"MUNNADE PEAL KÄIMINE" JA VÄÄRTUSPÕHINE VÄLISPOLIITIKA

 SISSEKANNE # 419

Iraan ründas vastukäiguna USA ja Iisraeli raketirünnakutele omakorda Katari maagaasivälja, mis on teadlik strateegia, sest teeb kõige rohkem haiget maailma majandusele. Katar on nimelt üks maailma suurimaid LNG-gaasi tootjariike. Seega läksid energiahinnad maailmaturul otsekohe tõusule, aktsiad aga langusesse. Trump ähvardab nüüd Iraani maagaasitöötlemise taristu nii segi pommitada, et kivi ei jää kivi peale. Samuti ütles Trump, et USA ei teadnud midagi Iisraeli plaanist Lõuna-Parsi gaasivälja rünnata.

Saudi Araabia teatas, et jätab endale õiguse sõjategevuseks Iraani vastu ning Katar saatis välja Iraani sõjaväeatašee ja julgeolekuatašee.

Sõda käib kahekümnendat päeva ja lõppu ei paista. Kuidas see lõpp peakski välja nägema, kui mingit plaani ei paista olevat – peale selle, et pommitame kõik segi ja tapame kõik Iraani kõrged juhid ära. Euroopa keeldub sõtta sekkumast, andes mitmeti mõista, et see ei ole meie sõda. Trump lubas seda meeles pidada. The grudge.

Trumpile on söakalt vastu seisnud üksnes Hispaania peaminister Pedro Sanchez, kes on sõda Iraani vastu nimetanud rahvusvahelise õiguse jämedaks rikkumiseks ja rünnakuid illegaalseks. Teised Euroopa juhid on olnud hinnangutes ettevaatlikud, tahtmata ilmselt otseselt Trumpi viha alla sattuda – eks selles peitub ka kibe tõde, kuivõrd käest ära on lastud oma riiklik julgeolek, st kui suurel määral sõltutakse julgeolekuküsimustes USA-st. Päris piinlik tegelikult. Ja nüüd ollakse suuresti kahvlis. See sunnib laveerima ja raskelt ohkama, nagu papa Jannsen omal ajal:

„Kui mönni mees teaks, kuida mönni mees mönnes asjas munnade peal peab käima, siis saaks mönni mees mönda meest mönni kord wähhem maenitsema.“ (Kirjawastused, Perno Postimees, vkj 26. september 1862)

*

Mõned päevad tagasi kirjutas politoloog Eiki Berg ERRi portaalis meie välispoliitilistest väljakutsetest praegustel keerulistel aegadel, mis nõuab justkui poole valimist ega tolereeri neutraalsuse limbos kõikumist:

Meie välispoliitika põhitees peaks olema väärtuspõhisus. Just sellele võlgneb Eesti oma iseseisvuse. Olen nõus Marko Mihkelsoniga, et selline lähenemine positsioneerib meid selle osa maailmaga, kus austatakse suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Kus "vabadus olla ise" ei ole eelisseisund üksnes vähestele valitutele ega vahetusraha suurriikide huvide maksmapanekul. Samuti ei tohiks jõud anda õigust sekkuda kellegi tahte vastaselt või eirata üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.

Kui aga päriselu räägib muud keelt, siis mis saab meie väärtuspõhisusest? Kas oleme valmis nägema sarnasusi Venemaa sõjas Ukrainaga ja Iisraeli sõjas palestiinlastega? Kas Vladimir Putini ja Donald Trumpi "erioperatsioonid" on need juhtumid, kus Eesti välispoliitiline seisukohavõtt peaks selgelt eristuma? Vastused – nii ühes kui teises suunas – tähendaksid otsustamist ühe või teise narratiivi kasuks.

Siit joonistuvad aga välja ilmsed küsitavused. Väärtuspõhisus ei tähenda väärtuste valikulist tõlgendamist ega nende kasuks oportunistlikku orienteerumist. Reeglitest kinnipidamine ei ole suhtelisel skaalal mõõdetav. Viitamine "erijuhtumitele", mis õigustaksid "erikohtlemist", ei pea vastu mõtteselguse, järjekindluse ega usaldusväärsuse nõuetele. Just nii, nagu neid sõna-sõnalt mõistetakse.

Paraku on lõhe soovmõtlemise ja deklaratiivsete avalduste vahel sedavõrd suur, et välispoliitikast rääkijatest jääb ebaveenev mulje. Mul oleks raske usutavalt kaitsta Eesti väärtuspõhist välispoliitikat, mis nimetab Butša veresauna genotsiidiks, ent samal ajal vaikib inimsusevastastest kuritegudest Gazas. Väljendid nagu "me ei nuta taga Madurot ega Khameneid" legitimeerivad ebaseaduslikku jõu kasutamist just selles võtmes, milles me ei suudaks ette kujutada selle kohaldamist iseendale. Sellist väärtuspõhisust on tõepoolest raske leida.

Kui nii, siis tuleb appi realism ehk siis täpsemalt "väärtuspõhine realism". Mitte kõikide sõda kõikide vastu, vaid "heade" ja "samaväärsete" sõda "halbade" ja "väärtusetute" vastu. Eeldusel, et kõik tõlgendavad ühtmoodi narratiivi "kurjuse teljest" ning vägivalla õigustatusest printsiibil "eesmärk pühitseb abinõu". (ERR,16.03)

Hästi öeldud tegelikult, kirjutan alla.