SISSEKANNE # 227
Igavikuteele on lahkunud laulja ja näitleja Kärt Tomingas (1967-2025). Kunagi 90ndate alguses nägin teles, jumal teab mis saates, tema esinemist koos ansambliga Park. Lugu oli „Aeg“. See kitarrikäik, aga ennekõike sõnad jäid mulle otsekohe mällu ega ole siiani sealt kadunud. Võimas lugu ja võimas esitus. Temas oli midagi katebushilikku. Mul oli isegi mingi salajane crush. Käisin ühel kontserdil ja tahtsin autogrammi, ent olin liiga häbelik ning sinna see jäigi... Tema plaati „Sinine kivi“ kuulan vahel ikka. Ta oli inimene, kes igapäev ei pruukinudki meeles seista, kuid nüüd, kus teda enam ei ole, jätab ta maha suure tühimiku. On kuidagi eriliselt nukker ja kõle.
Aeg käib vanas seinapalgis
vaikse tik-tak sammuga,
suure häälega ta pole,
kuid on suure rammuga.
Aeg on see, kes kellapendlit
ajast aega liigutab,
kannab pilvi üle taeva;
puude latvu kiigutab.
Ajal alati on aega,
aeg on pika meelega.
Aeg on see, kes limpsib halgu
oma kuldse keelega.
Aeg on see, kes tõuseb
vara,
kannab tassid lauale;
kevadel toob sinililled
vanaema hauale.
Aeg on vahel nõnda tasa,
et ei ole märgata,
alles siis ta tuleb meelde,
kui on aeg ärgata.
Ta mängis Mati Põldre Valgre-filmis „Need vanad armastuskirjad“ (1992, ETF/Freyja Film) Raimondi südamesõbrannat Lili’d. Ma ei mõistnud tookord ega mõista tänini, miks Raimond ei valinud Lili’d.
 |
| Need vanad armastuskirjad. Lili laulab "Muinaslugu muusikas" (ERR Jupiter) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar