RUBIO MÜNCHENIS

 SISSEKANNE # 401

Müncheni julgeolekukonverentsil esines käremeelse Vance’i asemel seekord vähe viisakama maneeriga välisminister Marco Rubio, kes, tõsi küll, ei puudutanud oma kõnes sõnagagi Ukraina ja Venemaa teemat, küll aga rahustas eurooplaste meeli jutuga, et USA näeb meiega ühist tulevikku, rõhutades, et ameeriklaste kodumaa on Ameerikas, aga juured Euroopas. Meil olevat ühised väärtused, kuid eurooplased on muutunud liiga mugavateks ja alalhoidlikeks, vastustades progressi ning takerdudes kliima- ja rohepöörde psühhooside ning migratsioonihoogude lõksu.

Mulle jättis Rubio esinemine aga mulje, nagu täiskasvanud poeg noomiks oma karmi, kuid põduraks jäänud isa. Muidugi, eks isa (vana Euroopa) on ju need väärtused kas hea vöi kurjaga talle pähe peksnud. Võib-olla anti kunagi isegi rihma. (Ärgem unustagem, et britid on korra isegi Valge Maja ühes Kapitooliumiga maha põletanud.)

Nüüd nõuab vana isa ülalpidamist, sooja tuba ja turvatunnet, aga pojal kulub raha endalegi marjaks ära – uus auto on vaja soetada, krüptosse vaja investeerida ning siis on veel tuhat muud jookvat kulu. Ela oma säästudest, on sõnum – ja kui pole viitsinud korjata, siis … enda mure.

Rubio deklareeris: „Meil Ameerikas pole mingit huvi olla lääne juhitud allakäigu viisakad ja korralikud hooldajad. Me ei püüa eralduda, vaid taaselustada vana sõprust ja uuendada inimkonna ajaloo suurimat tsivilisatsiooni. Me tahame taaselustatud liitu, mis tunnistab, et meie ühiskondi pole vaevanud mitte ainult halb poliitika, vaid lootusetuse ja enesega rahulolu poolt põhjustatud halb enesetunne.“ (ERR, 14.02)

Fair enough.

Hea, et seekord saabus epistlit lugema see teine, leebem poeg. Retirement home Alt Europa  hingas kergendatult.

Burning down the house! Capitol Hill ja Valge Maja pärast britte, 1814 (allikas: George Munger / Wikipedia)