SISSEKANNE # 397
Ühest
TikToki postitusest (@Siim Suurperele tänud) kaevus välja üks tõeline Eesti kahe
minuti märul, mis pärineb aastast 1959 ning Hollywoodis kannaks auga välja
remarki, et „based on a true story“. Muidugimõista pärineb see lõik Nõukogude Eesti
ringvaatest, aga iseenesest on see ju täiesti vaadeldav eraldiseisva
põnevusfilmina. Kahe minuti jooksul näidatakse meile draamat, märulit ja lõpplahendust:
- verine
raharööv Kohtla-Järve lähedal maanteel – pätid Pobeda ja mootorrattaga, valeidentiteet;
- kassapidaja
tapmine – laip ja põgenemine pidurite kriginal; saak: 500 000 rubla
- uurijad
tegutsevad, hallid ajurakud töötavad täistuuridel;
- pätid,
kes on korraldanud joominguid ja raha maha prassinud, saadakse kätte
- kohtupäev:
no mercy – surmanuhtlus ja viisteist aastat.
Kahe
minutiga terve stoori, kurikaelad saavad õiglase karistuse. Tõsi, nokki ei löö
neid küll Arnold Schwarzenegger või Steven Seagal, vaid Nõukogude Eesti
kohtusüsteem.
Ühtlasi on see eeskujulik näide, kuidas vaataja aega ei monopoliseerita. Kahe minutiga sai kõik öeldud. See võikski olla tänapäeva filmidele eeskujulik formaat. Siinkohal ma kiidan ka Tallinna Ülikooli juurutatud ühe minuti loengu formaati, mis täidab tänapäeva kiires maailma homo properans’i jaoks eesmärki, et aega tuleb kasutada efektiivselt – no time to waste!
Mõelge, kui palju inimene jõuab tunni aja jooksul, kui ta vaatab ära kahe minuti märuli ja ühe minuti akadeemilise loengu. Siis jääb tal aega tervelt 57 minutit aega üle, et raha, st ühiskonda, teenida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar