on inimesele antud selleks, et oma mõtteid varjata.“ (La parole a été donnée à l'homme pour dissimuler la pensée.) Et siis teisiti öeldes, kui tahta olla diplomaatiliselt edukas, siis tuleb moraalne kompass padja alla peita. See on justkui keset teatrietendust helisema hakkav mobiiltelefon – paljastav ja piinlik.

Näete ju ise – kui me kogu aeg rõhume moraalsele kompassile, siis me näeme küll ausalt eetilised peeglist välja, kuid meie välispoliitika ajajad on kohe ahistavais köidikuis. Seisad justkui oma riigi huvide eest – ja kohe on meedias juhtkirjad „Eesti moraalne majakas on kustumas.“ Eks ta ole.

Aga noh, meie oleme ikkagi väikesed kalad tiigis. Just äsja teatas Donald Trump talle omase sarmika aplombiga, et tühistab ajutiselt Venemaa diislikütusele kehtivad sanktsioonid, sest Venemaa režiimi juht Vladimir Putin nõustus tooma suurtes kogustes diislikütust maailmaturule.

„Venemaa tarnib kohe Ameerika ja maailmaturule üle 300 000 tonni diislikütust, novembrikuu jooksul veel 500 000 tonni ja veel miljon tonni peale seda,“ ütles Trump sotsiaalmeedias pärast „väga edukaid“ kõnelusi Putiniga. See kokkulepe aitavat USA-l Iraaniga peetava sõja taustal leevendada hüppeliselt kasvavaid energiahindu, ühtlasi vihjas Trump, et USA võiks olla diislikütuse ostja. USA rahandusministeerium väljastas koguni ajutise litsentsi, mis võimaldab Venemaa diislikütuse tarnimist maailmaturule kuni 2027. aasta aprillini, teatab Postimees (09.10).

Kas sa mis!! oleks hurjutanud minu kunagine austet klassijuhataja. Võib ka lihtsalt Bart Simpsoni kombel hüüatada "„¡Ay, caramba!“

Diil on taskus... (foto: Aaron Schwartz-Pool via CNP/Postimees)

... ja somes on tõde rahva ette toodud. (@realDonaldTrump/TruthSocial)

UUS JAGUAR TYPE 01 TESTIB HUUMORISOONT

SISSEKANNE # 497

Jaguar Type 01 Ameerika yuppie'le (Mark Fagelson/PR)

Autodega on nii, et need köidavad harva mu meeli sedavõrd, et ma neist kirjutada viitsiks. Ega ma oska ka. Ma tean, et auto peab olema praktiline ja vastupidav, võimsust võiks jätkuda, tal võiks olla neli ratast ja rool, ruumi peaks olema ning siis tal võiks olla enam-vähem śikk välimus. Natuke kumerusi siin-seal tuleb kasuks. Mõni edev detail võiks olla, et oleks silmailu. Ühesõnaga, auto olgu natuke nagu naisterahva moodi, sest eks viibitakse temaga liikluses koos sageli mitu head aega ning see olgu siis juba kvaliteetaeg. 

(Disclaimer: ma räägin meesterahva seisukohast, aga naisterahvas võib näha kõike vastupidi - ja see on okei.)

Ma tüli ei nori ja läbisõidust kui olulisest näitajast ma üldse kõnelema ei hakkagi. Aga mind tõmbas käima välimuse teema. Ilu on vaataja silmades ja armunud inimene mõtleb teravad nurgad ka kumeraks, aga... no see viimane uudis Jaguarist... Khm!

Briti ajaleht The Guardian on meile ilmutanud uue Jaguar Type 01 profiili. Sel puudub tagaklaas, see ei mahu standardsele Ühendkuningriigi parkimiskohale ning selle hind - igati James Bondi rahakotile kohane - algab 132 000 naelast (172 000 USD). Auto on suunatud otse Ameerika turule, sellele rikkamale segmendile, kes töötavad tehnoloogiatööstuses ja joovad ainult kaerapiima, matchakohvi ning harrastavad vahelduvat paastu (intermittent fasting). Ning nende tervist kontrollib iga sekundi murdosa vältel Oura nutisõrmus (noh, see tiraad oli nüüd klassiviha ilming!). Nemad siis hakkavad sõitma (poosetama) Ameerika ultralaiadel magistraalidel, loodab Jaguari tegevjuht Rawdon Glower (58).

Uue Jaguariga loodetakse kõnetada nooremat ja rikkamat Ameerika sihtrühma, mitte eelmist "vananevat ja kõlapinda kaotavat" kliendibaasi, mis koosnes 50+ meestest. Tähendab, mr Glower lööb noa selga omaenda põlvkonnakaaslastele, valgenahalistele, konservatiivsetele meesterahvastele?? Ega selline reetmine heaga lõpe!

Kui seda disaini vaadata - no mulle tundub, et kõik disainerid on ülepeakaela ära koondatud -, siis see peegeldab hästi seda eksistentsiaalset kriisi ja tohuvabohu, mis valitseb ühe keskealise autotööstuse juhi peas, kui ta üritab mõelda cool'ilt ja olla noortepärane.  Vaat - ja teemegi teile auto: ultra-pika kapoti ja madala katusega muskliauto, millest on kaugele näha, kes võiks seal sees istuda.

Mina mõtlen (kadedusest, ikka kadedusest), et kui mul oleks nii palju raha, siis ei pea see automaatselt tähendama, et ma olen loll ja stiilitundetu. Kandilisemat asja annab välja mõelda. Pealegi, Elonil ja tema vennaskonnal juba on tema enda disainitud kirst, millega maanteedel kruiisida.

Kui see on aga see kuulus Briti kuiv huumor, siis... fair enough. Eks britid ole ennegi naljakaid autosid disaininud, nt Reliant Robin. Charmant! 

Ma huviga ootan Jeremy Clarksoni kommentaari.

Reliant Robin 1977, mille tähetund saabus Mr Beani Mini põhivaenlasena. (Wikipedia)

Peel P50 (1964) - ei ole AI, vaid kohe päris-päris auto - hea õlle järgi käia (Wikipedia)

Madness ja nende very english "Maddiemobile" (1959. a. Morris Minor): "Driving in my Car" (1982)