SISSEKANNE # 517
 |
| Olaf Esna omas elemendis, oma aegruumis (foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees) |
Bibliofiil, endine teatridirektor ja antikvaar, Pärnu linna aukodanik Olaf Esna on lahkunud. 1934-2026. Elas pika ja huvitava elu. Sümpaatne vanaraamatute koguja, kes pidas pärast pensionile jäämist mitmes kohas Pärnus antikvariaati ning kirjutas palju artikleid Pärnu ajaloost. Pärnu ajakirjanduse korüfee Kalev Vilgats, kes on ka juba lahkunud, kirjutas temast portreeloo. Sealt sai lugeda, et tema antikvariaat oli maast laeni raamatuid täis ja ise istus ta nende keskel, hallikastuhmi suitsuvine sees – see vaatepilt võis näidas kaootilise korratusena, aga ometi süsteemne, sest Olaf Esna leidis kiiresti üles ka väiksema postkaardi. Mõtlen, et sellised mäluga inimesed on mistahes linnale hindamatu kingitus, sest nad hoiavad tallel ühist teadmust. Saame selle väärtusest aru tihtilugu alles siis, kui koht on tühjaks jäänud.
Õnneks
on režissöör Mati Põldre – kes paraku on samuti lahkunud - Olaf Esnast teinud
sümpaatse portreefilmi „Koguja“ (2014). Oli üks Pärnu fenomene tõepoolest.
Isikliku
mälestuskilluna tuleb mulle meelde, kuidas aastal 2008, kui Pärnu Maa-arhiivi
hakati masu survel ja mitmel otsitud ettekäändel likvideerima, asus Olaf Esna
talle omase erudeerituse ja vaoshoitusega, ent jõulise ja selge sõnumiedastajana
toetama Pärnu Maa-arhiivi säilitamist. Ühena väheste hulgas, muide! (Linnapea
ärkas alles 25. tunnil – kui rong oli juba pöördumatult läinud.) Mäletan, et
Esna kirjutas vähemalt kaks avalikku kirja arhiivi päästmiseks – kuid exceli-ökonoomika tegi
halastamatult oma tööd, kärpekäärid muudkui lõgisesid. Olaf Esna valutas
siiralt südant, erandina teistest variseridest. Ja mäletan, kuidas see
tollasele maa-arhivaarile, kes samuti üritas donkihhotlikult Tartu ja Tallinna
tuuleveskitega võidelda, hinge läks. Pean silmas Olafi siirast tahet
aidata.
