SISSEKANNE # 418
Trump
nõuab oma NATO liitlastelt ja Aasia riikidelt, kes sõltuvad Hormuzi väina
läbivast naftast, panustamist USA-Iisraeli ühisoperatsiooni, mis muidu on
kulgenud väga suurepäraselt ja filigraanselt – nagu presidendi TruthSociali
konto kuulutab. Et asi ei näeks välja abipalumisena – mida MAGA machoeetika ei
luba -, sõnastas Trump selle nõudmise vormis – ja mitte sellepärast, et ameeriklastel oleks nii
väga abi vaja, vaid lihtsalt tõestamaks liitlaste lojaalsust. Teisisõnu,
truudust tuleb vahel tegudega kinnitada. Nagu ikka see maffias käib – capo di
tutti capi ja tema lojaalsed caporegime’d, the boss of all bosses and
underbosses. „We helped you for 40
Years, now help US."
Muidugi
tekib küsimus, kes üldse on see bosside boss selles suures mängus tegelikult. Ma
arvan, et ta ei istu Valges Majas, vaid kuskil Lähis-Idas ning tõmbab
oskuslikult niite. Kõrvaldab Iraani kurjameid one by one. Näiteks likvideeriti Iraani julgeolekuülem Ali Larijani (kes enne sõjaväelase karjääri olla olnud muide filosoof,
kantiaan). Samuti kõrvaldati Iraani luureminister Esmail Khatab. Aga las Trump
arvab pealegi, et tema on bosside boss. Iisraeli seisukohast ei oma see,
millist tiitlit keegi näiliselt kannab, erilist tähtsust. Oluline on lõppeesmärk,
milles Iisraeli riik kehtestaks end piirkondliku dominandina Lähis-Ida
regioonis nii majanduslikus kui sõjalises mõttes, ilma et keegi seda staatust
julgeks küsimärgi alla seada. Trumpi administratsioon on tekitanud ideaalse
võimaluste akna korraga mängida auti Iraan, Hezbollah, Hamas ja muud prussakad.
Trump on justkui enforcer, ning Iisraeli
õnneks ülimast edevusest kannustatud emotional hothead. Meil oli selliste
kohta vanasõna: kiida lolli, loll hüppab. Või siis, et jumal hoidku meid
aktiivse lolli eest.
J.W.
Goethe laskis oma „Faustis“ läbi Mefistofelese kõlada järgmisel:
- „Ma olen osa jõust kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb kuid korda saadab head.“
Euroopa
NATO liitlased ei ole olnud ülemäära entusiastlikud, pareerides Trumpi nõuet
tulla appi Hormuzi väina lahti hoidma argumendiga, et see battlefield jääb NATO
tegevusraadiusest välja. Jaapan on öelnud, et nende laevastiku kasutamist muuks
otstarbeks kui otsesest sõjalisest ohust tingitud riigikaitse eesmärgil piirab
riigi põhiseadus.
Väike Eesti püüab tuult nuusutades olla ikka võitjate poolel. Tõtt-öelda on see meile eksistentsiaalselt oluline, laveerides oskuslikult eri hoovuste vahel, nagu parvepoiss, ning jäädes diplomaatiliseks. Vajadusel tuleb teha rehepappi. Kui Trump pakub „partners in crime“ tehingut, siis ehk ongi kõige arukam vastus, mida välisminister Margus Tsahkna võib anda, et Eesti valmis USA-ga arutama oma vägede saatmist Hormuzi väina. Ning Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (RE) rõhutas, et kuna Lähis-Idas toimuv on seotud ka Ukraina sõjaga, siis on oluline veenda liitlasi Ühendriikidele appi minema. Meie arch enemy on Putini Venemaa ja kes iganes selle savijalgadel kolossi sambaid murendab, on meie praktiline sõber. Nagu Ukraina. Ergo, see on meie Realpolitik.
Seoses
praeguse olukorraga tuleb mulle meelde meie oma kinoklassika. Mis Hollywoodis tehtaks ümber järgmiselt, seega stseen tulevasest blockbusterist „Keskpäevane
tanker: läbimurre Hormuzil“ (TBA):
- Kapten Ameerika: Kuulata! Mingit ohtu ei ole! Tuli likvideeritakse! Vööris säilitada rahu!
- Euroopa
en corpore: Kui ohtu ei ole, mis sa karjud seal siis!
- Väike vapper Eesti:
Just hakkas põnevaks minema!
* * *
Kasutatud tsitaat: Johann Wolfgang Goethe. Faust. Tlk. August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, II tr, lk. 38.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar