SISSEKANNE # 428
 |
| vanaraamat.ee |
Mulle sattus kätte Tśehhi kirjaniku Patrik Ouředníki teos ”Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu” (2001, eesti keeles 2018, tlk Küllike Tohver), mis kujutab endast 20. sajandi ajalugu lühiformaadis ning on kokku põimitud sadadest mõttekildudest, unistustest, kuulujuttudest, mälestustest, faktidest, eelarvamustest ja tõlgendustest, neist ühtki selgelt eelistamata, mis kõik on üle valatud hea tśehhi huumoriga Haśeki ja Capeki vaimus. Ka ei ole see lineaarne sündmuste kroonika, vaid hektiline kogum kõigest 20. sajandil juhtunust, mis on ühest küljest ääretult oluline ja teisest küljest samavõrra ebaoluline, et ajab lausa naerma. Ent kokkuvõttes moodustub sellest väga omapärane ja äge tervik, mis teritab lugeja iroonilist huumorimeelt. Selles ajalookäsitluses ei ole mitte ühtegi allikaviidet – mis ausalt öeldes olnukski tarbetu ballast – ega ole toodud ka ülemäära nimesid. Kuid ometi on kõik selge ja klaar. Kui otsida mingeid kirjanduslikke paralleele või analooge, siis tuleb mulle meelde ainult serblase Bora Cosici ”Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni”, mis oli samuti üks minu aasta lugemiselamusi – eeskätt just stiili ja huumori pärast. Sarnaselt Ourednikule oli ka tema teos, mis esitas olulisi sündmusi läbi filtrita, lapsesuu ja lõikav ühiskondlik satiir.
Ma pean vajalikuks Ouředníkit
lõikude kaupa siin taasesitada, kuna see mõjub antibiootikumina tänaste
sündmuste virvarris, kus maailma dikteerivad inimesed, kelle koht oleks mingis
kinnipidamisasutuses, selmet püünel lollusi välja paisata. Nagu Ouředník
relvitustava lihtsusega selgeks teeb, on ajaloo kulgemisel oma seaduspärad ja
mustrid, millest võiks õppida, kuid seda ei viitsi keegi teha, peale mõne
visionäärist mõtleja ja torssis ajaloolase ja ebakonventsionaalse vandenõuteoreetiku,
sest inimene elab siin maailmas keskeltläbi 70+ aastat, aga maailm ise on viis
miljardit aastat vana, kui mitte rohkem, ja selle taustal on inimene nagu
tolmukübe ning sellest hoolimata otsib ta ainulaadset kogemust ja uusi
horisonte, mille käigus ta kordab kõiki vanu vigu ning hiljem kirjutab nende
põhjal hermeneutilist ajalugu.
Niisiis:
*
Ameeriklased, kes aastal 1944 Normandias
langesid, olid suurt kasvu poisid ja ja nende keskmine pikkus oli 173 cm ja kui
nad oleksid üksteise järele ritta laotud, jalatallad vastu järgmise mehe
pealage, siis oleks see rida saanud 38 kilomeetrit pikk. Ka sakslased olid
suurt kasvu, aga kõige hiiglaslikumad olid Senegali kütid Esimeses
maailmasõjas, nemad olid 176 cm pikad ja nad saadeti alati esiritta, et
sakslased pelgaksid. Esimese maailmasõja kohta öeldi, et inimesi varises seal
nagu seemneid, ja Vene kommunistid arvutasid pärast välja, kui palju väetist
saab ühest kilomeetrist laipadest ja kui palju annaks välismaise väetise pealt
kokku hoida, kui kasutada väetamiseks reeturite ja kurjategijate laipu. Ja
inglased mõtlesid välja tanki ja sakslased gaasi, mida kutsuti ipriidiks, sest
esimest korda kasutasid nad seda Ypres’i linna all, aga see polevat tõsi, ja
veel kutsuti seda sinepigaasiks, sest gaas kargas ninna nagu Dijoni sinep, ja
see olevat tõsi, sest paljud sõjamehed, kes pärast sõda koju naasid, ei tahtnud
enam kunagi süüa Dijoni sinepit. Esimese maailmasõja kohta tavatseti öelda, et
see oli imperialistlik sõda, sest sakslastele tundus, et teised maad on nende
vastu ega taha lubada Saksamaal saada suurriigiks, mis viiks ellu mingisugust
ajaloolist missiooni. Ja enamik inimesi Euroopas, nii Saksamaal, Austrias,
Prantsusmaal, Serbias kui ka Bulgaarias, pidas seda sõda hädavajalikuks ja
õiglaseks ja uskus, et see kehtestab maailmas rahu. Ja paljud inimesed arvasid,
et sõda äratab inimestes voorused, mille moodne tööstusmaailm oli tagaplaanile
surunud, nagu isamaa-armastuse ja vapruse ja ohvrimeelsuse. Ja vaesed inimesed
rõõmustasid, et nad saavad hakata rongiga sõitma, ja külarahvas rõõmustas, et
nad näevad suurlinnu ja siis nad helistavad maakonna postkontorisse ja saadavad
oma naisele telegrammi MINUL LÄHEB HÄSTI, LOODAN, ET SINUL LÄHEB KA HÄSTI.
Kindralid unistasid, et neist kirjutatakse ajalehes, ja rahvusvähemuste
esindajad rõõmustasid, et jagavad sõda inimestega, kes räägivad riigikeelt ilma
aktsendita, ja nad saavad koos laulda marsilaule ja lõbusaid lorilaule. Ja kõik
mõtlesid, et saavad koju viinamarjakoristuse ajaks või hiljemalt jõuluks.
Mõned ajaloolased ütlesid hiljem,
et kahekümnes sajand algaski alles aastal 1914, sest see oli ajaloos esimene
sõda, milles osales nii palju riike ja nii palju inimesi sai surma ja lendasid
õhulaevad ja aeroplaanid ja pommitati tagalat ja linnu ja tsiviilelanikke ja
allveelaevad uputasid laevu ja suurtükid tulistasid suure kaarega kümne või
kaheteist kilomeetri kaugusele. Ja sakslased leiutasid gaasi ja inglased tanki
ja teadlased leiutasid isotoobid ja relatiivsusteooria, mille järgi mitte miski
polnud metafüüsiline, vaid kõik oli relatiivne. Ja kui Senegali kütid esimest
korda lennukit nägid, siis nad arvasid, et see on mõni kodustatud lind, ja üks
Senegali sõdur lõikus surnud hobuste küljest lihatükke ja loopis neid endast
võimalikult kaugele, et lennukeid eemale meelitada. Ja sõdurid kandsid rohelisi
maskeerimisülikondi, sest nad ei tahtnud, et vaenlane neid märkaks, ja see oli
toona uuenduslik, sest eelnevates sõdades olid sõdurid kandnud hästi värvilisi
mundreid, et neid juba kaugelt näha oleks. Ja taevas lendasid õhulaevad ja
aeroplaanid ja hobused kartsid neid hirmsasti. Ja kirjanikud ja luuletajad
otsisid viisi, kuidas seda kõike väljendada, ja leiutasid aastal 1916 dadaismi,
sest see kõik tundus neile ogar. Ja Venemaal mõeldi välja revolutsioon. Ja
sõdurid kandsid kaelas või randmel tunnusplaati oma nime ja polgu numbriga, et
teataks, kes on kes ja kuhu saata kaastundetelegramm, aga kui plahvatus neil
pea või käe otsast rebis ja tunnusplaat kaduma läks, teatas sõjastaap, et nad
on tundmatud sõdurid, ja enamikus pealinnades rajati nende auks igavene tuli,
et neid ei unustataks, sest tuli hoiab elus ammuseid mälestusi. Ja langenud
prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi
3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm. Ja terves maailmas
kokku oli langenud sõjamehi 15 508 km. /…/
Aga mõned ajaloolased ütlesid, et
kahekümnes sajand algas tegelikult varem ja sellele pani alguse
tööstusrevolutsioon, mis hävitas traditsioonilise maailma, ja kõiges on süüdi
lokomotiivid ja aurikud. Ja teised jälle ütlesid, et kahekümnes sajand algas siis,
kui avastati, et inimesed põlvnevad ahvist, aga mõned inimesed ütlesid, et
nemad põlvnevad ahvist vähem kui teised, sest nemad on arenenud kiiremini. Siis
hakkasid inimesed võrdlema keeli ja vaagima, kes on tsiviliseerumisprotsessis
kõige kaugemale jõudnud. Enamasti arvati, et prantslased, sest Prantsusmaal
toimus huvitavaid asju ja prantslaste konversatsioon oli oskuslik ja nad
kasutasid subjunktiivi imperfekti ja konditsionaali perfekti ja naeratasid
naistele võrgutavalt ja naised tantsisid kankaani ja kunstnikud puistasid
impressioone. Sakslased omakorda ütlesid, et tõeline tsivilisatsioon peab olema
lihtne ja rahvalähedane ja nemad leiutasid romantismi, ja paljud saksa
luuletajad kirjutasid armastusest ja orgudes voogasid udulaamad. Sakslased ütlesid,
et Euroopa tsivilisatsiooni tõelised kandjad on nemad, sest nemad oskavad
sõdida ja äri ajada, aga ka seltskondlikult meelt lahutada. Ja prantslased on
upsakad ja inglased on ennast täis ja slaavlastel pole korralikku keelt ja keel
on rahva hing ja slaavlastel pole ei rahvust ega riiki vaja, sest see ajaks
neil vaid pea segamini. Ja slaavlased jällegi ütlesid, et see pole nii ja
tegelikult on neil keel, mis on vanem kui ükski teine ja seda on lihtne
tõestada. Ja sakslased nimetasid prantslasi KONNAÕGIJATEKS ja prantslased
nimetasid sakslasi KAPSAPEADEKS. Ja venelased ütlesid, et kogu Euroopa käib
alla ja katoliiklased ja protestandid on Euroopa hukka ajanud, ja panid ette,
et ajavad türklased Konstantinoopolist välja ja liidavad seejärel Euroopa
Venemaaga, et usk oleks kaitstud.
*
Esimest maailmasõda kutsuti ka
kaevikusõjaks, sest pärast paari esimest kuud jäi rinne seisma ja sõdurid
varjusid mudastesse kaevikutesse ja öösiti või koidikul tõusid sealt rünnakule,
et üritada vallutada kahekümne või kolmekümne või viiekümne meetri jagu
vaenlase maad. Ja nad kandsid rohelisi mundreid ja maskeerimisülikondi ja
pommitasid ja tulistasid üksteist. Sakslastel olid miinipildujad ja
prantslastel mortiirid ja nõnda said nad üksteist kaarega tulistada. Kui üksus
tormas rünnakule, pidid sõdurid hüppama üle kaevikute ja lõikama end läbi
okastraattõkete ja hoiduma miinile astumast ja vaenlane tulistas neid
kuulipildujast. Ja neis kaevikuis veetsid sõdurid kuid ja aastaid ja neil oli
igav ja nad kartsid ja mängisid kaarte ja panid oma kaevikutele ja käikudele
igasuguseid nimesid. Prantslased mõtlesid välja nimed TIGU, OOPERIVÄLJAK, JAMA,
DESERTÖÖR, KÄTTEMAKS, PARAS PÄHKEL, sakslased omakorda GRETCHEN, BRUNHILDA,
PAKS BERTA ja VERIVORST. Sakslased ütlesid, et prantslased on upsakad, ja
prantslased ütlesid, et sakslased on matsid. Ja enam nad ei arvanud, et saavad
jõuluks koju, ja tundsid end üksildaste ja hüljatutena. Armeede staabid
teatasid, et sõda läheneb lõpule ja ei tohi meelt heita ega lasta võitlusvaimul
langeda, vaid tuleb olla kannatlik ja positiivne, ja aastal 1917 kirjutas üks
sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI
HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEVPÄEVALT POSITIIVSEM. Arstiteadusele jäi
suureks mõistatuseks, kuidas neis kaevikuis ei puhkenud katk, sest seal elasid
ka rotid ja õgisid laipu ja hammustasid sõdureid sõrmest ja ninast. Armeede
staapides kardeti, et puhkeb katk ja vastane saab võimaluse kaitsepositsioonid
vallutada, ja nii kuulutati välja preemia iga tapetud roti eest, ja sõdurid
tulistasid rotte ja lõikasid neil saba otsast, et saada asitõend, ja õhtul
andsid nad need rotisabade erivolinikule, kes sabad üle luges ja ütles, kes kui
palju teeninud oli, aga raha ei jõudnud kunagi kohale, sest vastavaid vahendeid
polnud eraldatud. Ja sõduritega koos elasid ka täid. Kui sõdurid öösiti
vaenlasi varitsesid, kuulsid nad vahel, kuidas mõni vaenulik sõdur end kratsis,
ja taipasid selle peale, kus vastane täpselt peitus, ja tulistasid siis tema
suunas ja heitsid granaate. Täisid sellest vähemaks ei jäänud ja vaenlasi ka
mitte. (Ouředník, 2018:5-9)
*
Kahekümnenda sajandi lõpua ei
teatud täpselt, kas uue aastatuhande algust peaks tähistama aastal 2000 või
alles aastal 2001. Maailmalõppu ootavatele inimestele oli see oluline, aga
suurem osa inimestest maailmalõppu ei uskunud ja neile oli see täiesti kama.
Mõned küll ootasid maailmalõppu, aga arvasid, et see saabub täiesti suvalisel
päeval. Ja mõned kristlased ütlesid, et nagunii on juba käes aasta 2004, sest
Jeesus sündis neli aastat varem, kui on kombeks arvata. Ja juudi kalendri järgi
oli juba käes aasta 5760 ja muhameedlaste kalendri järgi oli alles aasta 1419
ja ka Juliuse kalendri järgi oli vähem kui Gregoriuse kalendri järgi ja
sellepärast puhkeski Oktoobrirevolutsioon alles novembris. Ja budistidele oli
ka see täiesti kama, sest Buddha kalendri järgi oli aasta 2542 ja budiste
huvitas pigem see, kelleks nad järgmises elus saavad, kas kärnkonnaks või
rohepärdikuks vmt. Budismile ja taoismile sigines kahekümnenda sajandi Euroopas
palju poolehoidjaid, kes tagusid gongi ja hingasid viirukit ja rääkisid yinist
ja yangist ja kirjutasid müstikaraamatuid ja ütlesid, et maailm on täis
mõistatusi, ent ainult näiliselt, sest tegelikult on kõik harmooniline. Ja kui
keegi elas läbi midagi mõistatuslikku, siis kirjutas ta sellest raamatu, sest
saabunud oli meediaajastu ja kõik tahtsid kirjutada mingigi raamatu. Inimesed
kartsid ka maailmalõppu, aga hoopis enam terroristlikke rünnakuid ja
elektrooniliste süsteemide rikkeid, mis ajaksid rivist välja televiisorid ja
videod ja mikrolaineahjud ja sularahaautomaadid ja lennujaamad ja kiirteede
teadetetahvlid ja linnade valgusfoorid ja uusehitiste liftid. Atentaatite hulk
kasvas kahekümnendal sajandil meeletult, sest nõnda sai kuulutada, et keegi
pole millegagi sugugi nõus, ja kõige kuulsamaks sai aastal 1914 Sarajevos
Austria troonipärijale korraldatud atentaat, mis vallandas Esimese maailmasõja
ja koos sellega ka kahekümnenda sajandi. Elektrooniliste süsteemide riket,
mille eest spetsialistid kodanikke hoiatasid, kutsuti MILLENNIUM BUG ja see
oleks pdanud juhtuma 31.12.99 keskööl, kui aastaarvuks tuli 01.01.00, sest enamik
infotehnoloogilisi rakendusi kasutas kahekohalist aastaarvu ja meid ähvardas
oht, et elektroonilised süsteemid identifitseerivad aastarvu 2000 hoopis arvuna
1900, justkui kahekümnendat sajandit ja atentaati Austria troonipärijale poleks
iial olnudki. (Ouředník, 2018: 12-13)
*
Ja sakslased ütlesid, et
prantslased õgivad konni ja venelased väikseid lapsi, ja prantslased ütlesid,
et sakslased söövad väikseid lapsi ja rupskeid. Naised saatsid rindele pakke ja
kirju tundmatutele sõduritele ja sõdurid vastasid neile ja pärisid, kui vana
kirjasaatja on. Vahel juhtus, et sõdur langes enne kui kiri kohale jõudis, ja
sel juhul otsis komandör oma meeskonnast mõne võitleja, kellele keegi ei
kirjutanud ja kellel oli sama ristinimi. Naised saatsid kirju ja töötasid
relvatehastes ja valmistasid pomme ja lahingugaasi. Inglismaa relvatehastes
töötas miljon naist ja iga päev jäi keskmiselt 18 neist pimedaks ja teised
surid aegamisi gaasimürgitusse. Relvatehastes töötavate naiste juuksed olid
oranźid ja näod kollased ja inimesed kutsusid neid kanaarilindudeks. Ja arstid
uskusid, et pärast sõda on kaks kolmandikku neist viljatud. (Ouředník, 2018: 14)
*
Esimesel sõja-aastal või esimesel
pooleteisel aastal pärast sõja algust juhtus vahel, et sõdurid lõpetasid üksteise
pihta tulistamise ja mõneks tunniks võttis maad väljakuulutamata vaherahu ja
sõdurid käitusid siis nii, nagu sõda polekski. Vauquois’ all oli Saksa
sõduritel üks väljaõpetatud koer, kes jooksis sakslaste ja inglaste liinide
vahel ja vedas leiba ja sigarette ja śokolaadi ja konjakit. Sakslastel oli
sigarette ja śokolaadi, aga neil polnud leiba ega konjakit, samal ajal kui
inglastel oli külluses leiba ja konjakit, aga vähe sigarette. Ja Predazzo all
saatsid austerlased itaallastele kõutsi kaardiga, millele oli kirjutatud
SAADAME TEILE MEIE KÕUTSI KOOS SIGARIGA. Sigar oli nöörijupiga kõutsile selga
seotud. Ja itaallased pahvisid sigarit, aga kõutsi lõid nad maha ja sõid ära.
