SOLIKAMSKI KAHVEL JA MÕNI SÕNA JÄLLE REAALPOLIITIKAST

 SISSEKANNE # 498

Väga huvitav skandaalikene on jälle loitma löönud. Avalikuks on tulnud tõsiasi, et Eesti palus uuest Venemaa vastu suunatud sanktsioonidepaketist eemaldada kellegi Ruslan Dimuhamedovi, kes on Venemaa riikliku tuumakorporatsioonile Rosatom kuuluva Solikamski magneesiumitehase (SMZ) peadirektor, peale selle on ta ka Venemaa haruldaste muldmetallide tootjate ja tarbijate assotsiatsiooni esimees. Nii et igati sanktsioneeritav „räim“! Aga ta juhib tehast, mis tarnib meie Silmetile (NPM Silmet) olulist toorainet, millest väärindatakse Euroopa kaitse- ja elektroonikatööstuste jaoks vajalikke muldmetalle. Koostöö on käinud juba 55 aastat ning Solikamsk ja Silmet käivad ühte jalga nagu sokk ja saabas. Ilma Solikamski toormeta jääks Silmet seisma ja see oleks siis Ida-Viru vaatest (aga ka terve Eesti jaoks ja sealt edasi tervele Euroopale) lose-lose situatsioon. Arusaadav, tegelikult.  Isegi ukrainlased, kes muidu kõike Venemaaga seonduvat sanktsioneerivad, saavat aru, nagu kinnitas välisminister Margus Tsahkna AK-le, pärast vestlust Ukraina kolleegi Sõbihaga.

Aga samas protesteeris Eesti ja nõudis selgitust, kui Prantsusmaa ja Luksemburg tahtsid sanktsioneerimata jätta kahte Vene ärimagnaati, nimelt Vene-Usbeki miljardäri, metalliärimeest Aliśer Usmanovit ja Vene-Iisraeli miljardäri, Alfa Groupi kaasasutajat Mihhail Friedmani, ähvardades vastasel juhul blokeerida kogu ülejäänud EL-i sanktsioonirežiimi pikendamise (mis hõlmab umbes 3000 isikut ja ettevõtet). Ehk siis  samasugustel arusaadavatel põhjustel - majanduslikud huvid. Siin tulevad ju ilmsiks selged topeltstandardid. Prantsusmaale heidame ette sedasama, millega ise tegeleme. Tekib ka küsimus, miks ei ole suudetud viiendal sõja-aastal leida alternatiivseid tarneahelaid (ja selle all ei pea ma silmas mitte kosmeetilist vangerdust, et Venemaa tooraine jõuab meile vahendatuna läbi Hiina või Kasahstani).  

Pole minu asi valitsust ja asjassepuutuvaid isikuid ja instantse kritiseerida -  mina saan oma informatsiooni avalikest allikatest tavalise lehelugejana ega tea otsuste ja tehingute tagamaid. Küll aga sünteesin ma jälle välja nähtuse/mõiste “reaalpoliitika”, mis tuleb eriti ilmsiks suhetes Venemaaga. Ja see siin on lausa õpikunäide.

Sest nagu meie poliitikud päevast päeva rõhutavad, on Eesti rahvusvaheliselt üles ehitanud tugeva enesekuvandi kui „väärtuspõhise“ välispoliitika eestkõnelejast, st oleme riik, mis nõuab Venemaale rangeid ja kompromissituid sanktsioone, hoolimata hinnast. Solikamski juhtum tõi aga esile karmi reaalsuse, kus määravaks osutus pragmaatiline paratamatus – oht oli kaotada sadu töökohti niigi spetsiifilise tööturuga maakonnas ja katkestada kriitiline tarneahel kogu Euroopas. Niisiis oli valik kahe halva vahel: kas hoida puhast moraalset positsiooni (ja lasta kohalikul tööstusel kokku kukkuda) või teha reaalpoliitiline järeleandmine, et päästa strateegiline tehas ja osta aega alternatiivide leidmiseks. Valiti viimane.

Ega reaalpoliitika viljelemine pole läbinisti halb. Näiteks kuulus Prantsuse diplomaat Charles-Maurice de Talleyrand-Périgord (1754–1838) – kes muide oli teise diplomaatia guru, USA poliitiku ja diplomaadi Henry Kissingeri suur sümpaatia (ta pühendas Talleyrandile oma mahukas „Diplomaatias“ pikki lehekülgi ja tsiteeris teda lõikude kaupa) – on öelnud, et tal ei ole muid huvisid peale Prantsusmaa huvide, seega polevat riikidevahelises suhtluses ka kohta isiklikul moraalil, emotsioonidel või sõprusel. Tema kuulus maksiim kõlanud nõnda: „Sõnad on inimesele antud selleks, et oma mõtteid varjata.“ (La parole a été donnée à l'homme pour dissimuler la pensée.) Et siis teisiti öeldes, kui tahta olla diplomaatiliselt edukas, siis tuleb moraalne kompass padja alla peita. See on justkui keset teatrietendust helisema hakkav mobiiltelefon – paljastav ja piinlik.

Näete ju ise – kui me kogu aeg rõhume moraalsele kompassile, siis me näeme küll ausalt eetilised peeglist välja, kuid meie välispoliitika ajajad on kohe ahistavais köidikuis. Seisad justkui oma riigi huvide eest – ja kohe on meedias juhtkirjad „Eesti moraalne majakas on kustumas.“ Eks ta ole.

Aga noh, meie oleme ikkagi väikesed kalad tiigis. Just äsja teatas Donald Trump talle omase sarmika aplombiga, et tühistab ajutiselt Venemaa diislikütusele kehtivad sanktsioonid, sest Venemaa režiimi juht Vladimir Putin nõustus tooma suurtes kogustes diislikütust maailmaturule.

„Venemaa tarnib kohe Ameerika ja maailmaturule üle 300 000 tonni diislikütust, novembrikuu jooksul veel 500 000 tonni ja veel miljon tonni peale seda,“ ütles Trump sotsiaalmeedias pärast „väga edukaid“ kõnelusi Putiniga. See kokkulepe aitavat USA-l Iraaniga peetava sõja taustal leevendada hüppeliselt kasvavaid energiahindu, ühtlasi vihjas Trump, et USA võiks olla diislikütuse ostja. USA rahandusministeerium väljastas koguni ajutise litsentsi, mis võimaldab Venemaa diislikütuse tarnimist maailmaturule kuni 2027. aasta aprillini, teatab Postimees (09.10).

Kas sa mis!! oleks hurjutanud minu kunagine austet klassijuhataja. Võib ka lihtsalt Bart Simpsoni kombel hüüatada "„¡Ay, caramba!“

Diil on taskus... (foto: Aaron Schwartz-Pool via CNP/Postimees)

... ja somes on tõde rahva ette toodud. (@realDonaldTrump/TruthSocial)