Raido makes everything great again! : IT'S ALL 'BOUT THE MONEY!

esmaspäev, 17. veebruar 2025

IT'S ALL 'BOUT THE MONEY!

SISSEKANNE # 242

Möödunud kolmapäeval kohtus Kiievis president Źelenskõiga USA uus rahandusminister Scott Bessent, kellel oli kaasas huvitav ettepanek: Ukraina andku 50 protsenti oma maavarade ressursist Ameerikale üle, juba saadud abi eest ja tulevase abi eest muidugi ka. Sõnum oli merkantilistlik: me anname abi, kuid teie maksate selle kinni. Natuuras. Tasuta lõunaid ei ole olemas – eriti Trumpi lõunalauas.

Märgiline signaal on juba see, et esimesena Trumpi valitsusest väisab Kiievit rahandusminister. Tsiteerides tarka Rootsi tüdrukut Mejat, kes kunagi laulis, et

We find strange ways
Of showing them how much we really care
When in fact we just don't seem to care at all
This pretty world is getting out of hand
So tell me how we fail to understand

It's all 'bout the money
All 'bout the dum dum da da dum dum,🕂

siis ei ole selles diplomaatilises nükkes ja mainitud ettepanekus midagi imelikku. Juba Voldemar Panso sai pärast Ameerikas käiku 1960ndate algul ameeriklaste tegevusloogikast hästi aru ning jutustas sellest lahkesti meilegi, kes me siin raudse eesriide taga nukkusime. Panso seletas:

Minu käest on tihti küsitud, mis on kõige ilmsem erinevus meie elulaadi ja Ameerika elulaadi vahel, siis mulle tundub – kindlasti raha. See on vast kõige suurem erinevus, mis nii esimesest hetkest kuni viimase hetkeni saadab, mis kõige rohkem silma hakkab – kõik väärtused arvestatakse raha peale. Me oleme sellest kuidagi ammu võõrdunud, rahast ei räägita, sõna „bisnis“ tähendab ebamugavat sõna. Seal on vastupidi: rääkida rahast – raha on kõige kesksem, sõna „bisnis“ on kõige parem sõna. Mees, kes tegi täna head bisnist, on aumees, number üks. See on loll – lasi omal naha üle kõrvade tõmmata. Kusjuures see väärtuste ümberhinnang on kõige imelikum, kõige harjumatum. /.../ Palun, jah, tänan, seda ma teen, aga seda ma ei tee, sest see ei ole mulle kasulik. (ERR Arhiiv, Reisiveste Ameerikast, 17.05.1964)

Ukraina on kahtlemata rikas ja atraktiivne pruut. Tal on kõike. Tõsi, teda on pikka aega süstemaatiliselt vägistatud, sundabiellu sunnitud, pekstud ja alandatud. Venemaa käitub nagu jõhker eksmees, kes suhtestaatuse muutumisest midagi kuulda ei taha – ehkki armastust pole selles kunagi olnud. Nüüd käitub ta despoodina, lõhub ja laamendab korteris, korterit võtit tagasi anda ei suvatse ning jaurab midagi armastusest nende kahe vahel.

Euroopa Liit on siin justkui naistevastase vägivalla vastane institutsioon, kes püüab kõigest väest ohvrit säästa, varjupaika pakkuda ja vägivallatsejat pitsitada, korrale kutsuda. Ta peab seda tegema, sest niimoodi on sünnis. Suures kortermajas – aga täpselt nii tuleb Euroopat võtta – on kõigil neetult halb, kui kusagil korteris käib transvaal ja bardakk. See mõjutab kogu kortermaja renomeed. Tegutsetakse kodurahu taastamise huvides, aga veel tähtsam on karjuvale ülekohtule vastu seista. Ainult et Euroopa Liidul ei ole piisavalt autoriteeti jõhkardi silmis ega hirmufaktorit, mis talle pelutavalt mõjuks.

Ja siis tuleb diilimeister Onu Sam ja teeb kurnatud Ukrainale „päästva“ pakkumise. Umbes nii näeb see välja: okei, ma aitan sind, ressurssides pole tegelikult probleeme – aga tasud mulle natuuras. Ajan su tülika eksmehe eemale, aga selle eest kaevandan sind ise. Luban, näkku ei peksa. Ega me koopainimesed ole. Nice’n’sleazy.

Ukraina lükkas pakkumise esialgu tagasi. Väärikus maksab ka midagi. Õieti on eneseväärikus hindamatu. Ameerika rikkast Onu Samist on muidugi üsna alatu panna hapras olukorras Ukraina ette paber ja öelda: kirjuta alla ja sul saab parem olema – ja kuldse pastapliiatsi võid endale kauba peale jätta.

See ei ole teil mõni 19. sajandi kolonialistlik Scramble for Africa! Uhh! See on kurat teab mis!