Ja Carency all aastal 1914 laulsid Saksa ja Prantsuse sõdurid üheskoos
jõululaule ja hüüdsid vastastikku tooste ja viskasid nalja. Sakslased hüüdsid
prantslastele, kas vastab tõele, et te õgite konni, ja prantslased küsisid
sakslastelt, kas vastab tõele, et õlu paneb vuntsid kasvama. Armeede staabid
talusid seda väljakuulutamata vaherahu, sest see lubas sõduritel puhata ja
hoidis kokku puhkuseraha. Ja hiljem otsustas Saksamaa kõrgem väejuhatus, et
oleks ilmne raiskamine, kui neid väljakuulutamata vaherahusid ei kasutataks
õiglase propaganda tegemiseks ja vaenlase teavitamiseks, ja hakkasid trükkima
lendlehti ja postkaarte, mida Saksa sõdurid siis ühes sigarettidega läbi miiniväljade
saatsid. Lendlehtedel seisis, et inglased ainult teesklevad prantslaste
aitamist või et idarindel on läbi murtud ja Vene armee on Uuralite taha
kupatatud. Ja postkaartidel olid sakslaste kätte vangi langenud Prantsuse
sõdurid ja neil kõigil oli päevitunud nägu ja puhas munder. (Ouředník, 2018:
16-17)
*
Oli ka inimesi, kes ootasid
kahekümne esimest sajandit ja ütlesid, et see on inimkonna uus võimalus ja me
peame õppima mineviku vigadest ja looma uue inimese, kes vastab paremini uue
aja nõudmistele. Ja kui inimene õpib mineviku vigadest, siis ei tule enam ei
sõdu ega haigusi ega üleujutusi ega maavärinaid ega näljahäda ega
totalitaarseid reźiime, sest uus inimene on dünaamiline ja tolerantne ja
positiivne. Kahekümnenda sajandi kohta öeldi, et see oli inimkonna ajaloo kõige
mõrvarlikum sajand, ja need, kes ootasid kahekümne esimest sajandit, ütlesid,
et nii või teisiti enam hullemaks minna ei saa, aga teised ütlesid jälle, et
hullemaks saab alati minna või siis vähemalt jääda sama hulluks. Mõned piiblit
lugenud inimesed ütlesid, et inimkonda ei saa õpetada ja piiblis on küll
anagrammide, küll permutatsioonide kujul kõik kirjas, seal on näiteks
kirjutatud, kellele, millal ja kes sooritab atentaadi ja kus ja millal kukub
valitsus ja puhkeb sõda ja kes kus presidendiks saab, ja seal on kirjas ka
näiteks POOL MILJONIT LANGENUT VERDUNI ALL ja ZYKLON B ja AIDS ja KOMMUNISMI
HUKK VENEMAAL ja kõik andmed ja üksikasjad, ühesõnaga kõik, mis on juhtunud ja
juhtub, aga meie ei oska seda ennustada, sest meie lihtsalt ei tea, mida
tegelikult otsime, aga kui me teaksime, mida otsime, siis leiaksime sealt kõik
õigeaegselt, ent siis ei saakski midagi juhtuda ega saaks seal midagi ka kirjas
olla. Nad ütlesid, et see võib kõlada kummaliselt, kuna keegi ei saa sellest
aru, aga nemad on saanud nägijaks. Ja mõned ütlesid, et maailmalõpp saabub õige
pea, ja teised ütlesid, et alles mõne aja pärast. Ja antropoloogid ütlesid, et maailmalõpp
on üksikindiviidi ja kogukonna jaoks oluline tegur, sest aitab pagendada hirmu
ja agressiivsust ja leppida omaenese surmaga. Ja psühholoogid ütlesid, et
indiviidi jaoks on oluline agressiivsus välja elada ja parim vahend selleks on
võitlussport, sest seal saavad kõik oma agressiivsuse välja elada ja surma saab
palju vähem kui sõjas.
Aastatel 1944 ja 1945 võitles
Saksa armees pool miljonit naist ja osa neist
töötas spetsiaalsetes demineerimisüksustes, et Saksa sõduritele oleks
tagatud taandumistee, ja teised tulistasid alla lennukeid, mis tulid Saksa
linnu pommitama. Ja neli miljonit naist oli ametis tsiviilkaitses ja nemad
kaevasid puruks pommitatud majadest välja laipu ja vedasid neid ühishaudadesse,
et ei puhkeks katk. Aga mõnes linnas korraldati naistele erilisi
laibapõletamise kursusi. Kursused kestsid neli päeva ja igal neil osales
viisteist kuni kakskümmend õppurit. Nad õppisid, kuidas kasutada
kondipurustajat ja kuidas siluda auku, kuhu surnukehi laoti, ja kuidas sõeluda
augule mulda, et hiljem saaks sellele puid istutada. Puud olid linnades väga
olulised, sest nad tagasid hapniku taastootmise, ja laibatuhka sai kasutada
puu- ja juurviljaaedades väetise asemel, sest orgaanilist väetist Saksamaal
tollal nappis. Laibad majavaremetes olid kas kägaras või hoidsid kahe-kolme
kaupa üksteisel käest või isegi embasid üksteist ja neid tuli siis üksteise küljest
lahti saagida, et nad varemetest kätte saada. Ja üks naine ei tahtnud laipu
saagida ja puhastussalga komandör tahtis ta sabotaaźi eest maha lasta, aga
sõdurid, kes pidanuks naise maha laskma, olid vahepeal deserteerunud. (Ouředník,
2018: 17-19)
*
Pärast Esimest maailmasõda
levisid Euroopas kommunism ja faśism, sest palju inimesi arvas, et vana maailm
on mäda ja tuleb otsida uusi teid ja demokraatlik reźiim ei hoidnud ära maailmasõda
ja kapitalism provotseeris majanduskriisi. Kommunistid ja faśistid ütlesid, et tuleb
välja mõelda uus inimene, kes on uhke ja tugev ja töökas ja aus ja mõistab
kõrgemat õiglust ja elu kollektiivis. Kõrgem õiglus tähendas, et kõik inimesed
pole päris võrdsed, vastupidiselt sellele, mida kinnitasid demokraatlikud
reźiimid, mille põhiseadused tagasid kõikidele kodanikele võrdsed õigused. Kommunistid
ja faśistid arvasid, et inimõigused on suitsukate, mille taha on peidetud
kodanlaste huvi ekspluateerida töölist. Ja siis öeldi, et maailm tuleb
kodanlikust kõdust vabastada ja teha vana maailmaga sotid selgeks ja kehtestada
uus. Faśistid ütlesid, et uues maailmas on igaüks tööline, nagu kunagi oli
igaüks kristlane, ja kommunistid ütlesid, et uues maailmas valitseb klassideta
ühiskond, kus kõik töötavad kõigi hüvanguks. Ja nad ütlesid veel, et kommunism
on inimkonna ajaloo seaduspärane ja lõplik etapp. Ja ennelõunal teevad inimesed
füüsilist tööd ja pärastlõunal vaimset. Esimene kommunistlik partei tekkis
aastal 1918 Venemaal ja esimene faśistlik partei aastal 1919 Itaalias ja Itaaliast
levis faśism üle kogu Euroopa, sest rahval oli tunne, et poliitiline võim on
korrumpeerunud ja mitmeparteisüsteem maksab väga palju ja sellest pole
kellelegi kasu. Kommunistid ja faśistid ütlesid, et mitmeparteisüsteem ja
demokraatia põhjustavad ühiskonna degenereerumist ja väärtuste kadu. Ja kui
nemad võimule saavad, siis tagavad nad kõigile mugava ja õnneliku elu, välja
arvatud muidugi neile, kes seda ei vääri, ja tuleb kindlustada ühiskonna terve
tuumiku vaba areng ja vabaneda parasiitidest, kes klammerduvad vana maailma
külge, sest nad pole võimelised mõtlema revolutsiooniliselt. Ja Saksamaal
sündis natsism, mis propageeris rassilist puhtust, ja see tähendas, et
aarjalased ei tohtinud seguneda alaväärtuslike rassidega ega rikkuda oma aarja
verd. Aarjalast iseloomustasid valge nahavärv ja heledad juuksed ja nende kolju
pikkuse ja laiuse vaheline suhtarv oli väiksem kui 75 ja neile oli antud loov
vaim ja kollektiivitaju. Natsid ütlesid, et loodus on julm, aga õiglane. Ja
veel ütlesid nad, et kes tahab ellu viia uusi revolutsioonilisi mõtteid ja
väärtusi ja kõrgemat õiglust, peab samuti olema karm ja õiglane. Ja ajalugu on
igavene võitlus tõe ja vale vahel. Ja nemad on tõde. Ja iga inimene peab
valima, kelle poolel ta tahab olla, sest muidu pühib ajaloo orkaan ta oma
teelt. (Ouředník, 2018: 21-22)
*
Pärast Esimest maailmasõda hakati
langenud sõjameestele mälestussambaid püstitama, et langenuid ei unustataks.
Ajaloolased ütlesid, et mälestusmärgid langenud sõjameestele olid olemas juba
enne Esimest maailmasõda, aga alles kahekümnendatel aastatel said need Lääne
tsivilisatsioonis üldtunnustatud mälestamissümboliks, ja kujurid ja
kiviraidurid olid rõõmsad, et neil oli palju tellimusi. Langenute mälestuseks
püstitati kõige sagedamini kas steel või obelisk. Ülal oli kukk või Püha Jüri või kotkas vastavalt sellele,
mis rahvusest langenud võitlejad olid, keskel oli rahuliku ja kindlameelse
ilmega relvastatud sõdur ja all naised ja lapsed ja antropoloogid ja etnoloogid
ütlesid, et see on omane indoeuroopa kultuurile. Langenud sõjameeste nimed
seisid enamasti tähestikulises järjekorras. Kõige sagedasemad sõnad
mälestusmärkidel olid ISAMAA, KANGELASED, MÄRTRID ja MÄLETA. Vahel oli
mälestusmärgil kiri SÕDA OLGU NEETUD ja mõnes linnas püstitati mälestusmärk ka
sõjameestele, kelle sõjatribunal oli allumatuse tõttu mõistnud surma või
sunnitööle. Aastal 1916 hukati Juvincourt’is sõdur, kes ei kandnud
määrustepäraseid pükse ega tahtnud panna jalga surnud kaaslase pükse, sest need
olid määrdunud ja verised. Ja aastal 1920 mõtlesid prantslased välja tundmatule
sõdurile pühendatud ausamba, millele oli lisatud ka igavene tuli, ja see
saavutas suure edu ka Inglismaal ja Belgias ja Itaalias ja uutes riikides,
millel veel polnudki ajalugu, nagu Tśehhoslovakkia ja Jugoslaavia jne. Tundmatuks
sõduriks võis saada võitleja, kellel plahvatus rebis pea otsast või kelle
tunnusplaadi purustas vaenlase kuul või kes jäi varingu alla või vajus sohu. Üks
Belgia sõdur vajus Courtrai all põlvist saadik rabamülkasse ja ta neli kaaslast
ei jaksanud teda välja sikutada ja kõik hobused olid juba surnud. Ja kui nad
neli päeva hiljem sama teed mööda taganesid, oli sõdur ikka veel elus, aga
mülkast vaatas välja ainult tema pea ja enam ta ei karjunud.
Ja kui natsid sõja kaotasid,
korraldasid võitjariigid rahvusvahelise kohtu ja juristid kaalusid, kuidas
nimetada juudiküsimuse lõplikku lahendamist ja erinevaid mustlaste ja
slaavlaste hävitamise plaane jmt., ja mõtlesid välja genotsiidi mõiste. Ajaloolased
kuulutasid, et kahekümnendal sajandil leidis maailmas aset umbes kuuskümmend
genotsiidi, ent mitte kõik neist ei
jõudnud ajaloolisse mällu. Ajaloolased väitsid, et ajalooline mälu pole ajaloo
osa ja mälu on nihkunud ajaloolisest sfäärist psühholoogilisse sfääri ja see on
kehtestanud uue mäletamise reźiimi, mille keskmes pole enam sündmuse
mäletamine, vaid mälestuse mäletamine. Ja mälu psühhologiseerimine äratas
inimestes tunde, et nad on minevikule midagi võlgu, aga kellele ja mida nad
peaksid tasuma, ei olnud selge. Viimaks hakati juudiküsimuse lõplikku lahendamist
kutsuma holokaustiks või shoa’ks, sest juudid ütlesid, et see polnud genotsiid,
vaid midagi veelgi hullemat, mida inimene ei suuda mõista, ja nad ütlesid, et
see on juutide spetsiifika, ja paljudele inimestele tundus, et juudid on
genotsiidi kaaperdanud, ja ütlesid, et mis tahes genotsiidi ohvrid tajuvad oma
kogemust millegi niisugusena, mida inimene ei suuda mõista, ja juudid on
asendanud ajaloolise tegelikkuse selle representatsiooniga ja nõnda on nad paradoksaalsel
kombel osalised selles, et paljudele inimestele kangastub holokaust mingi dramaatilise
filmistseenina. Ja mõned rabid ütlesid, et juutide hukkumine koonduslaagrites
ei olnud juhus või eksitus, vaid tegu oli nende hingede reinkarnatsiooniga, mis
eelmistes eludes olid patustanud, suudab ju ainult mõni üksik hing kogu oma
maise elu jooksul jääda jumalakartlikuks ja rikkumatuks. Ja ajaloolased
ütlesid, et traditsiooniliselt ajaloo käsitamiselt mälu järjepidevusena on
Lääne ühiskond liikunud pigem ajaloo diskontiinumisse projitseeritud mälu
käsitamisele. Ja teised rabid väitsid omakorda, et holokausti ajal tõmbus Jumal
kõrvale, aga tegemist ei olnud karistuse kui seesugusega, vaid maailma
naasmisega oma algstaadiumisse, kui Jumal ei olnud veel loonud korda ja pimedus
oli sügavuse peal. Ja üks noor juuditar elas sõja üle tänu sellele, et mängis
Struthofi perroonil viiuliga aariaid ”Lõbusast lesest”. Ja ajaloolased ütlesid,
et ajalookirjutuse identiteediloomeajastu on lõplikult läbi saanud, sest
historiograafia on astunud epistemoloogilisse ajastusse. (Ouředník, 2018: 26-28)
*
Naiste emantsipatsioon ja
antibeebipillide ja tampoonide ja ühekordsete mähkmete leiutamine tõid kaasa
laste arvu vähenemise Euroopas, aga lisandus mänguasju ja lasteaedu ja
liumägesid ja ronimispuid ja koeri ja hamstreid jpm. Sotsioloogid ütlesid, et
lapsest on saanud perekonna tähelepanu keskpunkt ja üha enam ka selle kõige
mõjukam liige. Ja lapsed tahtsid olla iseseisvad ja oma identiteediga ega
tahtnud kanda vanema venna või õe mütsi või saapaid ja tahtsid aina uusi mütse
ja saapaid ja värvipliiatseid ja konstruktoreid ja kaisukarusid ja nukke. /…/
Seksuoloogid ütlesid, et Barbie-nukk
on esimene vahend, mis aitab väikestel tüdrukutel luua oma feminiinset
identiteeti ja nukku saatev edu tõestab, et laste seksuaalsus on olemas. Laste
seksuaalsusest räägiti kahekümnendal sajandil väga palju pärast seda, kui
tuvastati, et väikesed tüdrukud tahaksid saada last oma isaga ja see laps oleks
siis tegelikult peenise aseaine, sest väikesed tüdrukud tahaksid, et ka neil
oleks peenis, ja see nukk oleks ühtaegu nii laps oma isalt kui ka peenis. Nukutootjad
valmistasid pikka aega ainult tüdruknukke, aga hiljem hakati valmistama ka
poissnukke, ja tüdruknukkudel oli jalge vahel väike vagu ja poissnukud olid
linnukesega. Ja seitsmekümnendatel aastatel hakati valmistama ka musti ja
pruune nukke, kuid neid ostsid enamasti valged vanemad, kes tahtsid sellega
mõista anda, et nad ei ole rassistid. Rassism oli üheksateistkümnendast
sajandist pärit teooria, mis kuulutas, et rassidel on muutumatu omapära ja nad
on erineval arenguastmel ja kõige arenenumad on valged, kellel on kaasasündinud
taip ühiskonna organiseerimiseks ja abstraktseks mõtlemiseks ja seltskondlikuks
meelelahutuseks, ja rassist oli inimene, kes kartis, et rasside segunemine ohustab
valgete omapära ja järab geneetilist potentsiaali, mis on lubanud sammuda
valgetel inimkonna esirinnas. Inimesed, kes ei armastanud juute, ei olnud
rassistid, vaid antisemiidid, sest erinevalt näiteks mustanahalistest ja indiaanlastest
ja mustlastest jt. ei peetud juute sõna otseses mõttes vähemväärtuslikuks, vaid
pigem looduse kõrvalekaldeks. Sõna ”antisemiit” tekkis üheksateistkümnenda sajandi
lõpus ja tähistas inimest, kes ei tahtnud, et juudid valitseksid maailma, ja
kutsusid kaaskodanikke vastupanule. Rassismist sai pärast Teist maailmasõda oluline
ühiskondlik probleem, sest Euroopa rikastes riikides seadsid end sisse rohkearvulised
rahvusvähemused, keda ühiskond oli sunnitud absorbeerima. Eksisteeris kaks
poliitilist rahvusvähemuste absorbeerimise mudelit, integratsioon ja
assimilatsioon, ja integratsiooniga tegelesid riigid, kus usuti, et kodanikuühiskonnas
võivad koeksisteerida erinevad kultuurimudelid ja on parem mitte üksteises
lahustuda, vaid jätta kõigile alles nende omapära, ja assimileerimist surusid
läbi riigid, kus usuti universalismi ja arvati, et on olemas kõrgem ühiskondlik
huvi, millele alluvad etnilised ja kultuurilised omapärad. Pikka aega tundus,
et assimilatsioonimudel on integratsioonimudelist edukam, sest maades, kus seda
juurutati, polnud selliseid rassirahutusi nagu Inglismaal või Ameerikas, ent
sajandi lõpus, kui hakati rääkima globaliseerumisest ja mondialismist, läks
universalism moest ja kõik tahtsid olla oma identiteediga ja uhked oma rassi
üle, ent mitte rassilises, vaid tsivilisatsioonilises mõttes, ja elada
kooskõlas traditsioonidega ja naasta oma juurte juurde jne.
Seks muutus kahekümnenda sajandi
Euroopas väga oluliseks, olulisemaks kui religioon ja peaaegu sama oluliseks
kui raha, ja kõik tahtsid ühtida kõikvõimalikes poosides ja mõned mehed
määrisid oma sugutit kokaiiniga, et erektsioon kestaks kauem, kuigi kokaiini
pruukimkine mis tahes põhjusel oli täiesti keelatud. Ja pärast Teist
maailmasõda hakkasid filmidesse ilmuma stseenid, milles kangelased ühtisid, ja
seni oli seda peetud kohatuks, sest paljud inimesed uskusid veel taevaisasse ja
suguühet märkis ainult kaadrisse ilmunud voodi või kell või taevas ehk siis
läks lihtsalt pimedaks. Ja naised tahtsid kogu aeg orgasmi saada ja mehed olid
selle pärast närvilised ja neil olid erektsiooniprobleemid ja nad proovisid
igasuguseid afrodisiaakumeid ja käisid psühhoanalüüsis, et saada teada
probleemi põhjus ja see, ega nad äkki pole lapsepõlves mingit traumat läbi
elanud, millest nad teadlikudki pole. Psühhoanalüüsi mõtles aastal 1900 välja
üks Viini neuroloog, kes tahtis uurida psüühilisi protsesse ja määrata subjekti
teadvustamatuse kaudu, ja järeldas, et neuroos ja hüsteeria jmt. on lapsepõlve
seksuaaltraumade sümptomid, ja selle jaoks mõtles ta välja uued meetodid ja
mõisted, nagu mõnu korraldamine ja tungide lahknemine ja tsensuur ja Mina ja
Ülimina ja libiido ja kompleks, mis võis olla tingitud kastratsioonikompleksist
või olla Oidipuse oma. Ja aastal 1938 põgenes ta natside eest Londonisse, aga
tema neli õde surid koonduslaagris. Aga kui patsient mõistis, mis on tema ängi
ja neuroosi põhjus, oli tal kohe parem olla, sest see oli normaalne.
Kommunistid ütlesid, et kommunistlikus ühiskonnas elavad inimesed ei vaja
seksi, sest suurimat rõõmu peab inimesele pakkuma hästi tehtud töö, ent
kapitalismis ei tundnud inimesed oma tööst rõõmu, sest neid ekspluateeriti, ja
sellepärast pöördusid nad igasuguste aseainete poole. Kommunistid ütlesid, et
ilma klassiteadlikkuseta ei saa seks rahuldust pakkuda, isegi kui seda korrata
lõpmatuseni, ja nad kartsid, et kui inimesed käiksid psühhoanalüüsis ja
kalduksid aseainete poole, ohustaks see sotsialismileeri ühtsust. Ja nad ei
tahtnud, et inimesed loeksid tagurlikke raamatuid ja kannaksid kriiskavaid
riideid ja väljakutsuvaid soenguid ja näriksid nätsu jmt. Närimiskummi mõtles
välja üks Ameerika apteeker ja Euroopas hakati seda müüma aastal 1903, aga
laiemalt levis see viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Nätsu närisid
eelkõige noored inimesed, kes väljendasid sellega oma suhtumist ühiskonda ega
pidanud muretsema plommide pärast.
Viiekümnendatel aastatel õhtisid
filmikangelased enamasti viljaväljadel, sest viljaväljad olid osa noorusest ja
uuest elust, mis noori kangelasi ees ootas, ja tuul sasis viljapäid ja
silmapiiril loojus päike ja naiste rinnad kerkisid, aga kuuekümnendatel
aastatel ühtisid filmikangelased ookeanirannal tõusulainetes, sest see oli
romantiline, ja rannaliiv kleepus nahale ja tagumikud välkusid ja vee kohal
hõljus uduloor. Kuuekümnendatel aastatel tehti ka esimesed pornofilmid, milles
ühtiti pea vahetpidamata erinevates kohtades. Ja noortele tüdrukutele mõeldud
ajakirjades selgitasid elunäinud naistoimetajad, kuidas õigesti fellatsiooni
teha jmt. Ja noormeestele mõeldud
ajakirjades selgitasid elunäinud toimetajad, kuidas hoiduda enneaegsest
ejakulatsioonist ja kuidas preservatiivi märkamatult peale tõmmata. Ja
reklaamiagentuurid mõtlesid välja preservatiivide reklaame ja juurdlesid,
kuidas noori vaatajaid asjakohaselt kõnetada, ja üks reklaamiagentuur mõtles
välja reklaamiklipid, milles ühtisid erinevad muinasjututegelased: Lumivalgeke
ja Tuhkatriinu ja Eeslinahk ja Śeherezade. Ka väärtfilmides ühtiti aina
sagedamini, aga kriitikud ütlesid, et siin on suguühe hoopis midagi muud, sest
siin pole suguühe kui selline, vaid selle representatsioon. Ja kui mõnes
väärtfilmis ühtiti hästi palju, siis öeldi, et antud film väljendab meie
entomoloogilist lähenemist armastusele ja see on õige, sest nii saame
sügavamalt juurelda suguühte olulisuse üle mitte ainujlt antropoloogilises,
kultuurilises või poliitilises kontekstis, vaid ka inimese elus.
