HORMUZI MALE: USA LIPUKÄIK JA IRAANI RATSUKÄIK

 SISSEKANNE # 422

Trump on Hormuzi väinaga hädas nagu lits lapsega. Iraan hoiab väina kinni, ähvardades rünnata mittesõbralike riikide laevu – ülejäänud pääsevat läbi. Ometigi sellest ei piisa, et kütusehinnad üle maailma ei kerkiks. Nüüd ongi Trumpil paradoksaalsel kombel vesi ahjus – ehkki president paiskab oma TruthSociali lehel pidevalt avalikkusele võidukaid sõjasõnumeid, kuidas Iraani raketilaod on peaaegu hävitatud ning laevastik põhja lastud, siis ikkagi majandus liigub persekursil ja sõjakulud muudkui kasvavad. Püüa sa siis Texase redneckile selgeks teha, miks kütus tanklas kallineb. Lisaks veel etteheited, nagu oleks Trump Benjamin Netanyahu käpiknukk ja ameeriklased on naiivselt sõtta kistud. Netanyahu ütlespressikal, et tema pole ameeriklasi sõtta tõmmanud ja et Iisraelil on konkreetsed ja selged, lausa eksistentsiaalsed põhjused selle sõja pidamiseks. Kõrgete kütusehindade pärast ta aga ei muretse – see on tühi-tähi suurte eesmärkide kõrval. Nojah, Jeruusalemmast Tel Avivi võib ka eesli seljas ratsutada – või siis jalgsigi äärmise häda korral, ent katsu sa sessinatses Texases autota hakkama saada.

Mulle meeldib seostada käesolevat kampaaniat malemänguga, kus USA/Iisrael annavad pidevalt lipuga tuld – lipu tegevusraadius on malelaual teadagi kõige ulatuslikum ja nn tulejõud kõige hävitavam. Iraanil on varuks ratsukäigud, mis targasti kombineerituna on kõige ohtlikumad. Ratsuga tavaliselt võetakse kahvlisse. Kui veab, tehakse ka matt, kuid kahju sünnib igal juhul – sestap on ratsu kõige salakavalam vigur males.

USAl ja Iisraelil on selge ülekaal, kuid näib, et puudub tark strateegia. Sõjakulud iga päev on kaks miljardit. Retoorika järgi on Iraan „bunch of wuzzies“, keda USA pommitab veel ainult „just for fun“. Aga siis tuleb välja 48 tunni ultimaatium: kui te kohe Hormuzi väina ei vabasta, siis me pommitame te elektrijaamad pilbasteks, alustades kõige suuremast. See oleks jõuline tulelöök lipuga. Millepeale Iraan lubas sihikule võtta piirkonna veemagestamisejaamad, millest sõltuvad eluliselt Araabia naftaśeigid. Pidage-pidage, see on kuritegu humaansuse vastu! Ei tea… see on kõigest ratsukäik.

On selge, et Iraani režiim ei vasta mingilgi moel Läänes aktsepteeritud standarditele. Repressiivne, misogüünne patriarhide võim – kinnitavad eurooplased siinses väärtusruumis. You know, they won’t sell Bic Macs there, and that’s a pity, everybody agree on that – sõnastaks demokraatia tuuma Donald Trump. Asi pole abstraktses inimõiguses, asi on käegakatsutavas hamburgeris. You can make it, sell it, eat it. Aga naiste õigused? Well, you can’t grab ’em by pussy.. unless asked nicely, though.

On kuidas on.  Võib-olla on pikem plaan ja hea strateegia, millest lihtsurelikud ei tea. Ent siiski… Mängud lähevad üle piiride ja tuli läheb käest. Nagu kevadise kulupõletamisega tihti juhtub. Tikku on muide väga lihtne tõmmata, see tühi ei maksa ka midagi. Sõja alustamine on ka lihtne, lõpetamine on aga paras clusterfuck. Meie näeme sõja mõju numbrijadana lähima bensiinijaama hinnaposti otsas – ja edasi poekassas või kommunaale tasudes. Ja siis mõtled: milleks, no milleks seda kõike vaja oli? Asi ei saa ju olla inimõiguste juurutamise soovist, pigem ikka nii, et:

Oil for us, burgers for them.

Raamatuke neile, kes tahavad peletada igavust käepäraste vahenditega (Play, but stay safe!)

Peter Gabriel (ja Kate Bush) valutavad südant - Games Without Frontiers (1980)