Seitsmekümnendatel aastatel ühtisid filmikangelased peamiselt autos, sest nii
oli originaalne ja elutempo kiirenes pidevalt ja noored vaatajad, kellel autot
polnud, võisid siis kujutleda, mis neid elus ees ootab. Ja mehed
lamasid üha sagedamini all ja naised istusid peal, sest nad olid vahepeal
emantsipeerunud. Ja kaheksakümnendatel aastatel tekkis telefoniseks ja mehed
helistasid erinevatele numbritele, kus naised ütlesid neile kuuldetorusse TUNNEN,
ET MUL LÄHEB MÄRJAKS või SURU SEE MULLE SÜGAVALE SISSE või KAS SA LASED MUL
SEDA MAITSTA? Jmt. (Ouředník, 2018: 35, 38-42)
Seks, autod ja kaheksakümnendad: The Normal - Warm Leatherette (1980, inspireeritud JK Ballardi düstoopiast "Crash", video: kaadrid filmist "Crash" (1996, rez. D. Cronenberg)
*
Kommunistid ja natsid ütlesid, et tuleb kehtestada maailm,
mis vastab asjade loomulikule käigule. Ajaloolased ja antropoloogid ütlesid
hiljem, et kommunism ja natsism asendasid usu Jumalasse usuga revolutsiooni ja
inimesed ühinesid kommunismi ja natsismiga sarnastel ajenditel, millest
tugevaim oli tunne, et nad kuuluvad väljavalitute hulka, kelle kätes on
inimkonna saatus. Natsid arvasid, et tulevane harmooniline maailm koosneb tugevatest,
ohvrimeelsetest ja solidaarsetest indiviididest ja ühised huvid ja vennalikkus püstitavad
tammi roiskumise ette, milleni humanistid ja valgustajad olid vana maailma
viinud. Kommunistid jällegi arvasid, et uues maailmas on kõik kodanikud
vastastikku asendatavad ja rahvas moodustab monoliitse ja jagunematu terviku ja
kellelgi pole isiklikke huvisid, sest kõik on ühine, ja just see takistab
roiskumist, milleni valitsevate klasside isekad huvid olid vana maailma viinud.
Ja nii ühed kui teised kuulutasid, et terror on vajalik, sest ainult nii saab
võidelda demokraatiaga, mis uuristab kõike ja viib selleni, et inimestest
saavad homoseksuaalid ja anarhistid ja muiduleivasööjad ja skeptikud ja individualistid
ja alkohoolikud jne. ja võideldi nii homoseksuaalide, muiduleivasööjate kui ka alkohoolikute
vastu ja kommunistlikul Venemaal pidid joodikute lapsed igal pühapäeval kõndima
väljakul plakatiga, millele oli kirjutatud ISSI, ÄRA JOO, MA TAHAN LEIDA OMA
KOHA UUES MAAILMAS, ja Natsi-Saksamaal pidid joodikud käima väljakul plakatiga MA
JÕIN KÕIK MAHA JA PERELE EI JÄÄNUD MIDAGI. Ja kui joodikud end ei parandanud,
saadeti nad koonduslaagrisse, et nad töötaksid seal kõigi hüvanguks. Saksa
koonduslaagrite värava kohal oli kiri TÖÖ TEEB VABAKS, aga Nõukogude
koonduslaagrite värava kohal oli kiri ENNASTSALGAVA TÖÖGA TÄIDAME PLAANI. Ja
selle asemel et öelda TERE PÄEVAST, ütlesid kommunistid AU TÖÖLE, sest nad olid
veendunud, et töö on tähtis ja kui nad teevad tööd, võidab kommunism kogu
maailmas. Ja inimesed, kes selle asemel et öelda AU TÖÖLE, ütlesid TERE PÄEVAST
või TEREKEST või JUMAL ÕNNISTAGU, olid kahtlased ja naabrid ütlesid nende
kohta, et nad on halvad patrioodid. (Ouředník, 2018: 45-46)
*
Kui inimesed enam Jumalasse ei uskunud, hakkasid nad
otsima viisi, kuidas väljendada, et maail, on absurdne, ja mõtlesid välja
futurismi ja ekspressionismi ja dadaismi ja sürrealismi ja eksistentsialismi ja
absurditeatri. Ja dadaistid tahtsid vabaneda senisest kunstist ja lõid kunsti
asjadest, millest seda varem ei loodud, nagu traatidest ja tikkudest ja
lööklausetest ja ajalehtede pealkirjadest ja telefoniraamatutest jne., ja
ütlesid, et see on uus ja absoluutne kunst. Futuristid kirjutasid värsse, kus
oli palju hüüdsõnu, näiteks KARAZUK ZUK ZUK DUM DUMDUM, ja kuulutasid
ekspressiivset tüpograafiat, ja ekspressionistid ja dadaistid kirjutasid uutes
ja tundmatutes keeltes värsse demonstreerimaks, et kõik keeled on võrdsed, nii
arusaadavad kui arusaamatud, näiteks BAMBLA ô FALLI BAMBLA, aga sürrealistid
näiteks kuulutasid automaatset
kirjutamist ja leierdamata metafoore, kirjutasid näiteks MU KORGIST VANN ON KUI
SU SISALIKUSILM ja seletasid ka, miks, ja et värsi mõte tulvab iseenesest
sellest välja ja on üheaegselt nii füüsiline kui ka metafüüsiline. Eksistentsialistid
ütlesid, et metafüüsika käib alla ja kõik on subjektiivne, ent objektiivsus
eksisteerib siiski, lihtsalt meie läheneme sellele valesti, kuna kõige tähtsam
on intersubjektiivsus. Ja kogu asi on selles, et kõik peab olema autentne ja
ajalugu ja selle kulg tulenevad filosoofilisest küsimusest, kas inimene suudab
autentselt kommunitseeruda, ja kui jah, võiks ajalugu saada märksa
sügavmõttelisemaks kui seni, muidugi kui uuendataks transtsendentaalset instantsi.
Ja lingvistid ütlesid, et kommunikatsioon on ainult dekonstrueerimisviisi
küsimus ja dekonstrueerida saab erineval moel. Eakad inimesed aga ütlesid, et
selle kommunikatsiooniasjaga on üks suur jama, sest inimesed ei oska enam teineteisele
silma vaadata ja pööravad pilgu kõrvale kohemaid, kui nende pilk kohtub teise
omaga, ja tänapäeval vaatavad inimesed silma ainult pimedatele.
Talking Heads kasutas Hugo Balli dadaistlikku luulet ("Gadji beri bimba") oma loos "I Zimbra" (1979 /1983, David Letterman Live)
Esimeses maailmasõjas hukkus
üheksa ja pool miljonit meest ja kuussada tuhat naist. Ja kuus miljonit meest
ja kakssada tuhat naist jäid paratamatult sandiks. Ja seitse miljonit naist
kaotas sõjas abikaasa ja üheksa miljonit last kaotas sõjas isa. Ja riigid olid
võlgades ja valitsused trükkisid raha, mille eest ei saanud osta mitte midagi,
ja inflatsioon süvenes ja aastal 1923 suurenes inflatsioon Saksamaal 2,3
miljoni protsendini aastas ja üks muna maksis keskmiselt 810 miljardit marka ja
kui inimene läks leivapätsi ostma, pidi ta vedama kaasa kärutäie raha. Ja
paljud inimesed tahtsid muuta maailma alustalasid ja astusid kommunistlikesse
ja faśistlikesse parteidesse. Ja teised jälle meenutasid igatsusega sõjaeelset
Euroopat ja aegu, mida hakati kutsuma LA BELLE ÉPOQUE või KULDAJASTU.
Kuldajastu oli aeg, mil arenenud tööstusriikides oli küike küllalt ja
koloniaalkauplustes müüdi eksootilisi puuvilju ja śokolaadi ja Türgi mett ja
inimesed uskusid, et uus sajand kaotab vaesuse ja ränga töö ja kõik hakkavad
elama mõnusalt ja hügieeniliselt ja kohustuslik kooliharidus muudab inimese
paremaks ja humaansemaks. Kuldajastul käitusid inimesed üksteise suhtes
viisakamalt ja isegi kurjategijad olid hoolivamad ega tulistanud politseinikke
ja noored suhtusid üksteisesse austusega ja vaoshoitult ega ühtinud enne, kui
olid ametlikult paari pandud, ja kui mõni nooruk vägistaski põllul mõne töölt
koju ruttava piiga, kes seejärel rasedaks jäi, andis viimane lapse
orbudekodusse, kus tema eest riigi rahadega hoolt kanti, ja kui mõni
automobilist mõne kana alla ajas, siis astus ta autost välja ja maksis kana
kinni. Ja mehed kergitasid kaabut ega puurinud pilguga naisi, keda nad
tervitada ei kavatsenud, ja Inglismaal ootasid mehed, kuni poetasid taskurätte,
mida mehed siis üles korjasid ja kummarduse saatel naistele tagastasid, ja
naised ei suitsetanud, sest see oleks olnud epakas, ja mehed tõmbasid sigareid
ja popsutasid piipu ja lutsisid huuletubakat ja silusid vuntse. Ja pühapäeviti
käisid inimesed jumalateenistusel ja linnainimesed sõitsid rongiga suvistesse
piknikupaikadesse ja daamid kandsid pitskübaraid ja härrad ruudulisi puhvis
põlvpükse ja toksisid täispuhutavat palli madalas vees ja lõkerdasid naerda ja
sürrealistid ja psühhoanalüütikud rääkisid hiljem, et see täispuhutav pall on
tegelikult seksuaalne sümbol. Pärast sõda suurenes abieluväliste laste ja
orbudekodude ja hullumajade arv, aga huuletubakat kasutati vähem, sest see oli
ebahügieeniline. (Ouředník, 2018: 49-51)
*
Kuldajastul olid inimesed
rassistid, aga nad ise seda veel ei teadnud, ehkki tundsid huvi mustanahaliste
ja paapuate jt. vastu, ja suurte linnade loomaaiad organiseerisid etnograafilisi
vaatemänge metslastega, kes istusid bambusonni ees, loomanahk ümber puusa, ja
tegid erinevaid asju, ja inimesed käisid vaatamas, kuidas elavad paapuad ja
aśantid ja suulud, ja loopisid neile komme ja suhkrutükke. Etnograafilisi
vaatemänge saatis suur edu, sest inimesed tahtsid teada kuidas mujal maailmas
elatakse, ja Pariisi maailmanäitusel aastal 1900 panid arenenud riigid
tehniliste edusammude ja uue kunsti ja arhitektuuri kõrval välja ka oma
kolooniate pärismaalaste näiteid, nuubialasi ja dahomeesid ja kariibe ja
malailasi ja kanakasid. Kanakad istusid näitusel oma hurtsiku ees, loomanahk
ümber puusa, ja teritasid ränikilluga kivikirvest, ehkki nad polnud iial enne
hoidnud käes ei ränikildu ega kivikirvest, sest tegelikult olid nad kohaliku
koloniaalvalitsuse väikeametnikud, kelle Prantsuse valitsus oli riiklikes
huvides värvanud. Ja kui maailmanäitus lõppes, saatis koloniaalmuuseum nad
turneele mööda Belgiat ja Saksamaad ja Taanit ja kanakad kirjutasid muuseumi
direktorile kirju ja küsisid, millal neil lubatakse koju tagasi minna ja oma
ametis jätkata; et vastust ei tulnud ega tulnud, lasksid kanakad ühel ilusal
päeval jalga vagunist, millega nad mööda Saksamaad reisisid, naasid Prantsusmaale
ja pugesid salaja laeva, mille kohta nad olid kuulnud, et see seilab
Uus-Kaledooniasse, aga tegelikult oli laev teel hoopis Liibanoni. Ja kui
meremehed nad trümmist leidsid ja teada said, et need on maailmanäituse
kanakad, olid nad väga uhked, et põgenemiseks oli valitud just nende laev, ja
nad tassisid neile süüa ega tahtnud neil lubada tööd teha ja pärisid, kui palju
kivikirveid Uus-Kaledoonias aastas valmistatakse. Pärast Esimest maailmasõda etnograafilised
vaatemängud pikkamisi akkasid, sest 1 700 000 suulut jt. võitles sõjas
liitlaste poolel ja inimesed harjusid nendega ega olnud enam nii
uudishimulikud. (Ouředník, 2018: 54-55)
*
Kommunistid ütlesid, et vanajumalat
pole olemas ja eksisteerib ainult mateeria ja tuleb rajada uus maailm, milles
valitseb õiglus kõikide jaoks, kes näevad vaeva, ja keegi ei kadesta enam
kedagi, sest kellelgi pole midagi sellist, mida poleks kõigil ülejäänutel. Aga
enne, kui uus maailm saabub, tuleb vana maailm juurtega välja rebida ja
inimesed peavad õppima uut moodi mõtlema, sest ilma uue mõtlemiseta ei sünni ka
uut maailma. Ja nad ütlesid veel, et iga inimene peab valima, kas ta tahab olla
progressi poolel, sest muidu pühib ajaloo orkaan ta oma teelt. Kommunistid olid
seda meelt, et Oktoobrirevolutsiooniga sai ajalugu otsa, sest kommunism
kehastab inimkonna arengu ajaloolist eesmärki ja on vaid aja küsimus, mil
kommunism kogu maailmas võidab ja ajalool pole enam põhjust jätkuda. Ja nad
ütlesid, et kommunism pole poliitiline reźiim, vaid ajalooline kategooria, ja
neile, kes seda ei mõistnud ja ikka vanamoodi mõtlesid, reeturitele ja
egoistidele ja kadekopsudele ja liiderdajatele ja alkohoolikutele jt., mõtlesid
nad välja erilise koha, mida nad nimetasid ajaloo prügikastiks, sest selleks
ajaks, kui kommunism kogu maailmas võidule pääseb, tuli teada saada, kellele
pole ajaloos kohta. Ajaloolased ütlesid hiljem, et kommunismiga kaasnes uus oht
inimtsivilisatsioonile, nimelt ajaloolise mälu kustutamine, ja varasemad
diktatuurid olid küll mälu tsenseerinud raamatukogudes ja muuseumites jmt., aga
kommunistid laiendasid mälu kustutamise kõikidele avaliku ja ka mitteavaliku elu
valdkondadele ja tegid sellest õiguspõhimõtte, ja see oli originaalne. Ja
aastal 1917 mõtlesid kommunistid välja revolutsioonilised tribunalid, kes
mõistsid kohut reeturite ja tagurlaste üle, ja ühe õhtupoolikuga suutsid nad
langetada kolmsada viiskümmend surmaotsust, mida veel vanamoodi arutav kohus
poleks saanud kuidagi teha, ja samal ajal võtsid nad tarvitusele uued
piinamisviisid, mis võimaldasid reeturitelt ja tagurlastelt tunnistused ja
teiste reeturite ja tagurlaste aadressid kätte saada. Kõige tuntumad
piinamisviisid olid KÕRVAKE ja PÄÄSUKE ja ÕNGEKORK ja MANIKÜÜR ja ELEVANDIPOEG,
mis seisnes selles, et tagurlane seoti tooli või laua külge ja pandi talle pähe
gaasimask, aga ilma hapnikuta, ja seejärel hakkasid kommunistid tagurlast kepiga
peksma ja tagurlane hingeldas katkendlikult ja minestas kiiremini, aga
kommunistid tõmbasid tal siis maski peast ja elustasid teda ja nõudsid ülestunnistust
ja aadresse. Originaalne oli seegi, et mingi ajaloosündmuse lihtlabase eitamise
asemel jätsid kommunistid selle mõnikord ajalukku alles, aga andsid sellele
täiesti teise tähenduse. Ja kui tagurlased ei tahtnud küsimustele vastata,
viskasid kommunistid nad eriliselt treenitud koerte ette, keda nad kutsusid
NUMBER ÜKS, NUMBER KAKS, NUMBER KOLM jne., sest uues ühiskonnas pidi kõigil
olema oma järjenumber. Ja erinevate pidustuste ja kongresside ja muude
ajalooliselt oluliste sündmuste fotodelt kõrvaldati jooksvalt kommunistid, kes
olid vahepeal süüdi jäänud riigireetmises või vandenõus või kodanlikus
ellusuhtumises või ekslikus mõtteviisis, ja fotodele, kus algselt oli näiteks
kaheksa kommunisti, jäi neid lõpuks alles kaks või kolm. Fotodele pühendati
ajalookomisjonides suurt tähelepanu, sest inimesed lakkasid küll uskumast kirjapandut,
ent uskusid veel mõnda aega fotosid, ja kommunistid otsustasid, et fotod peab
kohandama ajaloo käigule vastavaks, täpselt nagu lokomotiivid jmt. kohanesid
ajaloo käiguga. Ja aastal 1919 mõeldi välja spetsiaalsed psühhiaatrilised
raviasutused tagurlastele ja hulludele. Ja tagurlased saadeti koonduslaagrisse
ja hullud hullumajja, kus neile määrati eriline ravi, mida kutsuti ajupesuks.
Haiged ajud tuli läbi pesta, et sinna ei jääks midagi vana ja saaks istutada
uusi mõtteid. (Ouředník, 2018: 62-63)
*
Sajandi lõpus suitsetasid mehed
kolmandiku jagu rohkem kui naised ja ka autot juhtisid nad sagedamini ja kõige
rohkem autosid inimese kohta oli Ameerikas ja Saksamaal, aga kreeklased jällegi
suitsetasid kõige rohkem. Naised elasid kauem kui mehed ja sooritasid vähem
enesetappe ja laususid päevas kolm korda rohkem sõnu ja linnainimesed sõitsid
jalgrattaga ja tegid sporti ja jooksid hommikuti tänaval, et värskendada kopse.
Hommikujooksu mõtlesid välja ameeriklased, kes muretsesid endale jooksmiseks
läikivad dressid ja õhkvedrustusega jalanõud, et selgroog ei kõverduks, ja
aastal 1985 sai sada kolmkümmend viis ameeriklast joostes infarkti. Inimesed
tahtsid sajandi lõpus jääda nooreks ja olla dünaamilised, ent samal ajal olla
ka poliitiliselt ja seksuaalselt korrektsed ja see tähendas, et nad ei võrguta
naisi ega naerata neile tiiraselt jne. ega räägi nalju juutidest ega
sakslastest ega homoseksuaalidest. Ja mõned naised esitasid kaebusi oma
ülemuste peale, kelle jutus oli erootilisi konnotatsioone või kes pakkusid, et
sõidutavad naise koju, tehes rääkimise ajal ebamoraalseid nägusid, ja üks
Ameerika advokaat pidi aastal 1997 maksma neli miljonit dollarit kahjutasu oma
sekretärile, sest puistas naise dekolteesse śokolaadinööpe. Ja aastal 1998
tahtsid ameeriklased tagandada oma presidenti, kellel oli olnud ebakorrektne
suhe ühe praktikandiga, ja president oli käperdanud praktikandi rindu ja
toppinud talle Kuuba sigari vagiinasse ja praktikant oli teinud presidendile
fellatsiooni, kui president mõne valitsustegelasega telefoneeris jmt., ja samal
ajal pommitasid ameeriklased Iraaki ja iraaklased ütlesid, et seeläbi üritasid
ameeriklased tõmmata tähelepanu ära oma presidendi ebakorrektselt
seksuaalkäitumiselt. Eurooplasedki tahtsid olla poliitiliselt korrektsed, aga
seksuaalselt veidi vähem, sest naiste võrgutamisel olid peamiselt ladina maades
pikad kultuuritraditsioonid, samal ajal kui Ameerika oli pigem puritaanlik. Kodanike
keskmine eluiga oli demokraatlikes riikides kõrgem kui kommunistlikes riikides,
sest demokraatlikes riikides käisid inimesed sagedamini arsti juures ja sõid
värsket juurvilja jne., kommunistlike riikide kodanikud jällegi suitsetasid
rohkem, sest nad ei saanud väga hästi aru, miks nad peaksid tervislikumalt
elama ja püüdlema kõrgema vanuse poole, ja kõige madalam oli keskmine eluiga
arengumaades, mida kutsuti ka Kolmanda Maailma riikideks. Arenenud riikides
elasid inimesed sajandi lõpus keskmiselt 78-aastaseks ja kõige madalam oli
keskmine eluiga Sierra Leones, kus elati keskmiselt 41-aastaseks. Ja
sotsioloogid ütlesid, et erinevate kriteeriumite järgi elatakse kõige paremini
Kanadas ja Prantsusmaal. Ja Ameerika Ühendriigid olid 18. kohal ja Sierra Leone
187. kohal. Linnainimesed elasid kauem kui maainimesed ja laususid päevas
keskmiselt viis korda rohkem sõnu. Ja arstid ütlesid, et õigeid eluviise
järgides ja eeldusel, et optimaalne arstiabi on kättesaadav, võiksid inimesed
elada 110 kuni 130 aastat, ja müned inimesed arvasid, et ükskord saavad
inimesed praktiliselt surematuks ja ideaalne ühiskond tekib siis, kui inimesed
surevad ainult ettenägematute õnnetuste või enesetappude tõttu. Psühholoogid ütlesid,
et kui keegi tahab elada kõrge eani, ei tohi ta sorida minevikus ja peab
vaatama tulevikku, sest minevikus sorimine on pikaealisuse seisukohast
ebaproduktiivne, samas kui tulevik on täis pinget ja erutust ja tundmatuid
suurusi ja inimesed võivad kujutleda, kuidas maailm kahekümne või viiekümne
aasta pärast küll välja näeb, ja psühhiaatrid ütlesid, et isiklikud mälestused
ei vasta nagunii tegelikkusele ja objektiivse tegelikkusega manipuleerimine on
inimmõtte kaitsemehhanism ja kui inimesel puuduks võime minevikuga
manipuleerida, sureks ta palju varem. (Ouředník, 2018: 66-68)
*
Ajaloolased jagasid kahekümnenda
sajandi poliitilised reźiimid hiljem kolmeks: totalitaatsed, autoritaarsed ja
demokraatlikud. Totalitaarsed reźiimid olid kommunism ja natsism ja autoritaarsed
reźiimid olid faśistlikud ja profaśistlikud diktatuurid, mis tekkisid pärast
Esimest maailmasõda Itaalias ja Hispaanias ja Portugalis ja Bulgaarias ja
Kreekas ja Poolas ja Rumeenias ja Ungaris ja Eestis ja Lätis jne. Kommunistid
ütlesid, et natsism ja faśism olid tegelikult üks ja seesama, aga ajaloolaste
enamik sellega ei nõustunud ja ütles, et faśism on oma olemuselt universaalne ja
võimeline juurduma kus iganes ja kiiresti kohanema kohalike kultuuriliste ja
ajalooliste tingimustega, ent kommunism ja natsism pole olemuselt kohandatavad,
sest asjade tegelik seis nendes on täielikult ideoloogiale allutatud. Ja just
sellepärast on nad totalitaarsed. Aga faśism on kohanev ja saab olla nii parem-
kui vasakpoolne ja on mõeldud nii vanematele kodanikele kui revolutsiooniliselt
meelestatud noortele inimestele ja esimestele lubatakse, et taastatakse kord,
ja teistele, et kehtestatakse uus maailmakord, kus kõik on igavesti noor. Igavesti
noort maailma jagasid faśistidega ka kommunistid, aga neil polnud vähimatki kavatsust
taastada eakate kodanike ihaldatavat korda. Ja noored inimesed vaatasid tulevikku
ja tuul sasis viljapäid ja silmapiiril tõusis päike. Ja psühhoanalüütikud ütlesid,
et kui sakslaste absoluutse enamuse nõustumine natsismi ideoloogiaga väljendas
nende seksuaalset frustratsiooni ja tegelikult otsisid sakslased isa, siis
kommunism oli pigem infantiilse sadomasohhismi väljendus. (Ouředník, 2018: 83-84)
*
Ja aastal 1989 mõtles üks
Ameerika politoloog välja teooria ajaloo lõpust ja selle kohaselt on ajalugu
tegelikult juba lõppenud, sest moodne teadus ja uued kommunikatsioonivahendid võimaldavad
inimestele heaolu ja üleüldine heaolu on demokraatia tagatis ja mitte
vastupidi, nagu olid kunagi arvanud valgustajad ja humanistid. Ja kodanik on
tegelikult tarbija ja tarbija on ühtlasi ka kodanik ja ühiskonna kõik vormid
arenevad liberaalse demokraatia poole ja liberaalne demokraatia omakorda viib
kõigi autokraatsete valitsemisvormide kadumiseni ja poliitilise ja majandusliku
vabaduseni ja võrdsuseni ja uue ajastuni inimkonna ajaloos, aga see ajastu
polegi enam ajalooline. Ent paljud inimesed polnud sellest teooriast kuulnudki
ja lõid ajalugu, nagu poleks midagi juhtunud. (Ouředník, 2018: 96)
